Klaver külas Tallinna Jaani kirikus

Huvitav, kui paljud tänasest auditooriumist tulid kuulama Klaveripoega ja kui paljud Superstaari-Rannapit? Ja palju oli Ruja-Rannapi huvilisi? Need, kes ainult Superstaari-Taavi pärast tulid, mind eriti ei huvitagi. Mina käisin Klaveripoeg Rannapi pärast. Aga võibolla ma poleks ette võtnud, kui ta poleks just Superstaari-Taavit kampa võtnud. Rannapit Raimondoga ma poleks kuulama läinud. Isegi Rannapit Luisaga mitte. (Luisat omaette kuulaks küll.) Kui mõelda, need noored värsked lisandid, mingid Maarjad ja värgid, ongi mu huvi Rannapi kui pianisti vastu varasematel aastatel nii palju maha jahutanud, et mul pole jätkunud indu end nendesse toredatesse kättesaamatutesse Eestimaa paikadesse vedada, kus Rannapit tema kümne tuuri jooksul kuulda on saanud.
Taavi ise oli eriti nauditav nende laulude puhul, mis Alenderi esituses liiga omaseks pole saanud. Pole parata, kui valid Ruja repertuaari, võrreldakse sind paratamatult Alenderiga. Ja minu kõrva jaoks jäi Taavi alla. Aga oli laule, mida omal ajal raadios pole kedratud ja kui Alenderi hääl mu peas Taavist üle ei laulnud, oli Taavi väga hea.
Minu jaoks oli oluline siiski kontserdi esimene pool. Aga nüüd ma tahaks kuulata, kuidas Rannap Liszti mängib. Või Schubertit. Ühesõnaga, midagi pisut komplitseeritumat;)

Postkaart Tallinnast

(Kuda, komu:) Kittyle Horvaatiasse,
Tere Kitty,
loodan et su reis kulgeb meeldivalt. Minul siin kodus on küll kõik korras nagu ikka. Ainult see sinu tobe ema, kes on hakanud minu juures käima, on pisut tüütu. Mulle tundub, et ta on sul kuidagi rumalavõitu vist? Oled sa kindel, et sünnitusmajas pesakonnad segi ei läinud tookord kui sa sündisid? Tundub päris uskumatu, et sina võiks olla nii rumala inimese laps. Sa kujuta ette, kui ta esimest korda tuli, siis ta istus siin kohe mitu tundi ja ei lasknud mind KORDAGI õue. Ma rääkisin talle küll KOGU AEG, et ma tahan õue (kui ma just parajasti akna peal ei istunud, et kontrollida, kas sa ehk juba ei tule), aga ta ei teinud kuulmagi. Ma kinnitan sulle, et ma rääkisin väga aeglaselt ja selgelt ja kohati aitasin küünega takka, aga ei midagi. Täielik taiplikkuse ja elementaarse teenindusvalmiduse puudumine, ma ütlen. Kippus mind hoopis silitama ja üritas mängida. Pidin tegema füüsilise hoiatuse. Ära muretse, ta sai ainult väikese kriimu, verd eriti ei tulnudki. Vahepeal püüdsin olla külalislahke ja veeretesin talle tagasi seda pallikest, millega ta nii väga mängida tahtis, aga sa saad ju isegi aru, et sellised lõbustused sobivad pigem väikestele kassipoegadele (keda mina enam ei ole) ja ma otsustasin peagi, et on parem kui me täiskasvanud inimolendeid ei julgusta selliste rumalustega tegelema. Pealegi oli see TÕESTI tüütu. Nii et ma lõpetasin selle ära. Mingu parem ja otsigu endale midagi kasulikku tegemist ja ärgu lootku, et MINA teda lõbustan.
Viimasel ajal on asi siiski paranenud ja ma olen iga päev ka õue pääsenud. Muide, kas mu söök on kogu aeg metallkausis ja vesi rohelises kausis käinud või oli asi enne vastupidi? Mul on kuri kahtlus, et see sinu tühmakas ema on kausid segi ajanud, aga võibolla ma eksin, ja muide, ega sel pole ka mingit tähtsust. Söök on olemas, vesi on olemas, mul kama kumb kummas kausis on. Ja ukseteeninduse paranemist pole ilmselt oodata ennekui sa tagasi jõuad, nii et ma loodan, et sa varsti tuled. Võid vabalt siin minu juures edasi elada, mul pole selle vastu mitte kui midagi.
Peatse kohtumiseni,
sinu kass
Mio

profülaktika mõttes

No ma ju ometi ilmutasin oma tarkust (selle türgi beebi asjus), ometi jätkus Hindrek Riikojal nõmedust eilses Postimehe arvamusloos ikka sedasama nõmejuttu puhuda, mida kõik teised ajakirjandusväljaanded on jõudnud juba ees tuututada.
"Pretsedendi loomise mõttes oleks hädavajalik, et vähemalt osaliselt jääks tekkinud kulutused ka seekord pere enda kanda. Kuidagi teisiti sellise teo ohtlikkus inimesteni ei jõua.
Kui riik avalikkust kõigest sellest piisavalt ei teadvusta, kuuleme varsti mõnest ullikesest, kes otsustas lisaks lennusõidule näiteks rasedana sukelduma minna."

