vat sulle säh

Pagan! Mul tuleb kuradima kaua elada kuradima vanana. Selles pole küll midagi toredat.
Teisest küljest - ma mäletan küll, et kui ma teismeline olin, siis ma mõtlesin, et elada tasub kõige rohkem neljakümneseks, siis oleks paras aeg ära (vanadusse?) surra. Praegu paistavad ka järgmised paarkümmend aastat päris elatavad, ma üldse ei tunneta pakilist vajadust kähku ära surra. Võibolla paarikümne aasta pärast olen ma valmis ka kaheksakümne üheksani kannatama? Või vähemalt kaheksakümneni?

habras

Ma mõtlesin, et mul on kõik hästi. Kõik on normaalne ja vahel on tore: eile sain ma oma telefoni siristama nagu linnuke... ei, ööbikuna laksutama. Mul oli hea meel. Siis tuli lõuna ajal kontorist läbi meie kena noor töökaaslane, väikese lapse ema, ja ütles, et ta läheb nüüd haiglasse ja homme ei tule: tal on vähk.
See heaolutunne on nii habras.

lumerookimisvariandid

Esimene lumi tuli maha, nüüd siis näeb mitmesuguseid huvitavaid lumerookimisvariante. Vanasti kui ma Vabaduse puiesteele bussi peale läksin, oli seal bussipeatus hommikuti lumest puhtaks roogitud, aga seda kõnniteejuppi, mis ristmikult bussipeatusse viis, ei rookinud keegi kunagi. No sealt käis ju läbi sadu koolilapsi, eks need sumpavad ju raja niikuinii sisse, mist tast rookida! Bussipeatuste rookimise eest vastutab seal vist linn või linnaosa, aga kõnniteid peavad majaomanikud puhastama.
Nüüd ma käin teisele poole, Pärnu maantee bussipeatusesse ja seal oli täna puhtaks roogitud kõnnitee kuni bussipeatuseni, aga bussipeatuses ei olnud roogitud kogu kõnniteed, vaid ainult kitsas riba sõidutee servas; bussiootepaviljon ja pool meetrit ümber seda oli jäetud lumest puhastamata. Vat nüüd ma murrangi pead, et miks just nii.

prügipaanika

Ma mõtlesin aasta algul, kui paanika puhkes, et PRÜGIST nüüd küll midagi kirjutada ei ole. Aga teema on ikka veel üleval, inimesed on hirmul ja vihased ja mul tekkis kah mõtteid, mida ma teiega jagada tahaks.

Kõigepealt tahaksin teile kõigile kinnitada, et pole see prügi sorteerimine nii hull ühtigi. Mina juba hulk aega sorteerin, tuleb välja, tänastele nõuetele vastavalt: paber eraldi, pakendid eraldi, biolagunev eraldi ja ohtlikud jäätmed (loe: tühjad patareid) viin ohtlike jäätmete kogumispunkti. Näh, peaaegu oleks meelest läinud: eraldi veel see, mis üle jääb ehk siis segaolmeprügi. Ja olen elus! Mulle isegi meeldib.

Meie maja juures on kolm konteinerit: paberi, biolaguneva ja segaolmeprügi jaoks. Paberikonteiner on praegu kuhjaga täis, aga seda võibolla ei tühjendata nii sageli. Ka on remonti tegev naaber toppinud sinna kolm kilekotti tapeedijääkidega, äkki prügivedajad ei lugenud kilekotte paberiprügiks ja jätsid selle konteineri tühjendamata. Ei tea.

Biolaguneva prügi konteiner on väike, aga täis ei saa ta sellegipoolest kunagi. Õigupoolest olen ma seal näinud õige pisut prügi põhja peal. Mul endal pole kah sinna tavaliselt kuigi palju viia: pigem sigineb mul ikka tühje salatikarpe kui kartulikoori. Minu biolagunev prügi koosneb põhiliselt tee- ja kohvipaksust, lisaks mandariinikoored ja pruugitud pabertaskurätikud. Nädalaga vast liitrijagu koguneb - või mitte? 240-liitrine prügikast meie 24 korteriga maja jaoks on vist ikka tõesti liiga suur. Ja siis veel see, et eraldi peab ju seaduse järgi koguma hoopiski biolagunevaid aia- ja pargijäätmeid. Nooh, meil on siin neid mände ju... ja kevadel suure ühisriisumise käigus veidi neid pargijäätmeid nagu isegi koguneks – aga kindlasti mitte aasta ringi kaks korda nädalas 240 liitrit. Kas me peaks oma kevadise prahi siis kusagil ladustama ja seda aasta jooksul 240 liitri kaupa tasapisi prügikasti sokutama või? Süsteem seda näib soosivat, aga kas see ka mõistlik on? Parem oleks ikka need pargijäätmed kohe pärast kokkuriisumist kompostimisväljakule vedada ja biojäätmete kaste panna näiteks üks kolme naabermaja kohta. Tegelikult peaks see isegi võimalik olema, meie korteriühistud lihtsalt ei oska piisavalt koostööd teha.

Paberiga on lugu nii, et siis, kui mul veel ajaleht käis, siis ma viisin oma paberiprahi emale, kellel alatihti ahjusüüdet napib. Kolletunud Postimehe tellimusest ma nüüd loobusin ja mis paberiprahti mul siis nüüd koguneb? Tuleb välja, et põhiliselt pakendid: lambipirnide karbid ja tualettpaberi papist südamikud.

Aga absoluutse enamuse kogu prügi hulgast moodustavad ju üldse pakendid: klaaspurgid ja –pudelid, jogurtitopsid, salati- ja margariinikarbid, piimakartongid, igasugused kilekotid. Nende kokkukogumise eest peab maksma see, kes pakendab ja neid kõiki peaks saama panna pakendikonteinerisse. Vat seda pakendikonteinerit meie maja juures paraku pole.

Ja see on tõesti ebaõiglane. Kui nüüd seadust järgida ja pakendid eraldi koguda ja neid mitte segaolmeprügikasti visata, siis peaksin ma julgelt 7/10 oma prügist kuhugi üpris kaugele tassima.

