Kui töö juures jõulueelsel reedel öeldi, et nüüd on kõik, nüüd pole vaja enne tulla kui teisel jaanuaril, siis ma muidugi mõtlesin, et oh kui tore, kontor on pika pühadeaja tühi, nüüd ma tulen ja teen ära kõik tähtsad tööd, mida igapäevase töö kõrvalt pole seni jõudnud teha. Tüng. Neljaks tunniks jõudsingi ainult tööd rabama. Kogu ülejäänud aeg on kulunud tühja lorutamise peale. Tühi lorutamine hõlmas muuseas köögilaua lahtimonteerimist, karkassi puhastamist vanast lakist , elutoas, käsitsi, liivapaberiga, elutoa lakitolmust puhtaksimemist ja põhjalikku põrandapesu. Nüüd on mul tuliuus köögilaud. Õlitatud. Kuue kruviaugu puurimiseks laenasin töökaaslaselt akutrelli. Ja uue lauaplaadi tassisin ehistuspoest koju käe otsas. No mitte terve tee. Kahe bussiga tuli kah sõita. Alguses sinna ja pärast tagasi. Tegelikult sinna muidugi buss ei käi. Normaalsed inimesed käivad ehituspoes autoga. Aga mina kohe ei oska normaalne olla:(
Täna (õigupoolest nüüd juba eile) tegin sugulastele uusaastakingiks kalendrit. Oma aia ja maja piltidega. Kõige raskem oli muidugi terve aasta fotodest kaksteist tükki välja valida, sellega ma olen vahelduva eduga tegelenud umbes ainult kuu aega. Tänaseks jäigi siis ainult aluskartongi ja dekoratiivpaberite leidmine kaubandusvõrgust, õigete värvide klapitamine, fotode kleepimine, kuupäevade kirjutamine (365 tükki) ja muu tühi-tähi, ega üle 8 tunni ei kulunud vist küll. Issand! kui ilus kalender tuli! Kui ma seda veel veidi vahin, siis ma ei raatsigi seda ära kinkida. Muide, kalendri tegemine on praegusel aastaajal väga lohutav. Ok, homme tuleb jaanuar, ja siis tuleb veebruar, aga pärast seda tuleb juba märts ja niikui märts läbi saab, tuleb ju aprill ja siis läheb lahti: mai, juuni, juuli, august...! Ja kuna ma valisin kõige ilusamaid pilte, siis tuli nii välja, et ka sügis- ja talvekuud on päikeselised... äärmiselt lootusrikas kalender sai.
Enne jõule käisin raamatukogus ja varustasin ennast pikaks pühadeajaks raamatutega: võtsin Gaimani “Ameerika jumalad” ja Niffeneggeri “Ajaränduri naise”. No need kaks raamatut moodustasin nii kõrge virna, et ma tõesti lootsin, et jätkub uue aasta alguseni, aga tüng. Seoses tühja lorutamise ja ohjeldamatu lõbutsemisega said mõlemad raamatud läbi ja tuli uued tuua. Kuna “106 kõige enam lugemata raamatut” oli osutunud hästitöötavaks soovitusnimekirjaks, siis otsisin eelkõige veel raamatuid sellest nimekirjast. Ega mind ei pane ju imestama, et ma tahan lugeda neid raamatuid, mida enamus lugeda pole vitsinud, aga pisut üllatas küll see, et need raamatud osutusid TÕESTI väga headeks ja päriselt kah meeldisid!
No ja oma päevarežiimi olen ma suutnud nii paigast ära loksutada, et uue aasta vastuvõtmisega ei tohiks täna küll probleeme tulla. Jaksab ikka põhjalikult vastu võtta, enne kui uni tuleb:(
esmaspäev, 31. detsember 2007
laupäev, 22. detsember 2007
Ma olen Porgand!
You scored as Carrot Ironfounderson
You are Captain Carrot Ironfounderson of the City Watch in the greatest city on the Disc Ankh-Morprok! A truly good natured, honest guy, who knows everyone, and is liked by all. Technically a dwarf, but only by adoption. You'd rather not be reminded that you are the true heir to the throne, but that does explain why people naturally follow your orders.
leiupäev
Neljapäev oli mul tegelikult leiupäev. Leidsin igasugu asju.
Jyskist leidsin teki oma pisispojale. Mu noorem poeg tahtis jõulukingiks tekki, kuhu alla varbad kah ära mahuvad. Mõõtsime ta üle ja saime tulemuseks, et tekk peaks olema vähemalt 2 m ja 10 cm pikk. Ma mõtlesin, et äkki üle 2 meetri pikkuseid tekke äkki ei tehtagi, aga tehakse küll! Ja ei peagi ostma topeltlaia tekki, mis on 2m pikk ja 2,20 lai, et see siis põigiti peale võtta; pikad üheinimese tekid on täiesti olemas, nagu ka vastava suurusega tekikotid. 2,10x1,50.
Kliendiandmebaasist leidsin ühe ägeda nime. Malgorzata Wyrwas. Kui mul järgmine kord head varjunime vaja on, siis ma võibolla võtan selle.
Kui ma Magistrali keskuse Koduekstra kaks korda läbi olin otsinud, leidsin lõpuks paki liivapaberit, mida ma sealt õigupoolest otsima olin läinudki. Mul on kodus köögilaua rekonstrueerimine käsil. Läbiotsimise käigus leidsin veel paar head ja vajalikku jõulukinki.
Kristiine keskuse ja raudtee vahelt maast leidsin ühe mehe ja tõstsin üles. Nägi välja veel täitsa korralik ja kasutuskõlblik. Ütles, et pole joodik, vaid lihtsalt väga purjus. Intelligentne selline, prillidega. Niikuinii, et kellegi teise oma, mõtlesin mina, ja talutasin ta raudtee ülekäigukohani, kust ta siis edasi oma Koidu tänava kodu poole kulges. Ma loodan, et ta enam ei kukkunud. Kaugemale ma teda saata ei saanud, mu rong tuli.
Jyskist leidsin teki oma pisispojale. Mu noorem poeg tahtis jõulukingiks tekki, kuhu alla varbad kah ära mahuvad. Mõõtsime ta üle ja saime tulemuseks, et tekk peaks olema vähemalt 2 m ja 10 cm pikk. Ma mõtlesin, et äkki üle 2 meetri pikkuseid tekke äkki ei tehtagi, aga tehakse küll! Ja ei peagi ostma topeltlaia tekki, mis on 2m pikk ja 2,20 lai, et see siis põigiti peale võtta; pikad üheinimese tekid on täiesti olemas, nagu ka vastava suurusega tekikotid. 2,10x1,50.
Kliendiandmebaasist leidsin ühe ägeda nime. Malgorzata Wyrwas. Kui mul järgmine kord head varjunime vaja on, siis ma võibolla võtan selle.
Kui ma Magistrali keskuse Koduekstra kaks korda läbi olin otsinud, leidsin lõpuks paki liivapaberit, mida ma sealt õigupoolest otsima olin läinudki. Mul on kodus köögilaua rekonstrueerimine käsil. Läbiotsimise käigus leidsin veel paar head ja vajalikku jõulukinki.
Kristiine keskuse ja raudtee vahelt maast leidsin ühe mehe ja tõstsin üles. Nägi välja veel täitsa korralik ja kasutuskõlblik. Ütles, et pole joodik, vaid lihtsalt väga purjus. Intelligentne selline, prillidega. Niikuinii, et kellegi teise oma, mõtlesin mina, ja talutasin ta raudtee ülekäigukohani, kust ta siis edasi oma Koidu tänava kodu poole kulges. Ma loodan, et ta enam ei kukkunud. Kaugemale ma teda saata ei saanud, mu rong tuli.
neljapäev, 20. detsember 2007
pühapäev, 16. detsember 2007
liiga õhuke?