Pretsedendi loomise mõttes tuleks Riikojal sellise lolli jutu eest kirurgilisel teel üks munand eemaldada. Kuidagi teisiti ei jõua inimesteni teadmine, et selle loo tõeline traagika ei seisne mitte rahas, vaid VÄGA enneaegsena sündinud lapse eluvõimes ja edasises tervises. See, mis pere enda kanda jääb, on NII ränk, et türgi haiglale makstav raha on selle kõrval pahtlimäng. Ja muide, hõlmab ka raha, ja mitte vähe. Ma selgitan: kui lapsed võiksid vabalt kuuendal raseduskuul ära sündida ja siis ellu jääda ja probleemitult normaalseteks inimesteks kasvada, siis ei kestaks rasedus üheksa kuud. Siis, jah, lendaks kõik naised Türki ja saaks vaevast kolm kuud varem lahti. Tegelikult tuleb nüüd selle lapsega, kes arengult on alles loode, väga, väga kõvasti vaeva näha ja ikkagi pole hea tulemus garanteeritud.
Kullakesed, kes on õppimisvõimeline, need on selle pere õnnetusest juba õppinud. Aga ullikesed...Riikoja jutust võib aga ullikestel tekkida mõte, et kogu asi ongi rahas ja raviarvete suuruses. Ja äkki tõepoolest põrutavad Türki, et raseduse vaevadega kiiremini ühele poole saada ja oma ihaldatud beebi kiiremini kätte saada. Sest on ju teada, mis raha eest saadud, see on odavalt saadud? Ullikestel äkki raha on?
Aga noh, kui tahame pretsdente luua, siis selles suhtes on mul häid ideid juurde pakkuda:
lisaks peaks riik "pretsedendi loomise mõttes" loobuma raviarvete maksmisest üle 60-aastaste suitsetavate ülekaaluliste meesterahvaste puhul, kes välismaal infarkti saavad; välismaal purjuspäi avariisse sattunud alla 30-aastaste meesterahvaste puhul ja ekstreemspordialade (sh. motospordi, nt ralli) harrastajate vigastuste puhul.
No eks see ju aitaks kohe ullikeste korralekutsumise mõttes, onju eksju? MITTE KEEGI ei roniks enam purjuspäi rooli, igatahes välismaal enam mitte.
Sest no on ju üldteada fakt, et üle 60-aastaste paksude suitsetavate meeste oht saada infarkti on üpriski suur ja on täiesti vastutustundetu minna seda infarkti saama lennureisile ja soojale maale, nii et paksud suitsetavad vanamehed istugu kodus ja oodaku oma infarkti siin, et raviraha läheks meie oma meditsiiniasutustele. (Jutt käib siin sellest, kas rasedad võivad elada normaalset elu eeldatava sünnituse ajani või peavad nad igaks juhuks kodus istuma sest VÕIB juhtuda, et midagi juhtub, kas kõik said aru?)
No ja ma tuletan teile veel meelde, et sünnituseni oli sel naisel tegelikult veel kolm kuud aega. Kuues raseduskuu – osa tuttavaid mõtleb sel ajal veel, et nende sõbranna on pisut juurde võtnud vist. Pisut.

Pole sõnu

Mul on lapsepõlvesõbranna, keda ma harva näen, sest ta läks tükk aega tagasi Soome mehele, aga kellega ma muidu kõigest rääkida saan. Välja arvatud arvutitest ja internetist. Sest neis asjus puudub meil ühine sõnavara.
No nüüd ta rääkis, et ta pani endale skübe sisse. OK, ma arvan, et nüüd tuleb mul ikka ka endale skaip installida. Aga Skype paistis ka olevat ainus asi, mille puhul me mõlemad kohe taipasime, millest teine räägib. Ülejäänud küsimustes tuli meil lihtsalt kätega vehkida. Pagana soomlased oma eduka omakeelsusega.

