*

See on mul muide üks tuttav puu. Ikka väga ammune tuttav. Üks mu lapsepõlvekaaslasi.

eesriie

Mul on selle Milan Kunderaga mingi imelik värk. Kui Loomingu Raamatukogus ilmus ta "Romaanikunst", olin ma mingit tema romaani juba lugenud, tõenäliselt "Olemise talumatut kergust", ja see polnud mulle mingit erilist muljet avaldanud. Või noh, ütleme ausalt, ei meeldinud üldse.
Aga "Romaanikunstist" olin lausa lummatud. Kogu oma snobismi ja intellektuaalitsemise juures olin siiski pisut üllatunud, et mingi essee läheb mulle paremini peale kui romaanid ise.
Pärast "Romaanikunsti" lugemist võtsin Kundera romaanid uuesti ette, ja mõelda vaid! need olid vahepeal hämmastavalt heaks muutunud! Mõnda aega oli Kundera mu lemmikkirjanik.
Nüüd lugesin Kundera "Eesriiet". Jälle essee, seitsmes osas sedapuhku. Puhas ajumõnu. No päriselt ka, loed ja tunned, et iga lause on täeilik nauding. Iga natukese aja tagant tuli ette mõni selline koht, millest mõtled "voh, seda peaks pärast oma blogis tsiteerima." Selleks ajaks, kui raamat läbi sai, oli neid juba liiga palju kogunenud.
Tõlkija oli Martin Kala, toimetaja Kaia Sisask, aitäh neile, väga ilus eesti keel. Ja - no ei saa ma jätta kirjavigadest rääkimata! - trükivigu oli täpselt tükki üks, leheküljel 70 seisab sõna "prrovokatiivne";)
Kujutasin ette järgmist steeni trükokojas:
- Tere, tõime teile näe raamatu trükkida.
- Ahah, kohe vaatame. Ei, see ei lähe mitte. Seda raamatut me kahjuks ära trükkida ei saa.
- Miks mitte? See on väga hea raamat!
- Ei, ärge nüüd valesti aru saage, häid raamatuid me võime trükkida küll, see pole keelatud. Aga selles raamatus pole ühtegi kirjaviga.
- Ei ole jah, me kontrollisime ise ka üle.
- No vot, saate nüüd isegi aru. Ilma kirjavigadeta raamatuid meie ei trüki.
- Oi! Miks?
- Pole kästud teada anda. Lihtsalt ei trüki ja kõik. Juba aastakümneid pole ühestki Eesti trükikojast välja läinud ühtegi raamatut, kus mõnd viga sees poleks ja teile ei tehta kah erandit. Ärge kohe proovigegi kaubelda. Meil on selline korraldus ja kui me seda eirame, hakkavad pead lendama.
- No aga see on väga hea raamat, kole kahju oleks, kui eestlased seda lugeda ei saaks!
- Võibolla, aga niikaua kui siin ühtegi viga ei ole, niikaua nad seda ei loe ka ja punkt.
- No olgu, me siis paneme siia 70 leheküljele ühe ülearuse r-i. Vaadake, kirjutame siia "prrovokatiivne". Kas nii kõlbab?
- Ah nii? Ja see on viga?
- Jah, kindlasti viga. Trükiviga.
- No olgu siis. Trükime ära. Järgmine nädal võite järgi tulla.