Ei jõua mina ära imestada, kuidas senini täitsa normaalselt käitunud inimesed lahutades järsku metsa sigadeks muutuvad. Kuidagi... inimene on korralik ühiskonnaliige, ei tee kurja lihtsalt lõbu pärast, isegi oma vaenlastele mitte, keda tal muidugi eriti pole - no muidugi on igaühel mõni tuttav, kes ei meeldi või lausa närvidele käib, aga millegipärast üritatakse sellistest lihtsalt eemale hoida, mitte ei minda sööklas suppi sülle kallama. Ilmselt hoiab tagasi, kui mitte muu, siis see, et "mida inimesed minust arvaksid, kui ma käituks järsku nagu segane."
Aga tarvitseb vaid abikaasast lahku minna, kui miski jõud sunnib käituma vastikult, veel vastikumalt ja täiesti ebainimlikult. Tarvis eksile käkki keerata, saagu või endal sitem.
Lahutus muidugi on trauma. Huvitav on see, et lahutus näib olevat raskem trauma kui abikaasa surm. Lesed saavad leinast ükskord üle; võibolla mitte päriselt ja lõplikult, aga vähemalt ei muutu nad kibestunud lurjusteks. Või ma eksin? Ma olen lugenud kahte leinablogi, kahte meest, kes on oma naise kaotanud ja nende kurbus on olnud nii sügav ja ilus, et kohati tekib kahtlus, kas sellised mehed on ikka tegelikult olemas või on mõni naine nad välja mõelnud.
Blogisid, kus kirjutatakse lahutusest ja lihtsalt lahkuminekust, on tunduvalt rohkem ja ... põhiliselt kirjeldavad seal mahajäetud naised oma eksmehe sigategusid, läbivaks teemaks laste elatusraha maksmatajätmine, aga vähemalt üks eriti markantne näide teise poole pealt on meil ju ka. Piinatud hingede karjed, mitte midagi ilusat. Pikalt piinatud hinged aga moonduvad pöördumatult ja jäävadki sellisteks väärakateks.
Huvitav, kas on asi vaid selles, et meil puudub lahutamise kultuuri kiht? Surmaga toimetulemist on inimkond harjutanud oma algusaegadest saadik ja igas kultuuris on sõelale jäänud parimad praktikad. Vendetta on välja surnud, matusekombed on hästi sisse harjutatud, igaüks teab, mida sobib teha, kus nutta, kus vapper olla ja mida temalt üleüldse oodatakse. Kombestik aitab suuremast valust läbi.
Aga massiliselt lahutama oleme hakanud alles viimase saja aasta jooksul, see pole aeg, mille jooksul jõuaks koguneda märkimisväärne ühiskondlik kogemus, et kuidas väärikalt lahutussšokist üle saada. Pole olnud vanaemasid, kes lapsukesele tarkusesõnu peale oleks lugenud: "kui sa ükskord suureks saad, ja mehest lahku lähed, ära sa lapsuke hakka oma lastele isast halba rääkima, see ei ole ilus. ...ja siis ratsutas vapper prints printsessi juurest lossist minema uue printsessi juurde, kes oli veelgi noorem ja ilusam, aga kord kuus saatis ta vanale printsessile pool kotti kulda, et tema lastel oleks hea toit laual ja ilusad riided seljas, ja igal teisel laupäeval ratsutas ta vana printsessi lossi juurde, et kohtuda oma väikese poja ja tütrega ja näha, kuidas nad sirguvad. Ja lapsed olid alati väga rõõmsad, kui nad teda nägid, sest ta oli ju nende isa ja nad armastasid teda väga, nagu ka tema neid. Ja kui printsi uuel printsessil sündisid lapsed, siis mängisid nad kõik vahel koos, uue printsessi lapsed ja vana printsessi lapsed, sest nad olid ju vennad ja õed ja armastasid ükstest ja olid üksteisele toeks kuni surmani."
Ühesõnaga, meil on puudu lahutamise kultuur. Ei saa ju olla, et "kalla eksabikaasa sopaga üle, kasuta lapsi kättemaksuvahendina, mängi mäkra ja ära jumalapärast lastele elatusraha maksa" ongi meie kultuur. Peab ju olema paremaid võimalusi?
Aga tarvitseb vaid abikaasast lahku minna, kui miski jõud sunnib käituma vastikult, veel vastikumalt ja täiesti ebainimlikult. Tarvis eksile käkki keerata, saagu või endal sitem.
Lahutus muidugi on trauma. Huvitav on see, et lahutus näib olevat raskem trauma kui abikaasa surm. Lesed saavad leinast ükskord üle; võibolla mitte päriselt ja lõplikult, aga vähemalt ei muutu nad kibestunud lurjusteks. Või ma eksin? Ma olen lugenud kahte leinablogi, kahte meest, kes on oma naise kaotanud ja nende kurbus on olnud nii sügav ja ilus, et kohati tekib kahtlus, kas sellised mehed on ikka tegelikult olemas või on mõni naine nad välja mõelnud.
Blogisid, kus kirjutatakse lahutusest ja lihtsalt lahkuminekust, on tunduvalt rohkem ja ... põhiliselt kirjeldavad seal mahajäetud naised oma eksmehe sigategusid, läbivaks teemaks laste elatusraha maksmatajätmine, aga vähemalt üks eriti markantne näide teise poole pealt on meil ju ka. Piinatud hingede karjed, mitte midagi ilusat. Pikalt piinatud hinged aga moonduvad pöördumatult ja jäävadki sellisteks väärakateks.
Huvitav, kas on asi vaid selles, et meil puudub lahutamise kultuuri kiht? Surmaga toimetulemist on inimkond harjutanud oma algusaegadest saadik ja igas kultuuris on sõelale jäänud parimad praktikad. Vendetta on välja surnud, matusekombed on hästi sisse harjutatud, igaüks teab, mida sobib teha, kus nutta, kus vapper olla ja mida temalt üleüldse oodatakse. Kombestik aitab suuremast valust läbi.
Aga massiliselt lahutama oleme hakanud alles viimase saja aasta jooksul, see pole aeg, mille jooksul jõuaks koguneda märkimisväärne ühiskondlik kogemus, et kuidas väärikalt lahutussšokist üle saada. Pole olnud vanaemasid, kes lapsukesele tarkusesõnu peale oleks lugenud: "kui sa ükskord suureks saad, ja mehest lahku lähed, ära sa lapsuke hakka oma lastele isast halba rääkima, see ei ole ilus. ...ja siis ratsutas vapper prints printsessi juurest lossist minema uue printsessi juurde, kes oli veelgi noorem ja ilusam, aga kord kuus saatis ta vanale printsessile pool kotti kulda, et tema lastel oleks hea toit laual ja ilusad riided seljas, ja igal teisel laupäeval ratsutas ta vana printsessi lossi juurde, et kohtuda oma väikese poja ja tütrega ja näha, kuidas nad sirguvad. Ja lapsed olid alati väga rõõmsad, kui nad teda nägid, sest ta oli ju nende isa ja nad armastasid teda väga, nagu ka tema neid. Ja kui printsi uuel printsessil sündisid lapsed, siis mängisid nad kõik vahel koos, uue printsessi lapsed ja vana printsessi lapsed, sest nad olid ju vennad ja õed ja armastasid ükstest ja olid üksteisele toeks kuni surmani."
Ühesõnaga, meil on puudu lahutamise kultuur. Ei saa ju olla, et "kalla eksabikaasa sopaga üle, kasuta lapsi kättemaksuvahendina, mängi mäkra ja ära jumalapärast lastele elatusraha maksa" ongi meie kultuur. Peab ju olema paremaid võimalusi?
teisipäev, 11. detsember 2007
hea ost

Kord ostsin ma meeltesegaduses samssjalanõude puhastamise harja. Leidsin selle odava kraami kastist, oli alla hinnatud viiekümnelt kroonilt viieteistkümnele või midagi umbes nii; no mis ma teha sain, pidin ju ostma. Midagi sellega puhastada mul parajasti küll ei olnud, aga ju ma lootsin, et ehk tulevikus kunagi ostan ka samssjalanõusid.
No teate selline väikene käepidemega harjakene, ühel pool on tavalised tugevapoolsed harjased ja teisel pool kummiharjased ja nende vahel veel selline kaabitsa moodi kõvast kummist serv.
