teisipäev, 29. jaanuar 2008

tehnika ülesütlemise päev

Miks ükski horoskoop ei hoiatanud mind, et täna on see päev, kui igasugune tehnika alt veab? Tütrelt päranduseks saadud CD-mängija ei lasknud ühtäkki enam heli kõvemaks keerata ja pesumasina ukselukustusnupp tegi imeliku krõksu ja ei avanud enam midagi niipea kui ma oma uued ilusad mõnusad kõige paremad püksid pesumasinasse olin lukustanud. Kuidas oleks, kui teataks homme ülemusele: "ma ei saa tööle tulla, mu püksid on pesumasinas kinni."
Hea küll ärge muretsege, hommikul tuleb siia a) ema, kes laseb sisse b) pesumasinaparandaja, kes mu püksid välja päästab, sel ajal kui ma ise tööle lähen, ja kui ma vajutasin korraga kahele CD-mängija eri küljes asuvale nupule, hakkas helitugevuse nupp jälle funkama. (Mis ei tähenda, et mul seda kasutusjuhendit vaja poleks, kui mu tütar selle juhtumisi üles leiab.)
Ja kes oleks eales võinud arvata, et muusika kuulamine kaasaskantava CD-mängija pealt on nii äraütlemata old school! Kõigil teistel lastel hommikuses bussis on kõrvaklappide küljes palju moodsamad ja pisemad vidinad. Jajah, kes veel mäletab neid aegu, kui kaasaskantav kassettmakk oma imelises väiksuses oli kõva sõna!

Ära sa märgi! Tehnika võttis asja tõsiselt ja praegu said poole postituse pealt hiire akud tühjaks. Aga ma ei lasknud end murda ja seivisin klaviatuuri abil kirjapandu ära, enne kui akud ära vahetasin.

pühapäev, 27. jaanuar 2008

haridus

... pidi olema see, mis jääb järele, kui kõik õpitu meelest ära on läinud.
No mulle sattus see ülikoolidiplomi hinneteleht näppu, kui ma üritasin meenutada, kas Kuhnist rääkis meile prof. Kull või kes. Seda polnud seal kahjuks kirjas, aga Kukupai õnneks kinnitas, et teadusliku tegevuse aluseid luges tõesti Kull, nii et see oli mul siis õigesti meeles. Kuna sellest loengust on mul veel meeles ka katastroofiteooria, siis ei saa ma kahjuks teadusliku tegevuse aluseid hariduse hulka veel lugeda. (liiga hästi meeles).
Viis esimest ainet hinnetelehel olid punased ained - parteiajaloost tedusliku ateismi alusteni. Võibolla on nüüd ka neist haridus saanud, demagoogia edasijõudnutele või midagi niisugust; aga kui ka on, siis pole sel haridusel enam erilist väärtust, nii et jätame need ained välja. Jätame välja ka nr 22, nõukogude õiguse, ja nr 23, kehalise kasvatuse. Kuuendast ainest, vene keelest, ei mäleta ma ausalt midagi, aga seitsmendast, inglise keelest mäletan seda, et õppejõuks oli üks vene tüdruk, kes minu, inglise keele erikooli tüdruku asjatundliku hinnangu kohaselt inglise keelt eriti ei osanud, nii et selles aines ma lihtsalt ei õppinud mitte kui midagi. Nii et jätame inglise keele välja, aga jätame õigluse nimel vene keele kah välja. Veerand ainetest on nüüd välja arvatud, ülejäänud kolmveerandi kohta võib siis ilmselt julgelt öelda, et need ongi mu haridus.
Näiteks matemaatiline analüüs: õppejõule meeldis keerulisemates ja pikemates valemites kasutada eriti kõveraid kreeka tähti: "Mis tähe me täna võtame? Võtame ksii. Niisiis, ksii koma ksii üks, ksii kaks, ksii kolm ja nii edasi...ksii n miinus üks, ksii n, ksii n pluss üks ja nii edasi..." Seda tuli ju konspekteerida! Mõnda aega ma tegin isegi ksiil ja dzeetal vahet, aga analüüs ise on vajunud hariduse hämarusse. Või füüsika: ausalt, ma pole füüsikast kunagi aru saanud, juba keskkoolis mitte, kus ma ju ometigi olin meie humanitaarkallakuga koolis oma klassi reaalgeenius. Ülikoolis tegin esimese sessi puhtalt viitele, aga teisel semestril oli meil kahjuks ka füüsika. Meie füüsika õppejõud olevat eksamiruumist väljudes oivikutetahvlil mu pilti märganud ja põlglikult küsinud - kas TEMA saab kõrgendatud stippi või? Erilise rahuldusega mäletan, kuidas ma viimase füüsika eksami ja füüsika lõpliku hinde viie sain. Eksam oli kirjalik ja sellega oli mingi värk, kas sai seda mitu korda teha, kui esimene kord ebaõnnestus, või tehti seda mitmes grupis ja oma ebaõnnestunud (või ka õnnestunud?) eksamitöö sai endaga kaasa, igatahes oli mul komplekt eksamiküsimusi, millele ma kusagilt vastused hankisin ja kõik pähe õppisin. Vedas - eksamil olidki täpselt needsamad küsimused. Panin kõik vastused kähku paberile ja lõpetasin ühena esimestest. Töö varase lõpetamise eest sai lisapunkte. Ma ei väida, et ma oleks neist vastustest aru saanud, aga igatahes olid need õiged. Ühesõnaga füüsika - puhas haridus. Ja ülejäänud ainetest sain ma ju oma arust isegi aru. Oma kahekümne aine jagu haridust, pole üldse paha. (Markovi ahelad??? Täielik, absoluutne haridus)