viisakusest

Hommikuses bussis hakkas mõte hargnema tühisest pisiasjast: tütarlaps minu kõrvalistmelt teatas minu poole vaatamata: "ma tahan siin maha minna", ma tõusin ja lasin ta läbi ja ta väljus. Ma mõtlesin, et ta on vist keskkoolitüdruk, Nõmme Gümnaasium on ju seal lähedal. Siis mõtlesin, et mina ise püüan ikka kena ja viisakas olla, kui kellestki mööda on vaja; palun ja tänan ja naeratan ja vaatan... no kui mitte just otsa, siis vähemalt kaasinimese poole. Et kui mina laps olin, siis tädid ikka õpetasid lastele palun ja aitäh ütlema, vahel ka võõrad tädid. Mitte et sellest kasu oleks olnud - lapsena olin ütlemata arg ja häbelik laps ja ei julgenud võõrastele isegi aitäh ütleda, viisakus on tulnud viimasel ajal koos elukogemuse kasvu ja võõrastehirmu kadumisega. Tänapäeval tegelikult ei olegi inimesed nii hirmsad kui nõuka-ajal - siis olid ikka need võõrad, kellega lapsed tavaliselt kokku puutusid, väga jubedad. Poemüüjad näiteks. Väga ebasõbralikud ja suletud. Poemüüjad on tänapäeval palju lahkemad kui minu lapsepõlves.
Jah, vanasti õpetati viisakust lastele juba pisikesest peast. Kui neiu on gümnaasiumiikka jõudnud, siis ongi vist juba hilja viisakust õpetada. Kas tänapäeva noored on ebaviisakamad sellepärast et väiksena ei õpetatud neile "tere" ja "aitäh" ja "palun" ütlema?
Tänapäeva väikelapsed peavad vist omandama hoopis teistsuguseid ellujäämisoskusi: "ära räägi võõrastega" on tähtsam kui "aitäh" ja "tere". Mitte võõraste täiskasvanute vastu viisakas olemist ei õpetata neile vaid võõraste täiskasvanute kartmist.
Ma tahaks, et me ei oleks nii eestlased: nii kinnised, nii suhtlematud. Muidugi, oleks liiga palju nõuda, et bussis kõrvuti sattunud eestlased omavahel vestlust alustaks nagu mingitel imelikel ameeriklastel ja muudel ülitemperamentsetel rahvastel kombeks on, aga "aitäh" võiks vahel ikka öelda. Või oma soove sõnadega väljendada. Mis siis, et bussikaaslastega ka kehakeeles hakkama saab. No mis sellest, et ta saab aru, kui sa teda õlaga tõukad, et sa mööda tahad. Palju kenam oleks ju öelda "lubage mind mööda, palun." Ja kui kaaskodanikule naeratada ja "aitäh" öelda, on endal kah kena olla. Minul küll on.
Mingis mõttes paistab, et me liigume sõbralikuma ja avatuma ühiskondliku olemise poole. Pangatelleritele ja poemüüjatele õpetatakse kliendiga suhtlema. Aga teisest küljest - enne, siis kui nad veel lapsed on, õpetataks neile, et inimesed on kurjad ja neist tuleb ilmtingimata eemale hoida. Et võõrastega ei räägita.

udu on siis, kui taevas on väsinud lendamast

*pealkiri tuli minuni Oopi kaudu

osta ära!

Taaskasutus - hea, äraviskamine - paha.
Selline tõukekelk oli, omal ajal ja mõnel pool, täitsa asjalik liiklusvahend. Tänapäeval ja Tallinnas vast enam mitte. Ehk kõlbab niisama lusti sõita või tahab mõni vanavarakoguja? See, mis pildil, seisis eile Pääsküla poe ees ja ootas ostjat. Ma ei tea, kelle ta on, aga telefoninumber on küljes: helista 53795548 ja kauple omale! Tegelikult on neid pakkuda koguni kaks, nagu sildilt selgub.

külm ja selge

ja veel - seoses pikkade pühadega on unerežiim täiesti käest ära. Ma muidu unetuse all pole elu sees eriti kannatanud, aga viimasel ajal pole südaöö ja kella kolme vahel sugugi magada õnnestunud. Muudel aegadel küll;)

lugemispäevikust

Joanna Chmielewska
Lesio
Hämmastav raamat. Absoluutselt igav ja sealjuures väga naljakas. Ikka naermaajavalt naljakas kohe. Minu komplimendid tõlkijale Ruth Karemäele. Aga raamat ise rääkis eimillestki või millestki selletaolisest: elust sotsialistlikus Poolas. Jajah, kui järele mõelda, siis ennevanasti oligi elu by default palju naljakam kui tänapäeval, kui kõik segadused kohe mobiili teel ära selgitatakse. Kaasaegsed sidevahendid jätavad meid ülekohtuselt ilma nii paljudest naljakatest arusaamatustest!


