jalgrattakell

Täna, kallid lapsed, tahaksin ma teile rääkida jalgrattakellast.
Nagu te võibolla teate, peavad meie teedel ja tänavatel liikuvad autod vastama tervele hulgale nõudmistele. Näiteks peab neil olema tehtud tehniline ülevaatus, peale selle peavad neil olema tõkiskingad, autoapteek, tulekustuti ja veel tuhat asja, et üldse sõita tohiks.
Jalgrattal peavad olema ainult korras pidurid, hekur kummagi ratta kodarate küljes ja jalgrattakell.
Ahhaa! See oli teile üllatuseks, onju! Te poleks eales tulnud selle peale, et peab olema jalgrattakell. Vähemalt, ma arvan, et enamik jalgrattureid seda ei tea, nii visuaalse vaatluse tulemuste põhjal otsustades. Ja audioaalse kuutluse tulemuste põhjal samuti mitte. (Kuidas seda õigesti ütelda?)
No pidurid on elementaarne, rikkis piduritega jalgrattur on surnud jalgrattur. Helkuritest, ma kahtlustan, pole valgel ajal tolku tühjagi, seda enam, et oht läheneb tavaliselt otse selja tagant. Aga vat jalgrattakell, see oli ainus, mis kohe ostes jalgrattaga kaasa ei tulnud ja ega ma teda algul ei tahtnud ka, aga praegu ma mõtlen, et kõigist jubinatest, mis ma oma jalgratta jaoks ostnud olen, on jalgrattakell kõige kasulikumaks osutunud. Kasulikkuse ja hinna suhe on aga lausa taevas.
Autode vastu aitab jalgrattakell harva, aga teiste jalgratturite ja jalakäijatega suhtlemisel on temast mitut moodi abi. Sõidad näiteks jalgratta- ja jalakäijateteel, ja eespool uimerdavad kaks vanamutti rõõmsalt keset teed "Kirgede tormi" arutades, suutmata kuidagi otsustada, kas nad käivad vasakul teeserval, paremal teeserval või otse keset teed. Neil pole aimugi, et selja tagant on lähenemas kiire ja massiivne objekt tüsedapoolse jalgratturi, tema toidukottide ja kõvast metallist jalgratta näol. Kui sa nüüd omapäi otsustad, et mutid oleks nagu rohkem paremal teeserval ja kõige rohkem ruumi on neist möödumiseks vasakult, siis võib jalgratta möödumise vuhin mutte ehmatada nii väga, et nad lausa õhku kargavad ja maanduvad... loomulkult sinu jalgratta ees. Tegelikult pole jalgrattaõnnetuseks rohkem vajagi kui ootamatut laia käeviibet, millega üks muttidest rõhutab teisele Juan Manueli ennekuulmatut käitumist Gabriela suhtes ja mis juhtumisi tabab mööduvat jalgratturit otse rindu.
Nii et kui ma näen enda ees jalakäijaid, kes ilmselt ei anna endale aru, et nendega ühel teel võivad liikuda neist suuremad, raskemad ja kiiremad objektid, siis tilistan ma juba kaugelt kella: "Trill. Siin jalgratas. Otsustage palun varakult ära, kummal pool teed te parasjagu käite. Mina mahun teist mööda ükskõik kummalt poolt, kust te aga tahate mind lasta."
Kui ma sõidan jalgrattateel, kuhu jalakäijatel õigupoolest asja ei peaks olema (sest nende kõnnitee on kusagil lähedal sealsamas kõrval), siis ma eestöllerdavatele jalakäijatele nii sõbralikult ei tilista. Siis ms tilsitan nii: "Trill-trill! Siin tuleb jalgratas, kellel on siin eesõigus! Palun lahkuge jagrattateelt ja käige oma kõnniteel!"
Aga kui jalakäijate kamp on süvenenud Rosa Margarita ja Carlos Fuentese suhete sasipuntrasse ja ei märka mu tilistamist kuulda võtta, siis läheb jutt muidugi palju kurjemaks: "Trilltrilltrilltrilltrilltrill! kuulete vä! Töllerdavad siin ka igasugused, travaivõi!"
Selleks, et jalgrattateel rulluisutajast mööda pääseda, on jalgrattakell muidugi täiesti asendamatu, kuigi mitte alati piisav. Uisutajate sõidukiirus on küllalt suur, millest tingitult on ka möödasõidu aeg pikem kui jalakäija puhul. Teiseks, uisutajad vehivad käte ja jalgadega vasakule ja paremale, mistõttu nad võtavad enda alla laiema teeosa kui jalakäijad või teised jalgratturid, aga kolmas ja kõige hullem asi on see, et uisutajad on endale tropid kõrva toppinud ja kuulavad ümbritsevate ohumärkide asemel oma lemmikmuusikat. Õnneks mitte kõik. Neist, kes ilma kõrvaklappidega sõidavad, saab ikka mööda kah.
Tehniliselt võttes on rulluisutajad jalakäijad ja nad ei tohiks üldse rattateel sõita, aga ega neil vaesekestel POLE ju mujal kusagil sõita ja lõppude lõpuks ohustavad nad rattateel teisi liiklejaid vähem kui kõnniteel, nii et ma olen nendega leppinud. Kuigi muidu ma küll liikluseeskirja rikkumisega leppida ei taha. Aga! Kui on rattatee, siis on rattatee ja arvestagu siis vähemalt jalgratturitega ja ärgu jäägu jalgu, ärgu sõitku kitsal teel kahekesi kõrvuti ja tõmmaku koomale, kui jagratturil on vaja mööduda.
Kui jalgrattatee pole keskjoonega kaheks sõidusuunaks jagatud, siis unustavad mõned jalgratturid vahel ära, et meil siin Eestis parempoolne liiklus on. Olen isegi mõnusalt laial jalgrattateel vahel uimerdanud jumal teab kus servas (näiteks siledamat sõidukohta otsides). Siis muidugi ehmatan, kui teine jalgrattur minust paremalt mööda tuhiseb. Tagant läheneva defineerimata müra puhul sunnib instinkt ju paremale hoidma. Mis siis, kui ma taganttulijale ette oleks keeranud! Nii et ma palun vabandust, et ma ette jäin, aga sa oleks ju võinud hoiatada! Tilistand siis rattakella, ma oleks ilusti paremale teeserva tõmmanud ja sa oleks minust õigelt poolt mööda saanud. Ainult et jah, sul ju kella polnudki.
Uimerdajatele jalgratturitele ma tilistan ka igaks juhuks sõbralikult. "Trill! teine jalgrattur teel, märkasid ikka vä?"
Liikluseeskiri ütleb küll, et helisignaali võib kasutada ainult ohu eest hoiatamiseks, aga ma kahtlustan, et seda kirjutades mõeldi ainult autodele ja unustati jalgrattad jälle täitsa ära. Jalgratas lihtsalt ON liiga vaikne sõiduriist ja vahel tuleb kella anda lihtsalt selleks, et teised teaksid, et sa oled olemas. Autode puhul teeb selle töö ära ju töötav mootor. Jalgrattur peaks sõites valjult laulujoru ajama või siis aegajalt kellukest kõlistama, et keegi kogemata end petlikust vaikusest eksitada ei laseks.