laupäev, 26. jaanuar 2008

vata millise ilusa portree ma täna tegin!


Tegelikult, kui nüüd ausalt kõik ära rääkida nii, nagu tegelikult on, siis autorluse au tuleb mul jagada oma fotoka ja selle pilditöötlusprogrammiga... aga sai ju hea portree, onju? Kes tunnevad, need teavad;)

kuidas teadlased meelt muudavad

Ma mõtlesin eile, et Kuhniga on nüüd kõik - korras, loetud, viin täna raamatukokku ära ja rohkem pole selle peale vaja mõeldagi. Mul polnud mingit raamatuarvustust plaanis. Hissand! Võttis vaeva, et sellest raamatust paari lehekülje kaupa läbi närida (ja siis räägitakse veel Kuhni “kergestiloetavusest”. “Petlikust kergestiloetavusest”, siiski.), ma ei pidanud end pädevaks tema ideesid teistele vahendama. Aga siis ma surfasin natuke internetis ja sattusin Kivimäe kaudu “Põnevale artiklile sellest, kuidas teadlased vägagi olulistes asjades meelt võivad muuta.” No päriselt ka, kui oled just saanud läbi 300-leheküljelise raamatu sellest, kuidas teadlased (õigupoolest küll teadused) tegelikult meelt muudavad...

Kuhni raamat avaldati 1962. aastal, ja kuigi eesti keeles ilmus ta alles 2003. aastal, olid tema ideed siinmailgi teada ja tuntud. Või noh? Mulle igatahes ülikoolis õpetati. Meil oli neljandal või viiendal kursusel sihuke aine – ma vaatasin oma diplomi hinnetelehelt järele, selle nimi oli “teadusliku tegevuse alused”. Väikese mahuga aine, arvestuse sai ilmselt kohalkäimise eest, aga hinnetelehe 39 ainest üks väheseid, millest ma konkreetselt mäletan, mida seal räägiti. Üks asi, mida ma mäletan, oli katastroofiteooria ja teine siis see Kuhni teadusrevolutsioonide teooria. Mul on siiamaani silme ees see pilt, mille õppejõud tahvlile sirgeldas: üks lopergune nelinurk, mis pidi tähistama teatud tasandit, sellest natuke paremale ja üles teine lopergune nelinurk, uue tasandi tähistajana, ja neid ühendav sinka-vonka joon, mis kujutas üleminekut ühelt tasandilt teisele. Tasandeid hüüti paradigmadeks ja üleminek ühelt paradigmalt teisele oligi teadusrevolutsioon. Ahjaa, tahvli ülemisse serva oli kirjutatud KUHN.
Põhimõtteliselt oligi kõik, mis mul koolist meeles oli. Ja muide aasta oli siis... möödunud sajandi kaheksakümnendad;)