Graham Greene
Vaikne ameeriklane

Loomingu Raamatukogus 1958. a ilmunud Edith Roksi tõlke ümbertrükk. Kõik vead ja anakronismid parandamata. Oleks mul mu kodusele raamatukogule mingigi ligipääs olemas, tormaksin praegu LR 58. aasta väljaandest järele vaatama, kas trükivead olid samad või oli ehk mõni viga juurde skännitud. (mul on kahtlus, et juurde skännitud). "Majanduslik atašee" ja "plastmassist pomm" olid kindlasti 58. aasta vaimusünnitised (jah, sõna "plastic" võib ka tänapäeval mõnel juhul tõlkida kui "plastmassi") Paraku kuhjub minu kodume raamatukogu kastdesse pakituna mööda toanurki, nii et võrdlev analüüs jääb ära.
Vat ma ei saa aru, miks niimoodi ilma parandamata uuesti trükiti? Midagi selle raamatuga ju tehti, no ma pakun, et kõigepealt skaneeriti 58. a. väljaanne sisse ja siis konverteeriti mingisse tekstitöötlusprogrammi (ei olnud ju faksiimile). Kas kogu selle protsessi vältel MITTE KEEGI ei lugenud teksti läbi? Häbilugu, raamat ise oli väga hea. Oleks väärinud küll trükkimisprotsessi ajal läbilugemist, seltsimehed Varrakust! Autoriõigused autoriõigusteks, trükivigu ju ikka võib parandada?

seda et...

... ja jõulu ja aastavahetust ja need teised sõnad.

vaat vanasti meie ajal...

oli rohi rohelisem ja taevas sinisem, laevad puust ja mehed rauast...
ja raamatuid tehti puhta käsitsi, trükkalid toppisid lihtsalt väikesed tinatähed õiges järjekorras raami sisse, enne kui trükkima sai hakata - ja näe, täitsa korralikud raamatud said. Ilma vigadeta ja puha. Kui viga sisse tuli, siis võeti kõik jälle lahti ja topiti uuesti - enne kui päris trükkimiseks läks.
Tänapäeval on teksti parandamine lihtne nagu lapsemäng. Aga ilma vigadeta raamatuid millegipärast enam ei tehta.

Ma just lugesin ühte väga toredat raamatut: Steven D.Levitti ja Stephen J.Dubneri "Freakonomics". See raamat oli ka 106 kõige enam lugemata raamatu nimekirjas ja kuna see on osutunud heaks soovitusnimekirjaks, siis ma juba ammu tahtsin seda lugeda. Ja tõesti oli hea raamat. Täpselt minu maitse järgi. Seal kirjutatakse sellest, kuidas maailm toimib, st seletatakse ära, kuidas mõned asjad omavahel seotud on. Näiteks kuidas abortide legaliseerimine põhjustab kuritegevuse vähenemist või kuidas testivastuste statistilise analüüsi abil aru saada, milline õpetaja on oma õpilaste testivastuseid paremaks võltsinud. Autorid ise väidavad, et nende raamatul pole läbivat teemat, aga nad valetavad. Ma saan aru küll, miks nad valetavad: kes ostaks või loeks raamatut statistilisest analüüsist? See, et tegemist on statistika ja selle analüüsimisega, tuleb tingimata maha vaikida, kui tahetakse, et raamat ikka müüks ka. Statistika on üks keeruline, segane ja igav värk. Ma tean, ma olen ülikoolis statistikat õppinud.

Mitte et ma sellest (statistikast) tollal eriti aru oleks saanud.

Noh, aga Freakonomicsist ma sain aru küll. Ja huvitav oli ka.
Kõigepealt ma muidugi vaatasin kohe, kes on selle raamatu tõlkinud (keegi Anu) ja toimetanud (keegi Margo). Nägin suure rõõmuga, et üks teine Anu oli koguni korrektuuri lugenud!

No ilmselt on tõlge ikka päris hea, sest lugeda oli ladus ja polnudki vaja vahepeal teksti mõttes inglise keelde tagasi tõlkida, et aru saada, mida autor öelda tahtis. Ma arvan, et see on tänapäeval igati hea kvaliteedi tunnus. Korrektuuri lugemine polnud aga andnud soovitud tulemust, või noh, ma vähemalt oletan, et korrektuuri lugemise eesmärgiks peaks olema vigade äraparandamine. Vigu oli sisse jäänud, mitu tükki, aga nad läksid mul kõik meelest, kui ma jõudsin politseinikke arvu suurendamiseni. Kas teie teate, mis asi on see nike, millel on oma arv nagu Avogadrol? Aga politsei-nike? Seda mainiti hästi mitu korda, aga lahti ei seletatud kusagil.

Just nagu ka S.D. Levittile meeldib ka mulle mõistatada, mis on asjade põhjuseks. Politsei-nikke sündroomi põhjuseks pean ma Wordi programmi! Millegipärast vahetas keegi kogu raamatus sõnavormi "politseinike" sõnavormiga "politseinikke". Kui poleks funktsiooni "find and replace" poleks seda õnnetust juhtunud.