Vat see harjakene osutus üheks erakordselt õnnestunud ostuks: mu kass jumaldas seda. Kui ta muidu kammimist eriti ei sallinud, siis selle harjaga oli ta nõus end tundide kaupa nühkida laskma. Lõi aga nurru ja pistis nina ise harjakese alla, lasi üle pea silitada ja siis tuli uuesti ninaga. Ise täiesti ekstaasis.
Halba ostu ma pean veel mõtlema. Ilmselt telekas. See kuramus raiskab mul kogu vaba aja ära, lugeda saab ainult reklaamipauside ajal;)
esmaspäev, 10. detsember 2007
Näe!
See Blogger on nisuke imelik, puudub see funktsioon, et näeks viimati laekunud kommentaare, just kuupäeva järgi; kommentaarid on ainult postituse järgi. Niimoodi jäävad vanematele postitustele tulnud kommentaarid kahe silma vahele. Nüüd leidsin juhtumisi ühe sihukese olulist infot sisaldava kommentaari. Tõstan ta siia välja, et teised huvilised ka näeks:
Helve said...
Tere ja vabandan, et nüüd reklaami postitan, aga kuidagi peab ju info huvilisteni jõudma.
Oleme alustanud biolagunevate prügikottide maaletoomist ja jaemüüki veel pole jõudnud. Seniks on huvilistel võimalik kotte meie kodulehe www.biostore.ee kaudu tellida
Parimate tervitustega,
Helve
reede, 9. November 2007. a 12:09
Helve said...
Tere ja vabandan, et nüüd reklaami postitan, aga kuidagi peab ju info huvilisteni jõudma.
Oleme alustanud biolagunevate prügikottide maaletoomist ja jaemüüki veel pole jõudnud. Seniks on huvilistel võimalik kotte meie kodulehe www.biostore.ee kaudu tellida
Parimate tervitustega,
Helve
reede, 9. November 2007. a 12:09
puuduliku funktsionaalsusega mobiiltelefon
Praegu müügil olevad mobiilid on nagu Šveitsi armeenoad: olemas on kõik, mida ainult ette võib kujutada! Suur ja väike tera! Kahvel! Korgitser! Kruvikeeraja! Viil!
Kes meist poleks omal ajal unistanud Šveitsi armeenoast!
Mõnel meist on see lapsepõlveunistus täitunud ja mõnel on nuga isegi alati kaasas, aga prae kallale asume millegipärast ikka tavalise lihtlabase lauanoaga.
OK, mingil salapärasel majanduslikul põhjusel on mobiilitootjatel kasulikum kõikvõimalikud lisad kõigile toodetavatele mobiilidele juurde panna, mitte toota vastavalt erinevate tarbijagruppide vajadustele, näiteks ei ole olemas lihtsat mobiili, mis on ette nähtud ainult helistamiseks ja sobiks oma funktsionaalsuselt ja hinnalt pensionärile, kes ei taha tänapäeva tehnika võidukäiguga kaasa joosta ja jooksu pealt pidistada ja videot filmida. Ilma fotokata mobiile enam üldse ei toodeta!
No aga sel juhul - ma ei saa aru, miks puudub mu mobiilil korgitser???
Rumalad, rumalad mobiilitootjad.
Kes meist poleks omal ajal unistanud Šveitsi armeenoast!
Mõnel meist on see lapsepõlveunistus täitunud ja mõnel on nuga isegi alati kaasas, aga prae kallale asume millegipärast ikka tavalise lihtlabase lauanoaga.
OK, mingil salapärasel majanduslikul põhjusel on mobiilitootjatel kasulikum kõikvõimalikud lisad kõigile toodetavatele mobiilidele juurde panna, mitte toota vastavalt erinevate tarbijagruppide vajadustele, näiteks ei ole olemas lihtsat mobiili, mis on ette nähtud ainult helistamiseks ja sobiks oma funktsionaalsuselt ja hinnalt pensionärile, kes ei taha tänapäeva tehnika võidukäiguga kaasa joosta ja jooksu pealt pidistada ja videot filmida. Ilma fotokata mobiile enam üldse ei toodeta!
No aga sel juhul - ma ei saa aru, miks puudub mu mobiilil korgitser???
Rumalad, rumalad mobiilitootjad.
teisipäev, 4. detsember 2007
jonn
Täna hommikul tuli bussi nuttev laps. Ma tundsin ta häälest kohe ära: kord me juba sõitsime ühes bussis, aga tookord ta röökis. Väike laps, umbes kaheaastane, aga väga tugev ja visa. Oskas juba veidi rääkida: ei taha istuda!, ei taha kummikuid!, ära tee! ja seda kõike meeletu rabelemise saatel. Ema ei püüdis teda süles kinni hoida, aga aeg-ajalt õnnestus lapsel ikkagi põrandale vingerdada, sealjuures osavalt kummikuid jalast nügides. Ainult oma mahlapudelit ei kaotanud ta hetkekski paremast käest. Ei olnud mingi lapse lutipudel, tavaline väike tüse klaasist mahlapudel oli, millel laps ei ulatanud korralikult ümbert kinnigi hoidma. Tookord ma istusin nende kõrval ja püüdsin aidata emal last kinni hoida ja kummikuid jalga tagasi toppida ja isegi lapsega rahustavalt rääkida, aga ema ütles, et sellest pole abi ja laps tuleb lihtsalt rahule jätta. Püüdes ise vingerdavat ja röökivat last takistada bussist põgenemast.
Kui ma kümme lõpmata pikka minutit hiljem oma peatuses bussist pääsesin, röökis laps ikka veel ja ta suu ümber oli kogunenud vahtu.
Täna hommikul oli see laps palju rahulikum: ta mitte ei röökinud vaid nuttis ja oma sõnumi oli ta seekord sõnastanud positiivselt: tahan koju!, lähme koju!. Niimoodi muidugi visalt ja vahet pidamata, kuni ma lõpuks maha sain minna.
Kuigi ma tean, et ma ei suuda aidata ja et minu abi ei vajata, sellist hädakisa on kohutavalt raske taluda. Ma ei suutnud raamatut lugeda ja ma sain aru, et kogu bussitäis rahvast kuulab häiritult lapse nuttu.
Vaene emme.
Kui ma kümme lõpmata pikka minutit hiljem oma peatuses bussist pääsesin, röökis laps ikka veel ja ta suu ümber oli kogunenud vahtu.
Täna hommikul oli see laps palju rahulikum: ta mitte ei röökinud vaid nuttis ja oma sõnumi oli ta seekord sõnastanud positiivselt: tahan koju!, lähme koju!. Niimoodi muidugi visalt ja vahet pidamata, kuni ma lõpuks maha sain minna.
Kuigi ma tean, et ma ei suuda aidata ja et minu abi ei vajata, sellist hädakisa on kohutavalt raske taluda. Ma ei suutnud raamatut lugeda ja ma sain aru, et kogu bussitäis rahvast kuulab häiritult lapse nuttu.
Vaene emme.
laupäev, 1. detsember 2007
teisipäev, 27. november 2007
laupäev, 24. november 2007
kolmapäev, 21. november 2007
väga raske käänata
Täna, mu väikesed lugejad, tahaksin ma teile rääkida ühest väga raskest sõnast. See sõna on "dušš".
Eesti keeles on nimelt selline reegel, et f-i ja š õigekirjutus käib p, t, k, mitte s-i kirjutamise reeglite järgi. See tähendab, et lühikest f-i ja š-d ei ole, pikk kirjutatakse ühe tähega ja ülipikk kahe tähega.
Seega, kallid lugejad, tuleb teil käia duši all, kuigi soovi korral võite te võtta ka dušši. Pall ei veere teil ju kappi alla, vaid ikka kapi alla. Autot ei ostnud te mitte priske pappi eest, vaid priske papi eest. Samamoodi ei maksa minna ka dušši alla, vaid parem on käia duši all.
See eesti keele reegel muide kehtib ka blogides;)
Eesti keeles on nimelt selline reegel, et f-i ja š õigekirjutus käib p, t, k, mitte s-i kirjutamise reeglite järgi. See tähendab, et lühikest f-i ja š-d ei ole, pikk kirjutatakse ühe tähega ja ülipikk kahe tähega.