Samas, kui ma seda raamatut lugesin, siis ma mõnikord mõtlesin, et ei tea, kas ma olen nüüd midagi uut teada saanud, või mulle lihtsalt meenus, mis õppejõud rääkis ja ma sain nüüd sellele üksikasjalikuma seletuse. Pidi olema paganama hea õppejõud, et niimoodi ühe loenguga edasi anda terve mõttemaailm! Professor Kull vist... kahjuks pole hinnetelehel õppejõudude nimesid.

Ja kuna ma eriti ei usu, et väga paljud teist tormavad nüüd seda meeliülendavat raamatut tudeerima, siis ma katsun seletada, mida mina sealt teada sain:
Põhiliselt vaidleb Kuhn vastu levinud kujutluspildile teaduse ühtlasest ja pidevast arengust üha täpsema ja täiuslikuma tõe tunnetamise suunas. Tegelikult on nii, et suurema osa ajast on ühe ala teaduskogukonnal pilt üldiselt selge, nad teavad, milline maailm on, kuidas seda uurima peab, milliseid aparaate selleks vaja on ja mida nende aparatidega mõõta saab. Isegi seda nad umbes teavad, mida nad kavatsevad avastada. Noh siis nad uurivadki seda maailma, millest nad kõik ühtmoodi aru saavad. Üha täpsemalt uurivad. Ja avastavadki seda, mida vaja ja teaduslik teadmine muudkui kasvab mis mühiseb. Aga ühel hetkel avastab keegi midagi, mis sellesse pilti nagu enam hästi sobida ei taha. Vat siis hakkab jama. Kellelegi tuleb mõte, et äkki on PILT vale? See on see pilt, mida kutsutakse paradigmaks. No aga see pilt on ju iseenesega nii hästi kooskõlas ja me oleme kogu aeg uurinud asju, eeldades, et just SEE pilt on õige ja me oleme saavutanud häid teaduslikke saavutusi ja kuidas nüüd äkki tuleb välja, et me oleme ALGUSEST PEALE valesti mõelnud? Aga ikkagi pakub mõni (tavaliselt noor, st uus) tulipea välja, et äkki asjad ei ole nii, nagu teadlased kogu aeg on arvanud, vaid äkki on HOOPIS teisiti, sest see seletaks selle uue asja ära küll. Et flogistoni polegi olemas ja flogistonivaba õhk, see on hoopis hapnik. Ja tasapisi hakkab osa teadlasi looma hoopis uut pilti, maailmast täiesti teisiti aru saama, mõõtma midagi, mida enne justkui olemaski polnud, paigutama vanu asju (ja ka uusi) hoopis uude süsteemi. Mõnda aega valitseb teadlaskonnas segadus. Vana pildi mehed ei saa uue pidi meestest aru ja vastupidi. Kedagi ümber veenda on raske, kui mitte võimatu, sest uue pildi mehed on isegi vanadele teaduslikele terminitele andnud uue sisu, asjad seostuvad teistmoodi, uue ja vana paradigma keeled on erinevad, aga asjad oleks veel keerulisemad, siis sõnad on samad.

Paradigmavahetust aitab kui mitte seletada, siis vähemalt illustreerida see karika/profiilide trikk. No te olete ju näinud neid pilte, kus nagu oleks vastamisi kaks musta nägu valgel taustal, aga siis järsku vaatad teisiti ja on hoopis valge karikas mustal tagapõhjal. See, mida sa vaatad, on ju seesama, aga see, mida sa näed on hoopis midagi muud. Vat teadlastega on umbes sama lugu. PILT muutub täielikult, kuigi faktid on põhiosas samad mis ennegi.