meie väike türgi beebi

No mis värk on? Suvepuhkuse ajal pole muidugi imestada, et enneaegselt sündinud beebi kojutoomine saab kõigi ajakirjandusväljaannete põhiuudiseks. Aga et kõik ajakirjandusväljaanded peavad vajalikuks manitseda rasedaid, et mõelge ikka enne kui reisile lähete, seda enam, et sündimata beebi kindlustamine, nagu selgub, on võimatu?
Nooh, jah, tõepoolest, oli sihuke aeg ka, mil rasedatel ei sobinud üldse kodunt välja ilmarahva silma alla minna. Mis te nüüd soovitate, et naised peaksid vahel ikka üheksa kuu jooksul elamisest loobuma ja ilusti kodus istuma, sest kes teab, mis juhtuda võib... Kuus kuud rase naine ei ole veel sünnituspuhkuselegi saadetud. TÖÖL võib ta veel käia küll. Ainult Türki puhkama ei tohi minna? Aga maale vanaema juurde? Ma küll kardan, et kui ta oleks hoopis maale vanaema juurde läinud, siis kusagil no ma ei tea neid Eestimaa karukolkaid, kui tal oleks kusagil Põlvamaa metsatalus veed läinud, siis millal ta sealt haiglasse oleks logistatud ja mis haiglasse ja kõige selle tulemusena oleks asi läinud loomulikku rada, seda oleks nimetatud katkenud raseduseks ja poleks ei beebit ega rahaprobleemi ja keegi ei näägutaks kah. No kuuekuise loote ellujäämine on ikka üksjagu ime ju, olgu või meditsiini ime. Või isegi türgi meditsiini ime.
Miks te mehed arvate, et õigem oleks ikka kodus püsida? Miks te ei arva, et on kuramuse sigadus, et ei ole võimalik kindlustada naist koos tema veel sündimata lapsega, nii et sellised, kahtlemata harvad, aga siiski täiesti võimalikud situatsioonid kindlustusega kaetud oleks? Ja kindlustusfirmad? Need pole kuulnud, et rasedal naisel võib laps sündida või on nad lihtsalt moraalselt püsikindlal seisukohal, et naised võivad reisida ainult kuni rasestumiseni, edasi on nende koht kodus?

siin ämm

Reedel sain ma uuesti ämmaks. Nagu te isegi mõistate, on see üks meeliülendav sündmus, aga ma kardan, et selliste asjade üksiskasjalik kirjeldamine võib siiski laiemale üldsusele üpriski tüütu olla. Ja ega ma ei tahagi pikemalt pajatada. Aga ma tahaks siiski rääkida oma kahest asjasse puutuvast muusikalisest elamusest. Esiteks -pruutpaari avavalsiks esitas "vendade bänd" Louis Armstrongi "What a wonderful world"i. Bänd koosnes pruudi ja peigmehe vendadest ja sellest ainsast õest, kes pruudil ja peigmehel kamba peale on. (Vendi on rohkem, nii et osa vendi jäi veel bändist ülegi.) See oli nii armas et.
Avaloo lõppedes vabandas vendade bänd, et kuna nad on nii vähe aega koos mänginud, siis koosneb nende repertuaar sellest ainsast loost, ja nende asemel tuli esinema glamuurpunkbänd "Kasemahlake". Vau, ütlen ma ainult. Tegelikult, ma ütlen veel kord vau. Ja võibolla veel paar korda. Et sihuke bänd meil siin Eestis ülde olemas saab olla! Midagi täiuslikumat poleks võimalikki olnud. Bänd täpselt minu maitse järgi. Iroonilised, eneseiroonilised, naljakad, isikupärased ja julged ja musikaalsed kah veel - "Helimees, kas sarmi saaks natuke maha keerata?" Ma olen vaimustatud. Kogu bändist ja igast liikmest eraldi.

