Üks kask neil kasvab õues

re: kukepildid

Käisin vinoteegis Tigu Katu veine maitsmas. Veinid mulle meeldisid küll ja ma juba väga ootan, et neid Eestis osta saaks, aga ma pean ausalt üles tunnistama, et tegelikult ei tea ma veinidest nii palju, et söandaks sõna võtta. Veine ma ei mõista. Raamatuid, vat raamatuid ma mõistan. Seega on mul selle veiniõhtu kohta ütelda järgmist:

kui teie ka arvate, et Karlsson on poiste raamat ja Pipi tüdrukute raamat, siis on Lindgren teid lihtsalt alt tõmmanud. See ei loe, et mõnele poisile meeldis lapsepõlves Karlssoni raamat rohkem kui Pipi raamat (tüdrukutele ka meeldis Karlsson rohkem) ja see, et tüdrukud loevad poiste raamatuid küll, aga poisid tüdrukute raamatuid mitte, pole tegelikult asjakohane argument.

Oluline on see, et Pipi raamat oli täis äkšõnit, mereröövleid, kuldrahasid, laevu ja hobuseid, jõuga ärapanemist ja muud poiste värki, ilma igasuguse "liigse" tundlemisteta, samas kui Karlssoni raamat rääkis tegelikult suhetest ja tunnetest. Väikevend ootamas ja kurvastamas ja Karlsson, kes lendab kohale kui ise heaks arvab ja kõik etteheited oma väikese paksu käe hooletu liigutusega eemale heidab - kas see ei tule teile tuttav ette? Naistekatest?

Ühesõnaga, Pipi on tegelikult poistekas, ainult et kuna seal on peategeleseks tüdruk, siis poisid seda kahjuks ei taipa. Ja Karlsson on täitsa hea naistekas, ainult ärge seda poistele öelge, muidu nad arvavad, et neil ei kõlba seda lugeda.

Kristus on üles tõusnud!

Vaatasin Suurel Reedel telekast Manchester Passionit. Mulle idee meeldis. Jeesus saabus Manchesteri jalgrattal, tervitas oma jüngreid tänavakambaliku käsipihku-embus-õlalepatsutusega ja pidas õhtusöömaaega kohaliku kiirtoiduputka juures. Teisest linnaservast tassiti keskväljaku poole hiiglaslikku risti, mida ka saatsid kaamerad ja reporter mikrofoniga, kes siis osalejaid intevjueeris: "Mida teile tähendab rist ja mis te muidu asjast arvate?" Raekoja ees oli üles seatud lava ja hiiglaslik ekraan, kust osalema palutud linnakodanike mass sai jälgida nii Jeesuse kui risti teekonda saatusliku lõpplahenduse poole. Hästi palju siin-ja-praegu vihjeid. Jeesus sai reedetud, märulipolitseinikud võtsid ta kinni ja kiiresti salgas Peetrus ta kolm korda maha. Siis vahetas saatejuht pealaval oma tagi lipsuga ülikonna vastu ("Ma tahan ju võimalikult hea välja näha, kui Jeesus siia jõuab") ja muutus kohtumõistjaks, kelle palge ette tiriti oranžis vanglatürbis Jeesus. "Kelle ma vabaks lasen, Jeesuse või röövel Barabasi?" küsis ta väljakule kogunenud rahvahulgalt. "Barabasi! Barabasi!" karjus rahvas.

Sel hetkel muutus asi minu jaoks järsku väga häirivaks.

"Mida Jeesusega teha?" - "Risti lüüa! Risti lüüa!" karjus rahvas.
OK, osatäitjad on osatäitjad, nad on näitlejad, kellele makstakse raha, et nad kurja tegelast mängiks. Mida said Manchesteri elanikud selle eest, et nad Kristuse surma mõistsid? Niipalju kui mina aru sain, lubati neil lahkesti tasuta osaleda.