Uue paradigma meeste pakutud seletused on millegipoolest siiski paremad kui vana paradigma meeste omad ja pärast mõningast segaduste ajajärku võtab enamik teadlaskonda omaks uue vaateviisi, uue mõtteviisi ja uus paradigma ongi võitnud. Seda nimetataksegi teadusrevolutsiooniks. Siis asuvad teadlased kõik hoolega maailma uurima selle uue paradigma valguses ja jälle on kõik ühel meelel ja saavad maailmast ühtmoodi aru. Kirjutatakse uued õpikud, kus maailma kirjeldatakse just nii, nagu uus paradigma seda näeb ja vanad õpikud visatakse minema ja vanu teooriaid uutele noortele teadlastele enam ei õpetata. Algab uus normaalteadse ajajärk, kui asjad on paigas ja neid ainult täpsustatakse kogu aeg.... kuni keegi uurib jälle välja midagi, mis väljakujunenud tervikpidiga kuidagi sobida ei taha.
Niisiis, kas teadlased muudavad meelt? KOGU AEG! Kõik teadlased võibolla ei suuda alati meelt muuta, ja mõni jääb flogistoni uurima surmani, samal ajal kui ülejäänud juba ammu hapnikku tarvitavad, aga teadlaskond on ajaloo jooksul loendamatutel kordadel PÕHJALIKULT meelt muutnud ja pole mingit alust arvata, et see tulevikus kuidagi teisiti saab olema. Niimoodi teadus töötabki.

Ja ärge nüüd jumalapärast arvake, et Kuhn sellist primitiivset teksti pani!
Ja muide, Kuhn pidas "teaduse" all silmas eelkõige siiski science-teadusi, loodusteadusi ja tõi selgelt välja, et kunstis ja kirjanduses käivad asjad teisiti.

reede, 25. jaanuar 2008

ometigi üks saavutus

Tööl on tegemist nii palju, et mõtlemiseks ei jää aega, kirjutamisest rääkimata. Nagu ikka, toimuvad kõik asjad siis kui vaja või natuke pärast seda - meil oli plaan alustada uut aastat uute programmidega, nüüd on nii, et kliendihaldusprogrammi enne märtsi vist ei tule ja tarnija senist tempot ja tegutsemist arvestades pole kindlust ka selles, et kas märtsis tuleb. Ühele üksusele tuleb lihtsalt valida uus programm, aga praegu pole õieti, kes valiks. Noh ja pearaamatu programmist servake nagu juba paistab, aga kasutada ikka ei saa, ikka ja jälle tuleb välja, et enne peaks keegi teine veel natuke midagi tegema ja sättima.
Kõige selle sebimise seas rõõmustab mind, et lõpuks ometi õnnestus mul lõpuni lugeda Kuhni "Teadusrevolutsioonide struktuur". Õigupoolest ei saa raamatukogu raamatuid üldse nii kaua enda käes hoida, kui mul selle raamatu lugemiseks kulus. Kaks korda käisin raamatut tagasi viimas ja laenutasin ta siis kohe tagasi. Noh, ma ei usu, et keegi selle järele ületamatut vajadust tundis. Homme kukub järjekordne lõplik tähtaeg ja ometigi kord saan ma selle raamatu ka lõplikult tagastada. Palju õnne mulle!
Ega rohkem uudist ei olegi.

reede, 18. jaanuar 2008

vat sulle säh


I am going to die at 89.  When are you? Click here to find out!

Pagan! Mul tuleb kuradima kaua elada kuradima vanana. Selles pole küll midagi toredat.
Teisest küljest - ma mäletan küll, et kui ma teismeline olin, siis ma mõtlesin, et elada tasub kõige rohkem neljakümneseks, siis oleks paras aeg ära (vanadusse?) surra. Praegu paistavad ka järgmised paarkümmend aastat päris elatavad, ma üldse ei tunneta pakilist vajadust kähku ära surra. Võibolla paarikümne aasta pärast olen ma valmis ka kaheksakümne üheksani kannatama? Või vähemalt kaheksakümneni?

teisipäev, 15. jaanuar 2008

habras

Ma mõtlesin, et mul on kõik hästi. Kõik on normaalne ja vahel on tore: eile sain ma oma telefoni siristama nagu linnuke... ei, ööbikuna laksutama. Mul oli hea meel. Siis tuli lõuna ajal kontorist läbi meie kena noor töökaaslane, väikese lapse ema, ja ütles, et ta läheb nüüd haiglasse ja homme ei tule: tal on vähk.
See heaolutunne on nii habras.