Seega, kallid lugejad, tuleb teil käia duši all, kuigi soovi korral võite te võtta ka dušši. Pall ei veere teil ju kappi alla, vaid ikka kapi alla. Autot ei ostnud te mitte priske pappi eest, vaid priske papi eest. Samamoodi ei maksa minna ka dušši alla, vaid parem on käia duši all.
See eesti keele reegel muide kehtib ka blogides;)
esmaspäev, 19. november 2007
november
Kõik mu jalanõud, millega praegu välja kõlbaks minna, on märjad. Välja arvatud need saapad, mille kontsaplekk kolme päeva eest kaduma läks. Õigupoolest on märjad ka ühed kingad, millega praegu ei kõlbagi eriti välja minna, sest lume ja jää peal käimiseks on need liiga libedad. Nendega ma lähen täna õhtul koju.
pühapäev, 18. november 2007
imede ime - Sofie käis talvel metsas!
Eile sõidutati mind koos paarikümne teise abi- ja pärispolitseinikuga sõjandustallu topograafia koolitusele. Läksin sinna ootuses , et teoreetiline osa pakub midagi uut ja huvitavat, ja lootuses, et praktiline osa õnnestub kuidagi üle elada, aga tegelikult tuli välja, et päeva kogu väärtus tulenes hoopis sellest praktilisest osast: veetsime päeva imeilusas lumises metsas. Ma kinnitan teile, et mind poleks talvisesse metsa meelitanud mingi muu imenipiga, ainult teoreetilise koolituse lubadusega;)
Tegelikult ei rääkinud meie tore soome lektor meile midagi, mida ma juba keskkoolis õppinud poleks. OK, kompassiga suuna võtmine oli asi, mille meenutamine läks asja ette. Mets see-eest oli imekaunis ja väga vaheldusrikas, lisaks oli meil vedanud ilmaga. Toredate inimeste seltskond kauba peale.
Asja idee oli muidu selles, et vahel eksivad inimesed metsa ära ja siis tuleb saata politsei neid taga otsima, ja et siis otsijad ise kaotsi ei läheks.
Seekord me kedagi metsa ei kaotanud;)
reede, 16. november 2007
alasti tõde
Ähh, inimesed saavad aru küll, mis sobib ja mis ei sobi; ka tänapäeva noored.
Keegi ei pane pahaks, et korralikus ülikonnas härrasmees varjab meie eest "kogu tõde". Aga liputajat, kes ju ometi näitab meile asju nii, nagu need tegelikult on, peetakse perverdiks. Uuemal ajal peetakse haigeks, aga lugu ikka ei peeta.
See muidugi ei sega piilumast, uudishimu ja vastikusega.
Alastuses iseenesest pole ju midagi halba. Õiges kohas on see hea ja ilus. Ole ainult mees ja tee vahet, kus on õige, kus vale koht.
Keegi ei pane pahaks, et korralikus ülikonnas härrasmees varjab meie eest "kogu tõde". Aga liputajat, kes ju ometi näitab meile asju nii, nagu need tegelikult on, peetakse perverdiks. Uuemal ajal peetakse haigeks, aga lugu ikka ei peeta.
See muidugi ei sega piilumast, uudishimu ja vastikusega.
Alastuses iseenesest pole ju midagi halba. Õiges kohas on see hea ja ilus. Ole ainult mees ja tee vahet, kus on õige, kus vale koht.
neljapäev, 15. november 2007
Mis tõde???
On asju, mis võivad olla tõde, aga millest siiski rääkida ei tohi, kui kõik asjaosalised selleks oma selgesõnalist nõusolekut pole andnud.
On asju, mida aetakse kahekesi, õigustatud ootuses, et need nende kahe vahele jäävadki. Inimesed saavad aru küll, millest sobib teistele rääkida ja millest ei sobi. Piir sobimatu ja sobiva vahel pole ehk väga täpne ja terav, aga igas kultuuris siiski rangelt paigas. Reeglid on ka erandite jaoks: arstile võib rääkida, aga sel juhul ei luba arstieetika arstil sellest kellelegi edasi rääkida. Kui mõlemad osapooled seda soovivad, võivad nad oma intiimelust pajatada kellele tahavad. Aga kui üks osapooltest pole avalikustamiseks luba andnud, siis kumbki ei räägi. Intiimelu pole mingi “tõde”, mida kogu maailmale kuulutama peaks.
Mina ei ole kindel, et kõik, mis teatud blogis kirjas on, oleks tõde. Eks ole blogi autor ka ise öelnud, et tegemist olevat ilukirjandusega. Noh, samas ütleb ta mujal jälle, et ainult tõtt ta räägibki, nii et pole sugugi kindel, kas ta isegi enam vahet teeb; aga see polegi oluline. Tõde või vale, oma ekskaasa intiimelust ei räägita. Ja niivõrd kui su oma intiimelu puudutab su ekskaasat, ei avalikustata ka omaenese intiimelu. Leping, et teie intiimelu on teievaheline asi, on teie abielulepingu iseenesestmõistetav osa, mis sest, et seda pole kusagil kirja pandud ega isegi sõnastatud. See on kirjas teie südames ja abielu alguses oli kiri ju veel täiesti loetav? Vat sellega on lugu nii, et selle lepingu kehtivus ei lõppe suhte lõpuga.
Sa võid kakelda, et end kaitsta, aga kui sa tahad kaklusest inimnäolisena väljuda, siis isegi kakluses on mõned alatud võtted keelatud.
Inetud teod on inetud ja punkt. Täiesti sõltumatult sellest, mida vastane tegi või ei teinud. Vastase alatud võtted ei õigusta sinu enda isiklikku alatust. Alati on valik, kas jääda inimlikuks ja väärikaks või laskuda sigade tasemele. Täiesti SÕLTUMATULT sellest, kas su vastane on sigade tasemel või ei. Alatus on sinu isiklik valik. Alatuse õigustamine sellega, et “aga tema tegi enne... aga tema tegi nii...”- niiiiii algkooli kolmanda klassi tase. Hiljemalt lahutuse ajaks võiks ikka täiskasvanuks saada ja ise oma tegude eest vastutama hakata. Kas sul siis oma tahet ei olegi? Vaatamata sellele, mis sigadusi keegi teine ajaloo vältel on teinud – sinu sigadused on sinu tehtud ja mitte miski ei SUNDINUD sind selleks. Sa käitusid alatult, sest sa otsustasid alatu olla. Ja kui sellest väheks näis jäävat, siis veel alatum. Ja siis läks juba allamäge peadpööritava kiirusega...
Noh, aga kui sa ei kakle enam oma vastasega, vaid tormad vahkvihas peksma iga juhuslikku möödujat, kes söandab öelda, “ära kakle,”?
Psühhiaater on see, kes paneb diagnoosi ja määrab rohud. Haigele inimesele kiirabi kutsumiseks ei pea olema meditsiiniharidust.
On asju, mida aetakse kahekesi, õigustatud ootuses, et need nende kahe vahele jäävadki. Inimesed saavad aru küll, millest sobib teistele rääkida ja millest ei sobi. Piir sobimatu ja sobiva vahel pole ehk väga täpne ja terav, aga igas kultuuris siiski rangelt paigas. Reeglid on ka erandite jaoks: arstile võib rääkida, aga sel juhul ei luba arstieetika arstil sellest kellelegi edasi rääkida. Kui mõlemad osapooled seda soovivad, võivad nad oma intiimelust pajatada kellele tahavad. Aga kui üks osapooltest pole avalikustamiseks luba andnud, siis kumbki ei räägi. Intiimelu pole mingi “tõde”, mida kogu maailmale kuulutama peaks.