Pääsküla poe juures on üks vastikut sorti pakendikonteiner küll: see püstine tünn, kuhu kõik pakendid ilma sorteerimata sisse käivad ja millel on üleval kõrgel sellised pisikesed ümmargused augud, millel veel raske metallkaas seespool ees on, nii et pakendeid tuleb sinna ükshaaval jõuga sisse pressida. Poeni on oma viie minuti tee. Kui ma veel linnas töötasin, polnud mul sinna poe poole üldse asjagi, bussi peale läksin hoopis teisele poole ja niimoodi ei jäänud ühtegi pakendikonteinerit tee peale. Nüüd, kui töökoht teisel pool, jääb see konteiner vähemalt töö- ja poeteele. Aga kõigil ei jää ja mulle näib, et pole ilus sundida seaduse jõuga majatäit pensionäre oma prügi kuhugi poole kilomeetri taha tassima. Kolme majatäit. Kusagil läheduses võiks olla ikka üks konteiner, kuhu saaks panna SUUREMA osa prügist.

Pärast seda, kui ma paberi- ja pakendiprügi eraldi hakkasin koguma, tuli mul oma pärisprügikasti aruharva tühjendada. Nüüd, kui ma biolaguneva prügi kah eraldi kogun, pole pärisprügikastiga enam ka seda probleemi, et haisema või hallitama hakkab või kärbseid sigitab. Ma vist tühjendan seda oma segaolmeprügikasti umbes kord kuus või harveminigi.Ma viskan sinna ju põhiliselt kasutatud pesukaitseid ja tühje piimakilesid. Tgelikult peaks ka piimakiled ju tasuta pakendikonteinerisse viima, kui ainult viitsiks neid pesta (tühiasi) ja siis kuivaks nõrutada või midagi (palju hullem - pestud kilekotid ei kuiva ju iseenesest ära!).

Aga et köök näeb välja nagu üks prügisorteerimisjaam, see on küll tõsi:( Põhiliselt sellepärast, et ma pole viitsinud kogunenud klaaspurke minema tassida. Need on ju rasked ja võtavad palju ruumi. Aga kui jogurtitopsid puhtaks loputada (et nad haisema ei läheks), siis võib neid kohe hulk aega koguda, enne kui prügikasti tuleb tassida: teine jogurtitops võtab ainult 1/20 sellest ruumist, mis esimene.

Muidugi, minul on lihtne, nõudepesumasinat mul pole ja seetõttu ei tundu mulle sugugi raske pakendid koos õhtusööginõudega puhtaks loputada. Üks kraani all lobistamine ju. Kui mõni on harjunud oma musti nõusid lihtsalt käsi määrimata nõudepesumasinasse panema, siis võib vihaseks teha küll, et nüüd peab mittemasinpestavaid pakendeid käsitsi pesema hakkama. Nagu kästaks tagasi kiviaega kobida. Neile ma võin lohutuseks öelda, et KORRALIKUD inimesed loputavad oma nõud enne nõudepesumasinasse panemist niikuinii kraani all üle. Asi siis pole koos nõudega ka pakendis vee alt läbi lasta. Pakendeid ei pea ju väga puhtaks pesema.

pikendaja

Ma kahtlustan, et kohaliku raamatukogu hoidja pikendab omavoliliselt minu poolt laenutatud raamatute tähtaegu. Kaks päeva enne laenutustähtaja lõppu saadab raamatokogusüsteem mulle meeldetuletuse, et tähtaeg hakkab lõppema. Ma saan internetis siis ise oma tähtaega kolme nädala võrra pikendada, aga kuna mu raamatukogupäev on laupäev, siis ma ootan pikendamisega ikka laupäevani, et uus tähtaeg kah laupäevale langeks. Ja kui ma siis Esterisse sisse login, leian ma, et tähtaeg ongi juba pikendatud.

Ma olen kindel, et ta teeb seda heast südamest, nii et imelik oleks ütlema minna, et kuule, kas sina tegid või? Pole vaja, ma saan ise.

Mul on selle raamatukoguhoidjaga juba pikaajaline suhe, mis algas aastaid tagasi suure tüliga selle üle, kuidas ma peaks oma Tallinnas elamist raamatukogule tõestama. Kuigi ma elasin Tallinnas, olin ikka veel Tartu linna elanikeregistris ja ei tahtnud seda muuta kah. Kohaliku raamatukogu lugejaks saamiseks oleksin pidanud mingit tagatisraha maksma, mis minu meelest oli nõme ja mõttetu ja nii ma siis registreerisin lugejateks hoopis ema ja poja ja laenutasin aastaid nende lugejakaardiga. Tasapisi hakkas raamatukoguhoidja minusse lahkemini suhtuma. Võibolla leebus ta tänu mu raamatuvalikule?

Siis selgus ühel ülivarajasel hommikutunnil, et me olime läinud koos reisule Kreekasse;) Reisijuht pani meid pärastpoole ennast tutvustama ja mina ütlesin enda kohta, et ma õudselt armastan raamatuid lugeda, mille tõestuseks on see, et peale virna raamatukogu raamatute võtsin ma Kreekasse kaasa ka oma raamatukoguhoidja;)

No pärast seda reisi me saame ikka väga hästi läbi, kuigi põlvakondadevaheline distants ikka nagu jääks: ta on ju minust parasjagu vanem, pigem mu ema põlvkonnast ja vahel mulle tundub, et ta ei pea ennast mitte lihtsalt vanemaks, vaid vanemaks-ja targemaks;)

Aga ega ma ju ei tea kindlalt, et just tema mu tähtegu pikendab.