Tähendab, ma saan aru, et näitleja tahab mängida Juudast või Pilatust, kui Jeesuse osa on juba võetud, aga kes TAHAB kehastada massiliiget, üht neist "kes ei teadnud, mida nad teevad", skandeerimas "crucify, crucify"? Kas rahvamass pole kahe tuhande aastaga vahepeal siis teada saanud, "mida nad teevad"? Kaks tuhat aastat (no paarkümmed jääb veel puudu, ok) aastat on seda lugu räägitud ja targemaks pole keegi saanud? Võibolla mina, vana ateist, ei saa asjast lihtsalt aru, aga no, mis see kannatusmängude mõte siis on, kui mitte meenutada ja läbi elada Jeesuse ohvrit? No ja kui juba meenutada ja läbi elada, miks siis mitte ka mõningaid järeldusi teha või koguni õppida???

Kui ma mängiksin Juudast, siis oleks mul tunne, et, noh, Jeesuse reetis tema, Juudas. Misisganes ta motiivid siis ka olid. (Tal võisid olla väga head põhjused! Ka sellest on nüüd juba pea kaks tuhat aastat mõeldud ja sellest on kirjutatud kindlasti mitu raamatut, neist mõned vast ka Juudast õigustavad. Ühte ma olen kunagi lugenud.) Kui ma mängiksin Peetrust, ma mõtleks, et tema, Peetrus salgas Jeesuse maha, ei tea, kas mina tema olukorras oleks sama teinud.

Aga kui ma mängin rahvamassi, kes skandeerib "crucify, crucify" siis pean ma ju aru saama, et need olime meie, meie, inimesed massi hulgas, kes saatsid ristile Jeesuse, mitte röövel Barabase. Mitte nemad, meie. Ja siin me nüüd oleme, taas samas situatsioonis, ja meile antakse valida...
ja me valime, et löödagu Jeesus risti.

Kas mitte keegi ei elanud niipalju sisse, et hüüda: "Lase Jeesus vabaks?". Kas mitte keegi ei tundnud end niipalju kõrvaltvaatajana, et hüüda "Lase Jeesus vabaks?". Kas kõik kohaletulnud SOOVISID, et Jeesus risti löödaks? Või nad lihtsalt tegid, mida neilt oodati? Kas seal rahvamassis oli ka mõni, kes massiga kaasa ei läinud?

Masside psühholoogia.

Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda enam see mind häiris. Seal oli linnaväljakutäis rahvast, tuhanded ja tuhanded inimesed, kordi rohkem kui oli korraldajaid. Kui neile oleks pähe tulnud, et nad võivad asjade käiku muuta, poleks keegi suutnud neid takistada. Kas kellelegi ei tulnud pähe mõtet seekord teisiti teha? Keelduda olemast loll rahvamass? Kasvõi mängult, ainult seekord? Kristuse mälestuseks? Näidata välja kahetsust, et läks nii? Või ei uskunud keegi, et sellest midagi välja tuleb? Või nad luhtsalt arvasid kõik, et NII PEAB. Seal oli koos SELLINE JÕUD, ja ükskõik mida igaüks neist tundis või mõtles, hulgana allusid nad vastuvaidlemata korraldajate käsklustele, ja kui anti märku, siis määgisid, "Crucify, crucify"

OK, võibolla kristlus selles seisnebki, et nii pidi minema ja vaata kui tore ja muuta niikuinii midagi ei saa, aga... et kui Ta uuesti tuleks, siis tuleks sama teha???

Jah, võibolla me lihtsalt ei ole kahe tuhande aastaga sugugi muutunud, meie, rahvamassid. Me oleme vere- ja vaatemänguhimulised, me teeme, mida meilt oodatakse, me tormame lambakarjana sinna, kuhu karjakoerad meid hauguvad. Ja piisab ühest ettevõtlikust ja karismaatilisest isikust, kes söandab haarata liidrirolli, et ajada meid karjana sinna, kuhu me oma peaga ilmaski ei roniks. BBC sobib ka;)

Nojah, eks te mõelge selle peale, kui Saku Suurhalli lähete. Minul pole piletit.

mis te maksite maamaksu juba enne tänast ära või?

