kuidas teadlased meelt muudavad

Ma mõtlesin eile, et Kuhniga on nüüd kõik - korras, loetud, viin täna raamatukokku ära ja rohkem pole selle peale vaja mõeldagi. Mul polnud mingit raamatuarvustust plaanis. Hissand! Võttis vaeva, et sellest raamatust paari lehekülje kaupa läbi närida (ja siis räägitakse veel Kuhni “kergestiloetavusest”. “Petlikust kergestiloetavusest”, siiski.), ma ei pidanud end pädevaks tema ideesid teistele vahendama. Aga siis ma surfasin natuke internetis ja sattusin Kivimäe kaudu “Põnevale artiklile sellest, kuidas teadlased vägagi olulistes asjades meelt võivad muuta.” No päriselt ka, kui oled just saanud läbi 300-leheküljelise raamatu sellest, kuidas teadlased (õigupoolest küll teadused) tegelikult meelt muudavad...

Kuhni raamat avaldati 1962. aastal, ja kuigi eesti keeles ilmus ta alles 2003. aastal, olid tema ideed siinmailgi teada ja tuntud. Või noh? Mulle igatahes ülikoolis õpetati. Meil oli neljandal või viiendal kursusel sihuke aine – ma vaatasin oma diplomi hinnetelehelt järele, selle nimi oli “teadusliku tegevuse alused”. Väikese mahuga aine, arvestuse sai ilmselt kohalkäimise eest, aga hinnetelehe 39 ainest üks väheseid, millest ma konkreetselt mäletan, mida seal räägiti. Üks asi, mida ma mäletan, oli katastroofiteooria ja teine siis see Kuhni teadusrevolutsioonide teooria. Mul on siiamaani silme ees see pilt, mille õppejõud tahvlile sirgeldas: üks lopergune nelinurk, mis pidi tähistama teatud tasandit, sellest natuke paremale ja üles teine lopergune nelinurk, uue tasandi tähistajana, ja neid ühendav sinka-vonka joon, mis kujutas üleminekut ühelt tasandilt teisele. Tasandeid hüüti paradigmadeks ja üleminek ühelt paradigmalt teisele oligi teadusrevolutsioon. Ahjaa, tahvli ülemisse serva oli kirjutatud KUHN.
Põhimõtteliselt oligi kõik, mis mul koolist meeles oli. Ja muide aasta oli siis... möödunud sajandi kaheksakümnendad;)

Samas, kui ma seda raamatut lugesin, siis ma mõnikord mõtlesin, et ei tea, kas ma olen nüüd midagi uut teada saanud, või mulle lihtsalt meenus, mis õppejõud rääkis ja ma sain nüüd sellele üksikasjalikuma seletuse. Pidi olema paganama hea õppejõud, et niimoodi ühe loenguga edasi anda terve mõttemaailm! Professor Kull vist... kahjuks pole hinnetelehel õppejõudude nimesid.

