lugemispäevikust

Joanna Chmielewska
Lesio
Hämmastav raamat. Absoluutselt igav ja sealjuures väga naljakas. Ikka naermaajavalt naljakas kohe. Minu komplimendid tõlkijale Ruth Karemäele. Aga raamat ise rääkis eimillestki või millestki selletaolisest: elust sotsialistlikus Poolas. Jajah, kui järele mõelda, siis ennevanasti oligi elu by default palju naljakam kui tänapäeval, kui kõik segadused kohe mobiili teel ära selgitatakse. Kaasaegsed sidevahendid jätavad meid ülekohtuselt ilma nii paljudest naljakatest arusaamatustest!


Graham Greene
Vaikne ameeriklane

Loomingu Raamatukogus 1958. a ilmunud Edith Roksi tõlke ümbertrükk. Kõik vead ja anakronismid parandamata. Oleks mul mu kodusele raamatukogule mingigi ligipääs olemas, tormaksin praegu LR 58. aasta väljaandest järele vaatama, kas trükivead olid samad või oli ehk mõni viga juurde skännitud. (mul on kahtlus, et juurde skännitud). "Majanduslik atašee" ja "plastmassist pomm" olid kindlasti 58. aasta vaimusünnitised (jah, sõna "plastic" võib ka tänapäeval mõnel juhul tõlkida kui "plastmassi") Paraku kuhjub minu kodume raamatukogu kastdesse pakituna mööda toanurki, nii et võrdlev analüüs jääb ära.
Vat ma ei saa aru, miks niimoodi ilma parandamata uuesti trükiti? Midagi selle raamatuga ju tehti, no ma pakun, et kõigepealt skaneeriti 58. a. väljaanne sisse ja siis konverteeriti mingisse tekstitöötlusprogrammi (ei olnud ju faksiimile). Kas kogu selle protsessi vältel MITTE KEEGI ei lugenud teksti läbi? Häbilugu, raamat ise oli väga hea. Oleks väärinud küll trükkimisprotsessi ajal läbilugemist, seltsimehed Varrakust! Autoriõigused autoriõigusteks, trükivigu ju ikka võib parandada?

seda et...

... ja jõulu ja aastavahetust ja need teised sõnad.

vaat vanasti meie ajal...

oli rohi rohelisem ja taevas sinisem, laevad puust ja mehed rauast...
ja raamatuid tehti puhta käsitsi, trükkalid toppisid lihtsalt väikesed tinatähed õiges järjekorras raami sisse, enne kui trükkima sai hakata - ja näe, täitsa korralikud raamatud said. Ilma vigadeta ja puha. Kui viga sisse tuli, siis võeti kõik jälle lahti ja topiti uuesti - enne kui päris trükkimiseks läks.
Tänapäeval on teksti parandamine lihtne nagu lapsemäng. Aga ilma vigadeta raamatuid millegipärast enam ei tehta.

Ma just lugesin ühte väga toredat raamatut: Steven D.Levitti ja Stephen J.Dubneri "Freakonomics". See raamat oli ka 106 kõige enam lugemata raamatu nimekirjas ja kuna see on osutunud heaks soovitusnimekirjaks, siis ma juba ammu tahtsin seda lugeda. Ja tõesti oli hea raamat. Täpselt minu maitse järgi. Seal kirjutatakse sellest, kuidas maailm toimib, st seletatakse ära, kuidas mõned asjad omavahel seotud on. Näiteks kuidas abortide legaliseerimine põhjustab kuritegevuse vähenemist või kuidas testivastuste statistilise analüüsi abil aru saada, milline õpetaja on oma õpilaste testivastuseid paremaks võltsinud. Autorid ise väidavad, et nende raamatul pole läbivat teemat, aga nad valetavad. Ma saan aru küll, miks nad valetavad: kes ostaks või loeks raamatut statistilisest analüüsist? See, et tegemist on statistika ja selle analüüsimisega, tuleb tingimata maha vaikida, kui tahetakse, et raamat ikka müüks ka. Statistika on üks keeruline, segane ja igav värk. Ma tean, ma olen ülikoolis statistikat õppinud.

Mitte et ma sellest (statistikast) tollal eriti aru oleks saanud.

Noh, aga Freakonomicsist ma sain aru küll. Ja huvitav oli ka.
Kõigepealt ma muidugi vaatasin kohe, kes on selle raamatu tõlkinud (keegi Anu) ja toimetanud (keegi Margo). Nägin suure rõõmuga, et üks teine Anu oli koguni korrektuuri lugenud!

No ilmselt on tõlge ikka päris hea, sest lugeda oli ladus ja polnudki vaja vahepeal teksti mõttes inglise keelde tagasi tõlkida, et aru saada, mida autor öelda tahtis. Ma arvan, et see on tänapäeval igati hea kvaliteedi tunnus. Korrektuuri lugemine polnud aga andnud soovitud tulemust, või noh, ma vähemalt oletan, et korrektuuri lugemise eesmärgiks peaks olema vigade äraparandamine. Vigu oli sisse jäänud, mitu tükki, aga nad läksid mul kõik meelest, kui ma jõudsin politseinikke arvu suurendamiseni. Kas teie teate, mis asi on see nike, millel on oma arv nagu Avogadrol? Aga politsei-nike? Seda mainiti hästi mitu korda, aga lahti ei seletatud kusagil.

Just nagu ka S.D. Levittile meeldib ka mulle mõistatada, mis on asjade põhjuseks. Politsei-nikke sündroomi põhjuseks pean ma Wordi programmi! Millegipärast vahetas keegi kogu raamatus sõnavormi "politseinike" sõnavormiga "politseinikke". Kui poleks funktsiooni "find and replace" poleks seda õnnetust juhtunud.

Toimetajale on mul kah etteheiteid:

"Mõrvade arv kukkus 30,7 protsendilt 100 000 elaniku kohta 1990, aastal 8,4 protsendile 100 000 elaniku kohta 2000. aastal, mis teeb languseks 73,6 protsenti."

WTF? Teate, protsent on protsent, olgu siis 100 000 elaniku kohta või või mõne muu kogumi kohta. Ülaltoodud tsitaadis on juttu New Yorgi linnast. Sisuliselt väidetakse seal, et 1990. aastal mõrvati 30,7 protsenti New Yorgi elanikkonnast. Või valiti New Yorgi elanike hulgast ÜKS sadatuhat, kellest 30,7 protsenti mõrvati, ülejäänud sdatuhandetes mõrvati mingi teistsugune osa? No inimeste keeles on 30,7 protsenti ligi kolmandik. No kuule toimetaja! Mõtlesid ka vä? Või mõtlesid, et, päh, see on mingi statistika, kes seda lõiku ikka loeb või kes sellest aru saab? 30,7 protsenti 100 000 elaniku kohta teeb 30700 mõrvatud elanikku. 30,7 protsenti New Yorgi ca 18 miljoni elaniku kohta teeb viis ja pool miljonit mõrvatut 1990. aastal. No ma ei tea. Siin on üks tabel, mis väidab, et 1990. aastal mõrvati New Yorgis 2605 inimest (ja elanikke oli tsutt alla 18 miljoni). 2605 EI ole ligilähedaseltki sarnane arv 30700 või 5,5 miljoniga!

Tõenäoliselt oleks õige siiski

"Mõrvade arv kukkus 30,7-lt 100 000 elaniku kohta 1990, aastal 8,4-le 100 000 elaniku kohta 2000. aastal, mis teeb languseks 73,6 protsenti."

kuigi ülalmainitud tabeli andmetega see päris kokku ei lähe. Tabeli andmed on 14,5 1990. aastal ja 5,0 2000. aastal. Aga noh, lähemal ikka kui 30,7 protsendile vastav 30 700 mõrvatut iga saja tuhande elaniku kohta!

Ja - last but not least! - komad olid liiga väikeste sabadega!!! Nägid välja äravahetamiseni puktide moodi.

Aga muidu - imetore raamat! Lugege kõik!

Teede talihooldus Tallinna moodi

Nüüd, kui lumi on ära sulanud, on siis jõutud lõpuks ka n.ö. libedatõrjeni: bussipeatustesse on puistatud graniitsõelmeid. Mis libedat seal palja märja asfaldi peal tõrjutakse, sellest pole ma küll veel aru saanud.
Siin-seal on kõnniteele ladestatud suuremaid lumemägesid, mida mitmepäevane soe ja vihm pole jõudnud ära sulatada. Ilmselgelt ei kavatse keegi neid ära koristada: ehk jätkub veel sooja ilma ja sulavad ise enne kevadet? Kui enne ei sula, siis kevadel ikka! Küll need jalakäijad ikka kuidagi saavad: tallavad raja porisse või lähevad sõiduteelt ringi, eksole.

Ära tegin!

Labida laenas Pääsküla pood.
Võtsin südame rindu ja läksin lihtsalt küsisin laenuks. Antigi, nad vist arvasid algul, et ma olen autoga kinni jäänud. No kui ma siis ütlesin, et lähen roogin bussipeatuse puhtaks, vaatasid nad mind küll äärmise hämmastusega, aga labidas oli juba välja toodud ja taganeda hilja;)
"Before" jäi küll pildistamata. No tavaline rookimata bussipeatus oli, bussitaskust oli sahk läbi sõitnud ja kõnniteeservale põlvekõrguse lumesodivaalu ajanud, kõnniteel ja ootepaviljonis oli lumi igast labidast ja sahast puutumata, lihtsalt inimesed olid selle kinni tallanud. See sodi, mis vedeles lahtilükatud sõidutee ja kõnnitee vahel, oli veest raske, kõnniteelumi oli kergem ja tuli asfaldi küljest suurte lahmakatena lahti. Aega läks alla kahe tunni, Losti ajaks jõudsin parajasti koju telekat vaatama.
Tegelikult, pagana raske töö. Pragu enam käed ja jalad ei tudise, aga selg igastahes on valus ja pihkudesse kerkivad villid. Ma vist ikka ei tahagi endale päris oma labidat;)

labidat, andke mulle labidat!

Kui ma oleks Tallinna majaomanik, küllap siis kiruksin minagi Mupot selle eest, et kõniteid pean rookima. Samal ajal kui linnaviletsus tatatatata. Aga noh. Ma elan paraku korteris, ühistu palgatud majahoidja on majaümbruse teed ja rajad käidavaks rookinud, sahk näib olevat meiegi tänavalt läbi sõitnud ja rahvas on tallanud rajad ka sinna, kus keegi rookimise eest ei vastuta, aga käia vaja: raudteejaamani, poeni.

Nii et kuni bussipeatuseni saab kuidagi hakkama. Bussipeatusesse on sahk lükanud lumevalli ja kes iganes peatuse tagant kõnniteed puhastas - peatus pole ilmselgelt tema rida olnud. Osav bussijuht sihib bussi nii profilt peatusesse, et uks avaneb täpselt seal, kus lumevallis on kaks reiesügavust jalakujulist auku.

Oh oleks ma majaomanik! No oleks vähemalt autoomanikki! Majaomanikul oleks kuuris lumelabidas, auttoomanikul oleks labidas pagasnikus, ja saaks minna ja vähemalt ühe bussipeatuse siin suures linnas lumest puhtaks rookida. Kui palju inimesi saaks ma vaevast ja märgadest saabastest päästa, ja sellest õudsest lumesulamislägast, mis sinna peatusesse tekib kui see lumi kõik sulama hakkab, sellest ei julge mõeldagi.

No aga mul ei ole ju labidat, sest mul pole vaja talviti kõnniteid rookida ega autot lumest välja kaevata. Keegi pole veel kuulnud jalgratastest, mis lumme nii kõvasti kinni jääks, et peaks labidaga välja kaevama;) (Ei, juba reedest saadik ei sõida ma rattaga tööle, ärge üldse hakake. Need talvekummide naljad on mind juba ära tüüdanud.) Ei ole mul ei labidat ega reha ega isegi hekikääre mitte. Tühjade pihkudega seisan lummetuisanud bussipeatuses ja unistan riistast.

Ja kui mul oleks labidas, siis ma ilmselt ei roogiks mitte üht jumalast (aga mitte inimestest) hüljatud bussipeatust, vaid kiruks Mupot, et see käseb kõnnitee puhtaks rookida või ähvardab mu lumme kinnijäänud autole parkimistrahvi teha. Ehh, elu!

ilu oli asendunud näojoontega

Mõnda raamatut tahaks jagada täies tükis, nii hea on. No ei saa, ei jaksa ju kogu raamatut siia ümber trükkida. Päris kergendus kohe, kui leiad jagamisväärse olevat üheainsa fraasi tervest raamatust.
See oli nüüd siis Torgny Lindgreni "Batsebast". Vaatas vana kuningas Taavet oma naise Batseba näkku, eks ta oli juba päris kaua aega tema naine olnud selleks ajaks, Batseba pidi üle kolmekümne viie ikka juba olema - ja nägi järsku, kuidas see nägu oli muutunud, ilu oli asendunud näojoontega.
Jah, mõnele on lausa topelt antud. Algul ilu ja siis veel näojooned ka.

üks kask neil kasvab õues

uus suurepärane jalgrattaparkla Tehnikaülikooli juures

Tehnikaülikool ehitab ja renoveerib oma fassaadi. Muuseas on püstitatud ka kaunis ja funktsionaalne jalgrattparkla. Elagu insenerimõte, ma ütlen.

Ja vaadake kui hästi sobib see vormilt kokku jalgratastega!

Kõigile mõttetutele ja ebafunktsionaalsetele rattaparklatele

Täna leidsin, et Pirita teele mere äärde on paigaldatud uus mälestusmärk.
Graniidist ja puha. No tõsi, hõbelpaadikest pealkirjas mainitud kirjaga pole veel paigaldatud, aga küll see tuleb. Kaunis dekoratiivne objekt sobib hästi kokku ülejäänud mereäärse linnamööbliga.