Mina ei ole kindel, et kõik, mis teatud blogis kirjas on, oleks tõde. Eks ole blogi autor ka ise öelnud, et tegemist olevat ilukirjandusega. Noh, samas ütleb ta mujal jälle, et ainult tõtt ta räägibki, nii et pole sugugi kindel, kas ta isegi enam vahet teeb; aga see polegi oluline. Tõde või vale, oma ekskaasa intiimelust ei räägita. Ja niivõrd kui su oma intiimelu puudutab su ekskaasat, ei avalikustata ka omaenese intiimelu. Leping, et teie intiimelu on teievaheline asi, on teie abielulepingu iseenesestmõistetav osa, mis sest, et seda pole kusagil kirja pandud ega isegi sõnastatud. See on kirjas teie südames ja abielu alguses oli kiri ju veel täiesti loetav? Vat sellega on lugu nii, et selle lepingu kehtivus ei lõppe suhte lõpuga.
Sa võid kakelda, et end kaitsta, aga kui sa tahad kaklusest inimnäolisena väljuda, siis isegi kakluses on mõned alatud võtted keelatud.
Inetud teod on inetud ja punkt. Täiesti sõltumatult sellest, mida vastane tegi või ei teinud. Vastase alatud võtted ei õigusta sinu enda isiklikku alatust. Alati on valik, kas jääda inimlikuks ja väärikaks või laskuda sigade tasemele. Täiesti SÕLTUMATULT sellest, kas su vastane on sigade tasemel või ei. Alatus on sinu isiklik valik. Alatuse õigustamine sellega, et “aga tema tegi enne... aga tema tegi nii...”- niiiiii algkooli kolmanda klassi tase. Hiljemalt lahutuse ajaks võiks ikka täiskasvanuks saada ja ise oma tegude eest vastutama hakata. Kas sul siis oma tahet ei olegi? Vaatamata sellele, mis sigadusi keegi teine ajaloo vältel on teinud – sinu sigadused on sinu tehtud ja mitte miski ei SUNDINUD sind selleks. Sa käitusid alatult, sest sa otsustasid alatu olla. Ja kui sellest väheks näis jäävat, siis veel alatum. Ja siis läks juba allamäge peadpööritava kiirusega...
Noh, aga kui sa ei kakle enam oma vastasega, vaid tormad vahkvihas peksma iga juhuslikku möödujat, kes söandab öelda, “ära kakle,”?
Psühhiaater on see, kes paneb diagnoosi ja määrab rohud. Haigele inimesele kiirabi kutsumiseks ei pea olema meditsiiniharidust.
mis tsensuur?
Tsensuur on üks asi, leimaga võitlemine üks hoopis teine asi. See, mis Blog.tr.ee-s viimasel ajal toimus, sarnanes juba tänavarahutustega. Inimestel peab olema õigus meelt avaldada, aga see ei tähenda, et me peaks sallima meeleavalduse ülekasvamist tänavarahutusteks. Kui asi läheb vitriinide sissepeksmiseni ja poodide rüüstamiseni, siis ei jää muud üle, kui märatsev jõuk jõuga laiali peksta. Ei. Jää. Muud. Üle.
Keegi pole ühtegi blogi ära keelanud, mõnedele blogidele lihtsalt ei viidata ajutiselt avalikus kohas. See on lihtsalt rahustamismeede. Pole midagi parata, internetis tuleb kah ette madalalaubalist märatsemist, ja et see on probleem, seda näitab juba sõna "leim" kasutuselevõtt ja ka mitmete leimavastaste saitide olemasolu. Õnneks on targad inimesed andnud ka soovitusi, kuidas selliseid situatsioone ära hoida ja kuidas neid nende puhkemisel maha rahustada.
Eri küsimus on mudugi see, et mõne blogija puhul (vat ei nimeta) ei ole tegemist enam käitumishäirega, vaid märksa tõsisema meditsiinilise probleemiga. (Jah, ei saanud minagi päris lugemata jätta.) Arvata on, et neid mingi ajutine esilehelt kõrvaldamine tõesti ei muuda, selleks on tarvis ikka arsti ja kangeid tablette. Inimestel on abi vaja, mõistate!
Keegi pole ühtegi blogi ära keelanud, mõnedele blogidele lihtsalt ei viidata ajutiselt avalikus kohas. See on lihtsalt rahustamismeede. Pole midagi parata, internetis tuleb kah ette madalalaubalist märatsemist, ja et see on probleem, seda näitab juba sõna "leim" kasutuselevõtt ja ka mitmete leimavastaste saitide olemasolu. Õnneks on targad inimesed andnud ka soovitusi, kuidas selliseid situatsioone ära hoida ja kuidas neid nende puhkemisel maha rahustada.
Eri küsimus on mudugi see, et mõne blogija puhul (vat ei nimeta) ei ole tegemist enam käitumishäirega, vaid märksa tõsisema meditsiinilise probleemiga. (Jah, ei saanud minagi päris lugemata jätta.) Arvata on, et neid mingi ajutine esilehelt kõrvaldamine tõesti ei muuda, selleks on tarvis ikka arsti ja kangeid tablette. Inimestel on abi vaja, mõistate!
kolmapäev, 14. november 2007
No raamatutest mulle lihtsalt meeldib kirjutada!
Kaks Petrone Prindi raamatut tulid mulle külla täiesti juhuslikult. Tütar käis minu juures mingit asja ajamas ja need olid tal kotis, sest keegi, kellele ta need laenanud oli, oli nad just läbi saanud ja talle ära andnud, ja siis ta pakkus, et kas ma tahan kah lugeda. Kui mu tütar on mõne raamatu ära ostnud, siis see on minu jaoks täiesti pädev lugemissovitus, nii et muidugi ma tahtsin. Need oli Epp Petrone “Minu Ameerika” ja Dagmar Lambi “daki.elab.siin”
Ma olin mõlema blogisid lugenud, Epu oma hoolikalt ja Daki oma veidi, nii et ma arvasin, et ma tean, mis sorti raamatud need on. Ja nad olidki umbes niisugused, ainult et – paremad. Epu raamatusse olid lisaks blogijuttudele mõned mujal avaldatud artiklid juurde pandud ja see oli hea, sest blogi oli mul ju loetud ja oli tore, et midagi uut kah oli. Daki blogijuttudega oli vastupidi – sealt oli suurem osa välja roogitud ja väike osa raamatusse pandud ja see oli väga hea. See oli palju parem kui blogi ise. Nagu luuletus.
Epu Ameerika meeldis mulle sellepärast, et Epp kohe oskab näha. Olulist ja huvitavat. Ja kirjutada oskab kah hästi. Ma pole ise Ameerikas käinud – ma pole üldse eriti reisinud – aga just Eppu lugedes hakkasin mõistma, miks peab ikka reisima, ja mitte ainult reisima, vaid elama vahepeal mõnel võõral maal: et näha asju teistsuguse kultuuri vaatenurgast, et mõista, et maailm ON mitmekesine ja et meie oma väike madal mätas ei tarvitse olla see ainus ja õige. Epu suhtumine teistsugustesse nähtustesse on just selline paras, natuke võõristav, samas mõista tahtev, mitte hukkamõistev.
Ja mul oli tõesti tunne, et nüüd ma tean üht-teist Ameerika ja New Yorgi kohta. Midagi, mida tasub teada.
Just sel ajal pidasime tööl lahkumispidu: ühel mu töökaaslasel tuli New Yorki diplomaadiprouaks minna. Mida kinkida lahkumiskingiks inimesele, kes kahel viimasel nädalal on koostanud oma asjade nimekirja ja need, jumal seda teab, diplomaatilise pagasina või, laevale laadinud ja Ameerika poole teele saatnud? Me mõtlesime, et me parem ei tekita talle probleeme mingi ootamatu pagasi näol ja tõime ainult lilli. Aga viimasel hetkel pistsin talle veel pihku ka oma tütrelt laenatud ja juba mitme inimese poolt läbiloetud “Minu Ameerika” köite. Tütar lubas;) Tundus lihtsalt, et see on sobiv asi anda inimesele, kes kerge pagasiga ootab oma lendu New Yorki, et seal mõneks aastaks paigale jääda. Ja teisalt tundus, et sellele raamatule meeldiks olla reisilektüüriks kellelegi, kes on teel New Yorki ja peab sinna mõneks ajaks paigale jääma. Ja töökaaslane lubas, et kui ta Eestisse käima tuleb, siis toob raamatu tagasi, sest siis ongi põhjust tulla ja meie juurest kah läbi astuda.