Liikluse taltsutamine

Postimehe poolt väljakuulutatud liiklusohutuse-arutelu, paistab, muudkui kestab ja kestab. Inimesesed, tähendab, hoolivad, mõtlevad sellele, soovivad asjade paranemist.
Minu meelest on oluline, et sellest ajast peale, kui meil liiklusseadus ja liikluseeskiri vastu võeti või neid oluliselt muudeti, on mõned väga OLULISED asjad põhjalikult muutunud. Liiklust üritatakse valvata ja ohjata ikka enam-vähem samamoodi, kui sel ajal, kui miilitsad augurauaga põõsas passisid ja auto hääle järgi kindlaks tegid, kas ületab kiirust või ei. (Augurauaga tehti väiksemate rikkumiste eest talongidesse auke, kes ei mäleta. Kes liiga palju auke sai, sel võeti load ära, saadeti uuesti eksamile jms. toredat.)
Praeguseks on tekkinud kaks eeldust liikluse üldrahvalikuks ja operatiivseks ohjamiseks, mida millegipärast justkui ignoreeritakse: esiteks, igal (kaas)liiklejal on taskus mobiiltelefon, millega saab liikkluseeskirja rikkujast koheselt politseile teada anda. Ja teiseks on meil elektroonilised andmebaasid, mis võimaldavad auto numbri järgi kindlaks teha auto omaniku ja muud isikud, kes seda autot juhtida võivad; nende mobiilinumbrid, varasemad rikkumised jms. Ühesõnaga, liiklusjärelvalvet on võimalik muuta VÄGA operatiivseks.
Oleks vaid vaja hakata fikseerima ka väiksemaid rikkumisi: nii selgitatakse välja regulaarsed liikluseeskirjade eirajad ja antakse märku, et liikluseeskiri EI ole vabatahtlik. Ja mõistagi peaks politsei tegelema kodanikelt saadud infoga. Võibolla polegi kõige efektiivsem tee liiklusohutuse parandamiseks mitte patrullide arvu suurendamine vaid ühe telefoni taga istuva tädi töökoha loomine, kes võtab vastu kaasliiklejate infot liikluseeskirjade rikkujate kohta, võtab rikkujaga telefoni teel ühendust ja ütleb sellele: "kuule, sa ületasid seal kiirust, me teame küll! Lõpeta kohe ära, kui me sinu kohta veel midagi niisugust kuuleme, hakkame seda menetlema ja lõpuks teeme veel trahvi ka, kui vaja." Samal ajal toksib andmebaasi kirja: 19. juulil teatati, et ületas kiirust.
Teaduse ja tehnika progressi võiks ju päris elus ka rakendada vahel.

purjekas

Laupäeval olid sadamas purjekad. Kolm tükki. Päris.
Õudne, kus on alles nööre, onju?

sain ratta korda

Õigluse mõttes tuleb nüüd ära märkida, et mu ratas tehti ilma igasuguste probleemideta korda. Selgus, et porilauda ikkagi sai niipalju tõsta, et enam vastu ei käi. Ja lenksu sai kah otseks ajada;) Tuleb välja, et ma arvasin õiget mutrit, lihtsalt ei jaksanud seda ise keerata.
Ja raha mu käest JÄLLE ei võetud. Mulle tundub, et umbes pooltel kordadel putitatakse mu ratast seal aitäh eest. Kas ma ütlesin, et ma olen üks ihnus mutt?;) No ma loodan, et nad teavad, mis nad teevad. Ju siis elavad nad talve lahedasti üle selle rahaga, mis ma neile sügisese hoolduse eest maksan, ja suve selle rahaga, mis nad mult kevadise ülevaatuse eest saavad. Ma väga loodan, et nad pankrotti ei lähe, sest nad meeldivad mulle jälle väga ja ma kavatsen seal veel palju ja sageli käia. Ja mu rattale meeldib seal ka: pärast iga töökojakäiku sõidab ta kuidagi paremini kui enne;)
Veloplus on see koht. Saku tänaval.