Sest ei saa ju olla, et see värgindus oleks pandud sinna rataste parkimiseks, mitte paljalt ilu pärast? Proovisin: garaniiti lõigatud lõhesse mahub toetama parasjagu veerand esirattast, niipea kui ratas lahti lasta, vajub ta ohtlikult viltu, surudes kogu jalgratta pluss pakiraamitäie kraami massi jõuga esiratast väändesse.

Õnneks on ju sealsamas kilomeetrite kaupa sobiva ja mugava konstruktsiooniga rattapaklat, kuhu saab ratast nii ohutult toetada kui ka soovi korral turvaliselt raami pidi lukustada:

Slartibartfast...

...või midagi muud? Igatahes polnud see allkiri mitte Norra fjordidel vaid Paukjärvel. Väga võimalik, et Kõrvemaa maastiku autor on keegi muu. Kes loeb välja?

jalgrtattaparkla - Pääsküla raamatukogu

Siin üks päris haruldane nõmeparkla koos ühe teise haruldusega: jalgrattaparkimisidioodiga. Või noh, idioot ise pole pildil, küll aga on näha, kuidas saab jalgrtatta parkida nii, et rohkem ükski ratas ei mahuks.
Kui tänavale pole parajasti auku kaevatud, siis üldiselt ja heal juhul mahub sinna parkima ka kolm ratast. Kui konstruktsioon oleks vähe teisiti paigaldatud (murust ja põõsast eemale), mahuks ka neli, üks igasse külge. Mõeldud on ta, paistab nii, viiele või kümnele rattale. Kahjuks pole kusagil parkimisõpetust ja mina polegi aru saanud, kuidas need viis või kümme ratast peaks sinna mahtuma või lukustatama. Raamatukoguhoidja rääkis, et sinna peaks ratta kuidagi peale tõstma. Ma korra proovisin, minu ratas sinna peale küll ei käi. See vahe on kas liiga kitsas või liiga lai, ma ei tea. Ühesõnaga, müstika.
Aga raamatukogu arhitektuuriga sobib visuaalselt hästi kokku.
Muide, et raamatukogu teine korrus eendub tugevasti, siis on ümber raamatukogu kena vihmavarjuline ala, aga jalgrataste parkimine on ette nähtud siiski lageda taeva all, varjulisest seinaäärest parasjagu eemal.

mu elu parim sünnipäevapidu

läksime omadega rappa

kas harjutame rattureid liikluseekirja rikkuma või?

Sarjast "mõistatuslikke liiklusmärgikombinatsioone Tallinna linnas".
Seekord pildil jalgratta (ja jalg-)tee, kus ei tohi (jalgrattaga) sõita. Seda ju telliskivi tähendab? Sissesõidu keeld, edasi ei tohi sõita ühegi sõidukiga. Sõiduki all mõistetakse vastavalt «Liiklusseaduse» § 12 lõikele 1 teel liiklemiseks ettenähtud või teel liiklevat liiklusvahendit, mis liigub mootori või muul jõul.

OK, juba vanast ajast on teada, et telliskivi on ainus liiklusmärk, mida kõik tunnevad ja - enam-vähem - ka järgivad. Nii et kui on TÕESTI vaja autosid mõnest jalgrattateest eemal hoida, siis tellis on ilmselt parim võimalus. Aga mind ikkagi huvitab, et kas siis nüüd tõesti otsustati, et ärgu siis jalgrattad kah sõitku, peaasi, et autosid ei sõidaks,(no siis oleks võinud ju lihtsalt jalgtee sildi panna?) või unustati lihtsalt ära, et telliskivi ka jalgrattasõidu kohta käib - või ei käi nüüd järsku või? - või siis otsustati, et tühja neist jalgratturitest, las rikuvad parem liikluseeskirja, nad niikuinii kogu aeg rikuvad. Ega me neid ju niikuinii ei kontrolli.

No minu meelest on see viimane küll tobe variant, sest ma arvan, et me ei tohiks kedagi harjutada liikluseeskirja rikkuma. No teate ju, harjub ära, hakkab meeldima...

perekondlik teadaanne

Vastuseks minu teabenõudele saatis mu tütar mulle meili, et temaga on kõik hästi, aga ta on levist väljas ja kirjutab hiljem lähemalt.

jalgratta- ja rulluisutee

Ausalt, kui esimest korda seda märgikombinatsiooni Lillepi pargis nägin, arvasin, et see tähendab midagi muud. Mina rumal rõõmustasin, et näe jalgratturitele on spetsiaalne ohutu tee tehtud, kuhu rulluisutajaid ei lubata. No mul on juhilubade tegemisest jube palju aega möödas kah ja jalgrattatga oma igapäevaradu sõites pole eriti palju liiklusmärke tunda ju vaja. Hea küll, mis ma ikka end õigustan. Loll olin. Aga mitte kaua! Tulin koju ja vaatasin elektroonilisest Riigi Teatajast liikluseeskirja, noh seal tuli ainult märgid üles leida ja siis märgi numbri järgi teisest kohast vaadata, mis need tähendavad ja tuligi välja, et "jalgrattatee, liikuda tohib ainult jalgratta või mopeediga" ja "käigukeeld" ja kuna käigukeelu all on lisatahvel siis tähendab käigukeeld kõigile peale rulluisutajate. Kokku teeb see siis, et rulluisutajad võivad käia küll.
Erinevaid liiklusmärke kombineerides saab ilmselt pika ja targa jutu ära rääkida. Mida rohkem märke üles riputada, seda targem jutt tuleb. Näiteks... mul ei tule praegu ühtegi vaimukat näidet pähe.

Aga oijah, kas olete tähele pannud, ega jalakäijad ju ei tunne liiklusmärke, või kui tunnevad, siis jala käies ei pane neid tähele või kui panevad, siis ei käitu nii nagu märgid käsevad... kas on siis mõistlik riputada üles kolm kolekallist märki, mille tähenduse teadasaamiseks peab minema koju internetist otsima? Äkki oleks olnud lihtsam, odavam ja MÕJUSAM panna üles AINULT lisatahvel kirjaga: "jalgrtatta- ja rulluisutee, jalakäijatele keelatud"?

Järvel saab ratast parkida küll...

Tegelikult käiakse Järve Selveris kah rattaga, aga pargitakse ikka mõistlikult, mitte nende ametlikku rattaparklasse. Kõige mõnusam on parkida katusealuses, kus ratta saab lukustada piirde külge. Parkimiskohti on seal kõige rohkem paarile-kolmele rattale, aga mis siis, ega seal rattavaenulikus poes eriti palju jalgrattureid ei käi kah.


Saab parkida ka kohe uste kõrvale, seal on abiks trepipiirded.

Mure sama, mis Pirita Selveris - kärud käivad lukku ja ratta nähtavuspiirkonnas pole võimalik oma käruraha tagasi saada.

rattaparklad - Järve Selver

Vat niisugune näeb välja koht, kus jagrattattad peaks Järve Selveri ja üldse Järve Keskuse meelest parkima. Selles kohas on ka väike katuseserv pea kohal, nii et vihma ajal jäävad rattad täpselt räästa alla. Jajah, sellesse kohta, kuhu vihma ajal kõige rohkem vett sajab. Ma ei mäleta, et ma oleks KUNAGI näinud seal mõnda jalgratast parkimas.

rattaparklad - Pirita Selver

Pirita Selver on endale hankinud suurepärase Tartu-tüüpi rattaparkla ja paigaldanud selle koguni katuse varju. Selle parkla peaaegu ainus häda on see, et parkla on maa külge polditud lausa akna vastu, nii et ratast ei saa piisavalt kaugele toe vastu lükata: esiratas läheb vastu akent ja kaugemale ei saa. Esiteks on ebameeldiv kogu aeg rattaga vastu klaasi tonksida, teiseks, oleks see parkla aknast vähe kaugemal, mahuks sinna poole rohkem rattaid parkima. Aga niigi on hetkel tegemist Tallinna linna parima rattaparklaga. Kahju, et ainult ühes Selveris... Ja kärud on selles poes rahaga, nii et pole seda võimalust, et tood oma kauba käruga ratta juurde ja laadid pakiraamile - käru tagastamiseks tuleks kogu kraam tükiks ajaks järelevalveta jätta. Ega siis jalgratta pakiraami ei saa lukustada, nagu autopagasnikut, et siis rahulikult kuhugi kaugele kõndida käru ära viima.

täiuslik rattaparkla - Tartus, kus mujal

Et mitte Tartule liiga teha, siis esitan kohe ka maailma parima, Tartu rattaparkla pildi. Mugav parkida, mugav ratast lukustada, turvaline, rattale hea. Ja vaadake, kui palju rattaid mahub! Ja vaadake, kui palju on parkijaid! Ühesõnaga, kui keegi peaks hoolima sellest, et jalgratturitel oleks mugav parkida, siis tehku nii nagu Tartus. Selliseid lihtsa konstruktsiooniga, aga häid parklaid on Tartus õnneks palju. Seal linnas justkui teataks kohe, kuidas ratturid parkida tahavad!
Ainult et varjualust vihma puhuks pole siingi.

rattaparklad - Tartu näide

Siin on üks Tartu rattaparkla, mida ma pildistasin sellepärast, et siit on hästi näha, miks mõni rattaparkla jalgrataste parkimiseks ei kõlba. Näete neid rattaid, mis on pargitud nii, nagu ette nähtud? Kõik viltu vajunud. Mis te arvate, kas jalgrattale mõjub hästi, kui tundide kaupa kogu ratta raskusega esiratast väänata? Vat sellpärast ongi üks mõistlik ja oma rattast hooliv rattaomanik näinud kõvasti vaeva, tõstnud oma ratta parkimiskonstruktsiooni TAHA (selleks tuli ratast üle äärekivide tõsta) ja lukustanud selle hoopis sinna.

valgus kõndis Kadriorus...

aga inimesi kõndis rohkem. Inimesi oli kohati nii massiliselt, et varjas valguse ära. Inimesed rääkisid põhiliselt vene keeles. Noh eks eestlased olegi lihtsalt sõnakehvem liik.
Tegelikult läksin ma Kadriorgu huvist C-Jami vastu, aga avastasin põhiliselt ja taaskord, et ma ei ole massiürutuste-inimene. Niikuinii tapab võimendus igasuguse helikvaliteedi - vähemalt sellel kaugusel, millisel mina olen võimeline seda kuulama (see on niisugune keskmisest väheke suurem kaugus).
Kui C-Jam lõpetas, läksin Lilleaeda ja avastasin, et see oli täis rahvamassi, mis pimesi peenardel ja peenarde vahel tallas - no ma poleks selle peale tulnudki, et seal peenrad on, aga ma trügisin sealt kuidagi läbi, mõtlesin, et trepi pealt äkki näeb mingit üldist tulede mustrit või (ei näinud) ja siis ma jala all tundsin, et mõnes kohas lookles nagu jalgrajakene ja mõnes kohas oli muru ja kohati tuli mingitest taimedest üle astuda. Need maha asetatud õueküünlad heitsid pigem varje kui et valgustasid. Vähe oli neid seal kah.
Ühesõnaga, tore üritus, aga liiga menukas. Tõi liiga palju rahvast kohale, mis tappis kogu efekti.
Läksin mööda küünaldega ääristatud teed alla Pirita tee äärde ja üle selle ja veel edasi mereranda ja ikka veel edasi üle kuiva liiva peaaegu veeni välja ja SEAL oli valgus ilusasti ümber minu laotatud: ühelt poolt kaardusid Pirita tee tuled ümber lahe ja teiselt poolt linna ja sadama ja eks sealt tagant vist juba Pljassaare tuled, paar laeva silmapiiril traageldasid ellipsi kokku. Ja selja taga jäid piisavalt kaugele Pirita ree tuled pargi taga; taevas olid mõned tähed ja mõned pilved.
Peaks sagedamini käima üksildastes pimedates kohtades.
Taaskord veendusin, et minu isetarga fotokaga mõnest asjast lihtsalt pilti ei saa ja kõik.

teeme elu ohutumaks

Aidake mõistusel võidule pääseda ja jalgratturite elu ohutumaks muuta:
https://www.osale.ee/ideed/idea/view/2355/
leitud Jyri K kaudu

ma juba tükk aega haun seda, et kuidas saaks selle tobeda seaduse ära muuta, et täiskasvanu ei tohi kõnniteel jalgrattaga sõita, peab sõitma sõiduteel. See on meil vanast ajast nii, aga vanasti oli autosid vähe ja jalakäijaid palju, nüüd on asi vastupidi. Tiheda liiklusega magistraal, auto autos kinni, bussid ja veoautod vahele, samas kõrval jumala inimtühi kõnnitee, kuhu juhtumisi pole värvi jätkunud, et jalgratturi-ja-jalakäija figuurikesi maha maalida - ja sa PEAD sõitma jalgrattaga mööda kõige ohtlikumat ja konarlikumat teeserva, ja EI TOHI sõita ohutult mööda tühja kõnniteed. Sa võis sõita jalgrattaga kõnniteel paremal pool Vabaduse puiesteed, aga mitte vasakul pool. Muudame selle tobeduse ära jah!

rattaparklad -Säästumarket

Säästumarket on endale kusagilt hankinud suurepärase, kõrge raamiga jalgrattahoidja. Ja siis paigutanud ta tugevate poltidega hästi seina äärde, nii et kõrge raami eelistele on ligipäääs heal juhul ühel jalgratturil. No küll ma proovisn sinna parkida küll piki, küll põigiti; ka teisele parkla otsale ei saa ratast nii ligi, et ulataks raami pidi kukustama. Seega, üks hea parkimiskoht, aga mitte katusealuses.

rattaparklad - Nõmme Comarket

Tallinnas projekteerivad rattateid inimesed, kes ise rattaga ei sõida, seda on kohe näha nendest teravatest kõnniteeservadest, mida kõigile viimasel ajal valmivatele rattateedele kohustuslikus korras valmistatakse. Veel enam rattavõhikud on need inimesed, kes poodide jms juurde rattaparklaid paigaldavad. No ma nimetan neid rataste parkimise asju lihtsuse mõttes rattaparklaks, mis siis et nad mõõtu päris välja ei anna.
Pildil on ühe üpris hea rattaparkla näide: Nõmme Comarketil on poe kõrval kolm toredat lipumasti, mis sobivad ratta lukustamiseks päris hästi. Vajaduse korral mahub ühe lipumasti juurde lukustama ka kahte ratast, kohe sealsamas on ka üks valgusfoor, mis samuti sobib hästi ratta parkimiseks. Kahjuks pole ükski parkimiskoht katuseserva all, nii et vihmakaitset pole loota. Nagu näete, pole ükski rattur olnud nii rumal, et oleks parkinud oma ratta sellesse spetsiaalsesse raudmonstrumisse, mis poe seina ääres seisab. Ega sealgi vihma ajal kuivalt parkida ei saa, katuseserv on parasjagu nii kitsas, et sadul jääks niikuinii vihma kätte.