esmaspäev, 7. jaanuar 2008

lumerookimisvariandid

Esimene lumi tuli maha, nüüd siis näeb mitmesuguseid huvitavaid lumerookimisvariante. Vanasti kui ma Vabaduse puiesteele bussi peale läksin, oli seal bussipeatus hommikuti lumest puhtaks roogitud, aga seda kõnniteejuppi, mis ristmikult bussipeatusse viis, ei rookinud keegi kunagi. No sealt käis ju läbi sadu koolilapsi, eks need sumpavad ju raja niikuinii sisse, mist tast rookida! Bussipeatuste rookimise eest vastutab seal vist linn või linnaosa, aga kõnniteid peavad majaomanikud puhastama.
Nüüd ma käin teisele poole, Pärnu maantee bussipeatusesse ja seal oli täna puhtaks roogitud kõnnitee kuni bussipeatuseni, aga bussipeatuses ei olnud roogitud kogu kõnniteed, vaid ainult kitsas riba sõidutee servas; bussiootepaviljon ja pool meetrit ümber seda oli jäetud lumest puhastamata. Vat nüüd ma murrangi pead, et miks just nii.

pühapäev, 6. jaanuar 2008

prügipaanika

Ma mõtlesin aasta algul, kui paanika puhkes, et PRÜGIST nüüd küll midagi kirjutada ei ole. Aga teema on ikka veel üleval, inimesed on hirmul ja vihased ja mul tekkis kah mõtteid, mida ma teiega jagada tahaks.

Kõigepealt tahaksin teile kõigile kinnitada, et pole see prügi sorteerimine nii hull ühtigi. Mina juba hulk aega sorteerin, tuleb välja, tänastele nõuetele vastavalt: paber eraldi, pakendid eraldi, biolagunev eraldi ja ohtlikud jäätmed (loe: tühjad patareid) viin ohtlike jäätmete kogumispunkti. Näh, peaaegu oleks meelest läinud: eraldi veel see, mis üle jääb ehk siis segaolmeprügi. Ja olen elus! Mulle isegi meeldib.

Meie maja juures on kolm konteinerit: paberi, biolaguneva ja segaolmeprügi jaoks. Paberikonteiner on praegu kuhjaga täis, aga seda võibolla ei tühjendata nii sageli. Ka on remonti tegev naaber toppinud sinna kolm kilekotti tapeedijääkidega, äkki prügivedajad ei lugenud kilekotte paberiprügiks ja jätsid selle konteineri tühjendamata. Ei tea.

Biolaguneva prügi konteiner on väike, aga täis ei saa ta sellegipoolest kunagi. Õigupoolest olen ma seal näinud õige pisut prügi põhja peal. Mul endal pole kah sinna tavaliselt kuigi palju viia: pigem sigineb mul ikka tühje salatikarpe kui kartulikoori. Minu biolagunev prügi koosneb põhiliselt tee- ja kohvipaksust, lisaks mandariinikoored ja pruugitud pabertaskurätikud. Nädalaga vast liitrijagu koguneb - või mitte? 240-liitrine prügikast meie 24 korteriga maja jaoks on vist ikka tõesti liiga suur. Ja siis veel see, et eraldi peab ju seaduse järgi koguma hoopiski biolagunevaid aia- ja pargijäätmeid. Nooh, meil on siin neid mände ju... ja kevadel suure ühisriisumise käigus veidi neid pargijäätmeid nagu isegi koguneks – aga kindlasti mitte aasta ringi kaks korda nädalas 240 liitrit. Kas me peaks oma kevadise prahi siis kusagil ladustama ja seda aasta jooksul 240 liitri kaupa tasapisi prügikasti sokutama või? Süsteem seda näib soosivat, aga kas see ka mõistlik on? Parem oleks ikka need pargijäätmed kohe pärast kokkuriisumist kompostimisväljakule vedada ja biojäätmete kaste panna näiteks üks kolme naabermaja kohta. Tegelikult peaks see isegi võimalik olema, meie korteriühistud lihtsalt ei oska piisavalt koostööd teha.