Uuel aastal uue päevarežiimiga

Vabapidamisel nihkub mu magamaminekuaeg sujuvalt kella kahe-kolmele öösel, aga siis magan ka rahulikult kümme-üksteist tundi jutti, näiteks kella üheteistkümneni. Päriselus aga tuleb hommikul vara tööle ilmuda, nii et soovitusliku kaheksatunnise uneaja saavutamiseks peaks õhtuti kümne-üheteist ajal voodisse kobima. Probleem on seni olnud selles, et õhtuti kümne-üheteist ajal muutun ma eriti erksaks ja lihtsalt ei suuda sel ajal uinuda. Peale tööpäeva lõppu võin olla rampväsinud, aga hiljemalt magamaminekuajaks läheb see alati üle, nii et tavaliselt ma enne kahtteist tuld ei kustuta. Mis annab tulemuseks kuus või kuus ja pool tundi und ööpäevas, mida on ilmselgelt vähe ja mida ma nädalavahetuseti järele magan.
Aga vat sel aastal tabab mind õhtuti ränk unekas ja hiljemalt kella kümneks olen täiesti kustunud. Kõik oleks ju kena, aga kella ühe-kahe paiku öösel otsustab organism, et nüüd on magatud küll ja uni läheb ära. Uuesti õnnestub uinuda vastu hommikut, õige tsipake enne seda, kui üles peab tõusma. Ega ma väga kella pole passinud, aga nii küll enam kuut tundi und kokku ei tule ja loomulikult pole ka väljapuhanud enesetunnet. Eks unetus on mind vahel varemgi külastanud, aga harva. Nüüd aga ongi selline päevarežiim kohe.
Tahan vana tagasi:(

tühjast-tähjast

Kui töö juures jõulueelsel reedel öeldi, et nüüd on kõik, nüüd pole vaja enne tulla kui teisel jaanuaril, siis ma muidugi mõtlesin, et oh kui tore, kontor on pika pühadeaja tühi, nüüd ma tulen ja teen ära kõik tähtsad tööd, mida igapäevase töö kõrvalt pole seni jõudnud teha. Tüng. Neljaks tunniks jõudsingi ainult tööd rabama. Kogu ülejäänud aeg on kulunud tühja lorutamise peale. Tühi lorutamine hõlmas muuseas köögilaua lahtimonteerimist, karkassi puhastamist vanast lakist , elutoas, käsitsi, liivapaberiga, elutoa lakitolmust puhtaksimemist ja põhjalikku põrandapesu. Nüüd on mul tuliuus köögilaud. Õlitatud. Kuue kruviaugu puurimiseks laenasin töökaaslaselt akutrelli. Ja uue lauaplaadi tassisin ehistuspoest koju käe otsas. No mitte terve tee. Kahe bussiga tuli kah sõita. Alguses sinna ja pärast tagasi. Tegelikult sinna muidugi buss ei käi. Normaalsed inimesed käivad ehituspoes autoga. Aga mina kohe ei oska normaalne olla:(
Täna (õigupoolest nüüd juba eile) tegin sugulastele uusaastakingiks kalendrit. Oma aia ja maja piltidega. Kõige raskem oli muidugi terve aasta fotodest kaksteist tükki välja valida, sellega ma olen vahelduva eduga tegelenud umbes ainult kuu aega. Tänaseks jäigi siis ainult aluskartongi ja dekoratiivpaberite leidmine kaubandusvõrgust, õigete värvide klapitamine, fotode kleepimine, kuupäevade kirjutamine (365 tükki) ja muu tühi-tähi, ega üle 8 tunni ei kulunud vist küll. Issand! kui ilus kalender tuli! Kui ma seda veel veidi vahin, siis ma ei raatsigi seda ära kinkida. Muide, kalendri tegemine on praegusel aastaajal väga lohutav. Ok, homme tuleb jaanuar, ja siis tuleb veebruar, aga pärast seda tuleb juba märts ja niikui märts läbi saab, tuleb ju aprill ja siis läheb lahti: mai, juuni, juuli, august...! Ja kuna ma valisin kõige ilusamaid pilte, siis tuli nii välja, et ka sügis- ja talvekuud on päikeselised... äärmiselt lootusrikas kalender sai.
Enne jõule käisin raamatukogus ja varustasin ennast pikaks pühadeajaks raamatutega: võtsin Gaimani “Ameerika jumalad” ja Niffeneggeri “Ajaränduri naise”. No need kaks raamatut moodustasin nii kõrge virna, et ma tõesti lootsin, et jätkub uue aasta alguseni, aga tüng. Seoses tühja lorutamise ja ohjeldamatu lõbutsemisega said mõlemad raamatud läbi ja tuli uued tuua. Kuna “106 kõige enam lugemata raamatut” oli osutunud hästitöötavaks soovitusnimekirjaks, siis otsisin eelkõige veel raamatuid sellest nimekirjast. Ega mind ei pane ju imestama, et ma tahan lugeda neid raamatuid, mida enamus lugeda pole vitsinud, aga pisut üllatas küll see, et need raamatud osutusid TÕESTI väga headeks ja päriselt kah meeldisid!
No ja oma päevarežiimi olen ma suutnud nii paigast ära loksutada, et uue aasta vastuvõtmisega ei tohiks täna küll probleeme tulla. Jaksab ikka põhjalikult vastu võtta, enne kui uni tuleb:(

Ma olen Porgand!

You scored as Carrot Ironfounderson
You are Captain Carrot Ironfounderson of the City Watch in the greatest city on the Disc Ankh-Morprok! A truly good natured, honest guy, who knows everyone, and is liked by all. Technically a dwarf, but only by adoption. You'd rather not be reminded that you are the true heir to the throne, but that does explain why people naturally follow your orders.