Inimesed, kes on reisinud ja võõraid maid näinud, muutuvad huvitavamaks. Mul on tunne, et ka raamatud muutuvad huvitavamaks ja väärtuslikumaks, kui neil õnnestub mõnel põneval reisil ära käia;) Nii et ma ootan huviga, millal ma saan tagasi oma tütre Epp Petrone “Minu Ameerika” (on alles lause, kas pole?;)
Ma olin mõlema blogisid lugenud, Epu oma hoolikalt ja Daki oma veidi, nii et ma arvasin, et ma tean, mis sorti raamatud need on. Ja nad olidki umbes niisugused, ainult et – paremad. Epu raamatusse olid lisaks blogijuttudele mõned mujal avaldatud artiklid juurde pandud ja see oli hea, sest blogi oli mul ju loetud ja oli tore, et midagi uut kah oli. Daki blogijuttudega oli vastupidi – sealt oli suurem osa välja roogitud ja väike osa raamatusse pandud ja see oli väga hea. See oli palju parem kui blogi ise. Nagu luuletus.
Epu Ameerika meeldis mulle sellepärast, et Epp kohe oskab näha. Olulist ja huvitavat. Ja kirjutada oskab kah hästi. Ma pole ise Ameerikas käinud – ma pole üldse eriti reisinud – aga just Eppu lugedes hakkasin mõistma, miks peab ikka reisima, ja mitte ainult reisima, vaid elama vahepeal mõnel võõral maal: et näha asju teistsuguse kultuuri vaatenurgast, et mõista, et maailm ON mitmekesine ja et meie oma väike madal mätas ei tarvitse olla see ainus ja õige. Epu suhtumine teistsugustesse nähtustesse on just selline paras, natuke võõristav, samas mõista tahtev, mitte hukkamõistev.
Ja mul oli tõesti tunne, et nüüd ma tean üht-teist Ameerika ja New Yorgi kohta. Midagi, mida tasub teada.
Just sel ajal pidasime tööl lahkumispidu: ühel mu töökaaslasel tuli New Yorki diplomaadiprouaks minna. Mida kinkida lahkumiskingiks inimesele, kes kahel viimasel nädalal on koostanud oma asjade nimekirja ja need, jumal seda teab, diplomaatilise pagasina või, laevale laadinud ja Ameerika poole teele saatnud? Me mõtlesime, et me parem ei tekita talle probleeme mingi ootamatu pagasi näol ja tõime ainult lilli. Aga viimasel hetkel pistsin talle veel pihku ka oma tütrelt laenatud ja juba mitme inimese poolt läbiloetud “Minu Ameerika” köite. Tütar lubas;) Tundus lihtsalt, et see on sobiv asi anda inimesele, kes kerge pagasiga ootab oma lendu New Yorki, et seal mõneks aastaks paigale jääda. Ja teisalt tundus, et sellele raamatule meeldiks olla reisilektüüriks kellelegi, kes on teel New Yorki ja peab sinna mõneks ajaks paigale jääma. Ja töökaaslane lubas, et kui ta Eestisse käima tuleb, siis toob raamatu tagasi, sest siis ongi põhjust tulla ja meie juurest kah läbi astuda.
Inimesed, kes on reisinud ja võõraid maid näinud, muutuvad huvitavamaks. Mul on tunne, et ka raamatud muutuvad huvitavamaks ja väärtuslikumaks, kui neil õnnestub mõnel põneval reisil ära käia;) Nii et ma ootan huviga, millal ma saan tagasi oma tütre Epp Petrone “Minu Ameerika” (on alles lause, kas pole?;)
esmaspäev, 12. november 2007
must on uus blond
(Kaubamajas olid soodsa hinnaga juuksevärvid, võtsin karbi "loomulikku tuhkblondi", et juuksejuured üle värvida. Tea, kas jätsin õige värvi liiga kauaks pähe või?)
pühapäev, 11. november 2007
kolmapäev, 7. november 2007
eakohane
Milline on eakohane käitumine? eakohane väljanägemine? Ma kahtlustan, et suuremalt osalt selline käitumine ja väljanägemine, mis su vanematel oli, kui nad olid nii vanad kui sina praegu.
Eakohase väljanägemise saavutamiseks peaks ma tegema keemilised lokid ja rullisoengu, laskma selle üle tõhusa juukselakikogusega ja muidugi kandma riideid, mis näeksid välja nagu nõukogudeaegne masstoodang. Kust selliseid riideid tänapäeval üldse saab?
Ja blogida muidugi ei tohiks, blogimine on ju noorte värk ja vanainimesele ei sobi käituda nii nagu noored.
Mul pole lähemal ajal plaanis eakohaselt käituma hakata.
Eakohase väljanägemise saavutamiseks peaks ma tegema keemilised lokid ja rullisoengu, laskma selle üle tõhusa juukselakikogusega ja muidugi kandma riideid, mis näeksid välja nagu nõukogudeaegne masstoodang. Kust selliseid riideid tänapäeval üldse saab?
Ja blogida muidugi ei tohiks, blogimine on ju noorte värk ja vanainimesele ei sobi käituda nii nagu noored.
Mul pole lähemal ajal plaanis eakohaselt käituma hakata.
pühapäev, 4. november 2007
Kas sina oled mind sel talvel juba toitnud?
Kui oktoobri lõpus ilmad külmaks läksid, tulid tihased ja koputasid aknale. Mina seepeale muidugi tõttasin poodi ja nõudsin linnukeste sööki, et linnukesed juba küsivad. Vanasti oli Pääsküla poes kogu aeg küll tihaste rasvapalle, küll seemnesegu. Nüüd on vastremonditud poes terve seinatäis koduloomade kaupu, aga linnukestele mitte kui midagi. Õnneks leidub inimesetoidu riiulis suure pakiga päevalilleseemneid.
Aga niipea, kui ma neid päevalilleseemneid akna taha lindude söögimajasse puistasin, tormasid kohale tuvid, trügisid, kaklesid, tallasid söögimaja katuse katki ja muudkui nokkisid ja nokkisid ja ei jätnud järele enne kui seemned viimseni otsas olid. Tihastele ja oravatele ei jäänud midagi.
Siis ma olin sunnitud välja mõtlema midagi spetsiaalselt tihastele kättesaadavat ja nüüd kõlguvad päevalilleseemned mu akna taga nööri külge seotud auklikuks lõigatud plastpudelis. Arvuti taga istudes näen tihaste akrobaatikatrikke, otse monitori taga. Tihased on väga ettevaatlikud. Alguses nad passivad aknataguse männi otsas. Siis lendavad lähemale, kas linnumaja katusele või vertikaalsele seinale akna kõrval, ja uurivad hetke olukorda. Alles siis teevad kiire sööstlennu seemnepudeli juurde, haaravad kiiresti terakese nokka ja sööstavad jälle männi otsa toitu nautima.
laupäev, 3. november 2007
miks naistele ei meeldi mehed, kes täpselt teavad, mis naistele meeldib
Oh, oh. Lugesin Kati kirjutist ja vaatasin siis ka, mis teda ajendas nii kirjutama ja see, mis ma sealt lugesin, eriti arvestades meeste kiitvaid kommentaare, ajas, vabandage väljendust, sita keema küll. Aga kuidagi peavad ju poistest mehed saama ja eks sellised teooriad naiste ja suhete kohta käivad siis vist suurekskasvamise juurde, umbes nagu leetrid ja sarlakid? Kasvab ehk veel ja saab üle? Aga mis siis, kui ei saa? Ühest ebaõnnestunud suhtest ühe naisega teeb poiss kardinaalsed järeldused kogu naissoo suhtes ja ehitab kogu oma elu suhteid üles just sellele teooriale tuginedes ja kohtleb kõki naisi nii, nagu ta oleks ehk pidanud kohtlema seda esimest. No täpsustame, kohtleb teist naist, nagu oleks meeldinud esimesele, kolmandat, nagu oleks meeldinud esimesele ja teisele, neljandat, nagu oleks meeldinud esimesele, teisele ja kolmandale jne. Selle asemel, et uurida välja, milline on see naine, kellega ta parajasti suhteid üritab luua ja mis sellele meeldib. Tatsutahime ütles õigesti ja täpselt: naised on täpselt samasugused nagu mehed, erinevad nimelt. Oma vigadest tuleb muidugi õppida, aga vead ütlevad sulle midagi sinu enese kohta, mitte naiste kui selliste kohta.