No ma ei tea, mis paanika see nüüd olgu, "Täna on maamaksu laekumise tähtaeg, aga paar päeva tagasi oli pool maksu on veel laekumata." Lehes, telekas... kas teie maksate siis maksud enne tähtaega ära või? Kui täna on tähtaeg siis täna tulebki maksta, kesse rumal siis varem maksab? Mind tõesti paneb imestama, et pooled inimesed on maksu enneaegu ära maksnud. Internetipangas saab ju nii hõlpsasti määratud tähtajaga tulevikumakseid teha. Mina tegin maksekorralduse ära siis, kui maamaksuteade tuli, tänaseks. Nii et pommuudise avaldamise ajal oli MINU maks igastahes juba makstud. Firma maamaksukohustuse kattis niikuinii ettemaksukonto jääk. Noh, ja nende maamaks loeti ka ju alles täna tasutuks, kes tulumaksutagastuse maamaksu katteks jätsid. Homme hommikul on mõtet vaadata, palju maksu tasumata jäi.

Welcome to Estonia

... käisime laevaga sõitmas.

ilmateade

Mitu nädalat või isegi mitu kuud tagasi tulin ma üksõhtu ebatavaliselt vara töölt koju ja nägin ETV uudistesaates ehtsat sünoptikut. Sünoptiku jutt jättis mulle väga hea mulje ja sestsaadik vaatan ma uudistesaateid lootusrikkalt lõpuni välja, et ehk tuleb jälle professionaalne ilmateade.

Aga paraku pole seda rohkem juhtunud.

Selle asemel pean vaatama TV3 reibast idiooti, kes vankumatu entusiasmiga piktogramme ette loeb. No see on muidugi tore, et televisioon näitab sellist head eeskuju vaimupuudega inimeste töölerakendamisel... või kas on?

südamlike tervitustega

Tere! Meil teine kuu on väga aeglane Interneti kiirus. Kas Te võite parandada? Ei saa töötada. Võib olla keegi liiga palju surfatab ja vangutab?
С уважением,

no nad vähemalt püüavad! :)

neile, kes pildistavad lund

AbFabi väikesed soovitused inimestele, kes pildistavad lund: ärge!

Negatiivsus on nii seksikas! Kellelegi või millegi kohta on võimalik mitmel eri moel sitasti öelda, nii et see on ühtaegu huvitav JA naljakas. Abiks on seegi, kui sul on mingisse nähtusesse ühene ja soovitavalt kirglik suhe ("mulle lumi ei meeldi.") Loen AbFabi (ja nii mõndagi muud parimat blogi) väikse kadedusega; ise ma ei suuda enam ammu nii kirglikke ja üheseid seisukohti võtta. Lumi ei meeldi mulle kah eriti ja talv on mu kõige vähem lemmikum aastaaeg, aga ma ei suuda lume vastu sõna võtta. No võiks ju, aga siis ma peaks oma suhet lumesse palju pikemalt analüüsima... Ei, mind ei peata mitte see, et kardan oma lugejaid surnuks tüüdata. Pigem ikka ei viitsi nii pikalt kirjutada;)

See võimetus millegi kohta ühest kirglikku (soovitavalt taunivat) seisukohta võtta on viimasel ajal tugevasti mu blogimisaktiivsust pärssinud.

Aga inimestele, kes pildistavad lund, on mul AbFabi omast täiesti erinev nõuanne: pildistage rohkem! Sest lumi on valge ja igav ja teda on niigi igal pool ja head pilti on sitaks raske saada. Nii et mõelge hoolega, mida te tegelikult jäädvustada tahate, ja proovige see siis tõepoolest pildile saada, misiganes see siis poleks. Näiteks külm. Või see, et seda lund nii PALJU on. Või see et ta on IGAL POOL. Pidistage julgesti, võibolla, VÕIBOLLA on see teie elu viimane lumerohke talv. Kui te praegu ei viitsi pilti teha, kuidas te siis lapselastele tõestate, et 2010 aasta külmal talvel olid hanged aknalauani?