Paberiga on lugu nii, et siis, kui mul veel ajaleht käis, siis ma viisin oma paberiprahi emale, kellel alatihti ahjusüüdet napib. Kolletunud Postimehe tellimusest ma nüüd loobusin ja mis paberiprahti mul siis nüüd koguneb? Tuleb välja, et põhiliselt pakendid: lambipirnide karbid ja tualettpaberi papist südamikud.

Aga absoluutse enamuse kogu prügi hulgast moodustavad ju üldse pakendid: klaaspurgid ja –pudelid, jogurtitopsid, salati- ja margariinikarbid, piimakartongid, igasugused kilekotid. Nende kokkukogumise eest peab maksma see, kes pakendab ja neid kõiki peaks saama panna pakendikonteinerisse. Vat seda pakendikonteinerit meie maja juures paraku pole.

Ja see on tõesti ebaõiglane. Kui nüüd seadust järgida ja pakendid eraldi koguda ja neid mitte segaolmeprügikasti visata, siis peaksin ma julgelt 7/10 oma prügist kuhugi üpris kaugele tassima.

Pääsküla poe juures on üks vastikut sorti pakendikonteiner küll: see püstine tünn, kuhu kõik pakendid ilma sorteerimata sisse käivad ja millel on üleval kõrgel sellised pisikesed ümmargused augud, millel veel raske metallkaas seespool ees on, nii et pakendeid tuleb sinna ükshaaval jõuga sisse pressida. Poeni on oma viie minuti tee. Kui ma veel linnas töötasin, polnud mul sinna poe poole üldse asjagi, bussi peale läksin hoopis teisele poole ja niimoodi ei jäänud ühtegi pakendikonteinerit tee peale. Nüüd, kui töökoht teisel pool, jääb see konteiner vähemalt töö- ja poeteele. Aga kõigil ei jää ja mulle näib, et pole ilus sundida seaduse jõuga majatäit pensionäre oma prügi kuhugi poole kilomeetri taha tassima. Kolme majatäit. Kusagil läheduses võiks olla ikka üks konteiner, kuhu saaks panna SUUREMA osa prügist.

Pärast seda, kui ma paberi- ja pakendiprügi eraldi hakkasin koguma, tuli mul oma pärisprügikasti aruharva tühjendada. Nüüd, kui ma biolaguneva prügi kah eraldi kogun, pole pärisprügikastiga enam ka seda probleemi, et haisema või hallitama hakkab või kärbseid sigitab. Ma vist tühjendan seda oma segaolmeprügikasti umbes kord kuus või harveminigi.Ma viskan sinna ju põhiliselt kasutatud pesukaitseid ja tühje piimakilesid. Tgelikult peaks ka piimakiled ju tasuta pakendikonteinerisse viima, kui ainult viitsiks neid pesta (tühiasi) ja siis kuivaks nõrutada või midagi (palju hullem - pestud kilekotid ei kuiva ju iseenesest ära!).

Aga et köök näeb välja nagu üks prügisorteerimisjaam, see on küll tõsi:( Põhiliselt sellepärast, et ma pole viitsinud kogunenud klaaspurke minema tassida. Need on ju rasked ja võtavad palju ruumi. Aga kui jogurtitopsid puhtaks loputada (et nad haisema ei läheks), siis võib neid kohe hulk aega koguda, enne kui prügikasti tuleb tassida: teine jogurtitops võtab ainult 1/20 sellest ruumist, mis esimene.

Muidugi, minul on lihtne, nõudepesumasinat mul pole ja seetõttu ei tundu mulle sugugi raske pakendid koos õhtusööginõudega puhtaks loputada. Üks kraani all lobistamine ju. Kui mõni on harjunud oma musti nõusid lihtsalt käsi määrimata nõudepesumasinasse panema, siis võib vihaseks teha küll, et nüüd peab mittemasinpestavaid pakendeid käsitsi pesema hakkama. Nagu kästaks tagasi kiviaega kobida. Neile ma võin lohutuseks öelda, et KORRALIKUD inimesed loputavad oma nõud enne nõudepesumasinasse panemist niikuinii kraani all üle. Asi siis pole koos nõudega ka pakendis vee alt läbi lasta. Pakendeid ei pea ju väga puhtaks pesema.