Ja kuna ma eriti ei usu, et väga paljud teist tormavad nüüd seda meeliülendavat raamatut tudeerima, siis ma katsun seletada, mida mina sealt teada sain:
Põhiliselt vaidleb Kuhn vastu levinud kujutluspildile teaduse ühtlasest ja pidevast arengust üha täpsema ja täiuslikuma tõe tunnetamise suunas. Tegelikult on nii, et suurema osa ajast on ühe ala teaduskogukonnal pilt üldiselt selge, nad teavad, milline maailm on, kuidas seda uurima peab, milliseid aparaate selleks vaja on ja mida nende aparatidega mõõta saab. Isegi seda nad umbes teavad, mida nad kavatsevad avastada. Noh siis nad uurivadki seda maailma, millest nad kõik ühtmoodi aru saavad. Üha täpsemalt uurivad. Ja avastavadki seda, mida vaja ja teaduslik teadmine muudkui kasvab mis mühiseb. Aga ühel hetkel avastab keegi midagi, mis sellesse pilti nagu enam hästi sobida ei taha. Vat siis hakkab jama. Kellelegi tuleb mõte, et äkki on PILT vale? See on see pilt, mida kutsutakse paradigmaks. No aga see pilt on ju iseenesega nii hästi kooskõlas ja me oleme kogu aeg uurinud asju, eeldades, et just SEE pilt on õige ja me oleme saavutanud häid teaduslikke saavutusi ja kuidas nüüd äkki tuleb välja, et me oleme ALGUSEST PEALE valesti mõelnud? Aga ikkagi pakub mõni (tavaliselt noor, st uus) tulipea välja, et äkki asjad ei ole nii, nagu teadlased kogu aeg on arvanud, vaid äkki on HOOPIS teisiti, sest see seletaks selle uue asja ära küll. Et flogistoni polegi olemas ja flogistonivaba õhk, see on hoopis hapnik. Ja tasapisi hakkab osa teadlasi looma hoopis uut pilti, maailmast täiesti teisiti aru saama, mõõtma midagi, mida enne justkui olemaski polnud, paigutama vanu asju (ja ka uusi) hoopis uude süsteemi. Mõnda aega valitseb teadlaskonnas segadus. Vana pildi mehed ei saa uue pidi meestest aru ja vastupidi. Kedagi ümber veenda on raske, kui mitte võimatu, sest uue pildi mehed on isegi vanadele teaduslikele terminitele andnud uue sisu, asjad seostuvad teistmoodi, uue ja vana paradigma keeled on erinevad, aga asjad oleks veel keerulisemad, siis sõnad on samad.

Paradigmavahetust aitab kui mitte seletada, siis vähemalt illustreerida see karika/profiilide trikk. No te olete ju näinud neid pilte, kus nagu oleks vastamisi kaks musta nägu valgel taustal, aga siis järsku vaatad teisiti ja on hoopis valge karikas mustal tagapõhjal. See, mida sa vaatad, on ju seesama, aga see, mida sa näed on hoopis midagi muud. Vat teadlastega on umbes sama lugu. PILT muutub täielikult, kuigi faktid on põhiosas samad mis ennegi.

Uue paradigma meeste pakutud seletused on millegipoolest siiski paremad kui vana paradigma meeste omad ja pärast mõningast segaduste ajajärku võtab enamik teadlaskonda omaks uue vaateviisi, uue mõtteviisi ja uus paradigma ongi võitnud. Seda nimetataksegi teadusrevolutsiooniks. Siis asuvad teadlased kõik hoolega maailma uurima selle uue paradigma valguses ja jälle on kõik ühel meelel ja saavad maailmast ühtmoodi aru. Kirjutatakse uued õpikud, kus maailma kirjeldatakse just nii, nagu uus paradigma seda näeb ja vanad õpikud visatakse minema ja vanu teooriaid uutele noortele teadlastele enam ei õpetata. Algab uus normaalteadse ajajärk, kui asjad on paigas ja neid ainult täpsustatakse kogu aeg.... kuni keegi uurib jälle välja midagi, mis väljakujunenud tervikpidiga kuidagi sobida ei taha.
Niisiis, kas teadlased muudavad meelt? KOGU AEG! Kõik teadlased võibolla ei suuda alati meelt muuta, ja mõni jääb flogistoni uurima surmani, samal ajal kui ülejäänud juba ammu hapnikku tarvitavad, aga teadlaskond on ajaloo jooksul loendamatutel kordadel PÕHJALIKULT meelt muutnud ja pole mingit alust arvata, et see tulevikus kuidagi teisiti saab olema. Niimoodi teadus töötabki.

Ja ärge nüüd jumalapärast arvake, et Kuhn sellist primitiivset teksti pani!
Ja muide, Kuhn pidas "teaduse" all silmas eelkõige siiski science-teadusi, loodusteadusi ja tõi selgelt välja, et kunstis ja kirjanduses käivad asjad teisiti.