Need pildid, mis välja ei tule, kustutage ära.

Võibolla mitte kõik:

linnuvaatlusblogi

Vanasti olid linnalinnud varblane ja tuvi. No see oli küll ammu vanasti, kajakas lisandus kah juba päris hulk aega tagasi.
("On olemas kahte sorti linde. Kui on suur, siis on tuvi, kui on väike siis on varblane." Vaat selline põhjapanev ornitoloogiline seisukohavõtt. "No aga luik?" - "Suur, järelikult tuvi.")

Minul olid pikka aega põhilised aknalaualinnud tuvid. Huvitav, Viru keskuse bussiterminaalis on nad alles, aga minu Pääsküla korteri aknalauale pole juba ammu ühtegi sattunud. Ka kajakaid pole ma tükk aega tähele pannud. Prügimäe sulgemine? Ja varblased? Millal ma üldse viimati kusagil varblast nägin? Kuulge, kas meil üldse on enam varblasi? Suvel? Kesklinnas?

Tänapäeval on nii, et kui väike, siis tihane. Minul on ainult rasvatihased, emal teises linnaservas ka sinitihased ja sootihased. Aga see suur must (peaaegu sama suur kui tuvi, ainult et palju saledam), see on musträstas. Neid on teistel ka, alles me töökaaslasega arutasime asjalikult, et minul on selline kollase nokaga musträstas, aga temal on millegipärast hoopis teist sorti musträstas, selline musta nokaga ja mu emal on ka musta nokaga.

Vat nüüd ma uurisin vanarahva käest välja, et kollase nokaga on isane ja musta nokaga on emane musträstas. Ja kumbki pole kuldnokk, sest kuldnokad on sellise kirjuvõitu sulestikuga hoopis.

87 cm

täna on mu akna all juba 87 cm lund ja muudkui sajab juurde. Ootan huviga, millal lumi aknalauaga tasa jõuab.

IT-K

millised värvid!;)

küünlapäev

Lume paksuseks minu kontori akna all mõõdetud 65 cm.

no mis ma oskan öelda

peal- ja allkirjapõud

pika jala torn

Talv on jätkuvalt ja kasvavalt hämmastavalt kaunis.

jaanuaris

valge kask

plank

lapsepõlve talv

Vat kui meie veel noored olime, siis oli ikka rohi rohelisem ja taevas sinisem, sellest on kõik kuulnud.
Ja et talved olid ikka talved, siis oli ikka külma kõvasti ja hanged üle pea... no ikka nii nagu... praegu väljas.
Nüüd te siis teate, mida me, vanainimsed, silmas pidasime, kui oma lapsepõlvetalvedest rääkisime.
Jah, kes oleks võinud arvata, et Eestimaale võib veel päris ehtne talv tulla.

õhtul

Kaebuste ja ettepanekute raamat.

Bussiootamine läks igavaks, helistasin Tallinna abitelefonile ja küsisin, et kas buss jääb lihtsalt hiljaks või jätab hoopis tulemata. "Kõigepealt ütlen kohe ära, et täna on pühapäevane graafik," -
Pühapäevase plaani järgi tuli järgmine buss umbes tunni aja pärast.
- "Aga täna on ju laupäev, mitte pühapäev?" - "Seda teatati juba pool kuud tagasi."

Huvitav, kus? Teade oli üleval lukustatud raudukse taga Raekoja keldris, kuhu tuleb laskuda järsku redelit pidi?
Miks siis mitte bussipeatustes? Siin on üleval bussiplaan, ja ka varjualuse seinal on ohtralt ruumi, kuhu vastava teate üles saaks kleepida? - "Aitäh, annan Teie soovituse edasi. Head aega."