mehed minu elus - rattamees ja torumees

Mul läks jalgrattal esikumm katki ja seekord ma tegin nii kavalasti, et viisin töökotta ainult esiratta. No katkise kummiga ratast on jube keeruline töökotta transportida, kui põhiline transpordivahend ongi jalgratatas ise. Aga seni ma olen ikka alati terve ratta kummiparandusse viinud.
Rattaparandaja arvas, et peaks ka väliskummi ära vahetama. Mina olin nõus, mul tagumist kummi on vahetatud ja sai kohe parem, aga esikummi polegi kordagi vahetatud. Arvasin, et võiks juba aeg olla.
Pärast kummide vahetamist tundus ratas kuidagi jämedam olevat. Ma sain ta alt äragi juba tühja kummiga hädavaevu, kuidas ma ta tagasi ratta alla saan seda ma ei kujutanud küll ette. Aga imede ime, sain ratta alla ja mutrid kinni. Aint porilaua kinnitused hakkasid vastu ratast käima. Ja porilaud ise oli viltu. Ja lenks oli viltu??? Ja piduri kohta oli mul teatavaid kahtlusi. Ühesõnaga, pärast seda, kui ma ratta olin ära parandanud, vajas see asjatundlikku ülevaatust ja remonti. Aga sõitis juba niipalju küll, et temaga töökotta sai!
Aga töökojas õeldi, et neil on ajad täis ja esmaspäeval saab ratta kätte alles. Oli laupäev ja ma olin teel linna teise otsa. Rattaga. No kurat. Ma ei jätnud neile oma ratast. Seda enam, et kui ma palusin esikummi korralikult täis pumbata, siis see pumpaja kontrollis kuidas ratas ringi käib ja ikkagi tõstis porilaua kõrgemale ja sättis otsemaks ja reguleeris piduri ära: ühesõnaga, tegi kõike seda, mida ma tahtsin et nad teeksid. Aint lenks jäigi viltu ja on siiamaani, sest ma ei leidnud seda kohta, kust saaks ta lahti keerata ja otseks sättida.
No ja see porilaud hakkas ikkagi rehvi vastu nühkima ja minu meelest see jämedam rehv ikkagi kohe ei kõlbagi mu rattale ja ma olen täitsa nördinud kohe. See on nüüd esimene kord, kus ma seal rattapoes ebarahuldava teeninduse osaliseks olen saanud ja mind vaevab see, et ma pean esmaspäeval jälle sinna minema ja neid kuidagi veenma, et see jäme rehv on nende süü ja et nad peavad sellele probleemile mingi lahenduse leidma ja pealegi - see kuramuse rehv haiseb ja see on probleem, sest ma elan oma rattaga ühes korteris.
Ja kui ma õhtul oma logiseva porilauaga koju olin jõudnud ja ennast puhtaks pesnud, läks vanni kanalisatsioonitoru umbe, nii et täna hommikul (kui ummistus ei läinud üle ei minu pingutuste abil ega ka iseenesest) olin ma sunnitud torumehe tellima ja isegi see firma, kust ma tellisin, paistis arvavat, et see teenus on justkui liiga kallis. (Torumees ise ütles selle otse välja ja jättis mulle oma telefoninumbri, et ma järgmine kord otse talle helistaks - saab odavamalt;)
Ühesõnaga, näis, et mul on mingi pagana Murphy periood alanud, kus kõik, mis saab, läheb untsu. Kumm on liiga jäme ja vann on musta muda täis.
Torumees küsis, kas mul majapidamises meest pole. Minu meelest on see ärritav küsimus. Miks just meest? Kas meestel on migi kaasasündinud teadmine, kust august peab mida sisse toppima ja edasi-tagasi nühkima, kui vannitorud umbe lähevad? (Oi. Vabandust. Ma ei mõelnud seda NII, ausõna;) Ühesõnaga, ma ei hakanud seda torumehele seletama, aga kui mul oleks olnud selline ... mitmemeetrise vedru moodi asi, ja kui ma oleks teadnud, kust torust seda sisse peab ajama, siis oleks võinud ma selle töö ju ise ära teha, aga mul polnud ja ma ei teadnud ja kui mul oleks mees olnud, siis poleks ilmselt temal kah seda ... vedru moodi asja olnud, isegi kui tal oleks olnud kaasasündinud teadmine selle kohta, kust august seda sisse topitakse.
Ja igatahes ei tundunud mulle enam palju maksta torumehe väljakutsumise eest 400 krooni pluss käibemaks. Vähemalt võrreldes omaenese mehe pidamisega mitte. Mõelda, kui ma oleks pidanud aastakümneid omaenese meest pidama vaid selleks, et ÜKS kord paarikümne aasta jooksul vedru moodi asi kraanikausialusest kanalisatsioonitorust sisse ajada ja viis minutit edasi-tagasi nühkida, et vannivesi jälle alla läheks? Ma olen muidu üks ihnus mutt, aga sedapuhku tundus mulle, et ma olen head äri teinud sellega, et loobusin omal ajal omaenese mehe pidamisest ja tellisin torumehe täpselt siis, kui mul oli vaja just nimelt torumeest.
Nii et see kanalisatsiooniasi sai juba korda.
Nüüd jääb veel see liiga jäme rattakumm.

õnneks pole meil arestimaja...

Ajalehes kirjutati hiljuti, et reeglid nõuavad nüüd arestimajades iga kinnipeetava kohta vähemalt neli ruutmeetrit põrandapinda ja seetõttu tuleb loobuda naride kasutamisest. See oli artiklis, mis ütles, et arestimajja enam saba pole.
No jumal tänatud, et tudengite kohta pole nii rangeid reegleid tehtud. Kus nad vaesekesed tuleval talvel muidu elaksid. Meie paneme narid sisse küll. Ja saba on meil ühikatesse ikka. Isegi naridega.
Ei tea, kas peaks äkki vaestele ühikakohata jäänud tudengitele soovitama seda arestimaja-varianti? Saba seal ju pole...