Mõni teine kord räägin veel mõnest teisest toredast rattaparklast.

pole vist vihmahooaeg...

Lugejatelt saadud vihje peale käisin Realiseerimiskeskuses endale vihmapükse otsimas. Ei leidnud. No ma vaatasin siis teistesse poodidesse kah. Suusapükse on. Lumelauapükse on. Tavalisi dressipükse - palun väga, suures valikus. Vihmakindlaid kilepükse - Järve keskuse kolme spordipoe peale - tükki üks (1). Värvus: must (tahaks midagi eredamat, et liikluses ellu jääda) suurus: väga, VÄGA suur. (Et selga mahub, ka teiste riiete peale: hea. Et sääreosast 30 cm ülearuseks osutub: paha. Väga paha, sest ei saa ka niisama juppi maha lõigata, see lõhuks pika veekindla tõmbluku.)
Küsisin müüja käest, milles küsimus, miks pole? Kas pole vihmahooaeg või?
Et olla lõpuni aus, Ilveses üht-teist oli. Väga kallist muidugi. Ühed jube ilusad oranžid püksid olid ka. Mitte minu number muidugi;)

maja maanteekurvis

Tegelikult polegi maantee, täitsa harilik tee, Tallinna linnas seejuures.
Meil on selline õnnetusterohke koht lihtsalt.
Sest teel on meie krundi kohal ootamatu kurv. Ükski autojuht ei suuda ju niisugust asja oodata, et et tee on sirge-sirge-sirge ja siis järsku teeb kurvi! Väga alatu temast, onju.

Räägitakse, et kunagi olla meil värav kah olnud ja uhked silikaattellistest väravapostid.
Need sõideti maha juba nii ammu, et nooremad pereliikmed neid ei mäletagi.
Postkastipuu kohe kurvi taga on saanud mitmeid matakaid. No need matakad on antud ikka meistersõitjate poolt, sest postkastipuule pihtasaamine tähendab, et kurv on PEAAEGU võetud, vaja oleks olnud vaid paarkümmend senti VEEL paremale.
Üks öine auto kasutas värava taha toodud liivahunnikut trampliinina ja maandus liivahunniku taga kasvanud noore tamme otsas. Käsivarrejämedune puu ei elanud seda üle ja kuivas.

Ühel öisel kihutajal õnnestus taluhoonete ja elumaja vahelt läbi kibuvitsahekki sõita, ja edasi piki hekki (heki peal) kuni keldrimäeni välja. See on seni kaugusrekord;) Uhked topeltkibuvitsad olid nii räsitud, et tuli kuni juureni maha lõigata, aga juurevõsudest kasvas paari aastaga uus hekk, nii et pole asigi.

Üks auto sõitis keset valget päeva kõigi nelja jalaga hoovil kõrgunud hiigelsuure küttepuude virna otsa. Perenaine kuulis pauku ja läks vaatama: seal ta siis kõhutas, puuhunniku otsas. Ise ta sealt küll alla ei saanud.

Ja nüüd siis eelmise pühapäeva öösel, noored vene poisid, juhilubadeta muidugi, ja vähimagi pidurdusjäljeta, tee ääres kasvavast suurest kuusest napilt mööda, kuurinurgast napilt-napilt mööda ja otse paekivist laudanurgale - pihta. Lauda ees seisnud kreissaag sai kah oma paugu, nii et maandus mitme meetri kaugusele.

Mis me nüüd tegema peame, küsivad majaelanikud, tankitõrjekraavi kaevama või? Isegi ime, et keegi veel elumajale pole pihta saanud.

Läks tordipoodi skorpion...

Tarvis ühele kliendile natuke raha tagasi maksta. Ise on ta juba läinud, aga tuleb välja, et me oleme unustanud ta kontonumbri küsida.
Aga milles probleem, enne kui me talle midagi tagasi saame maksta, maksis ju tema meile, nii et vaatan aga pangaväljavõttelt ta kontonumbrit ja maksangi tagasi!
Aga enne igaks juhuks kontollin. Halloo, SEB, tahan siin ühele soomlasele raha tagastada, kas see kontonumber, mis teie väljavõtte peal on, on tema number või? Oleks nagu Sampo panga number, aga Eesti Sampo oma, aga meie teada peaks kliendi konto hoopis Soome Sampos olema? Äkki on see mingi Sampo vahekonto, kustkaudu Eesti kroone makstakse, siis pole mul mõtet sellel kontonumbril raha saata?
Teenindaja vastab väga enesekindlalt, aga mitte otse minu küsimustele, vaid kuidagi natuke mööda iga kord. Pika pinnimise peale jõuab ta lõpuks järeldusele, et kui minu väljavõtte peal on maksja nimi ja mingi kontonumber, siis see number ongi maksja kontonumber ja sinna ma võin raha tagasi maksta küll. "Olete ikka kindel?" "Jah."
Mina mitte.
Teen seda, mida teenindaja juba algul soovitas ja helistan Samposse. Eesti omasse. Kui kliendi konto on Soome Sampos, siis nemad ei saa kontrollida, kas kontonumber on õige. Loen oma väljavõtte pealt küsimusealuse kontonumbri ette - see on ju Eesti Sampo number, seda te saate kontrollida. Ma ei küsigi, kelle number see on, sellist infot pangad ju niikuinii ei väljasta (mul on nendega ju kogemusi), ma küsin, kas see on selle-ja-sellenimelise soomlase konto. Ei ole. No aga uudishimu pärast - kelle konto see siis on? Kas on miski vahekonto, nagu ma arvasin? Teenindaja hääl kõlab, nagu muutuks ta parasjagu VÄGA ettevaatlikuks, aga ta möönab, et jah, paistab vist tõesti, et see on mingi vahekonto.
Tore, ma olen teada saanud midagi, mida SEB-i klienditeenindaja ei teadnud või ei tahtnud tunnistada. Miks küll pangad ise ei tea, kuidas nad töötavad?
Taas kõne SEB-i, uus klienditeenindaja satub. Uurin, kas ma saaks nende käest õige kontonumbri. Mulle öeldakse, et nad tohivad väljastada seda infot, mis mu kontoväljavõttelt paistab. Ei, tegelikult, tehke meile taotlus U-netis, aga üldiselt me ikka tohime väljastada seda infot, mis teie kontoväljavõttel paistab. Miks, küsin mina. Miks ma tohin teada Eesti-sisese makse tegija kontonumbrit (see on väljavõttel) aga ei tohi teada välismakse tegija kontonubrit? Kas te ei tea, milliselt väliskontolt see makse tuli? Ei, nad teavad küll, aga tohivad mulle väljastada seda infot, mis on pangaväljavõttel näha (st eesti- sisese makse korral maksja numbrit, aga välislaekumise puhul mingi suvalise vahekonto numbrit). No aga mis on selle piirangu mõte? Miks ma ikkagi eestlaste kontonumbreid tohin teada, aga välismaalaste omi mitte?
Sest nad tohivad väljastada seda infot, mis väljavõttel kirjas on.
Ühesõnaga, nagu ütles poeet,

sest nii on kord,
ei meie süü:

me tordid Talnast tellime
ja neil seal kord on selline
et torti saavad Kalad ja
Vähk, Neitsi ning Veevalaja.

P.S. Kirjaliku järelepärimise peale olen ma oma mäletamist järgi välislaekumise maksja konto kohta infot saanud küll.
Aga eks muidugi võib ka otsida mingit kontakti selle soomalsega ja küsida tema käest, et kuhu maksame. Keegi ikka teab, kust teda kätte saada.

Et kuidas siis ikkagi rattaga vihmas hakkama saada;)

Jah, niikaua kui ratta seljas oled, pole veel vigagi.
Oled märg, siis oled, taevast tulev vihmavesi on vähemalt puhas, aga nad kuradid kipuvad ju poriga pritsima! Sõidan mööda vähese liiklusega tänavaid ja kui kuulen selja tagant järjekordset pahisevat ja plärtsuvat poripilve lähenemas (no te ju teate, mis häält auto teeb, kui hooga poriloigust läbi kihutab, nii et vesi kahte lehte), teen vasaku käega selja taha ägedat pantomiimi: võta vaiksemalt! tasa, tasa! suurema kaarega minust mööda, ruumi sul ju on! Ära pritsi, ära pritsi, jumala pärast, ära pritsi!
Presentaablilt kontorisse jõudmine pole veel selgeks saanud. Kontorisse jõuan: sooja ilmaga higimärjalt, vihmase ilmaga vihmamärjalt. Presentaablid riided on aga kapis (on mind õnnistatud oma kabineti ja oma riidekapiga). Kontorikostüüm kaenlasse ja duširuumi.
Minu kõige suurem sõber on Columbia gore-tex vihmajope. Nagu reklaam lubas, nii ongi: vihma sisse ei lase, aga kehaniiskust välja mingil määral ikka laseb. Ei lähe sõites väga umbseks. Ja on nii pikk, et katab tagumiku ikka ära, haruldane omadus praeguse lühikeste jopede moe ja ainult hooajakaupa müüvate poodide ajastul.
Põlved saavad ikka märjaks! Põlved saavad alati märjaks! Vihmakindlaid jalgrattapükse pole olemas, tuleks sõita suusapükstega. Suusapüksid on mul olemas, täitsa vihmakindlad, testitud, aga nende jaoks tundub veel vara olema, liiatigi on neil üks viga: nad on alt hirmus laiad. Alt laiade pükstega on jama jalgrattaga sõita. Sihukes porise ilmaga tahaks kõige parema meelega üldse paljasääri sõita. Vaata, paljaid sääri on võimalik ikka kuidagi sellest liiklusporist puhtaks nühkida, kui kareda nuustiku, seebi ja sooja veega päris puhtaks ei saa, küll ta siis ajaga maha kulub. Nahk ju uueneb kogu aeg, pealmised naharakud surevad ja tulevad maha ja uus puhas nahk tuleb alt välja - mitte mingid püksid nii ei tee ja poriplekke neilt enam välja ei saa. Musta värvi pükstelt ei paista plekid välja, aga ma TEAN, et nad on seal! Aga ega ma musta värvi riietega väga sõita ei tahagi, eriti nüüd, kui ilmad hakkavad hämaramaks kiskuma. Kui tahad ellu jääda, riietu heledalt!
Nii, tööle jõudsin tänahommikuse lausvihmaga edukalt, aga kuidas õhtul koju saan, seda veel ei tea. Põlved said ju märjaks. Riputasin kuivama küll, aga kuna praegu ei köeta, siis pole teada, millal püksid kuivaks saavad. Teate, märjana võib sõita küll, aga märgi riideid selga panna - brr!
Ja tossud saavad kah vihmaga alati märjaks, see on jama. Märjad püksid ja märjad sokid. Tegelikult on jalgratattapoes jalatsite vihmakaitsed täitsa müügil, peaks vist ikka ostma.

nõrgem liikluses

Näh, Mihkel Raud on kah tänases Päevalehes sõna võtnud, et "täitke liikluseeskirju". Ühest küljest muidugi tore, et mõni arvamusliider kah nii arvab. Teisest küljest jälle, Mihkel Rauda ajendas ju kah sõna võtma see, et ta järsku liikluses selleks nõrgemaks pooleks osutus. Ega mootorrattur ikka ei saa autojuhi vastu, viimasel on ju ikkagi raud igast küljest ümber. Kui Mihkel Raud oleks olnud selle auto juht, mis ringristmikul vasakule hakkas vajuma, ja mootorrattal oleks olnud keski tundmatu tüüp turvariietuseta, siis oleks see sõnavõtt ehk olemata olnud.

Me pole üksteise peale valjuhäälselt röökivad, ent ometi kaaskodanikke väga arvestavad itaallased, et liikluses endale armsalt liberaalseid kokkuleppeid võimaldada.

Me oleme individualistid ja kolmeliitrise mootoriga autos ringi kihutades õnnestub meil ellu jääda üksnes siis, kui meilt inimõigused ära võetakse. Liikluses tähendab see eeskirjade absoluutset ülimust.

See on muidugi rängalt öeldud. Diagnoos: eestlane ei suuda teistega arvestada; ei saa ega saagi saama. Mulle tegelikult meeldib idee, mille järgi elavad need ärakoristatud liiklusmärkidega väikelinnad, millest meil siin viimasel ajal juttu on olnud. Aga jah, kindlasti tuleb meil valida: kas arvestada üksteisega senisest palju suuremal määral või siis rõhuda reeglite senisest täpsemale täitmisele. See praegune kuldne kesktee - et reeglid ei kehti ja teistega ei arvestata kah - see ei kõlba küll kuhugi.