No tõepoolest, ma olen geenius! Mõelda vaid, ma olen esimene ja ainus inimene, kellel tuli mõte, et bussiplaani muudatusest võiks sõitjaid informeerida kohas, kus nad selle info kõige tõenäolisemalt kätte saavad!
Mul on mõned mõtted veel. Juhuks kui jälle KÕIK teised minust nii palju rumalamaks osutuvad:
Reisisaatjad võiksid teadate kleepimise bussipeatustesse vabalt ära teha. Peale selle võiks reisisaatjad varustada lihtsate lumelabidatega ja poetada nad bussipeatustesse lund rookima. Kui peatus puhas, võiks nad jälle edasi sõita. Järgmise rookimata peatuseni.
Täna ei näinud ma ÜHTEGI rahuldavalt puhtaks roogitud bussipeatust. Peab küll ütlema, et see häda on kestnud juba mõnda aega. Kõnniteedest rääkimata. Autojuhid räägivad, et sõiduteedega olevat sama jama;)

Kui meil on inimesed, kellel pole tööd, ja meil on töö, mis tahab tegemist, ja on isegi raha, mida maksta, miks siis neid kolme kokku ei panda? Miks peab raha maksma eimillegi eest ja jätma töö ikkagi tegemata? Ähh, pole ma mingi geenius. Ei saa ma sellest aru, mitte kohe ei saa.

Keegi hea inimene oli jätnud lumelabida meie trepikotta välisukse kõrvale. See oli tal nii hea idee! Välja minnes kulutasin pool minutit ja lükkasin trepimademe lumest puhtaks; oli roogitud küll, aga lund sadas ju kogu aeg juurde. Õhtul koju tulles tegin kiirelt sedasama. Lund oli vahepeal kogunenud kahtlaselt vähe, keegi oli vist vahepeal peale minu veel lõbutsenud...

Tegelikult võiks igas bussipeatuses olla kohalik lumelabidas. Siis võiks bussi oodates oma panuse anda igaüks, kes viitsib. Oleks soe ja poleks nii igav oodata.

1. jaanuar 2010. Tallinn.

head uut ja vana

rattaga pakases

"Issand, sa oled jalgrattaga? Kas libe ei ole?"
No tuleb välja, et krõbe pakane sobib jalgrattaga sõitmiseks paremini kui paks sulalumi. Jää läigib teedel küll väga ähvardavalt vastu, eriti pimedas, ja teeb näo, et on TÄIESTI libe, aga naelkummid peavad nii üles - kui allamäge, ja mis põhiline - pidurid ka. Sõidan Mustamäe nõlvast alla täpselt nii aeglaselt nagu ise tahan. Ei, ei ole libe. Külm on, pime on, räpane on, natuke hirmus on, aga libe, ei.
Ahjaa, raske on ka. Või äkki see ainult tundub mulle, et kõik käigud käiks nagu kröömikese raskemalt kui suvel?
Ega kauem kui see 15-20 minutit, mis tööle või töölt koju jõudmiseks kulub, ei taha ikka sõita küll.

kuivand roose

Ma saan nüüd teha niisuguseid pilte, nagu ise tahan. Kui tahan, teen liiga tumeda. Kui tahan, teen kuivanud roosidest.

ignorance is bliss

Enne Polaarkaru viidet kommentaariumis ma ei teadnudki, et Amazonis saab niimoodi raamatute sisus tuhnida. Ma siis nüüd tuhnisin. Selgus, et Erica Jongi vanaisal ponud kiviblokkide vedamisega siiski mingit pistmist ja originaaltekstis olid nii vanaisa, orjad, Tiomkin kui Bernstein ühtselt kõik minevikus. Oi ma nägin vaeva! Poole lause kaupa anti otsinguvastuseid, küll ma nuputasin otsisõnu... aga sain terve lõigu kätte!
Ja selle teise, kaubanduskeskuste lõigu kah - kahjuks läks kogu müstika nüüd kaotsi, sest originaalis ei rääkinud Erica Jong kaubanduskeskustest poole sõnagagi, ega ka New Yorgi ümbrusest, jumal paraku. Ta elab oma esimese armastusega lihtsalt samas New Yorgi piirkonnas ja trehvab temaga vahel juhuslikult poes käies. Ah kahju! Milline tähendusrikkus järsku kaduma läks, rääkimata veel kujutluspildist, kuidas Erica Jong mingis New Jersey Laagri Maksimarketis ostukäru lükkab. ("New Yorgi ümbrus" - see on ju New Jersey, kas pole?)