Toimetajale on mul kah etteheiteid:

"Mõrvade arv kukkus 30,7 protsendilt 100 000 elaniku kohta 1990, aastal 8,4 protsendile 100 000 elaniku kohta 2000. aastal, mis teeb languseks 73,6 protsenti."

WTF? Teate, protsent on protsent, olgu siis 100 000 elaniku kohta või või mõne muu kogumi kohta. Ülaltoodud tsitaadis on juttu New Yorgi linnast. Sisuliselt väidetakse seal, et 1990. aastal mõrvati 30,7 protsenti New Yorgi elanikkonnast. Või valiti New Yorgi elanike hulgast ÜKS sadatuhat, kellest 30,7 protsenti mõrvati, ülejäänud sdatuhandetes mõrvati mingi teistsugune osa? No inimeste keeles on 30,7 protsenti ligi kolmandik. No kuule toimetaja! Mõtlesid ka vä? Või mõtlesid, et, päh, see on mingi statistika, kes seda lõiku ikka loeb või kes sellest aru saab? 30,7 protsenti 100 000 elaniku kohta teeb 30700 mõrvatud elanikku. 30,7 protsenti New Yorgi ca 18 miljoni elaniku kohta teeb viis ja pool miljonit mõrvatut 1990. aastal. No ma ei tea. Siin on üks tabel, mis väidab, et 1990. aastal mõrvati New Yorgis 2605 inimest (ja elanikke oli tsutt alla 18 miljoni). 2605 EI ole ligilähedaseltki sarnane arv 30700 või 5,5 miljoniga!

Tõenäoliselt oleks õige siiski

"Mõrvade arv kukkus 30,7-lt 100 000 elaniku kohta 1990, aastal 8,4-le 100 000 elaniku kohta 2000. aastal, mis teeb languseks 73,6 protsenti."

kuigi ülalmainitud tabeli andmetega see päris kokku ei lähe. Tabeli andmed on 14,5 1990. aastal ja 5,0 2000. aastal. Aga noh, lähemal ikka kui 30,7 protsendile vastav 30 700 mõrvatut iga saja tuhande elaniku kohta!

Ja - last but not least! - komad olid liiga väikeste sabadega!!! Nägid välja äravahetamiseni puktide moodi.

Aga muidu - imetore raamat! Lugege kõik!

Teede talihooldus Tallinna moodi

Nüüd, kui lumi on ära sulanud, on siis jõutud lõpuks ka n.ö. libedatõrjeni: bussipeatustesse on puistatud graniitsõelmeid. Mis libedat seal palja märja asfaldi peal tõrjutakse, sellest pole ma küll veel aru saanud.
Siin-seal on kõnniteele ladestatud suuremaid lumemägesid, mida mitmepäevane soe ja vihm pole jõudnud ära sulatada. Ilmselgelt ei kavatse keegi neid ära koristada: ehk jätkub veel sooja ilma ja sulavad ise enne kevadet? Kui enne ei sula, siis kevadel ikka! Küll need jalakäijad ikka kuidagi saavad: tallavad raja porisse või lähevad sõiduteelt ringi, eksole.

Ära tegin!

Labida laenas Pääsküla pood.
Võtsin südame rindu ja läksin lihtsalt küsisin laenuks. Antigi, nad vist arvasid algul, et ma olen autoga kinni jäänud. No kui ma siis ütlesin, et lähen roogin bussipeatuse puhtaks, vaatasid nad mind küll äärmise hämmastusega, aga labidas oli juba välja toodud ja taganeda hilja;)
"Before" jäi küll pildistamata. No tavaline rookimata bussipeatus oli, bussitaskust oli sahk läbi sõitnud ja kõnniteeservale põlvekõrguse lumesodivaalu ajanud, kõnniteel ja ootepaviljonis oli lumi igast labidast ja sahast puutumata, lihtsalt inimesed olid selle kinni tallanud. See sodi, mis vedeles lahtilükatud sõidutee ja kõnnitee vahel, oli veest raske, kõnniteelumi oli kergem ja tuli asfaldi küljest suurte lahmakatena lahti. Aega läks alla kahe tunni, Losti ajaks jõudsin parajasti koju telekat vaatama.
Tegelikult, pagana raske töö. Pragu enam käed ja jalad ei tudise, aga selg igastahes on valus ja pihkudesse kerkivad villid. Ma vist ikka ei tahagi endale päris oma labidat;)

labidat, andke mulle labidat!