Võib-olla peaks liiklusteooriaeksami iga viie aasta tagant kõigile kohustuslikuks muutma?

Hariduse õilistavasse mõjusse usun ka mina. Vähemalt neid juhte, kes liikluseeskirju rikuvad, tuleks küll eksamitele saata. Eriti veel, kui nad ennast õigustades seda lolli juttu räägivad, mida nad alatihti räägivad. No tõesti, nagu poleks liikluseeskirja eladeski lugenud.

jalgrattaga vihmas

Laupäeval oli kuidagi eriti tüüne rattaga läbi linna sõita. Mõned inimesed ütlevad: armastan sügist, kõik on siis nii selge ja rahulik, kevade ja suve rahutus ja hullus on üle läinud... Mina ei armasta sügist. Aga tõesti oli kuidagi mõnusalt rahulik. Vihma sadas, kavatsesin tagumise poole teest rongiga sõita, aga jõudsin jaamani varakult, ei viitsinud oodata, väntasin edasi.
Tehnika-Toompuiestee ristmikul ootasin lubavat foorituld. Liiklus oli hõre ja kaks noorukit, silma järgi venelased, tulid üle sebra punase tule all. Ootasin, kui nad lähemale jõudsid ja hõikasin siis, et "seda nimetatakse punaseks tuleks ja see tähendab, et parajasti ei tohi teed ületada." See poiss, kes eespool tuli, ütles "gavarite pažaalusta pa-russki" ja see, kes tagapool töllerdas, jäi hoopis seisma. Vöötrajani jõudis üks sõiduauto, juht tuli välja ja virutas sõiduteel seisnud nolgile paugu vastu vahtimist, nii et too sai sisse kõva hoo kuni kõnniteeni. Siis istus autosse tagasi ja jätkas oma teed.
Poiskesed olid muidugi suht vastutus- ja kontaktivõimetus seisundis, vist purjus, võibolla ka mingi muu laksu all. Aga noh, ma ei tea, nii ikka ei tohiks vist, et pikema jututa kätega kallale?
Või kes teab, kui MINA oleks see, kes liikluskonfliktis tugevamaks pooleks osutub, äkki teeks se kah nii? Äkki ma pole seda teinud sinult sellepärast, et autod ja autojuhid on minust reeglina suuremad ja tugevamad?
Ja võibolla meie seisukohtade erinevus just selles seisnebki: mina arvan, et "järgime kõik reegleid, et meil ühiselt hea oleks", sest mina olen nõrgem, aga nemad arvavad, "kel jõud, sel õigus, seega minul, kes ma autoga olen, pole vaja arvestada jalakäijate ja jalgratturitega, piisab kui ma veoautode ja trollide vastu viisakas olen."
Noh nii et tema võib oma auto parkida kõnniteele inimestele jalgu küll, aga kui mõni jalakäija TEMA teele jalgu jääb, noh eks siis või tollele ju virutada. Milleks meile reeglid!
See on nüüd muidugi kõik üks liialdatud üldistamine ju küll, aga ikkagi.
Muide, ärge töllerdage sõiduteel, jalakäijad!

Tahaks nuriseda

Tahaks nuriseda hoolimatute autojuhtide üle, kes pargivad oma kullakalleid autosid kaasliiklejatege arvestamata. Tahaks nuriseda linnavalitsuse üle, kes jalgrattateedest juppe ära kaotab ja mõne kuu pärast süüdimatult teatab, “ahjaa, tuli välja, et Suve ja Sügise tänava jalgrattateed me ikka ei likvideerinud, meil lihtsalt polnud raha märgistuse uuendamiseks. Ehk järgmisel aastal...” Ilma üle võiks kah nuriseda. Aga olgu pealegi. Täna ei nurise. Täna võtaks kiita. Võtaks ja kiidaks midagi ootamatut – Tallinna linnavalitsust näiteks? Ahhaa, seda te nüüd küll ei oodanud! Tallinna linnavalitsust ja kõiki muid keskerakondlasi tuleb ju kiruda niikui jõuad, nende kohta ei kõlba küll head sõna poetada!
Aga mul on see kiitmist vääriv asi juba ammu südame peal. Peaaegu selle tegemisest peale. Mitte päris algusest, päris alguses ma vaatasin, et mida kuradit! miks kõnniteed kitsamaka ehitatakse? Mis kuradi müüri nad siia müüri ETTE veel ehitavad? Siis läks aega mööda, ma sattusin jälle sinnakanti ja vaatasin, et ennäe! hoopis peenar! Ja vat sellest ajast saadik ongi südamel, et sihukest asja peaks kohe kiitma; et Pärnu maantee müratõrjemüüri kaunistamine metsviinapuudega on kohe üks ütlemata hea mõte. Ja mitte ainult mõte, tegu ikka ka! Nii et au ja kiitus sellele, kes selle välja mõtles ja teine au ja kiitus sellele, kes valmis tegi. Kui keegi teab, kes see oli, siis andke mulle kah teada, eks.
Nüüd mul on pilt kah, muidu ma ikka kogu aeg sattusin sealt sõitma õhtupoolikul, kui viinapuud varjus olid. Aga nii ilusat asja ei kõlba ju ilma pildita kiita. Eile oli päike nii lahke ja tuli pildistamise hetkeks korraks pilve tagant välja.

tulemused selgunud

Eile tuli üks meie koristaja oma sugulast puhkuseasendajaks vormistama ja kuna mul seega kohe kaks venelast käepärast võtta oli, korraldasin ma omaenese sotsioloogilise uuringu. Kogu jutt käis muidugi vene keeles, sest, nagu vanatädid ise tunnistasid: “häbi küll, kogu elu oleme Eestis elanud, aga eesti keelt pole ära õppinud.” Seepeale siis küsisingi: kas teie, Eestis elavad venekeelsed, tahaksite, et Eesti kuuluks Venemaale?
Vastavalt minu isikliku sotsioloogilise uuringu tulemustele 100% Eestis elavatest venekeelsetest seda ei soovi. Vastupidi, et nad juba siin elavad, siis nad on asjade praeguse seisuga väga rahul ja tahaks, et kõik just nii jääkski.

raamatumeem

Pärast Pierre Bayardi lugemist oleks imelik hakata Big Readi nimekirja raamatuid loetuks-mitteloetuks liigitama, aga et raamatuteema on blogosfääris võimsalt esil olnud, (vähemalt enne olümpiamängude avamist ja Gruusia sõda), siis ei saa ma päris meemitsemata kah olla.
5 raamatut, mis muutsid mu elu.
1. Oskar Lutsu “Kevade”. Number üks sõna otseses mõttes. Perekonnalegendi kohaselt olla see olnud nimelt see raamat, mille lugemiselt tabati väike Sofie 4-aastaselt, hetkel, kui perekond avastas, et väike Sofie lugeda oskab.
Tegelikult mulle “Kevade” eriti ei meeldinudki, ja ega ta nelja-aastasele päris eakohane ju kah ei ole. Tookord jäi pooleli, sest vanemad hakkasid mind varustama VEIDI eakohasema kirjandusega. Kunagi pärastpoole lugesin ta muidugi lõpuni, suved-sügised-tootsi pulmad sinna otsa. Esmamulje siiski mõjutab, siiamaani ei pea tast suuremat. Aga esimene ta (vist) oli.

2. Üks paks suureformaadiline raamat mitme rahva lugudega. Esimene lugu oli Aladdini imelamp, see oli kole pikk ja veniv, selle ma lugesin läbi alles kõige lõpuks. Esikaas oli kadunud ja paksust eessõnast hõõrusin ma suus niisutatud sõrmega augu läbi, kuni Aladdinini. Ma olin ju alles väike ja rumal laps! Lõpuks ma tahtsin ikka seda Aladdini lugu kah lugeda, aga selleks ajaks olin ma augu juba ka paarist Aladdini esimesest leheküljest läbi hõõrunud ja mõned laused jäidki poolikuks. Pärast seda pole ma enam juturaamatuid rikkunud. Piiblit meil kodus polnud, aga muinasjutud on peaaegu sama head, et lapse üldist maailmanägemist kujundada.

3. Üks vene keelest tõlgitud raamat “Huvitav matemaatika”. Võibolla oli Nagibini oma, aga Nagibin avaldati eesti keeles alles 1969 aastal, mulle tundub, et see, mida mina lugesin, oli kõvasti vanem. Äkki oli hoopis Perelmanni “Huvitav algebra”? Ma ülesandeid ei lahendanud ega midagi, lugesin nagu jutukat. Minu meelest oli lihtsalt huvitav. No mida ma sinna matemaatikateaduskonda siis otsisin?

4. Astrid Lidrgren “Pipi Pikksukk”. Tegelikult ilmus see raamat eesti keeles minu jaoks pisut liiga hilja, minu jaoks oli siis juba huvitavam Kalle Blomkvist, pealegi loeti Pipi raamatut raadios ette, enne kui mul õnnestus raamatut ennast käes hoida ja sellepärast polnud seda enam üldse huvitav lugeda, aga tuleb siiski tunnustada Pipi panust minu isiklikku feministlikku diskursusesse. Siinkohal tuleb vist üles tunnistada, et lapsepõlves oli mu kodune hellitusnimi, n.ö titanimi – Pipi. Mitte Pipi Pikksuka järgi, keda siinmail siis veel ei tuntud, vaid tuletisena mu päris-eesnimest. Pole siis vist imestada, et mina, mis sest et arglik laps ja raamatukoi juba eelkoolieas, samastasin end selle kõigist kõige tugevama, julgema ja jultunuma tüdrukuga maailmas. Ma tõesti usun, et kui ma olen tugev, siis sellepärast, et Astrid Lindgren sisendas mulle, et ma seda olen. Või noh, et Pipi oli, aga mis seal vahet, sest ainus Pipi, keda mina tundsin, olin mina ise. Kui oled (olnud) Pipi, on piinlik põnnama lüüa.

5. Jorge Luis Borges “Hargnevate teede aed”. Näitas, kuidas teistsugune vaade maailmale võib olla imeliselt lummav ja naases minu juurde mitu aastat pärast esmalugemist üheteistkümnenda astme hrön’ina. Ma olen sellesse raamatusse siiamaani armunud.

6. Rex Stout “Double for death”. Esimene ingliskeelne, päris välismaal välja antud raamat, mis sattus mulle kätte nüüd ununenud asjaoludel keskmises koolieas, mis juhtus olema õitsev nõuka-aeg (kõik välismaine oli haruldane ja ihaldatav). Hakkasin lugema innukalt just selle haruldasuse ja ihaldatavuse pärast, ja et oli väga posh lasta end näha välismaist paperbacki lugemas. Algul kasutasi sõnaraamatut, siis tüdinesin sellest ja lugesin ilma, ja avastasin, et ma OSKAN inglise keelt. Pärast lugesin juba inglise keeles Oscar Wilde’i näidendeid, mida sai linnaraamatukogust laenutada ja mis polnud setõttu enam üldse nii poshid, ja siis igast muud asja, mida kätte sai. Hea sõnaga tuleb meenutada näiteks

7. Douglas Adamsit, mis/kes eesti keelde tõlgituna poole oma võlust kaotab. Hea, et sattusin lugema neid ingliskeelseid piraatväljatrükke;)

8. Gabriel Garcia Marquez “Sada aastat üksildust”. Veel üks pilk üle müüri.

9. Selma Lagerlöf “Gösta Berlingi saaga”. Ma olen oma elus tohutult raamatuid lugenud (Big Readi skoor on 62), aga esikümnes, ma vaatan, on põhiliselt muinasjutud.

10. Ingmar Bergman “Laterna Magica”, “Stseenid ühest abielust”... tegelikult kõik, mis ta kirjutanud on. Ometigi ka üks mitte-muinasjutt nimekirjas.

tagasi

No ma olen nüüd tagasi. Kui tahate lühikese ajaga palju puhata, sõitke kah mõnda depressiivsesse Soome väikelinna. Nädala aja jooksul tekib tunne, et oled seal olnud juba terve igaviku. Kuu aega vähemalt. Kuuajane puhkus nädalaga, tohutu aja kokkuhoid!
Ja tööl on kah tekkinud selline kuhi otsekohe tegemist vajavaid asju, nagu oleks tõepoolest terve kuu ära olnud. Liisinguarvele, mille oleks pidanud eelmisel nädadal ära maksma, on ülemus alla kirjutanud ja selle siis muude maksmata arvetega minu lauale vedelema jätnud. Miks ta ei lasknud seda meie teisel raamatupidajal õigeaegselt ära maksta, on mulle mõistatus. Miks ta ÜLDSE tahab, et kõik arved tema käest läbi käiks, isegi igasugused vaibapuhastus- ja joogiveearved ja muud paarikümne- kuni paarisajakroonised pisividinad - kui ta ei suvatse tähelepanu pöörata sellele, et mitmesajatuhandene makse saaks õigeaegselt ja ilma viivisteta tehtud? Liisingufirma juba viivisearvet saatmata ei jäta. Olen hämmingus.
Aga muidu oli igastahes tore puhata.