Muidugi, kui jutt pole mitte suhetest, vaid sellest, kuidas tibi võimalikult kiiresti ja valutult voodisse saada, siis võib Miko teooriast ka abi olla. Ja hiljem on samast teooriast abi, kui tibi on ära tüüdanud ja tahaks tast lahti saada. No nii lihtsalt ei kujune välja mingit püsivat suhet, järelikult on lahku minna sedavõrra kergem. Ja lahku minna tuleb ilmtingimata, sest ei teine, kolmas ega neljas tibi EI ole samasugune kui see esimene ja mida püüdlikumalt poiss oma teooriate järgi naist "kohelda" üritab, seda sügavamale rappa ta läheb. Rääkimata sellest, et naine lihtsalt ei vasta nõudmistele. No ei ole selline kui see esimene.
See on oluline suhtumise vahe: kas mees arvab, et sa oled naine, ja kuna tal on naistega kogemusi, siis ta teab, mida sa tahad, või arvab mees, et sa oled naine, ja kuna tal on naistega kogemusi, siis võib ta välja uurida, milline sa oled ja mis sulle meeldib.
Ja teadagi, kus see suhtumise vahe eriti olulist rolli hakkab mängima: voodis. No kuidagi... muidu elus ikka üritatakse suhelda ja sobib viisakalt pärida, tahad sa teed või kohvi, aga voodis PEAB ju mees teadma, mis "naistele" meeldib... Nii hale on, kui ta märkab, et sinu puhul see, mis "naistele" meeldib, ei tööta, ja seepeale ta arvab, et ju siis ta sooritus polnud piisavalt tugev ja ta paneb auru juurde ja teeb seda, mis meeldib "naistele", aga sulle isiklikult mitte, lihtsalt kiiremini ja kõvemini:(
No ja kui mehe ego ei luba tal lasta end sinu reaktsioonidest juhtida, siis muidugi ei ela ta üle seda, kui sina peaksid voodis "kamandama" hakkama. Ja siis näeb naine, kuidas noormees ka teisel ja kolmandal ööl üritab sooritada sedasama võimlemiskava, mis juba esimesel korral läbi kukkus.
Ühesõnaga, mees suhtumisega "uuriks õige välja, mis sellele naisele meeldib" on naistega tutvumisel palju paremal stardipositsioonil kui mees, kes täitsa kindlalt teab, et naistele paipoisid ei meeldi.
Muide, see, et sa saad teada, mis naisele meeldib, ei tähenda, et sa tingimata seda tegema peaksid. Siin oleks suureks abiks teada ka seda, mis sulle endale meeldib. Siis saad otsustada, kas teie meeldimised omavahel üldse sobivad.
Ja mida nooremad on kõnesolevad mehed ja naised, seda suurem on tõenäosus, et meil mõlemil alles tuleb tasapisi välja uurida, MIS see siis on, mis neile meeldib. uskuge mind, see on tore ja lõbus! Mida vähem te usute end juba teadvat sellest, mis teisele meeldib, seda rohkem jääb teile selle väljauurimise lõbu.
Muidugi, kui jutt pole mitte suhetest, vaid sellest, kuidas tibi võimalikult kiiresti ja valutult voodisse saada, siis võib Miko teooriast ka abi olla. Ja hiljem on samast teooriast abi, kui tibi on ära tüüdanud ja tahaks tast lahti saada. No nii lihtsalt ei kujune välja mingit püsivat suhet, järelikult on lahku minna sedavõrra kergem. Ja lahku minna tuleb ilmtingimata, sest ei teine, kolmas ega neljas tibi EI ole samasugune kui see esimene ja mida püüdlikumalt poiss oma teooriate järgi naist "kohelda" üritab, seda sügavamale rappa ta läheb. Rääkimata sellest, et naine lihtsalt ei vasta nõudmistele. No ei ole selline kui see esimene.
See on oluline suhtumise vahe: kas mees arvab, et sa oled naine, ja kuna tal on naistega kogemusi, siis ta teab, mida sa tahad, või arvab mees, et sa oled naine, ja kuna tal on naistega kogemusi, siis võib ta välja uurida, milline sa oled ja mis sulle meeldib.
Ja teadagi, kus see suhtumise vahe eriti olulist rolli hakkab mängima: voodis. No kuidagi... muidu elus ikka üritatakse suhelda ja sobib viisakalt pärida, tahad sa teed või kohvi, aga voodis PEAB ju mees teadma, mis "naistele" meeldib... Nii hale on, kui ta märkab, et sinu puhul see, mis "naistele" meeldib, ei tööta, ja seepeale ta arvab, et ju siis ta sooritus polnud piisavalt tugev ja ta paneb auru juurde ja teeb seda, mis meeldib "naistele", aga sulle isiklikult mitte, lihtsalt kiiremini ja kõvemini:(
No ja kui mehe ego ei luba tal lasta end sinu reaktsioonidest juhtida, siis muidugi ei ela ta üle seda, kui sina peaksid voodis "kamandama" hakkama. Ja siis näeb naine, kuidas noormees ka teisel ja kolmandal ööl üritab sooritada sedasama võimlemiskava, mis juba esimesel korral läbi kukkus.
Ühesõnaga, mees suhtumisega "uuriks õige välja, mis sellele naisele meeldib" on naistega tutvumisel palju paremal stardipositsioonil kui mees, kes täitsa kindlalt teab, et naistele paipoisid ei meeldi.
Muide, see, et sa saad teada, mis naisele meeldib, ei tähenda, et sa tingimata seda tegema peaksid. Siin oleks suureks abiks teada ka seda, mis sulle endale meeldib. Siis saad otsustada, kas teie meeldimised omavahel üldse sobivad.
Ja mida nooremad on kõnesolevad mehed ja naised, seda suurem on tõenäosus, et meil mõlemil alles tuleb tasapisi välja uurida, MIS see siis on, mis neile meeldib. uskuge mind, see on tore ja lõbus! Mida vähem te usute end juba teadvat sellest, mis teisele meeldib, seda rohkem jääb teile selle väljauurimise lõbu.
kolmapäev, 31. oktoober 2007
ainult pikkadele
Olen lasknud sügiseti oma jalgtattale hoolduse teha ja jätnud ta siis talveks seisma. Mõtlesin, et sel aastal ehk ei jätagi pikka sõiduvahet. Kui on lumi ja libe või kõva pakane, siis muidugi rattaga ei sõida, aga globaalne soojenemine annab lootust, et ka talvekuudel on mitu kena sõiduilma. Ja üleüldse, praegu annab veel nii hästi sõita, nii et oleksin oma iga-aastast sügishooldust vist veel edasi lükanud, aga esikumm läks katki ja niikuinii tuli töökotta minna. Mina olen nimelt tibiautojuhi jalgratturist teisend: mul pole isegi rattapumpa, kui kumm läheb tühjaks, viin ratta töökotta, poisid pumpavad täis. Poisid ütlevad ka, kui on vaja õlitada või midagi. Noh, mida jalgtattaga tehakse. Ma ju ei tea, ma pole teinud. Seekord ütlesid poisid, et tuleb ära vahetada nii kett kui hammasrattad ja muidugi ütlesid nad veel mingeid asju, ja mina ütlesin, et tehku ära.
Ja siis olin ma kolm päeva ilma jalgrattata ja jube imelik oli. Mitte sellepärast, et sõita ei saanud; ega ma ei sõida alati iga päev. Sellepärast hoopis, et õhtul oli elutuba ilma rattata kuidagi lage ja tühi. Imelik oli üksi ilma rattata kodus olla.
Jalgrattapood oli ka oma varusid täiendanud ja lõpuks ometi sain ma endale need pika sõrmega jalgrattakindad, mida ma juba mitu kuud otsinud olen.