leiupäev

Neljapäev oli mul tegelikult leiupäev. Leidsin igasugu asju.
Jyskist leidsin teki oma pisispojale. Mu noorem poeg tahtis jõulukingiks tekki, kuhu alla varbad kah ära mahuvad. Mõõtsime ta üle ja saime tulemuseks, et tekk peaks olema vähemalt 2 m ja 10 cm pikk. Ma mõtlesin, et äkki üle 2 meetri pikkuseid tekke äkki ei tehtagi, aga tehakse küll! Ja ei peagi ostma topeltlaia tekki, mis on 2m pikk ja 2,20 lai, et see siis põigiti peale võtta; pikad üheinimese tekid on täiesti olemas, nagu ka vastava suurusega tekikotid. 2,10x1,50.
Kliendiandmebaasist leidsin ühe ägeda nime. Malgorzata Wyrwas. Kui mul järgmine kord head varjunime vaja on, siis ma võibolla võtan selle.
Kui ma Magistrali keskuse Koduekstra kaks korda läbi olin otsinud, leidsin lõpuks paki liivapaberit, mida ma sealt õigupoolest otsima olin läinudki. Mul on kodus köögilaua rekonstrueerimine käsil. Läbiotsimise käigus leidsin veel paar head ja vajalikku jõulukinki.
Kristiine keskuse ja raudtee vahelt maast leidsin ühe mehe ja tõstsin üles. Nägi välja veel täitsa korralik ja kasutuskõlblik. Ütles, et pole joodik, vaid lihtsalt väga purjus. Intelligentne selline, prillidega. Niikuinii, et kellegi teise oma, mõtlesin mina, ja talutasin ta raudtee ülekäigukohani, kust ta siis edasi oma Koidu tänava kodu poole kulges. Ma loodan, et ta enam ei kukkunud. Kaugemale ma teda saata ei saanud, mu rong tuli.

kirjutada ei jõua, olgu siis vähemalt pilt

liiga õhuke?

Ei jõua mina ära imestada, kuidas senini täitsa normaalselt käitunud inimesed lahutades järsku metsa sigadeks muutuvad. Kuidagi... inimene on korralik ühiskonnaliige, ei tee kurja lihtsalt lõbu pärast, isegi oma vaenlastele mitte, keda tal muidugi eriti pole - no muidugi on igaühel mõni tuttav, kes ei meeldi või lausa närvidele käib, aga millegipärast üritatakse sellistest lihtsalt eemale hoida, mitte ei minda sööklas suppi sülle kallama. Ilmselt hoiab tagasi, kui mitte muu, siis see, et "mida inimesed minust arvaksid, kui ma käituks järsku nagu segane."
Aga tarvitseb vaid abikaasast lahku minna, kui miski jõud sunnib käituma vastikult, veel vastikumalt ja täiesti ebainimlikult. Tarvis eksile käkki keerata, saagu või endal sitem.
Lahutus muidugi on trauma. Huvitav on see, et lahutus näib olevat raskem trauma kui abikaasa surm. Lesed saavad leinast ükskord üle; võibolla mitte päriselt ja lõplikult, aga vähemalt ei muutu nad kibestunud lurjusteks. Või ma eksin? Ma olen lugenud kahte leinablogi, kahte meest, kes on oma naise kaotanud ja nende kurbus on olnud nii sügav ja ilus, et kohati tekib kahtlus, kas sellised mehed on ikka tegelikult olemas või on mõni naine nad välja mõelnud.
Blogisid, kus kirjutatakse lahutusest ja lihtsalt lahkuminekust, on tunduvalt rohkem ja ... põhiliselt kirjeldavad seal mahajäetud naised oma eksmehe sigategusid, läbivaks teemaks laste elatusraha maksmatajätmine, aga vähemalt üks eriti markantne näide teise poole pealt on meil ju ka. Piinatud hingede karjed, mitte midagi ilusat. Pikalt piinatud hinged aga moonduvad pöördumatult ja jäävadki sellisteks väärakateks.
Huvitav, kas on asi vaid selles, et meil puudub lahutamise kultuuri kiht? Surmaga toimetulemist on inimkond harjutanud oma algusaegadest saadik ja igas kultuuris on sõelale jäänud parimad praktikad. Vendetta on välja surnud, matusekombed on hästi sisse harjutatud, igaüks teab, mida sobib teha, kus nutta, kus vapper olla ja mida temalt üleüldse oodatakse. Kombestik aitab suuremast valust läbi.
Aga massiliselt lahutama oleme hakanud alles viimase saja aasta jooksul, see pole aeg, mille jooksul jõuaks koguneda märkimisväärne ühiskondlik kogemus, et kuidas väärikalt lahutussšokist üle saada. Pole olnud vanaemasid, kes lapsukesele tarkusesõnu peale oleks lugenud: "kui sa ükskord suureks saad, ja mehest lahku lähed, ära sa lapsuke hakka oma lastele isast halba rääkima, see ei ole ilus. ...ja siis ratsutas vapper prints printsessi juurest lossist minema uue printsessi juurde, kes oli veelgi noorem ja ilusam, aga kord kuus saatis ta vanale printsessile pool kotti kulda, et tema lastel oleks hea toit laual ja ilusad riided seljas, ja igal teisel laupäeval ratsutas ta vana printsessi lossi juurde, et kohtuda oma väikese poja ja tütrega ja näha, kuidas nad sirguvad. Ja lapsed olid alati väga rõõmsad, kui nad teda nägid, sest ta oli ju nende isa ja nad armastasid teda väga, nagu ka tema neid. Ja kui printsi uuel printsessil sündisid lapsed, siis mängisid nad kõik vahel koos, uue printsessi lapsed ja vana printsessi lapsed, sest nad olid ju vennad ja õed ja armastasid ükstest ja olid üksteisele toeks kuni surmani."
Ühesõnaga, meil on puudu lahutamise kultuur. Ei saa ju olla, et "kalla eksabikaasa sopaga üle, kasuta lapsi kättemaksuvahendina, mängi mäkra ja ära jumalapärast lastele elatusraha maksa" ongi meie kultuur. Peab ju olema paremaid võimalusi?

hea ost

Kord ostsin ma meeltesegaduses samssjalanõude puhastamise harja. Leidsin selle odava kraami kastist, oli alla hinnatud viiekümnelt kroonilt viieteistkümnele või midagi umbes nii; no mis ma teha sain, pidin ju ostma. Midagi sellega puhastada mul parajasti küll ei olnud, aga ju ma lootsin, et ehk tulevikus kunagi ostan ka samssjalanõusid.
No teate selline väikene käepidemega harjakene, ühel pool on tavalised tugevapoolsed harjased ja teisel pool kummiharjased ja nende vahel veel selline kaabitsa moodi kõvast kummist serv.
Vat see harjakene osutus üheks erakordselt õnnestunud ostuks: mu kass jumaldas seda. Kui ta muidu kammimist eriti ei sallinud, siis selle harjaga oli ta nõus end tundide kaupa nühkida laskma. Lõi aga nurru ja pistis nina ise harjakese alla, lasi üle pea silitada ja siis tuli uuesti ninaga. Ise täiesti ekstaasis.