Kui ma oleks Tallinna majaomanik, küllap siis kiruksin minagi Mupot selle eest, et kõniteid pean rookima. Samal ajal kui linnaviletsus tatatatata. Aga noh. Ma elan paraku korteris, ühistu palgatud majahoidja on majaümbruse teed ja rajad käidavaks rookinud, sahk näib olevat meiegi tänavalt läbi sõitnud ja rahvas on tallanud rajad ka sinna, kus keegi rookimise eest ei vastuta, aga käia vaja: raudteejaamani, poeni.

Nii et kuni bussipeatuseni saab kuidagi hakkama. Bussipeatusesse on sahk lükanud lumevalli ja kes iganes peatuse tagant kõnniteed puhastas - peatus pole ilmselgelt tema rida olnud. Osav bussijuht sihib bussi nii profilt peatusesse, et uks avaneb täpselt seal, kus lumevallis on kaks reiesügavust jalakujulist auku.

Oh oleks ma majaomanik! No oleks vähemalt autoomanikki! Majaomanikul oleks kuuris lumelabidas, auttoomanikul oleks labidas pagasnikus, ja saaks minna ja vähemalt ühe bussipeatuse siin suures linnas lumest puhtaks rookida. Kui palju inimesi saaks ma vaevast ja märgadest saabastest päästa, ja sellest õudsest lumesulamislägast, mis sinna peatusesse tekib kui see lumi kõik sulama hakkab, sellest ei julge mõeldagi.

No aga mul ei ole ju labidat, sest mul pole vaja talviti kõnniteid rookida ega autot lumest välja kaevata. Keegi pole veel kuulnud jalgratastest, mis lumme nii kõvasti kinni jääks, et peaks labidaga välja kaevama;) (Ei, juba reedest saadik ei sõida ma rattaga tööle, ärge üldse hakake. Need talvekummide naljad on mind juba ära tüüdanud.) Ei ole mul ei labidat ega reha ega isegi hekikääre mitte. Tühjade pihkudega seisan lummetuisanud bussipeatuses ja unistan riistast.

Ja kui mul oleks labidas, siis ma ilmselt ei roogiks mitte üht jumalast (aga mitte inimestest) hüljatud bussipeatust, vaid kiruks Mupot, et see käseb kõnnitee puhtaks rookida või ähvardab mu lumme kinnijäänud autole parkimistrahvi teha. Ehh, elu!

ilu oli asendunud näojoontega

Mõnda raamatut tahaks jagada täies tükis, nii hea on. No ei saa, ei jaksa ju kogu raamatut siia ümber trükkida. Päris kergendus kohe, kui leiad jagamisväärse olevat üheainsa fraasi tervest raamatust.
See oli nüüd siis Torgny Lindgreni "Batsebast". Vaatas vana kuningas Taavet oma naise Batseba näkku, eks ta oli juba päris kaua aega tema naine olnud selleks ajaks, Batseba pidi üle kolmekümne viie ikka juba olema - ja nägi järsku, kuidas see nägu oli muutunud, ilu oli asendunud näojoontega.
Jah, mõnele on lausa topelt antud. Algul ilu ja siis veel näojooned ka.

üks kask neil kasvab õues

uus suurepärane jalgrattaparkla Tehnikaülikooli juures

Tehnikaülikool ehitab ja renoveerib oma fassaadi. Muuseas on püstitatud ka kaunis ja funktsionaalne jalgrattparkla. Elagu insenerimõte, ma ütlen.

Ja vaadake kui hästi sobib see vormilt kokku jalgratastega!

Kõigile mõttetutele ja ebafunktsionaalsetele rattaparklatele

Täna leidsin, et Pirita teele mere äärde on paigaldatud uus mälestusmärk.
Graniidist ja puha. No tõsi, hõbelpaadikest pealkirjas mainitud kirjaga pole veel paigaldatud, aga küll see tuleb. Kaunis dekoratiivne objekt sobib hästi kokku ülejäänud mereäärse linnamööbliga.

Sest ei saa ju olla, et see värgindus oleks pandud sinna rataste parkimiseks, mitte paljalt ilu pärast? Proovisin: garaniiti lõigatud lõhesse mahub toetama parasjagu veerand esirattast, niipea kui ratas lahti lasta, vajub ta ohtlikult viltu, surudes kogu jalgratta pluss pakiraamitäie kraami massi jõuga esiratast väändesse.