Olen ära

Olen Soomes. Vihma sajab. Kui te arvate, et Eesti väikelinnad on depressiivsed... Kohaliku jôe vaatasime eile yle, muude vaatamisväärsustega tutvumiseks tuleb ette vôtta autosôite. Plaanis on veeta hulk aega kohalikes poodides (aga mitte midagi osta). Tôin sôbrannale HU plaadi kingiks. Tunnenn end tôelise kultuuritoojana. Teine kohalik eestlane lahkus eilselt kohvijoomiselt kahe CD-täie eesti estraadiklassika MP3-dega, mis mul reisile kuulamiseks kaasa olid vôetud. Internet on siin soomekeelne ja sôbranna arvutil pole hiirt ega ô-tähte. Yhesônaga, täielik puhkus. Ma olen väga rahul. Ma ei tea, millal ma tsivilisatsiooni naasen.

valgus teeb asju

laupkokkupõrge

Reede õhtul sööstis Kadriorus rattateel jalutanud jõmmide tagant välja üks rulluisutaja - otse mu lenksule. Nii täiuslik laupkokkuõrge, kui üldse olla saab, kumbki ei jõudnud kuhugi poole kõrvale põigata, nii et jäime mõlemad otse ja püsti. Kiirused polnud vist eriti suured kah, ega ma tolvanite vahel laveerides ju mingeid sportlikke temposid üles ei võta ja rulluisutajal olid kah needsamad jalutajad ju jalus. Need kaks molkust, kes rattarajal jalutades meile ette jäid ja õnnetuse põhjustasid, jalutasid rahulikult minema, aga üks suurt kasvu vene mees jäi paigale ja uuris murelikult vaheldumisi minu ja rulluisutüdruku käest, kas meil on kõik korras. Esialgu oli kõik väga korras. Siis tundis tüdruk, et tal läheb süda pahaks. Mees aitas ta murule istuma. Minu rattal oli esiporilaud liigesest välja hüpanud, selle aitas kah venelane lahkesti ära parandada, see oli õnneks lihtne liigutus. Siis ajas tüdruk ennas jälle jalule ja minagi sõitsin edasi eesmärgi poole. Natuke hiljem alles märkasin, et rattakell oli saanud niisuguse mataka, et ilmselt lõi kuskil mingi poldi viltu ja enam ei helise eriti. Veel veidi maad edasi sain aru, et pidurid enam peaaegu üldse ei pea, noh nende piduritega oligi mul plaanis varsti teenindusse minna, edasi tuli sõita lihtsalt veelgi ettevaatlikumalt. Mitte et mul oleks soovi olnud ettevaatamatumalt sõita. Tee peal sõimasin näo täis kahel rulluisutajal, kes sõitsid, kõrvaklapid kõrvas ja ei teinud kuulmagi, kui ma nende taga rattakella kõlistasin, et nad ennast minu möödasõidu ajaks koomale tõmbaks.
Meeles see jalgrattur, kes eelmine kord, kui ma sealt läbi sõitsin, verise peaga murul lebas ja kiirabi ootas.
Pirita rattatee on nii kuradima ohtlikuks muutunud. Muidu oleks ju kõik kena, merevaade ja ilus sile tee, sealtkaudu liigelda peaks ju olema puhas rõõm, aga kuna minu tee viib sealt läbi enamasti samal ajal kui töörahvas saab mahti end liigutamas käia, siis on mul nende lõbutsejate vahelt läbi sõites iga kord närvid krussis.
Ja need pagana rulluisutajad... Liikluseeskirja järgi on nad jalakäijad ja peaks liiklema kõnniteel, mitte rattateel, kui on olemas eraldi rattatee. Pirita tee ääres on rattatee ilus sile asfalt, ja eraldi, mururibast mere poole on vana plaatidest kõnnitee, kus annab jalutada küll, aga mitte rulluiskudega sõita. Ma muidu olen üks igavene oma õiguste eest võitleja ja arvan, et liikluseeskirjast tuleb täpselt kinni pidada, aga ma ei arva, et rulluisutajatele tuleks Pirita jalgrattateedel sõitmine ära keelata. See oleks lihtsalt nii ebaõiglane. Ja see on ju hea, et inimesed ennast liigutavad, seda tuleks igati soodustada, mitte ära keelata. Aga nad on nii ohtlikud selles komplektis jalutajad + jalgratturid + rulluisutajad. Aga kui nad on ohtlikud, ja kui nad rikuvad liikluseeskirja ja kui nad segavad jalgrattaliiklust spetsiaalsel rattateel – kas poleks siiski vaja midagi ette võtta, et olukorda parandada? Kesse meil ongi, kes peab liikluse korraldamise eest vastutama? Ega siis liiklus pole ainult autoliiklus, jalakäijate ja jalgratturite liiklus on kah liiklus ja sellele peaks kah veidike tähelepanu pöörama.

järgmine kord peame jaanipäeva mais

Vihmavari aitab vihma vastu, seda teavad vist kõik. See töötab Suurima Nöögi printsiibil, st kui välja minnes vihmavari kaasa võtta, siis sadama ei hakka nii et vihmavari osutub üleliigseks. Mida suurem ja ebamugavam vihmavari, seda kindlamini töötab.
Kui ma jaanilaupäeva hommikul maale hakkasin hääletama, siis võtsin kaasa oma kõige suurema vihmavarju, sellise mittekokkupandava. Lootsin, et aitab.
Aga ei läinud päris nii, nagu ma olin arvanud. Jätsin arvestamata, et antud juhul mõjusid korraga kaks erinevat Suurima Nöögi printsiipi: Vihmavarju oma põrkas Jaanilaupäevavihma oma vastu.
Nii et Peterburi tee otsas asusin hääletama tihedas lausvihmas, mis ei mõelnudki üle minna. Selge see, jaanilaupäeval PEAB ju vihma sadama.
Vihmavari päästis mu vihma käest ligunemisest seekord täiesti enneolematul moel: autojuht, kes mu esimese viie hääletamisminutiga peale korjas, otsustas, et ta ei sõida Tapale mitte suurt teed mööda, vaid viib mu ära sinna Võsu lähedale metsa, kuhu mul vaja oli. Ja viiski. Mis siis, et me kumbki teed ei tundnud. Ära eksisime sinult ühe korra, ja siis tuli kah välja, et me olime täitsa õigel teel, me lihtsalt ei teadnud seda. No me lihtsalt sõitsime veel edasi, ja siis tuligi välja , et jee!

Muuseas, ma arvan, et me peaksime jaanilaupäeva kuupäeva ära muutma. Kindlasti ei ole aastas ÜHTEGI teist sellist päeva, mil IGAL AASATAL vihma sajaks. Edaspidi võiks jaanipäeva pidada näiteks kunagi mais.

Tegelikult, nii hullu sadu kui sel aastal, pole vist varem olnudki. Igatahes ma ei mäleta, et ma varem oleks telekast võidupüha paraadi näinud.
Tuld tegime ja sašlõkki küpsetasime kaminas.
Aga sääski sel aastal ei olnud!

lugemissoovitus

Reisikirjad on tavaliselt jamad. See ei ole, see on jumala lahe.

lihtsalt teistsugune reaalsus

ma nägin unes, et Eesti ID-kaardi PIN-kood oli 8-kohaline. Keegi küsis mu käest, ja ma teadsin, et on 8-kohaline. Kontrollisin veel näppudel lugedes üle ka: 2-2-2-5 ja veel numbreid, mis mul parasjagu meelde ei tulnud, ta-ta-taa. Kolm näppu jäi püsti, kümnest kolm maha - on ju kaheksa.
Siis pidingi üles tõusma ja unise peaga mõtlesin alguses, et kuidas ma küll unes nii rumal olin, et arvasin, et see PIN-kood kaheksakohaline on, tegelikult on ju 4-kohaline.
Aga kui ma pisut ärksamaks jõudin saada, siis ma sain aru, et ma ei olnud unes rumal, unes lihtsalt ONGI asjad teistmoodi. ID-kaardi PIN-kood ongi kaheksakohaline ja kümnest kolm maha võrdubki kaheksa. Lihtsalt sedasorti uni.

Tavaliselt on forell või lõhe,

vahel harva on roogitud räime.
Eile polnud mul plaanis kala osta, aga heitsin Pääsküla poes sildile siiski pilgu peale: mis kala täna on?
Allah oli.
Mõnda aega juurdlesin selle üle, kas see on mõni Atlandi kala ja et ega muslimid pahaks ei pane, kui uskmatud allahit praevad.

tänu teetöödele

Nõmme rändavad kanalisatsiooni- ja teetööd sulgevad iga päev mõne uue lõigu minu töö ja kodu vahelisest marsruudist. Olen sunnitud iga päev otsima uusi võimalusi, kuidas tööle või koju pääseda. Äärmiselt tänuväärt. See Glehni lossi-poolne kant seal mäe otsas on väga kaunis. Eriti nüüd sirelite õitsemise aegu. Ühel päeval leidsin kogemata vanale raudteetammile rajatud uue rattatee, ja sealt, kus see ära lõppes romantilise sirelitevahelise rajakese just sinna, kuhu mul vaja. Kes oleks võinud arvata! Nüüd saan vältida närvilise liiklusega teelõiku, kus ma sõiduteel hästi ei julgenud sõita ja kõnniteel jälle ei tohtinud (aga sõitsin ikka, mis sa teed ära, kui elu armas). Noh, enam ma ei pea seal ei eluga riskima ega liikluseeskrja rikkuma. Sõidan sirelite vahelt.

ID-jama

Näh, tuleb välja - mingi kampaania, mingi rekord... ei tea, kas sellepärast ongi mul eilsest alates ID-kaardiga sisselogimise probleemid - ei saanud mina täna esimese katsega panka sisse, ei saanud mina eile tükk aega e-Maksuametis löögile - no ei loe mu ID-kaarti millegipärast. Ja selgelt mitte panga ega Maksuameti viga, vaid mingi ID-kaardi probleem, niipalju ma võhik ikka taipan. Alguses kahtlustasin ID-kaardi-lugeja rikkiminekut, siis mõtlesin, et äkki mu ID-kaart on suurest tarvitamisest ära kulunud, aga nüüd lisandub kolmanda võimaliku põhjusena Eesti ID-kaardi süsteemi ülekoormus seoses Guinessi rekordiga.
No ei tea, kas on ikka hea reklaam ID-kaardile: tekitada teavituskampaaniaga süsteemi ülekoormus ja probleemid igapäevastele kasutajatele. Ehk siis takistada juba toimivat kasutust selle nimel, et uusi kasutajaid juurde saada?

Sorry, paranoia. 318 Guinessi rekordi ihalejat ei suuda küll ühtegi süsteemi umbe ajada. Niisiis kas kaardilugeja või kaart ise? Kahtlustan, et neli aastat igapäevast kasutust on mu ID-kaardi kiibi lihtsalt läbi kulutanud. Mul on nagu meeles, et kunagi oli sellest juttu ka, et ega need kiibid küll kümme aastat vastu ei pea.
Ja pangad millegipärast vahetavad oma kiipidega pangakaarte iga aasta või paari tagant. Miks siis ID-kiip peaks/saaks 10 aastat vahetama vastu pidada?

Mõni teadja võiks mulle nüüd asja ära seletada.

süsihappegaasist ja puudest

Viimasel ajal on süsihappegaasist massitabes paäris palju juttu olnud. Nii viimase paari aasta jooksul, ma mõtlen. Kõik need lood Kyoto kokkuleppest, kasvuhoonegaasidest, CO₂ kvootidest jne räägivad ju põmtselt kõik sellest, et süsihappegaasi on on liiga palju saanud. Alles näitas ka Eesti Televisioon Al Gore’i “Ebamugavat tõde”. Nii et ma hästi ei usu, et leidub veel keegi, kellel on teadmata, et süsihappegaasi kontsentratsioon atmosfääris on natuke katastroofiliselt suureks kasvanud ja kui me midagi kardinaalset ette ei võta, siis kasvab veelgi. Ja et see toob endaga kaasa globaalse kliimasoojenemise, mis põhjustab omakorda jääliustike sulamise, tormid, uputused, põuad, üleujutused ja neist tingitud toidu- ja veepuuduse ning taudid. Ühesõnaga, meil on oodata ebameeldivusi.

Süsihappegaasist räägiti meile kõigile juba koolis ka. Noh, et rohelised taimed tarvitavad süsihappegaasi, sidudes süsinikku ja eraldades hapnikku. Ja et inimesed tarvitavad hingates jälle hapnikku: hapnik sisse ja süsihappegaas välja. Ja et põlemisel tarvitatakse ära õhuhapnik ja tekkib süsihappegaas. Sedasorti värki.

Al Gore’i filmis muide räägiti sellest, et maakera atmosfääri süsihappegaasi hulk kõigub vastavalt aastaajale: sel ajal, kui põhjapoolkeral on talv, süsihappegaasi hulk suureneb ja kui põhjapoolkerale saabub suvi, siis hakkab süsihappegaasi hulk pisut vähenema. See on tingitud sellest, et põhjapoolkeral on rohkem maismaad kui lõunapoolkeral ja rohkem maismaad mahutab rohkem rohelist taimestikku. Aga talvel ei ole osa põhjapoolkera taimestikust teps mitte roheline, ja kui pole roheline, siis ei seo ka süsihappegaasi ega tooda hapnikku.

Meie männid-kuused on selles suhtes erilised, et nemad tegelevad süsihappegaasi sidumisega ja hapniku tootmisega ka talvel, kui lehtpuud on lehed langetanud ja niisama tühja lorutavad.

Vat mina aru ei saa, kas inimesed saavad ikka aru, et see süsihappegaas, millest räägitakse globaalse soojenemise loos, ja see süsihappegaas, mida nad koolis õppisid, millest rohelised taimed hapnikku valmistavad, et need on üks ja seesama süsihappegaas. Et puud aitavad meil selle tülika CO₂-ga hakkama saada. Iseäranis veel igihaljad puud, need meie kõige tavalisemad männid.

Ja ma saan aru, et oma tarbimisharjumusi tagasi tõmmata on muidugi valulik ja mõnda puhku ka võimatu: ei saa jätta hingamata; ei saa jätta isegi kütet põletamata, sest ilma kütteta külmaks me siin kliimas talvel surnuks. Ja meile ju tundub, et me ei saa mõjutada suuri globaalseid protsesse ja et meie käitumine ei saa panna kinni suuri tehaseid või midagi muud suurt, mis tõesti SUURELT reostab. Ühesõnaga, meil pole eriti sõna sekka rääkida, mis puutub süsihappegaasi tootmise vähendamist.