november. öökülmad.

Kirjaniku elust.

Lugesin Erica Jongi „Võrgutades deemonit“. Kõigepealt tahaksin teiega jagada head uudist: trükivigu polnudki! Suurepärane sooritus kirjastuselt Eesti Raamat!

Muidu mulle üldse meeldivad sedasorti raamatud. Mis sorti? Ma ei oska öeldagi… natuke nagu blogisorti? Endast ja oma elust ja midagi dramaatilist ei juhtu, aga loed huviga ja lõpuks oleks nagu inimesega tuttavaks saanud. Pärast „Lennuhirmu“ on muidugi raske veel millegagi rabada, mida iganes Jong ka ei kirjutaks, ikka jääb ootustele alla, aga ikkagi oli huvitav lugeda. Kuigi lugu nagu polnud ju.

Muuseas sai autori elust ka mõndagi ennekuulmatut teada – kas teie teadsite varem, et kuulus Erica Jong elab kaubanduskeskustes? Ta mainib selle nii muuseas ära, nagu polekski selles midagi erilist: „Eelmisel aastal käisin lõunasöögil oma keskkooliaegse esimese armastusega ning vahel põrkan temaga kokku New Yorgi ümbruse kaubanduskeskustes, kus me mõlemad elame.“
Ma ei saanudki nüüd aru, kas vihjab kirjanik niimoodi USA kohutavale ja kasvavale kodutute probleemile (nii Erica Jong kui tema koolikaaslane on mõlemad kodutud, ometi peaks nad ju olema headest peredest pärit, järelikult on kodutuse probleem väga laialdane) või on siin tegemast peenema vihjega ameerika tarbijalikult raiskavale elustiilile (mõlemad elavad kaubanduskeskustes).

Noh, tuli ette ka kõvemaid pähkleid:
„Mu vanaisa ütles ikka, et kunstnik „kannab oma õlgadel maailma rõhuvat raskust“. Kunstnik (kas ta võis selle all mõelda ka Übermenschi ?) rühib edasi raskel sammul, ägades valust nagu püramiidi ehitav Egiptuse ori Cecil B DeMille’i filmis, mida taunis Dmitri Tiomkin või Elmer Bernstein, ning suutis seda kiviblokki vaid poole tolli jagu liigutada.“

Ilmselt jääb mulle igaveseks mõistatuseks, miks D(i)mitri Tiomkin ja Elmer Bernstein Cecil B DeMille’i filmi taunisid ja miks NEMAD kiviblokki liigutama sunniti:(
Ei, orja kohta ei saanud see kivibloki liigutamine käia, ori oli olevikus (rühib…, ägades nagu), minevikus olid ainult need heliloojad (taunis…, suutis).

tervisi siis ka tõlikjale (Kattri Ezzoubi) ja toimetajale (Rein Põder).

a miks me tulumaksu ei tõsta?