ajakirjanduse tasemest veel

Helistas mulle ükspäev, peale meie tööpäeva ametlikku lõppu, ajakirjanik. "Tere, mina olen Postimehest, teeme siin lugu... kas saaks tulla teie juurde pildistama, noh niisugust, mitte väga euro?"
Ajakirjanikul, tähendab, oli lugu valmis, nüüd oli vaja veel ainult loo jurde sobivaid fakte hankida.
Ausalt öelda ei keeldunud ma sellega tegelemast mitte sellepärast. Ma olin kohal veel ainult sellepärast, et mul oli vaja midagi tähtajaks ära teha, kiire oli; ja ega ma ei teadnud kah, kuidas ma oleks asaanud teda meie tudengite juurde lasta, euro või mitte euro.
Pärast vaatan, näe ongi Postimehes artikkel. Polegi meie kohta midagi mitte-euro ütledud, jumal tänatud. See-eest on öeldud, et üks meie töötaja (nimepidi nimetatud) olevat väitnud, et me tegeleme praegu kahetoaliste bokside ümberehitamisega kolmetoalisteks. No ausalt, ma olen alles uus ja pole nende ehitusasjadega päris kursis ja jäin tõsiselt mõtlema, kuidas seda küll tehakse. Kas uus tuba tuleb duširuumi või koridori asemele?
Tegelikult, kuna me hakkame uut maja ehitama, siis tuleb üks vana enne eest ära lammutada ja sellevõrra on meil järgmisel õppeaastal terve maja võrra vähem ruumi: me paneme kaks inimest tuppa, kus varem oli üks ja kolm inimest tuppa, kus varem oli kaks. Me ei ehita kahetoalisi bokse kolmetoalisteks, me paneme kaheinimesetuppa kolm inimest. No mõni vahe, tõepoolest. Kuna sellest räägitakse artikli kolmandas lõigus, siis niikaugele ju niikuinii keegi ei loe, eksole. Mis mõtet on siis täpsust taga ajada.
Viga panevad tähele ainult asjaga seotud inimesed.
On veel üks väike grupp, kes loeb, sest teema neid isikliku huvi tõttu puudutab. Need ei pane ehk viga tähele. St. jäävadki uskuma, lollikesed. No need, kes loodavad kolida kahetoaliselt kolmetoaliseks muudetud boksi, aga sattuvad selleasemel kolmeinimsesetoaks muudetud kaheinimesetuppa. Ha-ha. Ajakirjanikul nalja nabani.
Noh, mina leian ajaleheartiklitest jämedaid faktitvigu, mil iganes ma kajastatava teemaga kursis olen. Neid vigu, mis on arhitektuuri või arstiteadust või kriminaalhooldust käsitlevates artiklites, neid ma ehk lihtsalt ei märka. Ja jäängi uskuma, mida leht kirjutab. Aga arhitektid, arstid ja kriminaalhooldajad kindlasti märkavad ja katkuvad karvu ja kiruvad omaette ja vannuvad endale, et nad edaspidi enam ühegi ajakirjanikuga tegemist ei tee, kui nende sõnu niimoodi omatahtsi pea peale pööratakse.
Arhitekt Ilmar Heinsoo märgib jumala õigesti, et tegelikult peaks ajakirjanike liit hakkama kontrollima ajakirjanike kutsekvalifikatsiooni. Mina ootan küll väga, et ajakirjanduse tase natukegi tõuseks.

Pulleritsule pasunasse

No ma ei tea, kui Pullerits sõna võtab, siis mind kohe kisub vastu vaidlema;)
Et Langi peo suhtes poleks vaja hüsteeriline olla, eriti meie Rahvaliidul, sellega olen ma põhimõtteliselt muidugi nõus, AGA. No lugupeetud Pullerits, kes siis veel kui mitte teie peaks teadma, et lehelugeja loeb läbi artikli pealkirja ja heal juhul esimese lõigu. Ja et Eesti ajakirjandus paneb Hitleri pealkirja ja stiilipeo esimesse lõiku, kui selleks vähimgi võimalus avaneb. Eriti suvisel hapukurgihooajal. Ja et niskne kena uudis Eesti minisrti, Hitleri ja stiilipeoga jõuab ka mõne välisriigi pressi, eriti suvisel hapukurgihooajal. Ja et see pole uudis, mille parandusi ja täiendusi keegi pärast veel lugeda viitsiks. Nii et mulje jätab ikkagi pealkiri, kus Hitler ja Eesti minister kenasti kõrvuti.
Ja et kui juba prints Harry pidi stiilipeo eest vabandama, ju siis on ikka tõsine asi ja järelikult ootab pressi poolt informeeritud avalikkus Eesti ministri puhul siis juba tõsisemaid tagajärgi.
Nüüd siis küsimus, teades seda kõike, kas teie, lugupeetud Pullerits, ei arva, et ka üks Eesti minister võiks kõike seda oma sünnipäevapeo organiseerimsiel arvesse võtta? Noh et olgu see pidu fasismi poolt või vastu, vahet pole; kui fasism on asjasse segatud, kasutab teatud propaganda seda kindlasti ära Eesti maine järjekordseks rikkumiseks. Porilärakas läheb teele ja pese pärast palju tahad, tavalisele keskmisele ajakirjandusinfo tarbijale jääb meelde määritud näoga - mitte Rein Lang, rahvusvahelises mastaabis ei tunne keegi kurat Rein Langi - ei, Eesti miski minister.
Ja et Eesti ajakirjandus oleks just selline: pealkiri, kus on Hitler ja esimene lõik stiilipeost ja edasi niikuinii keegi ei loe - selleks olete teie, härra Pullerits, ometigi ise kõvasti vaeva näinud ja ma arvan, et on aus Eesti ajakirjanduse praegune seis vähemalt osaliselt Teie teeneks lugeda.
Minu meelest pole teil küll kobiseda midagi, kui Rahvaliit käitub Eesti ajakirjanduse noh kas just parimate, aga igatahes sügavalt juurdunud traditsioonide kohaselt. Pasunasse!