Aga kas see peab siis tähendama, et me üldse ei peaks kaasa mõtlema või vastutama?

Kas see peab siis tähendama et ah, läks trumm, mingu ka pulgad ja mis me sest ülearusest süsihappegaasist ikka nii suures mahus hapnikuks ümber töötleme, hävitame parem ära poole kogu sellest haljastusest, mis meie voli all on, ja laasime männid kiilaks, MEIL ON SIIS VALGEM!

Mina isiklikult arvan, et kui sulle ei meeldi, et akna taga on puud ja rohelus, siis oleks targem Nõmmelt ära Lasnamäele kolida. Müü korter maha ja osta Lasnakal sama suur, aga valge ja odav. Jääb veel raha üle kah, pensionär ei pea enam peost suhu elama, võib leiva peale vorsti osta. Leidub küllalt neid, kes on valmis just nendesamade akna all kasvavate puude eest suurt raha maksma. Et ei peaks naabri aknast sisse vahtima ja et oravad käiks akna taga pähklit nurumas. (Ei tea, kuhu me oravapere nüüd kolib? Neid oksi, kus nad hommikuti hullamas käisid, enam ei ole.)

Aga üldiselt – me elame Eestis. Siin ongi pime. Puude mahavõtmine ei tee valget aega juurde. Laasimine ei pane korterit ennast päikese järgi keerama. Meie majapoolele õhtupoolikul päike aknasse ei paista, lõika puud kasvõi juurelt maha. Ja teisel pool maja ei hakka päike aknast paistma enne kui pealelõunal, ükskõik, kas sandistate majaesised puud ära või ei. Ainus mida te kindlasti saavutasite, on see, et meie haljastus seob edaspidi poole vähem süsihappegaasi, kui enne laasimistööd.

nutke koos minuga

Korteriühistu pidi "natuke haljastust piirama".
Tegelikult laasiti kõik majaümbruse puud kuni ladvatutini elujõulistest okstest puhtaks.
Minu meelest hävitati meil umbes pool kogu haljastusest.

Tõmbasin kodus kardinad ette ja nii nüüd istungi. Lihtsalt ei suuda seda vaadata, nii kurb ja häbi ja viha.

Korteriühistu esimees, kes kogu selle projekti algatas, ütles: mind polnud kohalgi. Kui mina tulin, olid töömehed juba töö lõpetanud. Ütlesid, et naised olid neile öelnud: võtke veel, võtke veel, siin on nii pime.

Tahaks kedagi peksta või ma ei tea, mis viisil kätte maksta, aga mis sest kasu?
Ühtegi oksa pole võimalik enam tagasi panna.

Inimesed on ikka nõmedad ja isekad ja parandamatud lollid.
Ökokatastroof on meile paras palk. Ongi õige, et inimesed peavad välja surema. Küll see planeet ja loodus saab pärast seda juba ilma meieta kenasti hakkama.

ma ka tegin

Et kui on päevik, siis peaks ju ikka kroonika mõttes kirja panema, et mina ka tegin. Käisin kotiga metsas ja tassisin sealt prügi välja. Registreerimisega muidugi läks nagu mul ikka läheb – selleks ajaks, kui ma olin otsustanud, et ma ei sõida mai algul Eestist ära, oli registreerimine lõppenud. Aga noh, ega mul poleks ju meeskonda kah olnud. Ja transporti ammugi mitte – keda sa ikka oma jalgratta peale kutsud? Nii et vaatasin laupäeva hommikul Teeme Ära kardi pealt kodule lähemaid prügihunnikuid ja orienteerusin kohale. Leidsin metsast ühed kaubikuga tüübid, kes pidid sodi metsast välja sõidutama, nemad juhatasid mu lipujaama, kust sai kilekotte ja pärast hernesuppi. Prügi sai metsast piisavalt. Tõsi, neid prügimägesid, mis kaardil olid, ma üles ei leidnudki. Mulle kõige lähem ja suurem paistis platseeruvat kusagil Lauliku tänaval lausa keset elamukvartalit – seal, kus ta mu kaardil paistis, teda kindlasti ei olnud. Ilmselt töötas see kaart kuidagi teisti...

Aga tegelikult tahtsin ma teile rääkida, et ma lugesin ühte JUBE HEAD raamatut:
Kurt Vonneguti “Kodumaata meest”. Kui mees, kes on kirjutanud suurepäraseid raamatuid kaheksakümne kahe aastasena leiab, et ei suuda pidada lubadust enam mitte ühtegi raamatut kirjutada, siis, noh, mida muud sealt oodata, kui mitte üht eriti suurepärast raamatut. Proff teab, kuidas raamatuid teha. Vana mees ei raiska vaeva tühja-tähja peale, vaid kirjutab lühidalt ja ainult kõige tähtsamast. Lugege ka. Eriti mõnus on, kui “Tšempionide eine” ja “Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda” enne loetud on.

suve teine päev

Täna on väga vaikne. Nagu oleks pühapäev. Või veelgi vaiksem. Vahepäev 1. mai riigipüha ja laupäevase koristuspüha vahel.
Muudest uudistest: ma ei saa enam aru, kui mu telefon heliseb, sest kõik teised linnukesed laulavad ka kogu aeg. Võtab aega, enne kui ma ära taban - ööbik, aaa, praegu pole ju öö, see peab olema hoopis minu mobla.
Suvi tuli nii äkki. Alles see oli, kui märtsi lõpus tuli talv; alles see oli kui lumi ära sulas ja ma oma ratta välja tõin ja soojad rattariided välja otsisin; eile pidin loobuma nii jopest kui dressipluusist ja sõitma lühikeste varrukatega pluusi väel.

Navi

Oh mul on töö juures nii tore - mul on on uus võimas arvutimäng, selle nimi on Microsoft Dynamic Solutions - Navision, ja ma hakkan juba natuke aru saama, kuidas seda mängitakse. Paar päeva tagasi ilmnes, et on olemas ka mingid kasutusjuhendid, mida saab välja trükkida ja siis sealt näpuga järge ajada, et kus ja kuidas näiteks arveid sisestatakse. Mõtle, oleks ma seda teadnud, enne kui ma neid arveid hakkasin sisestama... hm, pool lõbu oleks siis vist olemata olnud. Teadagi ju õpitakse kõige efektiivsemalt ikka oma vigadest, onju.
Nagu igas korralikus mängus, on ka Navis omad draakonid ja lohed, kellest möödapääsemine suisa võimatu tundub - näiteks ei ole mulle mitme kuu jooksul suudetud luua arve blanketti, ja kuigi ma võin arveid eelvaatena näha, ei tule printerist mitte piuksugi. Arvutipoistelt tuleb lubadusi, aga mitte blanketti. Nüüd ongi nii, et kliendid ootavad asjatult oma selle kuu arveid, mis hiljemalt esmaspäeval oleks pidanud teele minema. Kust leida salarelv selle draakoni võitmiseks, seda ma veel ei tea.
Põnev!

tegevusaruanne

Hoiatus: nutt ja hala, teemaks raamatupidamine. (Tõenälilselt pole see teile üldse huvitav, aga midagi paremat pole mul teiel hetkel pakkuda):(

(EDIT: praktilisi nõuandeid vaata siit)

Tegevusaruanne. Nutt ja hala.

Ajab mind vihale.

“Tegevusaruanne” – see on sihuke väike vähetähtis osa ettevõtte aastaaruandest. Suur ja tähtis osa aastaaruandest on raamatupidamise aruanne: bilanss, kasumiaruanne, rahavoogde aruanne, omakapitali muutuste aruanne ja veel paarkümmend lehekülge lisasid.. Raamatupidamise aruande teeb raamatupidaja. Seal on arvud ja faktid, põhjalik ülevaade kõigest, mida on võimalik arvudes avaldada. Juhatus kirjutab ainult alla. Tegevusaruanne, see on see tühja plära ajamise koht, selle peab koostama juhatus, nii on seaduses kirjas. Tegevusaruanne pole üldse minu kui raamatupidaja asi. Olgu, nüüd ma olen juhatuse liige, nüüd on ühe viiendiku osas minu asi ka. No kui ma aus olen, siis pole ma veel kokku puutunud ühegi juhatusega, kes oleks olnud võimeline iseseisvalt ühel leheküljel kirjeldama, millega asutus tegeleb, mis olid tema aruande aasta põhilised saavutused ja mis tal edaspidi plaanis on. Ikka olen mina kui pearaamatupidaja pidanud tegevusaruande juhatuse jaoks valmis kirjutama. Aga no see ei ole ju eriti keeruline kirjatöö. Välja arvatud sel aastal.

Jant hakkas pihta juba varakult, kui Emaettevõte küsis meie kui tütarettevõtte käest andmeid oma konsolideeritud aastaaruande tegevusaruande jaoks. Saabus iimeil Uuelt Kõrgelt Ülemuselt, kes Vana Kõrge Ülemuse asemel Emaettevõtte esindajana meie juhatuse liikmeks sai: millal aruande mustandiga saab tutvuda?

Ma olin ausaltöeldes hämmingus: mis aruandega ta nüüd tutvuda tahab? Peatselt saabuval juhatuse koosolekul oli plaanis arutada meie esialgseid majandustulemusi, mis oleks eeldanud bilansi ja kasuamiarunde esitamist eelnevaks tutvumiseks, aga Uue Kõrge Ülemuse iimeil oli haagitud emaettevõtte tegevusaruande andmeid küsiva kirja sappa... miks?

Nii et ma saatsin talle ammendava vastuse:saadan tutvumiseks esialgse inventeerimata bilansi-kasumiaruande, aga kuna MINA tegelen raamatupidamise aruande kokkupanemisega, siis tegevusaruande võiks kirjutada ülejäänud juhatus. On ju õiglane: mina teen kahekümne lehekülje jagu numbreid ja fakte, teie ülejäänud neli kirjutage üks lehekülg üldist jura ise, seaduses nõutavad arvandmed ma teiele annan.

Pealegi on nende emaettevõttele minevate tegevusaruande-juradega ju veel palju aega. Me võiks ju seda tegevusaruannet läheneval juhatuse koosolekul arutada?
Juhatuse koosolekul ponud ühelgi jutatuse liikmel tegevusaruande kohta mingeid ettepanekuid.

Saabus tähtaeg, mil pidime esitama oma andmed Emaettevõtte tegevusaruande jaoks. Keegi polnud midagi kirjutanud. Minu juurde tuli paanikas Otsene Ülemus: kuule, kirjuta ikka sina see tegevusaruanne. Mina vastu, OK, aga sisesta sina siis need arved siin uude raamatupidamisprogrammi? Ma saan aru küll, et minul tuleb see tegevusaruanne kõige paremini välja (no ei ole me ülemus miski sõnasepp), aga MUL POLE AEGA!

Lõppes muidugi sellega, et ma kirjutasin neile tegevusaruande. Ma väga ei ponnistanud, lõppeks on see siin praegu ju vaid toormaterjal Emaettevõtte tegevusaruande jaoks, küll Emaettvõte viimistleb (ja vastutab). Meie tegevusaruanne ei lähe ju kuhugi enne kui ma raamatupidamise aruande täiesti valmis saan, ja kuna mul pole aega, siis see raamatupidamise aruanne veel niipea ei valmi. Jõuab seda oma tegevusaruannet veel viimistleda ju küll.

Natukese aja pärast saabub paanikas Otsene Ülemus: Uus Kõrge Ülemus ei jäänud me tegevusaruandega rahule. Et miks nii vähe numbreid ja tabeleid. Minus tõstis pead kerge kahtlus, kas Uus Kõrge Ülemus ikka teab, mis asi on tegevusaruanne ja ega ta seda raamatupidamise aruandega segi ei aja? Raamatupidamise aruanne on numbreid ja tabeleid otsast otsani täis, aga no kui ta tahab, tehku mõni tabel ja lisagu, ta on juhatuse liige koostagu muudkui seda tegevusaruannet, kes teda takistab?

Uuele Kõrgele Ülemusele olnud meeldinud see lause töötajate keskmise arvu kohta, mis need kaks kohta seal pärast koma teevad? No sorry, kutid, need kaks kohta peale koma on välja arvutatud kohaselt keerulise metoodika alusel Riigi Raamatupidamise saldoandmikus ettenähtud täpsusega ja kuna saldoandmike juhendis on öeldud, et need numbrid peavad vastama numbritele tegevusaruandes, siis pole see SEE koht tegevusaruandes, kus teie peaks oma loovust rakendama. No ja nii edasi.

Jääb kaugele selja taha tähtaeg, millal Emaettevõte meie käest andmeid tahtis, aruanne on neile ära saadetud nagu oli, seltpoolt pole keegi kobisenud... jookseb kohale paanikas Otsene Ülemus: Uus Kõrgem Ülemus käskis tegevusaruannet parandada, vaata neid viimaseid lõike, mul on tunne, et need ei saanud päris õigesti.
No ma hakkasin ikka algusest peale lugema ja ei suutnud oma jahmatust varjata: meie põhitegevus on... see ja teine ja siis veel meie ja meile usaldatud vara korras hoidmine ja oma tegevuse üle majandusarvestuse pidamine!!!

See on küll maailma kõige täpsem raamatupidamuslik vaste tuntud blogiväljendile “tõusin üles, sügasin kubet.”

Sellise lause kirjutamine aastaaruandesse on minu meelest seadusevastane: seadus õpetab, et nullridu ära ei tooda, ja majandusarvestuse pidamise fakt on täielik nullrida, mis ei sisalda bittigi informatsiooni: pole olemas ühtki asutust või ettevõtet, kes ei peaks majandusarvestust.