Halba ostu ma pean veel mõtlema. Ilmselt telekas. See kuramus raiskab mul kogu vaba aja ära, lugeda saab ainult reklaamipauside ajal;)

Näe!

See Blogger on nisuke imelik, puudub see funktsioon, et näeks viimati laekunud kommentaare, just kuupäeva järgi; kommentaarid on ainult postituse järgi. Niimoodi jäävad vanematele postitustele tulnud kommentaarid kahe silma vahele. Nüüd leidsin juhtumisi ühe sihukese olulist infot sisaldava kommentaari. Tõstan ta siia välja, et teised huvilised ka näeks:

Helve said...
Tere ja vabandan, et nüüd reklaami postitan, aga kuidagi peab ju info huvilisteni jõudma.
Oleme alustanud biolagunevate prügikottide maaletoomist ja jaemüüki veel pole jõudnud. Seniks on huvilistel võimalik kotte meie kodulehe www.biostore.ee kaudu tellida

Parimate tervitustega,
Helve

reede, 9. November 2007. a 12:09

puuduliku funktsionaalsusega mobiiltelefon

Praegu müügil olevad mobiilid on nagu Šveitsi armeenoad: olemas on kõik, mida ainult ette võib kujutada! Suur ja väike tera! Kahvel! Korgitser! Kruvikeeraja! Viil!
Kes meist poleks omal ajal unistanud Šveitsi armeenoast!

Mõnel meist on see lapsepõlveunistus täitunud ja mõnel on nuga isegi alati kaasas, aga prae kallale asume millegipärast ikka tavalise lihtlabase lauanoaga.

OK, mingil salapärasel majanduslikul põhjusel on mobiilitootjatel kasulikum kõikvõimalikud lisad kõigile toodetavatele mobiilidele juurde panna, mitte toota vastavalt erinevate tarbijagruppide vajadustele, näiteks ei ole olemas lihtsat mobiili, mis on ette nähtud ainult helistamiseks ja sobiks oma funktsionaalsuselt ja hinnalt pensionärile, kes ei taha tänapäeva tehnika võidukäiguga kaasa joosta ja jooksu pealt pidistada ja videot filmida. Ilma fotokata mobiile enam üldse ei toodeta!

No aga sel juhul - ma ei saa aru, miks puudub mu mobiilil korgitser???

Rumalad, rumalad mobiilitootjad.

jonn

Täna hommikul tuli bussi nuttev laps. Ma tundsin ta häälest kohe ära: kord me juba sõitsime ühes bussis, aga tookord ta röökis. Väike laps, umbes kaheaastane, aga väga tugev ja visa. Oskas juba veidi rääkida: ei taha istuda!, ei taha kummikuid!, ära tee! ja seda kõike meeletu rabelemise saatel. Ema ei püüdis teda süles kinni hoida, aga aeg-ajalt õnnestus lapsel ikkagi põrandale vingerdada, sealjuures osavalt kummikuid jalast nügides. Ainult oma mahlapudelit ei kaotanud ta hetkekski paremast käest. Ei olnud mingi lapse lutipudel, tavaline väike tüse klaasist mahlapudel oli, millel laps ei ulatanud korralikult ümbert kinnigi hoidma. Tookord ma istusin nende kõrval ja püüdsin aidata emal last kinni hoida ja kummikuid jalga tagasi toppida ja isegi lapsega rahustavalt rääkida, aga ema ütles, et sellest pole abi ja laps tuleb lihtsalt rahule jätta. Püüdes ise vingerdavat ja röökivat last takistada bussist põgenemast.
Kui ma kümme lõpmata pikka minutit hiljem oma peatuses bussist pääsesin, röökis laps ikka veel ja ta suu ümber oli kogunenud vahtu.
Täna hommikul oli see laps palju rahulikum: ta mitte ei röökinud vaid nuttis ja oma sõnumi oli ta seekord sõnastanud positiivselt: tahan koju!, lähme koju!. Niimoodi muidugi visalt ja vahet pidamata, kuni ma lõpuks maha sain minna.
Kuigi ma tean, et ma ei suuda aidata ja et minu abi ei vajata, sellist hädakisa on kohutavalt raske taluda. Ma ei suutnud raamatut lugeda ja ma sain aru, et kogu bussitäis rahvast kuulab häiritult lapse nuttu.
Vaene emme.

vahelduseks veidi juunit:)

ikka november

Jalgrattaga sõitmiseks ikka ei ole hea ilm.

nõgesepõllult on jäänud saak koristamata

väga raske käänata

Täna, mu väikesed lugejad, tahaksin ma teile rääkida ühest väga raskest sõnast. See sõna on "dušš".
Eesti keeles on nimelt selline reegel, et f-i ja š õigekirjutus käib p, t, k, mitte s-i kirjutamise reeglite järgi. See tähendab, et lühikest f-i ja š-d ei ole, pikk kirjutatakse ühe tähega ja ülipikk kahe tähega.
Seega, kallid lugejad, tuleb teil käia duši all, kuigi soovi korral võite te võtta ka dušši. Pall ei veere teil ju kappi alla, vaid ikka kapi alla. Autot ei ostnud te mitte priske pappi eest, vaid priske papi eest. Samamoodi ei maksa minna ka dušši alla, vaid parem on käia duši all.
See eesti keele reegel muide kehtib ka blogides;)

november

Kõik mu jalanõud, millega praegu välja kõlbaks minna, on märjad. Välja arvatud need saapad, mille kontsaplekk kolme päeva eest kaduma läks. Õigupoolest on märjad ka ühed kingad, millega praegu ei kõlbagi eriti välja minna, sest lume ja jää peal käimiseks on need liiga libedad. Nendega ma lähen täna õhtul koju.

imede ime - Sofie käis talvel metsas!