kes kellega käib

Jagan teiega klatsijutte kah.
Eile rääkis töökaaslane, kes kellega käib. Minu juures ei käi ju keegi, aga tema juures käivad küll üliõpilased asja ajamas. Vat pidavatki käima eesti poisid emaga, eesti tüdrukud ise ja üksi ning vene tüdrukud isaga.
Loogiline, onju. Aga rabav siiski, et eri rahvuste soo- ja peredünaamika niimoodi ilmselge statistilise faktina avaldub.
Ja kui siit edasi mõelda: vene tüdrukuid võiks ju kahjatseda, et nad niisugused sõltuvad ja saamatud on. Või siis hoopis kadetseda: neil on isa. Varsti on neil mees, nende laste isa, perekonnapea, kellele loodetakse. Ja suurem iive kui eesti tüdrukutel, kes on harjunud ise hakkama saama ja meestele mitte lootma.
Mis sa teed ära.
Ise kah poleks nõus oma hakkamasaamise võimet patriarhaalse mehe vastu vahetama.

Miks pealkirja ei lasta panna?
Mina sellest ikka aru ei saa, miks poed ei taha mulle müüa neid asju, mida mina osta tahan. Näiteks kannujahvatusega kohv. Selveris (jääb mul kõige rohkem teele) on kümmekond sorti kohvi müügil, miks ÜKS ei võiks olla kena traditsiooniliselt jämeda jahvatusega kohv? Ega seda ka teistes poodides eriti saada pole, aga põhimõtteliselt on ta olemas.
Uskuge või mitte, aga kord iga paari kuu tagant võtan ma ette spetsiaalse retke linnaossa, kuhu mul muidu üldse asja poleks, et osta paar-kolm pakki Kulta Katrina kannukohvi. Ühtlasi võtan paar suurt rulli vetsupaberit, mida kah mujalt kusagilt saada pole. Ja kui ma juba seal olen... kandevõime seab piirid, nii et tavaliselt kulutan seal poes küll alla tuhande, aga kindlasti üle neljasaja krooni.
Miks Selveri kett seda raha endale ei taha? Kui ma neilt kannukohvi kah saaks, siis poleks mul muisse toidupoodidesse enam asja. Võibolla läheksin isegi väikestele vetsubaberirullidele üle? Sa, Selver, mõtle, mis raha sa kokku ajaks, kui ma sinu juurest ülepäeva peldikupaberit hakkaks ostma! (Aga ära väga looda. Nende pisikeste rullidega jamamine on minu meelest ikka täitsa mõttetu värk. Ju ma ikka kusagilt endale neid suuri rulle ka leian. Õnneks jatkub neist kauaks; see see point ongi.)
Noh et kui keegi tahab teada, kas mul ka mõni kiiks on või nii;)