No ja siis ma jõudsin ka viimaste lõikudeni, ehk siis Otsese Ülemuse versioonini Raamatupidamise Seaduses nõutavast infost, mille ma ju ometigi olin kord juba õigesti ja täpselt formuleerinud... kuna Uuele Kõrgele Ülemusele sõnastus ei meeldinud, siis PIDI ta minu terminitest ja arvudest koosneva sõnastuse ikka ümber tegema! Lugesin mina seal siis “arvestatud tasude” asemel “väljamaksed töötasufondist”. No mis asi on töötasufond? Meil sellist looma küll pole. Ja tegevusaruandesse on vaja kirjutada just nimelt arvestatud tasud, mitte väljamaksed.

“Töötajate arvust aasta lõpus” oli saanud “keskmine töötajate arv arvestatuna 31.12.2007”. Appppiiiii! Ise tipi haridusega mees, tehnilise haridusega inimene peaks ju ikka vahet tegema keskmisel ja hetketulemusel. Või ta arvas tõsimeeli, et ma arvutasin välja kõigepealt terve aasta keskmise ja siis veel 31. detsembri keskmise (võttes arvesse hommikuse ja õhtuse töötajate arvu? Või lugesin suurema täpsuse nimel lõuna ajal ka töötajad üle)?

No ma sain vihaseks ja ei hakanud enam midagi parandama. Ma teen õigesti valmis ja te topskid parandate valeks ja siis tüütate mind, et paranda nüüd.
Trükkisin veelkord välja raamatupidamise seaduse tegevusaruannet käsitleva paragrahvi ja värvisin terminid ülemuse jaoks punaseks. Viisin ülemuse lauale ja läksin nädalavahetust pidama.

No aga mul on ju ikka kole palju tööd tegemata, ja aega vähe ja astusin ikka laupäevalgi töölt läbi, et pakilisemad asjad esmaspäevaks valmis saada. Ja helistab mulle sinna tööle Otsene Ülemus ikka sama vana paanikaga, vaata ikka neid viimaseid lõike, need vist ikka ei saanud õigesti.

Ei saanud jah, aga mis siis, mis häda teil kahel selle tegvusaruandega praegu õige on? Kui Uuele Kõrgele Ülemusele ei meeldi, arutame seda siis järgmisel nädalal juhatuse koosolekul, las Uus Suur Ülemus ütleb mulle näkku, et raamatupidamise seadusele vastav sõnastus talle ei sobi? No ei ole mul aega seda aruannet lõpmatuseni edasi-tagasi parandada. Ja üldse, selles esialgses tegevusarundes, mis ma teile kirjutasin, oli ju õigesti, vaata sealt järele, kuidas peab.

Ja nüüd ma olen juba täitsa tige ja ootan kannatamatult juhatuse koosolekut, et mõlemale tähtsale ülemusele korraga näkku öelda, et termineid ei saa vabalt üksteise vastu vahetada, et töötajate arv ja töötajate keskmine arv on kaks ise asja ja luge seadust topskid ja tehke endale selgeks, millest jutt käib, enne kui ümber hakkate tegema. Ja et millised organisatsiooni EI pea oma tegevuse kohta majanduarvestust, kas see misnisteerium vää kus Uus Kõrge Ülemus ennemalt Veel Kõrgema Ülemusena töötas?

Ja üleüldse, kirjutage ise oma tegevusaruannet. Ma pärast vaatan üle ja ütlen, mis valesti on. Rõhuga sõnal PÄRAST.

tasumata perekondlik teadaanne

Meil on Hiinas sugulasi.

Ma käisin täna matustel. Jube imelik on niimoodi öelda, aga oli väga tore. Sai sugulastega tutvuda ja puha. Mul on nii toredad sugulased!

Ja mu onutütar elab Pekingis.

Ma oleks vist tegelikult pidanud seda teadma, sest isa ikka aegajalt räägib sugulaste uudiseid, aga mul ei seisa need meeles - kuni järsku näed oma silmaga noort õblukest leinavat naist ja tema kaht toredat väikest last ja tema, ma ei tea, euroopaliku? olemisega abikaasat (ja üht erakordselt euroopaliku olemisega vanemat härrat, kes ühelt poolt meenutab oma hoiakult tugevasti Lennart Merd ja teiselt poolt oma välimuselt seda eelpoolmainitud abikaasat) ja siis hakkab tasapisi nagu kohale jõudma, et see naine, see on ju tegelikult mu onutütar, lähedane sugulane, kui nii võtta, mis sest, et meie vanaemad olid erinevad. Vanaisa oli meil ju ühine. Ja siis tuleb jutu sees välja, et elab Pekingis. Ja et ta mees on hollandlane. No sellest see euroopalikkus siis.

Vat nii. Lapsed, kuulake tähelepanelikult, kui vanaisa teile sugulastest räägib!

See, keda me matsime, oli mu onu. Minu vanaisa ja tema teise naise keskmine laps. Ma olin teda ükskord varem kah näinud, vanaisa matustel (st ammu). Ta meeldis mulle väga, nagu ka ta õde ja vend. Ja nüüd ma kohtasin veel sugalasi, kes mulle meeldisid (sugulasi oli ju vahepeal juurde siginenud)

Peaks kuidagi tegema nii, et matused ei oleks ainus koht, kus oma toredaid sugulasi kohtad.

Head uut talve kõigile!

Et sel aastal siis sedapidi. Kõigepealt kevad ja siis alles talv. Või oli enne kevadet veel sügis kah? Eks näis, mis järjekorras siis ülejäänud aastaajad ette antakse.
Aga üldiselt ma arvan, et õige kah. Mis sitasti, see uuesti. Talv, tähendab.
Vanarahvas ju räägib ikka, et ega tali taeva jää. Mina sealjuures arvasin, kui märtsi algul lund hakkas tibutama, et nad seal taevas parajasti pühivadki oma viimaseid talvejääke välja, aga ei, tuli välja, et kui hakati sügavkülmikut sulatamiseks välja lülitama, siis tuli koristamise käigus kõige tagant välja veel üks täitsa suur tükk korralikku talve!

Lihtsalt ei jaksa enam hästi

Olgu, ma töötan liiga palju:(
No aga mis teha? Ei saa ju jätta lihtsalt tegemata ja hakata järsku puhkama. Või saab?

öökapiraamatumäng

Üks mäng käib ringi mööda blogosfääri... nagu neid mänge ja kettküsimustikke vähe oleks, aga see oli raamatutest ja seega mulle väga ahvatlev: öökapiraamatumäng. Kästi võtta käeulatuses kõige lähemal olev raamat ja kirjutada selle esimene, viimane ja näppupuutuv lause. Ahvatlev ahvatlev – aga siin on üks aga. Minu öökapil, ausõna, on Gabriel Garcia Marqueze “Patriarhi sügis”. Esimese lausega läheb lihtsalt:

“Nädalavahetusel tungisid raisakotkad presidendipalee rõdude kaudu sisse, lõhkusid nokalöökidega akende traatvõresilmad ja lõid tiibadega liikuma maja sisemuses seiskunud aja, ning esmaspäeval varavalges ärkas linn aastasadade tardumusest suure surnu ja roiskunud suursugususe õrnas leiges tuulevinus.”

Ainult 34 sõna (9 neist liitsõnad). Nii lühikesi lauseid selles raamatus rohkem pole. Viimase lause puhul oli lihtne üks asi: lause lõpu leidmine. See oli leheküljel 214. Sealt hakkasin tagasi lappama, et kus see lause algus siis on. Ei leidnud ega leidnud. Kümnete lehekülgede kaupa täiesti liigendamata teksti (mitte ühtegi taandrida), kõik suurtähed ainult nimede algust tähistamas... lause algas leheküljel 173. Te vabandage mind, aga selle 42 lehekülje pikkuse lause jätan ma ümber trükkimata.

Näppupuutuva lausega oli kõige keerulisem. Kui ma vastavalt juhendile raamatu suvalisest kohast avasin, siis sõrme alla jäänud lausel ei sttnud ma leida EI algust EGA lõppu.

Muidu on niisugune õhemapoolne raamat, ega seal vist üle nelja-viie lause ei olegi.

Mitmendat aastat juba loen, vahelduva eduga.

seda lugege

Teate, ma lugesin seda Mark Haddon raamatut "The Curious Incident of the Dog in the Night-time" (Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal). (See oli selles 106 kõige enam mitteloetud raamatu nimekirjas)
Lugege te ka.
Minu meelest oli see üks väga hea raamat.
Mulle juhtus ingliskeelne, aga paistab, et eesti keeles on kah juba olemas.
Tundus natuke nagu laste- või noorsooraamat olevat, aga mulle vanainimesele igati huvitav. Sain võimaluse maailma läbi autisti silmade vaadata... polnudki nii erinev minu igapäevasest inimpelgurimaailmast;)

eriti tore töö

Üks asi minu rahuldustpakkuvas töös pakub mulle alati ERILIST rahuldust. Palga maksmine;)
oi mulle meeldib see tadmine, et mu palk on kontole laekunud. Ja töökaaslased muutuvad kah alati kuidagi väga rõõmsaks, kui ma neile teatan, et kandsin palgad üle.

misasja te töötate nii palju?

Mul on palju tööd. Sellepärast ei jaksa ka blogida. Mitte et nüüd poleks nii palju aega, et paari rida kirjutada, lihtsalt pole nii palju aega, et mõelda muust peale töö ja tööst eriti ei blogi. Töö puhul on see värk, et töötamine on efektiivsem kui sellest blogimine.
Aga vat täna võttis üks Ekspressis pikalt sõna, et misasja te töötate nii palju.
Ja mina tõsimeeli ei saa aru, kuidas niimoodi üldse arutleda saab. No misasja ma siis peaks oma ajaga pihta hakkama, kui töötada ei tohi? Minu järgmine lemmiktegevus on raamatute lugemine, aga praegu on mul tööd teha põnevam, kui lugeda. Miks ma ei tohi teha seda, mis põnev on? Kas sellepärast, et mulle selle eest makstakse? Mispoolest palmi all lesimine näiteks parem on, kui töö tegemine, nii põhimõtteliselt? Või telekavaatamine? Koristada ja süüa teha ju selle loogika järgi kah ei tohiks, tööd needki, mis sellest et raha ei maksta. Õllejoomine ilmselt oleks aktsepteeritav, aga raamatute kirjutamine jällegi mitte. "Mida sa, Kivirähk, kuramus, kirjutad nii palju? Tee vähem tööd!"
Mõned inimesed vist kohe üldse ei armasta oma tööd, kui neist niisugused artiklid välja tulevad. Minule mu töö meeldib. See, et ma selle eest korralikku palka saan, on muidugi kah tore, aga peale selle on see ka vaimne väljakutse ja põnev ajugümnastika ja ma lihtsalt eelistan oma ajude pingutamist mitmetele teistele tegevustele. Reisimine mulle näiteks eriti ei meeldi. Liiga vaevaline. Ja päevitamine on kah minu jaoks raske, kuigi hädavajalik ettevõtmine. Õllejoomine mulle ei istu, põis on nõrk. Konjak aga tekitab kohe pohmelli, muid joobeastmeid vahele jättes. No mida ma teha saan, mind kohe kisub tegevuste juurde, milles ma hea olen. Mulle pakub see rahuldust, et ma oskan ja teen ja jõuan, saan valmis, leian vea üles ja parandan ära, näen seoseid, olen kasulik.

kõiki raamatuid pole vajagi lugeda

Ei, kõige enam lugemata raamatute nimekirja ei saa siiski miski soovituskirjana kasutada. Kaks viimast raamatutut, mille ma sealt nimekirjast läbi lugesin, olid äraütlemata halvad tõesti. Vahel jätavad inimesed raamatud lugemata päris hea põhjusega, tuleb välja. Jonathan Strange & Mr Norrell oli lihtsalt äraütlemata tüütu ja igav. No mis mõtet on kirjutada raamatut võluritest, kes ei võlu ei otseses ega kaudses mõttes? Ayn Randi Allikas oli lisaks tüütusele, igavusele ja liigsele pikkusele ka veel ideoloogiliselt tõeline väärakas. Hää küll, kui kirjanik, kes maailma asjadest aru ei saa, kirjutab naisteka, siis pole sellest midagi, naistekas polegi mõeldud maailma asju seletama, ta peabki asjadest vale, kuid ilusa või muidu lohutava pildi looma. Aga kui kirjanik maailma asjadest valesti aru saab, ja siis kirjutab sellest raamatu, et kuidas maailma asjad käivad ja kuidas nad tegelikult peaks käima... oh vaesed lugejad. Ja mina veel viisin selle raamatu oma vaesele abitule kipsis jalaga õele ja soovitasin lugeda... see oli enne kui ma ise lugesin! Kergendavaks asjaoluks võib siinkohal lugeda isegi seda, et ma viisin talle ka tohutu virna Nora Robertsit, mida ta tegelikult tellis.

Üllatus, üllatus!