Eile sõidutati mind koos paarikümne teise abi- ja pärispolitseinikuga sõjandustallu topograafia koolitusele. Läksin sinna ootuses , et teoreetiline osa pakub midagi uut ja huvitavat, ja lootuses, et praktiline osa õnnestub kuidagi üle elada, aga tegelikult tuli välja, et päeva kogu väärtus tulenes hoopis sellest praktilisest osast: veetsime päeva imeilusas lumises metsas. Ma kinnitan teile, et mind poleks talvisesse metsa meelitanud mingi muu imenipiga, ainult teoreetilise koolituse lubadusega;)
Tegelikult ei rääkinud meie tore soome lektor meile midagi, mida ma juba keskkoolis õppinud poleks. OK, kompassiga suuna võtmine oli asi, mille meenutamine läks asja ette. Mets see-eest oli imekaunis ja väga vaheldusrikas, lisaks oli meil vedanud ilmaga. Toredate inimeste seltskond kauba peale.
Asja idee oli muidu selles, et vahel eksivad inimesed metsa ära ja siis tuleb saata politsei neid taga otsima, ja et siis otsijad ise kaotsi ei läheks.
Seekord me kedagi metsa ei kaotanud;)

alasti tõde

Ähh, inimesed saavad aru küll, mis sobib ja mis ei sobi; ka tänapäeva noored.
Keegi ei pane pahaks, et korralikus ülikonnas härrasmees varjab meie eest "kogu tõde". Aga liputajat, kes ju ometi näitab meile asju nii, nagu need tegelikult on, peetakse perverdiks. Uuemal ajal peetakse haigeks, aga lugu ikka ei peeta.
See muidugi ei sega piilumast, uudishimu ja vastikusega.
Alastuses iseenesest pole ju midagi halba. Õiges kohas on see hea ja ilus. Ole ainult mees ja tee vahet, kus on õige, kus vale koht.

Mis tõde???

On asju, mis võivad olla tõde, aga millest siiski rääkida ei tohi, kui kõik asjaosalised selleks oma selgesõnalist nõusolekut pole andnud.

On asju, mida aetakse kahekesi, õigustatud ootuses, et need nende kahe vahele jäävadki. Inimesed saavad aru küll, millest sobib teistele rääkida ja millest ei sobi. Piir sobimatu ja sobiva vahel pole ehk väga täpne ja terav, aga igas kultuuris siiski rangelt paigas. Reeglid on ka erandite jaoks: arstile võib rääkida, aga sel juhul ei luba arstieetika arstil sellest kellelegi edasi rääkida. Kui mõlemad osapooled seda soovivad, võivad nad oma intiimelust pajatada kellele tahavad. Aga kui üks osapooltest pole avalikustamiseks luba andnud, siis kumbki ei räägi. Intiimelu pole mingi “tõde”, mida kogu maailmale kuulutama peaks.

Mina ei ole kindel, et kõik, mis teatud blogis kirjas on, oleks tõde. Eks ole blogi autor ka ise öelnud, et tegemist olevat ilukirjandusega. Noh, samas ütleb ta mujal jälle, et ainult tõtt ta räägibki, nii et pole sugugi kindel, kas ta isegi enam vahet teeb; aga see polegi oluline. Tõde või vale, oma ekskaasa intiimelust ei räägita. Ja niivõrd kui su oma intiimelu puudutab su ekskaasat, ei avalikustata ka omaenese intiimelu. Leping, et teie intiimelu on teievaheline asi, on teie abielulepingu iseenesestmõistetav osa, mis sest, et seda pole kusagil kirja pandud ega isegi sõnastatud. See on kirjas teie südames ja abielu alguses oli kiri ju veel täiesti loetav? Vat sellega on lugu nii, et selle lepingu kehtivus ei lõppe suhte lõpuga.

Sa võid kakelda, et end kaitsta, aga kui sa tahad kaklusest inimnäolisena väljuda, siis isegi kakluses on mõned alatud võtted keelatud.

Inetud teod on inetud ja punkt. Täiesti sõltumatult sellest, mida vastane tegi või ei teinud. Vastase alatud võtted ei õigusta sinu enda isiklikku alatust. Alati on valik, kas jääda inimlikuks ja väärikaks või laskuda sigade tasemele. Täiesti SÕLTUMATULT sellest, kas su vastane on sigade tasemel või ei. Alatus on sinu isiklik valik. Alatuse õigustamine sellega, et “aga tema tegi enne... aga tema tegi nii...”- niiiiii algkooli kolmanda klassi tase. Hiljemalt lahutuse ajaks võiks ikka täiskasvanuks saada ja ise oma tegude eest vastutama hakata. Kas sul siis oma tahet ei olegi? Vaatamata sellele, mis sigadusi keegi teine ajaloo vältel on teinud – sinu sigadused on sinu tehtud ja mitte miski ei SUNDINUD sind selleks. Sa käitusid alatult, sest sa otsustasid alatu olla. Ja kui sellest väheks näis jäävat, siis veel alatum. Ja siis läks juba allamäge peadpööritava kiirusega...

Noh, aga kui sa ei kakle enam oma vastasega, vaid tormad vahkvihas peksma iga juhuslikku möödujat, kes söandab öelda, “ära kakle,”?

Psühhiaater on see, kes paneb diagnoosi ja määrab rohud. Haigele inimesele kiirabi kutsumiseks ei pea olema meditsiiniharidust.

mis tsensuur?

Tsensuur on üks asi, leimaga võitlemine üks hoopis teine asi. See, mis Blog.tr.ee-s viimasel ajal toimus, sarnanes juba tänavarahutustega. Inimestel peab olema õigus meelt avaldada, aga see ei tähenda, et me peaks sallima meeleavalduse ülekasvamist tänavarahutusteks. Kui asi läheb vitriinide sissepeksmiseni ja poodide rüüstamiseni, siis ei jää muud üle, kui märatsev jõuk jõuga laiali peksta. Ei. Jää. Muud. Üle.
Keegi pole ühtegi blogi ära keelanud, mõnedele blogidele lihtsalt ei viidata ajutiselt avalikus kohas. See on lihtsalt rahustamismeede. Pole midagi parata, internetis tuleb kah ette madalalaubalist märatsemist, ja et see on probleem, seda näitab juba sõna "leim" kasutuselevõtt ja ka mitmete leimavastaste saitide olemasolu. Õnneks on targad inimesed andnud ka soovitusi, kuidas selliseid situatsioone ära hoida ja kuidas neid nende puhkemisel maha rahustada.