laupäev, 5. jaanuar 2008

pikendaja

Ma kahtlustan, et kohaliku raamatukogu hoidja pikendab omavoliliselt minu poolt laenutatud raamatute tähtaegu. Kaks päeva enne laenutustähtaja lõppu saadab raamatokogusüsteem mulle meeldetuletuse, et tähtaeg hakkab lõppema. Ma saan internetis siis ise oma tähtaega kolme nädala võrra pikendada, aga kuna mu raamatukogupäev on laupäev, siis ma ootan pikendamisega ikka laupäevani, et uus tähtaeg kah laupäevale langeks. Ja kui ma siis Esterisse sisse login, leian ma, et tähtaeg ongi juba pikendatud.

Ma olen kindel, et ta teeb seda heast südamest, nii et imelik oleks ütlema minna, et kuule, kas sina tegid või? Pole vaja, ma saan ise.

Mul on selle raamatukoguhoidjaga juba pikaajaline suhe, mis algas aastaid tagasi suure tüliga selle üle, kuidas ma peaks oma Tallinnas elamist raamatukogule tõestama. Kuigi ma elasin Tallinnas, olin ikka veel Tartu linna elanikeregistris ja ei tahtnud seda muuta kah. Kohaliku raamatukogu lugejaks saamiseks oleksin pidanud mingit tagatisraha maksma, mis minu meelest oli nõme ja mõttetu ja nii ma siis registreerisin lugejateks hoopis ema ja poja ja laenutasin aastaid nende lugejakaardiga. Tasapisi hakkas raamatukoguhoidja minusse lahkemini suhtuma. Võibolla leebus ta tänu mu raamatuvalikule?

Siis selgus ühel ülivarajasel hommikutunnil, et me olime läinud koos reisule Kreekasse;) Reisijuht pani meid pärastpoole ennast tutvustama ja mina ütlesin enda kohta, et ma õudselt armastan raamatuid lugeda, mille tõestuseks on see, et peale virna raamatukogu raamatute võtsin ma Kreekasse kaasa ka oma raamatukoguhoidja;)

No pärast seda reisi me saame ikka väga hästi läbi, kuigi põlvakondadevaheline distants ikka nagu jääks: ta on ju minust parasjagu vanem, pigem mu ema põlvkonnast ja vahel mulle tundub, et ta ei pea ennast mitte lihtsalt vanemaks, vaid vanemaks-ja targemaks;)

Aga ega ma ju ei tea kindlalt, et just tema mu tähtegu pikendab.

neljapäev, 3. jaanuar 2008

Uuel aastal uue päevarežiimiga

Vabapidamisel nihkub mu magamaminekuaeg sujuvalt kella kahe-kolmele öösel, aga siis magan ka rahulikult kümme-üksteist tundi jutti, näiteks kella üheteistkümneni. Päriselus aga tuleb hommikul vara tööle ilmuda, nii et soovitusliku kaheksatunnise uneaja saavutamiseks peaks õhtuti kümne-üheteist ajal voodisse kobima. Probleem on seni olnud selles, et õhtuti kümne-üheteist ajal muutun ma eriti erksaks ja lihtsalt ei suuda sel ajal uinuda. Peale tööpäeva lõppu võin olla rampväsinud, aga hiljemalt magamaminekuajaks läheb see alati üle, nii et tavaliselt ma enne kahtteist tuld ei kustuta. Mis annab tulemuseks kuus või kuus ja pool tundi und ööpäevas, mida on ilmselgelt vähe ja mida ma nädalavahetuseti järele magan.
Aga vat sel aastal tabab mind õhtuti ränk unekas ja hiljemalt kella kümneks olen täiesti kustunud. Kõik oleks ju kena, aga kella ühe-kahe paiku öösel otsustab organism, et nüüd on magatud küll ja uni läheb ära. Uuesti õnnestub uinuda vastu hommikut, õige tsipake enne seda, kui üles peab tõusma. Ega ma väga kella pole passinud, aga nii küll enam kuut tundi und kokku ei tule ja loomulikult pole ka väljapuhanud enesetunnet. Eks unetus on mind vahel varemgi külastanud, aga harva. Nüüd aga ongi selline päevarežiim kohe.
Tahan vana tagasi:(