Ennekõike üllatan ma muidugi iseennast, aga pole parata - tõepoolest, Eurovisiooni-teemaline postitus Sofielt. Sest täiesti ootamatult ja ette hoiatamata rabas tänane eurolaulu valimise saade mind päris muusikalise elamusega: kuulsin taas üht oma noorusaja lemmikut, kelle rokihäält pole juba paarkümmend aastat kuulda olnud: Erkki-Sven Tüüri. In Spe-aegsest tämbrist on midagi kaotsi läinud, aga uut ja huvitavat on asemele tulnud, nii et kokkuvõttes - ei, ma ei oska midagi kokku võtta. Lahe. Hämmastav. Lummav. Seksikas. Lugupeetud kaasealised, soovitan kõigile soojalt: rokkige! Mis siis, et te olete juba ammu professionaalid mõnel tõsisel ja ühiskondlikult tunnustatud alal, nagu kinnisvaravahendus või ortodontia või klassikaline muusika. Rokkimine tuleb ikka kasuks ja teeb hingele head.
Jah, ja selle teise asja, selle, mida ma eestlaste muusikalise maitse kohta tahtsin ütelda, selle ma jätan siis siinkohal ütlemata.

tehnika ülesütlemise päev

Miks ükski horoskoop ei hoiatanud mind, et täna on see päev, kui igasugune tehnika alt veab? Tütrelt päranduseks saadud CD-mängija ei lasknud ühtäkki enam heli kõvemaks keerata ja pesumasina ukselukustusnupp tegi imeliku krõksu ja ei avanud enam midagi niipea kui ma oma uued ilusad mõnusad kõige paremad püksid pesumasinasse olin lukustanud. Kuidas oleks, kui teataks homme ülemusele: "ma ei saa tööle tulla, mu püksid on pesumasinas kinni."
Hea küll ärge muretsege, hommikul tuleb siia a) ema, kes laseb sisse b) pesumasinaparandaja, kes mu püksid välja päästab, sel ajal kui ma ise tööle lähen, ja kui ma vajutasin korraga kahele CD-mängija eri küljes asuvale nupule, hakkas helitugevuse nupp jälle funkama. (Mis ei tähenda, et mul seda kasutusjuhendit vaja poleks, kui mu tütar selle juhtumisi üles leiab.)
Ja kes oleks eales võinud arvata, et muusika kuulamine kaasaskantava CD-mängija pealt on nii äraütlemata old school! Kõigil teistel lastel hommikuses bussis on kõrvaklappide küljes palju moodsamad ja pisemad vidinad. Jajah, kes veel mäletab neid aegu, kui kaasaskantav kassettmakk oma imelises väiksuses oli kõva sõna!

Ära sa märgi! Tehnika võttis asja tõsiselt ja praegu said poole postituse pealt hiire akud tühjaks. Aga ma ei lasknud end murda ja seivisin klaviatuuri abil kirjapandu ära, enne kui akud ära vahetasin.

haridus

... pidi olema see, mis jääb järele, kui kõik õpitu meelest ära on läinud.
No mulle sattus see ülikoolidiplomi hinneteleht näppu, kui ma üritasin meenutada, kas Kuhnist rääkis meile prof. Kull või kes. Seda polnud seal kahjuks kirjas, aga Kukupai õnneks kinnitas, et teadusliku tegevuse aluseid luges tõesti Kull, nii et see oli mul siis õigesti meeles. Kuna sellest loengust on mul veel meeles ka katastroofiteooria, siis ei saa ma kahjuks teadusliku tegevuse aluseid hariduse hulka veel lugeda. (liiga hästi meeles).
Viis esimest ainet hinnetelehel olid punased ained - parteiajaloost tedusliku ateismi alusteni. Võibolla on nüüd ka neist haridus saanud, demagoogia edasijõudnutele või midagi niisugust; aga kui ka on, siis pole sel haridusel enam erilist väärtust, nii et jätame need ained välja. Jätame välja ka nr 22, nõukogude õiguse, ja nr 23, kehalise kasvatuse. Kuuendast ainest, vene keelest, ei mäleta ma ausalt midagi, aga seitsmendast, inglise keelest mäletan seda, et õppejõuks oli üks vene tüdruk, kes minu, inglise keele erikooli tüdruku asjatundliku hinnangu kohaselt inglise keelt eriti ei osanud, nii et selles aines ma lihtsalt ei õppinud mitte kui midagi. Nii et jätame inglise keele välja, aga jätame õigluse nimel vene keele kah välja. Veerand ainetest on nüüd välja arvatud, ülejäänud kolmveerandi kohta võib siis ilmselt julgelt öelda, et need ongi mu haridus.
Näiteks matemaatiline analüüs: õppejõule meeldis keerulisemates ja pikemates valemites kasutada eriti kõveraid kreeka tähti: "Mis tähe me täna võtame? Võtame ksii. Niisiis, ksii koma ksii üks, ksii kaks, ksii kolm ja nii edasi...ksii n miinus üks, ksii n, ksii n pluss üks ja nii edasi..." Seda tuli ju konspekteerida! Mõnda aega ma tegin isegi ksiil ja dzeetal vahet, aga analüüs ise on vajunud hariduse hämarusse. Või füüsika: ausalt, ma pole füüsikast kunagi aru saanud, juba keskkoolis mitte, kus ma ju ometigi olin meie humanitaarkallakuga koolis oma klassi reaalgeenius. Ülikoolis tegin esimese sessi puhtalt viitele, aga teisel semestril oli meil kahjuks ka füüsika. Meie füüsika õppejõud olevat eksamiruumist väljudes oivikutetahvlil mu pilti märganud ja põlglikult küsinud - kas TEMA saab kõrgendatud stippi või? Erilise rahuldusega mäletan, kuidas ma viimase füüsika eksami ja füüsika lõpliku hinde viie sain. Eksam oli kirjalik ja sellega oli mingi värk, kas sai seda mitu korda teha, kui esimene kord ebaõnnestus, või tehti seda mitmes grupis ja oma ebaõnnestunud (või ka õnnestunud?) eksamitöö sai endaga kaasa, igatahes oli mul komplekt eksamiküsimusi, millele ma kusagilt vastused hankisin ja kõik pähe õppisin. Vedas - eksamil olidki täpselt needsamad küsimused. Panin kõik vastused kähku paberile ja lõpetasin ühena esimestest. Töö varase lõpetamise eest sai lisapunkte. Ma ei väida, et ma oleks neist vastustest aru saanud, aga igatahes olid need õiged. Ühesõnaga füüsika - puhas haridus. Ja ülejäänud ainetest sain ma ju oma arust isegi aru. Oma kahekümne aine jagu haridust, pole üldse paha. (Markovi ahelad??? Täielik, absoluutne haridus)

vata millise ilusa portree ma täna tegin!

Tegelikult, kui nüüd ausalt kõik ära rääkida nii, nagu tegelikult on, siis autorluse au tuleb mul jagada oma fotoka ja selle pilditöötlusprogrammiga... aga sai ju hea portree, onju? Kes tunnevad, need teavad;)

kuidas teadlased meelt muudavad

Ma mõtlesin eile, et Kuhniga on nüüd kõik - korras, loetud, viin täna raamatukokku ära ja rohkem pole selle peale vaja mõeldagi. Mul polnud mingit raamatuarvustust plaanis. Hissand! Võttis vaeva, et sellest raamatust paari lehekülje kaupa läbi närida (ja siis räägitakse veel Kuhni “kergestiloetavusest”. “Petlikust kergestiloetavusest”, siiski.), ma ei pidanud end pädevaks tema ideesid teistele vahendama. Aga siis ma surfasin natuke internetis ja sattusin Kivimäe kaudu “Põnevale artiklile sellest, kuidas teadlased vägagi olulistes asjades meelt võivad muuta.” No päriselt ka, kui oled just saanud läbi 300-leheküljelise raamatu sellest, kuidas teadlased (õigupoolest küll teadused) tegelikult meelt muudavad...

Kuhni raamat avaldati 1962. aastal, ja kuigi eesti keeles ilmus ta alles 2003. aastal, olid tema ideed siinmailgi teada ja tuntud. Või noh? Mulle igatahes ülikoolis õpetati. Meil oli neljandal või viiendal kursusel sihuke aine – ma vaatasin oma diplomi hinnetelehelt järele, selle nimi oli “teadusliku tegevuse alused”. Väikese mahuga aine, arvestuse sai ilmselt kohalkäimise eest, aga hinnetelehe 39 ainest üks väheseid, millest ma konkreetselt mäletan, mida seal räägiti. Üks asi, mida ma mäletan, oli katastroofiteooria ja teine siis see Kuhni teadusrevolutsioonide teooria. Mul on siiamaani silme ees see pilt, mille õppejõud tahvlile sirgeldas: üks lopergune nelinurk, mis pidi tähistama teatud tasandit, sellest natuke paremale ja üles teine lopergune nelinurk, uue tasandi tähistajana, ja neid ühendav sinka-vonka joon, mis kujutas üleminekut ühelt tasandilt teisele. Tasandeid hüüti paradigmadeks ja üleminek ühelt paradigmalt teisele oligi teadusrevolutsioon. Ahjaa, tahvli ülemisse serva oli kirjutatud KUHN.
Põhimõtteliselt oligi kõik, mis mul koolist meeles oli. Ja muide aasta oli siis... möödunud sajandi kaheksakümnendad;)

Samas, kui ma seda raamatut lugesin, siis ma mõnikord mõtlesin, et ei tea, kas ma olen nüüd midagi uut teada saanud, või mulle lihtsalt meenus, mis õppejõud rääkis ja ma sain nüüd sellele üksikasjalikuma seletuse. Pidi olema paganama hea õppejõud, et niimoodi ühe loenguga edasi anda terve mõttemaailm! Professor Kull vist... kahjuks pole hinnetelehel õppejõudude nimesid.

Ja kuna ma eriti ei usu, et väga paljud teist tormavad nüüd seda meeliülendavat raamatut tudeerima, siis ma katsun seletada, mida mina sealt teada sain:
Põhiliselt vaidleb Kuhn vastu levinud kujutluspildile teaduse ühtlasest ja pidevast arengust üha täpsema ja täiuslikuma tõe tunnetamise suunas. Tegelikult on nii, et suurema osa ajast on ühe ala teaduskogukonnal pilt üldiselt selge, nad teavad, milline maailm on, kuidas seda uurima peab, milliseid aparaate selleks vaja on ja mida nende aparatidega mõõta saab. Isegi seda nad umbes teavad, mida nad kavatsevad avastada. Noh siis nad uurivadki seda maailma, millest nad kõik ühtmoodi aru saavad. Üha täpsemalt uurivad. Ja avastavadki seda, mida vaja ja teaduslik teadmine muudkui kasvab mis mühiseb. Aga ühel hetkel avastab keegi midagi, mis sellesse pilti nagu enam hästi sobida ei taha. Vat siis hakkab jama. Kellelegi tuleb mõte, et äkki on PILT vale? See on see pilt, mida kutsutakse paradigmaks. No aga see pilt on ju iseenesega nii hästi kooskõlas ja me oleme kogu aeg uurinud asju, eeldades, et just SEE pilt on õige ja me oleme saavutanud häid teaduslikke saavutusi ja kuidas nüüd äkki tuleb välja, et me oleme ALGUSEST PEALE valesti mõelnud? Aga ikkagi pakub mõni (tavaliselt noor, st uus) tulipea välja, et äkki asjad ei ole nii, nagu teadlased kogu aeg on arvanud, vaid äkki on HOOPIS teisiti, sest see seletaks selle uue asja ära küll. Et flogistoni polegi olemas ja flogistonivaba õhk, see on hoopis hapnik. Ja tasapisi hakkab osa teadlasi looma hoopis uut pilti, maailmast täiesti teisiti aru saama, mõõtma midagi, mida enne justkui olemaski polnud, paigutama vanu asju (ja ka uusi) hoopis uude süsteemi. Mõnda aega valitseb teadlaskonnas segadus. Vana pildi mehed ei saa uue pidi meestest aru ja vastupidi. Kedagi ümber veenda on raske, kui mitte võimatu, sest uue pildi mehed on isegi vanadele teaduslikele terminitele andnud uue sisu, asjad seostuvad teistmoodi, uue ja vana paradigma keeled on erinevad, aga asjad oleks veel keerulisemad, siis sõnad on samad.

Paradigmavahetust aitab kui mitte seletada, siis vähemalt illustreerida see karika/profiilide trikk. No te olete ju näinud neid pilte, kus nagu oleks vastamisi kaks musta nägu valgel taustal, aga siis järsku vaatad teisiti ja on hoopis valge karikas mustal tagapõhjal. See, mida sa vaatad, on ju seesama, aga see, mida sa näed on hoopis midagi muud. Vat teadlastega on umbes sama lugu. PILT muutub täielikult, kuigi faktid on põhiosas samad mis ennegi.

Uue paradigma meeste pakutud seletused on millegipoolest siiski paremad kui vana paradigma meeste omad ja pärast mõningast segaduste ajajärku võtab enamik teadlaskonda omaks uue vaateviisi, uue mõtteviisi ja uus paradigma ongi võitnud. Seda nimetataksegi teadusrevolutsiooniks. Siis asuvad teadlased kõik hoolega maailma uurima selle uue paradigma valguses ja jälle on kõik ühel meelel ja saavad maailmast ühtmoodi aru. Kirjutatakse uued õpikud, kus maailma kirjeldatakse just nii, nagu uus paradigma seda näeb ja vanad õpikud visatakse minema ja vanu teooriaid uutele noortele teadlastele enam ei õpetata. Algab uus normaalteadse ajajärk, kui asjad on paigas ja neid ainult täpsustatakse kogu aeg.... kuni keegi uurib jälle välja midagi, mis väljakujunenud tervikpidiga kuidagi sobida ei taha.
Niisiis, kas teadlased muudavad meelt? KOGU AEG! Kõik teadlased võibolla ei suuda alati meelt muuta, ja mõni jääb flogistoni uurima surmani, samal ajal kui ülejäänud juba ammu hapnikku tarvitavad, aga teadlaskond on ajaloo jooksul loendamatutel kordadel PÕHJALIKULT meelt muutnud ja pole mingit alust arvata, et see tulevikus kuidagi teisiti saab olema. Niimoodi teadus töötabki.

Ja ärge nüüd jumalapärast arvake, et Kuhn sellist primitiivset teksti pani!
Ja muide, Kuhn pidas "teaduse" all silmas eelkõige siiski science-teadusi, loodusteadusi ja tõi selgelt välja, et kunstis ja kirjanduses käivad asjad teisiti.