Õnneks on ju sealsamas kilomeetrite kaupa sobiva ja mugava konstruktsiooniga rattapaklat, kuhu saab ratast nii ohutult toetada kui ka soovi korral turvaliselt raami pidi lukustada:

Slartibartfast...

...või midagi muud? Igatahes polnud see allkiri mitte Norra fjordidel vaid Paukjärvel. Väga võimalik, et Kõrvemaa maastiku autor on keegi muu. Kes loeb välja?

jalgrtattaparkla - Pääsküla raamatukogu

Siin üks päris haruldane nõmeparkla koos ühe teise haruldusega: jalgrattaparkimisidioodiga. Või noh, idioot ise pole pildil, küll aga on näha, kuidas saab jalgrtatta parkida nii, et rohkem ükski ratas ei mahuks.
Kui tänavale pole parajasti auku kaevatud, siis üldiselt ja heal juhul mahub sinna parkima ka kolm ratast. Kui konstruktsioon oleks vähe teisiti paigaldatud (murust ja põõsast eemale), mahuks ka neli, üks igasse külge. Mõeldud on ta, paistab nii, viiele või kümnele rattale. Kahjuks pole kusagil parkimisõpetust ja mina polegi aru saanud, kuidas need viis või kümme ratast peaks sinna mahtuma või lukustatama. Raamatukoguhoidja rääkis, et sinna peaks ratta kuidagi peale tõstma. Ma korra proovisin, minu ratas sinna peale küll ei käi. See vahe on kas liiga kitsas või liiga lai, ma ei tea. Ühesõnaga, müstika.
Aga raamatukogu arhitektuuriga sobib visuaalselt hästi kokku.
Muide, et raamatukogu teine korrus eendub tugevasti, siis on ümber raamatukogu kena vihmavarjuline ala, aga jalgrataste parkimine on ette nähtud siiski lageda taeva all, varjulisest seinaäärest parasjagu eemal.

mu elu parim sünnipäevapidu

läksime omadega rappa

kas harjutame rattureid liikluseekirja rikkuma või?

Sarjast "mõistatuslikke liiklusmärgikombinatsioone Tallinna linnas".
Seekord pildil jalgratta (ja jalg-)tee, kus ei tohi (jalgrattaga) sõita. Seda ju telliskivi tähendab? Sissesõidu keeld, edasi ei tohi sõita ühegi sõidukiga. Sõiduki all mõistetakse vastavalt «Liiklusseaduse» § 12 lõikele 1 teel liiklemiseks ettenähtud või teel liiklevat liiklusvahendit, mis liigub mootori või muul jõul.

OK, juba vanast ajast on teada, et telliskivi on ainus liiklusmärk, mida kõik tunnevad ja - enam-vähem - ka järgivad. Nii et kui on TÕESTI vaja autosid mõnest jalgrattateest eemal hoida, siis tellis on ilmselt parim võimalus. Aga mind ikkagi huvitab, et kas siis nüüd tõesti otsustati, et ärgu siis jalgrattad kah sõitku, peaasi, et autosid ei sõidaks,(no siis oleks võinud ju lihtsalt jalgtee sildi panna?) või unustati lihtsalt ära, et telliskivi ka jalgrattasõidu kohta käib - või ei käi nüüd järsku või? - või siis otsustati, et tühja neist jalgratturitest, las rikuvad parem liikluseeskirja, nad niikuinii kogu aeg rikuvad. Ega me neid ju niikuinii ei kontrolli.

No minu meelest on see viimane küll tobe variant, sest ma arvan, et me ei tohiks kedagi harjutada liikluseeskirja rikkuma. No teate ju, harjub ära, hakkab meeldima...

perekondlik teadaanne

Vastuseks minu teabenõudele saatis mu tütar mulle meili, et temaga on kõik hästi, aga ta on levist väljas ja kirjutab hiljem lähemalt.