kuidas peatada maanteemõrtsukad

Igor Taro tänases Postimehes hakkab liiklusohutuse poindile pihta saama. Meie probleem on selles, et seaduste täitmine pole kohustuslik. Ja me ei saa vähendada liiklusõnnetuste arvu, kui me muudame, või püüame muuta kohustulikuks OSADE seaduste täitmise. Noh, et liikluseeskirja täitmise koha pealt igaüks ise vaatab, kas täidab või kuidas täidab, aga kiirusepiirangute osa on kohustuslik. Või et turvavöö peab tingimata peal olema ja maanteel ei tohi kiirust ületada, aga linnas igaüks ise vaatab kui kiiresti sõidab ja kuhu pargib. Mida iganes.
Edu võiks loota, kui kõik võtaks omaks seisukoha, et liikluseeskirja tuleb täita ja kõik. Ei mingeid vabandusi. See ei loe, et on kiire. See ei loe, et oled täis ja tahaks koju magama. See ei loe, et õigesti parkimiseks läheduses kohta pole. Ikkagi ei tohi kiirust ületada, purjus peaga sõita ja kõnniteele parkida.
Ja kaasliiklejate rikkumisi ei tohiks tolereerida.
Praegu on ju kaks põhilist vabandust, et "kõik teevad nii" (no on ju 3 b klass!)
ja et "aga mis siis, keda see segab? keegi (teine) pole kaebama tulnud".
Ja mida enam "kõik nii teevad" ja "keegi ei kurda", seda enam liikleb igaüks nii, et ainult endal mugavam oleks, saagu või surm.
Nii et kallis kaasliikleja, kui sa järgmine kord näed, et keegi sätib end valesti parkima, mine ja tee märkus. Sest kui ta ära harjub, et ta liikluseeskirja karistamatult rikkuda võib, läheb ta lõpuks ja sõidab kellegi surnuks.

ingleid näeb jälle

Mis mulle rõõmu teeb - ETV näitab uuesti "draamasarja" "Inglid Ameerikas". Näitamise aeg jälle ei tee rõõmu; pühapäeva õhtul peaks vähe varem magama saama, esmasba omik peab ju end jälle tööle vedama. Eelmine kord, kui näidati, siis mul jäi kah erakordselt ebasobiva aja tõttu suur osa nägemata. Aga sari ise on LUMMAV. Ma ei oska muud öeldagi. Jube hea. Ma ei tea, millest see tuleb, aga tavalisest sarjatoodangust lihtsalt peajagu üle.

abipolitseinik laste laulupeol

Loomulikult peavad päris politseinikud abipolitseinikke endast kehvemateks ja rumalamateks. No kuidas teisiti. Kui need politseinikest paremad ja targemad oleks, oleks nad ju kõrgemad politseiohvitserid, mitte mingid abid. Kui te nüüd mõtlete selle peale, mida me ise ühest politseinikust arvame ja kui võimekaks me neid üldiselt peame... kui sealt veel jupp maha võtta, siis ei jää ju enam üldse midagi järele, onju? No mis töö peale sa sihukese poltseinikust-veel-jupp-kehvema ikka paned. No mis see loeb, et kaheksast viieni oled sa tööpäeviti arvutispetsialist, arst või pearaamatupidaja. Politsei ei mõtle, kuda su tarkust politsei kasuks ära kasutada, politsei mõtleb, mida tema iga päev teeb ja kas sina seda kah oskaks või ei. (Ei.) No ma olen aru saanud, et ega me muuks ülesandeks ei kõlbagi, kui et "pane vest selga ja ole nähtav".
Muide, sellest on hämmastavalt palju kasu;) Nähtaval olemisest, ma mõtlen. Kollasest vestist, konkreetselt. Inimesed hakkavad kohe uskuma, et asi ongi kontrolli all ja käituvad korralikult;)
Ausalt, ma ei kontrollinud mingeid õllepudeleid. Võibolla keegi kusagil kontrollis, mulle sellist ülesannet ei antud. Mina põhiliselt kõndisin ringi ja olin ilus, või see et... olin nähtav. Ja veel oli minust kasu selles mõttes, et tädikestele sai näidata, kuspool pissida saab. Päris palju käidi küsimas;) Kuna see küsimus on ka mind ennast alati huvitanud, siis ma oskasin õnneks ka vastata.
Tõsisemate asjadega tegeles politsei ise. Näiteks oli ühel mehel auto ära teisaldatud. Kuhu ta auto pani, seda ta ei teadnud, ja auto numbrit kah mitte. See ei olnudki üldse tema auto, ühe Lõuna-Eesti vallavalitsuse auto oli hoopis. Õnneks teadis mees oma nime ja isikukoodi ja auto marki. Isikokoodi järgi tehti kindlaks, millise auto kasutaja ta oli ja kuigi politsei polnud ühtki autot teisaldanud, otsiti autogi parklast üles. Mehele kästi edasi öelda, et otsigu oma autot järgmise sebra juurest. Et auto oli pargitud otse sebra juurde, aga mees ilmselt ajas otsides sebrad segi ja otsis teise sebra juurest.
Vat missugune salajane politseiinfo sai mulle kogemata kombel teatavaks.

laste laulupidu

no mulle kohe meeldis see pidu. Nii palju armsaid lapsi. Ja mitte ühtegi õllepudelit;) Ja ikkagi pidu taevani.