Eri küsimus on mudugi see, et mõne blogija puhul (vat ei nimeta) ei ole tegemist enam käitumishäirega, vaid märksa tõsisema meditsiinilise probleemiga. (Jah, ei saanud minagi päris lugemata jätta.) Arvata on, et neid mingi ajutine esilehelt kõrvaldamine tõesti ei muuda, selleks on tarvis ikka arsti ja kangeid tablette. Inimestel on abi vaja, mõistate!

No raamatutest mulle lihtsalt meeldib kirjutada!

Kaks Petrone Prindi raamatut tulid mulle külla täiesti juhuslikult. Tütar käis minu juures mingit asja ajamas ja need olid tal kotis, sest keegi, kellele ta need laenanud oli, oli nad just läbi saanud ja talle ära andnud, ja siis ta pakkus, et kas ma tahan kah lugeda. Kui mu tütar on mõne raamatu ära ostnud, siis see on minu jaoks täiesti pädev lugemissovitus, nii et muidugi ma tahtsin. Need oli Epp Petrone “Minu Ameerika” ja Dagmar Lambi “daki.elab.siin”

Ma olin mõlema blogisid lugenud, Epu oma hoolikalt ja Daki oma veidi, nii et ma arvasin, et ma tean, mis sorti raamatud need on. Ja nad olidki umbes niisugused, ainult et – paremad. Epu raamatusse olid lisaks blogijuttudele mõned mujal avaldatud artiklid juurde pandud ja see oli hea, sest blogi oli mul ju loetud ja oli tore, et midagi uut kah oli. Daki blogijuttudega oli vastupidi – sealt oli suurem osa välja roogitud ja väike osa raamatusse pandud ja see oli väga hea. See oli palju parem kui blogi ise. Nagu luuletus.

Epu Ameerika meeldis mulle sellepärast, et Epp kohe oskab näha. Olulist ja huvitavat. Ja kirjutada oskab kah hästi. Ma pole ise Ameerikas käinud – ma pole üldse eriti reisinud – aga just Eppu lugedes hakkasin mõistma, miks peab ikka reisima, ja mitte ainult reisima, vaid elama vahepeal mõnel võõral maal: et näha asju teistsuguse kultuuri vaatenurgast, et mõista, et maailm ON mitmekesine ja et meie oma väike madal mätas ei tarvitse olla see ainus ja õige. Epu suhtumine teistsugustesse nähtustesse on just selline paras, natuke võõristav, samas mõista tahtev, mitte hukkamõistev.
Ja mul oli tõesti tunne, et nüüd ma tean üht-teist Ameerika ja New Yorgi kohta. Midagi, mida tasub teada.

Just sel ajal pidasime tööl lahkumispidu: ühel mu töökaaslasel tuli New Yorki diplomaadiprouaks minna. Mida kinkida lahkumiskingiks inimesele, kes kahel viimasel nädalal on koostanud oma asjade nimekirja ja need, jumal seda teab, diplomaatilise pagasina või, laevale laadinud ja Ameerika poole teele saatnud? Me mõtlesime, et me parem ei tekita talle probleeme mingi ootamatu pagasi näol ja tõime ainult lilli. Aga viimasel hetkel pistsin talle veel pihku ka oma tütrelt laenatud ja juba mitme inimese poolt läbiloetud “Minu Ameerika” köite. Tütar lubas;) Tundus lihtsalt, et see on sobiv asi anda inimesele, kes kerge pagasiga ootab oma lendu New Yorki, et seal mõneks aastaks paigale jääda. Ja teisalt tundus, et sellele raamatule meeldiks olla reisilektüüriks kellelegi, kes on teel New Yorki ja peab sinna mõneks ajaks paigale jääma. Ja töökaaslane lubas, et kui ta Eestisse käima tuleb, siis toob raamatu tagasi, sest siis ongi põhjust tulla ja meie juurest kah läbi astuda.

Inimesed, kes on reisinud ja võõraid maid näinud, muutuvad huvitavamaks. Mul on tunne, et ka raamatud muutuvad huvitavamaks ja väärtuslikumaks, kui neil õnnestub mõnel põneval reisil ära käia;) Nii et ma ootan huviga, millal ma saan tagasi oma tütre Epp Petrone “Minu Ameerika” (on alles lause, kas pole?;)

must on uus blond

(Kaubamajas olid soodsa hinnaga juuksevärvid, võtsin karbi "loomulikku tuhkblondi", et juuksejuured üle värvida. Tea, kas jätsin õige värvi liiga kauaks pähe või?)

talvekuu

Kas olete tähele pannud, et november on tegelikult väga roheline kuu? Pildil sirel.

eakohane

Milline on eakohane käitumine? eakohane väljanägemine? Ma kahtlustan, et suuremalt osalt selline käitumine ja väljanägemine, mis su vanematel oli, kui nad olid nii vanad kui sina praegu.
Eakohase väljanägemise saavutamiseks peaks ma tegema keemilised lokid ja rullisoengu, laskma selle üle tõhusa juukselakikogusega ja muidugi kandma riideid, mis näeksid välja nagu nõukogudeaegne masstoodang. Kust selliseid riideid tänapäeval üldse saab?
Ja blogida muidugi ei tohiks, blogimine on ju noorte värk ja vanainimesele ei sobi käituda nii nagu noored.

Mul pole lähemal ajal plaanis eakohaselt käituma hakata.

Kas sina oled mind sel talvel juba toitnud?