jalgratta- ja rulluisutee

Ausalt, kui esimest korda seda märgikombinatsiooni Lillepi pargis nägin, arvasin, et see tähendab midagi muud. Mina rumal rõõmustasin, et näe jalgratturitele on spetsiaalne ohutu tee tehtud, kuhu rulluisutajaid ei lubata. No mul on juhilubade tegemisest jube palju aega möödas kah ja jalgrattatga oma igapäevaradu sõites pole eriti palju liiklusmärke tunda ju vaja. Hea küll, mis ma ikka end õigustan. Loll olin. Aga mitte kaua! Tulin koju ja vaatasin elektroonilisest Riigi Teatajast liikluseeskirja, noh seal tuli ainult märgid üles leida ja siis märgi numbri järgi teisest kohast vaadata, mis need tähendavad ja tuligi välja, et "jalgrattatee, liikuda tohib ainult jalgratta või mopeediga" ja "käigukeeld" ja kuna käigukeelu all on lisatahvel siis tähendab käigukeeld kõigile peale rulluisutajate. Kokku teeb see siis, et rulluisutajad võivad käia küll.
Erinevaid liiklusmärke kombineerides saab ilmselt pika ja targa jutu ära rääkida. Mida rohkem märke üles riputada, seda targem jutt tuleb. Näiteks... mul ei tule praegu ühtegi vaimukat näidet pähe.

Aga oijah, kas olete tähele pannud, ega jalakäijad ju ei tunne liiklusmärke, või kui tunnevad, siis jala käies ei pane neid tähele või kui panevad, siis ei käitu nii nagu märgid käsevad... kas on siis mõistlik riputada üles kolm kolekallist märki, mille tähenduse teadasaamiseks peab minema koju internetist otsima? Äkki oleks olnud lihtsam, odavam ja MÕJUSAM panna üles AINULT lisatahvel kirjaga: "jalgrtatta- ja rulluisutee, jalakäijatele keelatud"?

Järvel saab ratast parkida küll...

Tegelikult käiakse Järve Selveris kah rattaga, aga pargitakse ikka mõistlikult, mitte nende ametlikku rattaparklasse. Kõige mõnusam on parkida katusealuses, kus ratta saab lukustada piirde külge. Parkimiskohti on seal kõige rohkem paarile-kolmele rattale, aga mis siis, ega seal rattavaenulikus poes eriti palju jalgrattureid ei käi kah.


Saab parkida ka kohe uste kõrvale, seal on abiks trepipiirded.

Mure sama, mis Pirita Selveris - kärud käivad lukku ja ratta nähtavuspiirkonnas pole võimalik oma käruraha tagasi saada.

rattaparklad - Järve Selver

Vat niisugune näeb välja koht, kus jagrattattad peaks Järve Selveri ja üldse Järve Keskuse meelest parkima. Selles kohas on ka väike katuseserv pea kohal, nii et vihma ajal jäävad rattad täpselt räästa alla. Jajah, sellesse kohta, kuhu vihma ajal kõige rohkem vett sajab. Ma ei mäleta, et ma oleks KUNAGI näinud seal mõnda jalgratast parkimas.

rattaparklad - Pirita Selver

Pirita Selver on endale hankinud suurepärase Tartu-tüüpi rattaparkla ja paigaldanud selle koguni katuse varju. Selle parkla peaaegu ainus häda on see, et parkla on maa külge polditud lausa akna vastu, nii et ratast ei saa piisavalt kaugele toe vastu lükata: esiratas läheb vastu akent ja kaugemale ei saa. Esiteks on ebameeldiv kogu aeg rattaga vastu klaasi tonksida, teiseks, oleks see parkla aknast vähe kaugemal, mahuks sinna poole rohkem rattaid parkima. Aga niigi on hetkel tegemist Tallinna linna parima rattaparklaga. Kahju, et ainult ühes Selveris... Ja kärud on selles poes rahaga, nii et pole seda võimalust, et tood oma kauba käruga ratta juurde ja laadid pakiraamile - käru tagastamiseks tuleks kogu kraam tükiks ajaks järelevalveta jätta. Ega siis jalgratta pakiraami ei saa lukustada, nagu autopagasnikut, et siis rahulikult kuhugi kaugele kõndida käru ära viima.

täiuslik rattaparkla - Tartus, kus mujal

Et mitte Tartule liiga teha, siis esitan kohe ka maailma parima, Tartu rattaparkla pildi. Mugav parkida, mugav ratast lukustada, turvaline, rattale hea. Ja vaadake, kui palju rattaid mahub! Ja vaadake, kui palju on parkijaid! Ühesõnaga, kui keegi peaks hoolima sellest, et jalgratturitel oleks mugav parkida, siis tehku nii nagu Tartus. Selliseid lihtsa konstruktsiooniga, aga häid parklaid on Tartus õnneks palju. Seal linnas justkui teataks kohe, kuidas ratturid parkida tahavad!
Ainult et varjualust vihma puhuks pole siingi.