A miks me tulumaksu ei tõsta? Nojah, praegu on juba ilmselt peaaegu et liiga hilja, või kas on? Käibemaksu tõsteti viie päevaga, järgmise aastani ja võimaliku uue tulumaksumäärani on veel üle kuu aja aega, nii et jõuaks ju kuidagi küll? Tõstame üheks aastaks ühe protsendi võrra; pole ju nii hull, maksma hakkavad ainult need, kellel veel tööd ja raha on, nendelt, kes tööta on jäänud, ei koorita midagi. Erinevalt käibemaksutõusust, onju. Riigile annaks see tohutu summa juurde, ja ma olen kindel et isegi meie kõige madalamapalgalised koristajad elaksid selle üle. See üks protsent ei tapa kedagi, ei koristajat ega direktorit. No kusagil on muidugi ka rikkurid, kes jääks ilma sadadest tuhandetest ja mõned ka miljonitest, aga ma nende leivaraha pärast väga ei muretse, küllap saavad ka nemad kuidagi toime. Meil ju ettevõtte tulumaks sisuliselt puudub; järelikult ei tohiks see majandust eriti pahasti mõjutada - ettevõtted ju kahju ei kanna.
Miks on see nii ennkuulmatult võimatu käik, miks on see meie valitsevatele paremerakondadele niisugune tabu? Miks võib arutada kilekotimaksu, aga jumalaeest mitte tulumaksu tagasitõstmist paari aasta tagusele tasemele?
Jah, hiljavõitu on küll, loomulikult oleks pidanud sellega juba varem tegelema. Valitsus nimelt. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Mina oleks poolt.

jalgratas lumes

Lasin rattale talvekummid panna. Ikka on vilets sõita. Lumehanges on lihtsalt raske, aga kõnniteele sisse tallatud jalgrajal lausa võimatu, sõida nagu lahtises liivas, ratas lihtsalt vajub alt ära, kord paremale, kord vasakule. Kõik mu turvalised otseteed on järsku ebaturvaliselt läbitamatuks muutunud. Sõiduteel saab küll sõita, aga jalgrattateedel enamasti mitte.

No mulle seletati küll seal jalgrattatöökojas, et need naelkummid aitavad siledaks sõidetud jää peal. Jama on see, et EMA rääkis mulle põhimõtteliselt sama juttu. Räägitakse jah, et EMA TEAB, aga no kes oleks võinud arvata, et kõige muu elutarkuse lisaks võib ema sind isegi jalgratta naastrehvide asjus harida...
lapsed, kuulake, mida te ema teile räägib! See VÕIBKI tõsi olla!!!

Samas, ma näen et teised jalgratturid sõidavad küll ja pole nagu hullugi?
Tegelikult on mu peamised kõhklused seotud ikka selle Nõmme mäega, eriti sealt laskumisega. Jubeda vungi võtab ju sisse, mis siis kui libedaga hoogu maha ei saa?

ma ei jaksa täna enam sõnagi kirjutada

No nüüd ma siis tean, miks ma enam ei blogi! Kogu mu kirjutamisenergia kulub kodanike kaebekirjadele vastamisele! Viimasel ajal olen põhjalikult lahti seletanud järgmisi elutähtsaid küsimusi:
"Miks ma pean viivist maksma?"
"Miks ma ei saa liftiga sõita?"
"Miks ma pean sama palju maksma kui need, kes saavad?"
"Miks ma pean oma võlga inkassole maksma, ma tahan hoopis teile maksta?"
Täna kukkusin jälle sisse ja kulutasin kolm tundi kirjandile teemal "Miks te hinnad nii kõrged on? Mis teist (kliendile) üldse kasu on?"
Küllap minust kui pearaamatupidajast ongi kliendile tuntavat kasu ainult siis, kui ma seletan talle pikalt ja põhjalikult, et talle võib küll tunduda, et me teeme talle õudset ülekohut, aga kui me seda ei tee, siis oleks see ülekohus mõne teise või kõigi teiste suhtes. Ja et me võiks teha küll nii, et me seda õudset ülekohut ei tee, aga siis peaks ta palju rohkem maksma.
No kesse siis usub, et aastaaruandest või kvartaalsest saldoandmikust mingit kasu oleks? Bilansist või ostureskontost rääkimata.
note to myself: peaks siia ükskord ikka tegevusaruande kohta midagi asjalikku kirjutama. Lugejad tahavad teada...