Kui oktoobri lõpus ilmad külmaks läksid, tulid tihased ja koputasid aknale. Mina seepeale muidugi tõttasin poodi ja nõudsin linnukeste sööki, et linnukesed juba küsivad. Vanasti oli Pääsküla poes kogu aeg küll tihaste rasvapalle, küll seemnesegu. Nüüd on vastremonditud poes terve seinatäis koduloomade kaupu, aga linnukestele mitte kui midagi. Õnneks leidub inimesetoidu riiulis suure pakiga päevalilleseemneid.

Aga niipea, kui ma neid päevalilleseemneid akna taha lindude söögimajasse puistasin, tormasid kohale tuvid, trügisid, kaklesid, tallasid söögimaja katuse katki ja muudkui nokkisid ja nokkisid ja ei jätnud järele enne kui seemned viimseni otsas olid. Tihastele ja oravatele ei jäänud midagi.

Siis ma olin sunnitud välja mõtlema midagi spetsiaalselt tihastele kättesaadavat ja nüüd kõlguvad päevalilleseemned mu akna taga nööri külge seotud auklikuks lõigatud plastpudelis. Arvuti taga istudes näen tihaste akrobaatikatrikke, otse monitori taga. Tihased on väga ettevaatlikud. Alguses nad passivad aknataguse männi otsas. Siis lendavad lähemale, kas linnumaja katusele või vertikaalsele seinale akna kõrval, ja uurivad hetke olukorda. Alles siis teevad kiire sööstlennu seemnepudeli juurde, haaravad kiiresti terakese nokka ja sööstavad jälle männi otsa toitu nautima.

miks naistele ei meeldi mehed, kes täpselt teavad, mis naistele meeldib

Oh, oh. Lugesin Kati kirjutist ja vaatasin siis ka, mis teda ajendas nii kirjutama ja see, mis ma sealt lugesin, eriti arvestades meeste kiitvaid kommentaare, ajas, vabandage väljendust, sita keema küll. Aga kuidagi peavad ju poistest mehed saama ja eks sellised teooriad naiste ja suhete kohta käivad siis vist suurekskasvamise juurde, umbes nagu leetrid ja sarlakid? Kasvab ehk veel ja saab üle? Aga mis siis, kui ei saa? Ühest ebaõnnestunud suhtest ühe naisega teeb poiss kardinaalsed järeldused kogu naissoo suhtes ja ehitab kogu oma elu suhteid üles just sellele teooriale tuginedes ja kohtleb kõki naisi nii, nagu ta oleks ehk pidanud kohtlema seda esimest. No täpsustame, kohtleb teist naist, nagu oleks meeldinud esimesele, kolmandat, nagu oleks meeldinud esimesele ja teisele, neljandat, nagu oleks meeldinud esimesele, teisele ja kolmandale jne. Selle asemel, et uurida välja, milline on see naine, kellega ta parajasti suhteid üritab luua ja mis sellele meeldib. Tatsutahime ütles õigesti ja täpselt: naised on täpselt samasugused nagu mehed, erinevad nimelt. Oma vigadest tuleb muidugi õppida, aga vead ütlevad sulle midagi sinu enese kohta, mitte naiste kui selliste kohta.

Muidugi, kui jutt pole mitte suhetest, vaid sellest, kuidas tibi võimalikult kiiresti ja valutult voodisse saada, siis võib Miko teooriast ka abi olla. Ja hiljem on samast teooriast abi, kui tibi on ära tüüdanud ja tahaks tast lahti saada. No nii lihtsalt ei kujune välja mingit püsivat suhet, järelikult on lahku minna sedavõrra kergem. Ja lahku minna tuleb ilmtingimata, sest ei teine, kolmas ega neljas tibi EI ole samasugune kui see esimene ja mida püüdlikumalt poiss oma teooriate järgi naist "kohelda" üritab, seda sügavamale rappa ta läheb. Rääkimata sellest, et naine lihtsalt ei vasta nõudmistele. No ei ole selline kui see esimene.

See on oluline suhtumise vahe: kas mees arvab, et sa oled naine, ja kuna tal on naistega kogemusi, siis ta teab, mida sa tahad, või arvab mees, et sa oled naine, ja kuna tal on naistega kogemusi, siis võib ta välja uurida, milline sa oled ja mis sulle meeldib.

Ja teadagi, kus see suhtumise vahe eriti olulist rolli hakkab mängima: voodis. No kuidagi... muidu elus ikka üritatakse suhelda ja sobib viisakalt pärida, tahad sa teed või kohvi, aga voodis PEAB ju mees teadma, mis "naistele" meeldib... Nii hale on, kui ta märkab, et sinu puhul see, mis "naistele" meeldib, ei tööta, ja seepeale ta arvab, et ju siis ta sooritus polnud piisavalt tugev ja ta paneb auru juurde ja teeb seda, mis meeldib "naistele", aga sulle isiklikult mitte, lihtsalt kiiremini ja kõvemini:(

No ja kui mehe ego ei luba tal lasta end sinu reaktsioonidest juhtida, siis muidugi ei ela ta üle seda, kui sina peaksid voodis "kamandama" hakkama. Ja siis näeb naine, kuidas noormees ka teisel ja kolmandal ööl üritab sooritada sedasama võimlemiskava, mis juba esimesel korral läbi kukkus.

Ühesõnaga, mees suhtumisega "uuriks õige välja, mis sellele naisele meeldib" on naistega tutvumisel palju paremal stardipositsioonil kui mees, kes täitsa kindlalt teab, et naistele paipoisid ei meeldi.

Muide, see, et sa saad teada, mis naisele meeldib, ei tähenda, et sa tingimata seda tegema peaksid. Siin oleks suureks abiks teada ka seda, mis sulle endale meeldib. Siis saad otsustada, kas teie meeldimised omavahel üldse sobivad.

Ja mida nooremad on kõnesolevad mehed ja naised, seda suurem on tõenäosus, et meil mõlemil alles tuleb tasapisi välja uurida, MIS see siis on, mis neile meeldib. uskuge mind, see on tore ja lõbus! Mida vähem te usute end juba teadvat sellest, mis teisele meeldib, seda rohkem jääb teile selle väljauurimise lõbu.