rattaparklad - Tartu näide

Siin on üks Tartu rattaparkla, mida ma pildistasin sellepärast, et siit on hästi näha, miks mõni rattaparkla jalgrataste parkimiseks ei kõlba. Näete neid rattaid, mis on pargitud nii, nagu ette nähtud? Kõik viltu vajunud. Mis te arvate, kas jalgrattale mõjub hästi, kui tundide kaupa kogu ratta raskusega esiratast väänata? Vat sellpärast ongi üks mõistlik ja oma rattast hooliv rattaomanik näinud kõvasti vaeva, tõstnud oma ratta parkimiskonstruktsiooni TAHA (selleks tuli ratast üle äärekivide tõsta) ja lukustanud selle hoopis sinna.

valgus kõndis Kadriorus...

aga inimesi kõndis rohkem. Inimesi oli kohati nii massiliselt, et varjas valguse ära. Inimesed rääkisid põhiliselt vene keeles. Noh eks eestlased olegi lihtsalt sõnakehvem liik.
Tegelikult läksin ma Kadriorgu huvist C-Jami vastu, aga avastasin põhiliselt ja taaskord, et ma ei ole massiürutuste-inimene. Niikuinii tapab võimendus igasuguse helikvaliteedi - vähemalt sellel kaugusel, millisel mina olen võimeline seda kuulama (see on niisugune keskmisest väheke suurem kaugus).
Kui C-Jam lõpetas, läksin Lilleaeda ja avastasin, et see oli täis rahvamassi, mis pimesi peenardel ja peenarde vahel tallas - no ma poleks selle peale tulnudki, et seal peenrad on, aga ma trügisin sealt kuidagi läbi, mõtlesin, et trepi pealt äkki näeb mingit üldist tulede mustrit või (ei näinud) ja siis ma jala all tundsin, et mõnes kohas lookles nagu jalgrajakene ja mõnes kohas oli muru ja kohati tuli mingitest taimedest üle astuda. Need maha asetatud õueküünlad heitsid pigem varje kui et valgustasid. Vähe oli neid seal kah.
Ühesõnaga, tore üritus, aga liiga menukas. Tõi liiga palju rahvast kohale, mis tappis kogu efekti.
Läksin mööda küünaldega ääristatud teed alla Pirita tee äärde ja üle selle ja veel edasi mereranda ja ikka veel edasi üle kuiva liiva peaaegu veeni välja ja SEAL oli valgus ilusasti ümber minu laotatud: ühelt poolt kaardusid Pirita tee tuled ümber lahe ja teiselt poolt linna ja sadama ja eks sealt tagant vist juba Pljassaare tuled, paar laeva silmapiiril traageldasid ellipsi kokku. Ja selja taga jäid piisavalt kaugele Pirita ree tuled pargi taga; taevas olid mõned tähed ja mõned pilved.
Peaks sagedamini käima üksildastes pimedates kohtades.
Taaskord veendusin, et minu isetarga fotokaga mõnest asjast lihtsalt pilti ei saa ja kõik.

teeme elu ohutumaks

Aidake mõistusel võidule pääseda ja jalgratturite elu ohutumaks muuta:
https://www.osale.ee/ideed/idea/view/2355/
leitud Jyri K kaudu

ma juba tükk aega haun seda, et kuidas saaks selle tobeda seaduse ära muuta, et täiskasvanu ei tohi kõnniteel jalgrattaga sõita, peab sõitma sõiduteel. See on meil vanast ajast nii, aga vanasti oli autosid vähe ja jalakäijaid palju, nüüd on asi vastupidi. Tiheda liiklusega magistraal, auto autos kinni, bussid ja veoautod vahele, samas kõrval jumala inimtühi kõnnitee, kuhu juhtumisi pole värvi jätkunud, et jalgratturi-ja-jalakäija figuurikesi maha maalida - ja sa PEAD sõitma jalgrattaga mööda kõige ohtlikumat ja konarlikumat teeserva, ja EI TOHI sõita ohutult mööda tühja kõnniteed. Sa võis sõita jalgrattaga kõnniteel paremal pool Vabaduse puiesteed, aga mitte vasakul pool. Muudame selle tobeduse ära jah!