Üldiselt on ette nähtud, et kõik jalgratturid peavad olema pikad poisid. No seda näeb juba spordipoes müügil olevatest jalgrattariietest: kõik varrukad on ikka mitu meetrit pikad. Jalgrattapoe lett on ka nii kõrge, et ma pidin kikivarvul seisma, et näha, millal kaardimakseterminal mult PIN koodi tahab.
laupäev, 27. oktoober 2007
ülekäigumüstika
reede, 26. oktoober 2007
lugema peab! siis saab targemaks
Raamatuid tuleb lugeda! Ma pean siinkohal sügava piinlikkusega tunnistama, et kuigi Naomi Kleini No Logo ilmus juba 2000. aastal ja eesti keeleski on ta juba 2003. aastast täiesti olemas, lugesin ma selle raamatu läbi alles nüüd.
Ma ei tea, miks meile majandusteaduskonnas ei öeldud, et ilma seda raamatut lugemata oled ikka pooleldi loll. Minu meelest küll ei tohiks kelelegi majanduse alal magistrikraadi anda, kui ta pole kursis moodsate majandustrendide globaalse mõjuga. Tegelikult, keegi ei tohiks end haritud inimeseks pidada, kui ta pole kursis moodsate majandustrendide globaalse mõjuga. No Logo natuke harib selles asjas.
Kui te pole lugenud, siis olete muidugi kuulnud, et tegemist on raske brändistamise kriitikaga. Mina olin. Ma natuke nagu arvasin, et brändistamise kriitika mind nii primaarselt ei huvita ja et noh see laps- ja orajatöö kasutamine Nike poolt - ma ei tea, võibolla ma kartsin, et see hakkab mind emotsionaalselt liiga palju häirima. Mõnda asja on mugavam mitte teada;) Mitte et ma tahaks selliseid asju ignoreerida, pigem nii, et - ma olen niikuinii selle vastu, pole vaja mulle mingeid õudusi rääkida, et veenda mind lapstöö kasutamise halbuses.
Aga nagu ikka, ühes heas raamatus on rohkem, kui sa teadsid oodata. Naomi Kleini raamatus oli Suur Pilt. See aitas mul mõista seoseid, millele ma polnud varem mõelnud ja aitas mul saada selgust probleemides, millele ma OLIN mõelnud, aga mida ma polnud osanud seostada - ma ei tea, maailmaga?
Ühesõnaga raamat, mis tekitas uusi seoseid ja uusi mõtteid ja uut mõistmist.
Kas te teadsite, et on olemas ülemaailmne liikumine Võtame Tänavad Tagasi?;)
Massimeeleavaldustesse (üks VTT tegutsemisviise) suhtun ma aprillisündmustest alates suure ettevaatusega, liiga kergesti lähevad need käest ära ja esile pääsevad massi halvimad omadused (ei olnud need ainult venelased, kes aprillis lõhkusid ja marodöörisid, küllap küllap oli nii mõnigi purjus eesti töll rõõmsalt kambas), aga idee - tänavad ja väljakud avaliku ruumina taas inimeste käsutusse anda - no seda asja ma ju siin ajangi, kui tahan autosid kõnniteelt minema peletada.
No ja tuleb välja, et liiklust SAAB inimsõbralikuks teha ja et saab hea. Lugege Maris Sanderi intervjuud liiklusinsener Hans Mondermaniga viimases Eesti Ekspressis. Lugege netist, trükiversioon oli lühendatud.
Parem lugege mõlemat!
Pagana hea lugu! Ja jälle: inimesed käituvad nii, nagu neid suunatakse käituma. Meil ei arvesta autojuhid jalakäijaga sellepärast, et meil on välja kujunenud selline linnamiljöö ja liiklusolukord, mis õrnalt tõukab neid jalakäijatele pähe istuma. Noh ja mitte ainult, et ON juba välja kujumenud, kujundatakse aga edasi üha - ma ei ütle autosõbralikumaks - ei, jalakäijavaenulukumaks. Ja jalgrattavaenulikumaks.
Aeg oleks märgata, et ainult liiklusjärelvalve ja politsei ja karmima karistamisega enam asja vaos ei hoia, süsteem tuleks kriitilise pilguga üle vaadata. Mina olen siin oma blogis jalakäijate ja jalgratturite seisukohta kajastanud - et autojuhid teevad liiga ja ei arvesta; aga ega siis autojuhidki praeguse liiklusolukorraga rahul pole. Parkimisest vist rääkimata? Eks autojuhtidel läheks kah elu paremaks, kui seataks sisse mingi süsteem, mis sisaldaks rohket vastastikust arvestamist ja sõbralikkust.
Jah, pagan, kuidas seda küll saavutada, kui tegelikult on inimesed ametis hoopis arutamisega, kes kellelt altkäemaksu võttis või kus viibis kommunistlik noor Ansip 1905. aastal. (Vastus: antileninlikul platvormil).
neljapäev, 25. oktoober 2007
sügisränne
tali tuleb?
Jalgrattakiivriga sõitmine muutus liiga piinavalt külmaks. Püüdsin küll kiivri alla erinevaid mütse sobitada, aga kui üks asi on ikka tehtud spetsiaalselt nii, et ta tuule sulle hästi pähe suunaks, siis mütsid ei aita. Jalgrattapoest spetsiaalselt ostetud paarisajakroonine tuuletõkkemüts aitas kehvemini kui Selver allahinnatud mütside kastist leitud paarikümnekroonine kõrvu kattev nokats, aga miinuskraadidega ei aidanud ka nokats enam tühjagi ja nii kurb kui see ka polnud, kiiver tuli vahetada sooja mütsi vastu.
Jah, ma mõtlesin ka selle peale, et need kiivri tuuleaugud tuleks õhukindlalt sulgeda hoopis väljastpoolt. Kujutasin juba ette, kuidas ma sõidan, roosa vannimüts kiivrile tõmmatud...
Kui te kusagil jalgratta talvekiivreid juhtute nägema, öelge mulle ka!
Töökaaslased käivad juba kontrollimas, kas mu jalgrattal ikka on naelkummid all;)
Jah, ma mõtlesin ka selle peale, et need kiivri tuuleaugud tuleks õhukindlalt sulgeda hoopis väljastpoolt. Kujutasin juba ette, kuidas ma sõidan, roosa vannimüts kiivrile tõmmatud...
Kui te kusagil jalgratta talvekiivreid juhtute nägema, öelge mulle ka!
Töökaaslased käivad juba kontrollimas, kas mu jalgrattal ikka on naelkummid all;)
esmaspäev, 22. oktoober 2007
Ma sõitsin Pääskülla, elektirongiga
Mina, vana toriseja, tahaks kangesti vahel kedagi kiita. Täna kiidan Elektriraudteed. Kas te teadsite, et elektrirongi saab jalgratta vabalt kaasa võtta ja ei pea isegi juurde maksma ega midagi? Väga mugav ja keskkonnasõbralik. Nüüd, kui ilmad pimedaks on läinud, suurendab ka üldist liiklusohutust. No suvel ma sõidan ikka rattaga linna teise otsa ema juurde ja õhtul koju tagasi, aga sügisel, kui vara pimedaks läheb, siis jääb tagasisõit vahel hilja peale ja siis on ikka tohutult abiks, kui saab viimase jupi rongiga sõita. Mul on küll ees valge ja taga punane tuli ja puha, aga ikka on pimedas jube, eriti liiklustihedamatel kesklinnatänavatel.
Lugesin siin, kuidas Kukupai nähes bussijuht jalgratta bussist välja ajas, ja siis tuli jälle meelde - Elektiraudtee on ikka tore! Sõitke rongiga! Rong sõidab kiiremini kah. Ja pilet maksab Tallinnas 10 krooni, see on vist sama palju kui bussipilet? Ma ei tea, mul on kuukaart. Ma tean, et bussist ostes maksab pilet 15 krooni, aga rongipiletit ainult rongis saabki ja on 10. Tudengitele 9. Ainult vat see on kehva, et vähe käib neid ronge. Harva. Rongiga sõitmiseks peab rongipaani ostma, muidu ei saa.
Tellimine:
Postitused (Atom)