laupäev, 16. juuni 2012
teisipäev, 1. mai 2012
seal, kus lõpeb mõistus, algab raudtee: AS Elektriraudtee
Vanasti, siis kui leiutati rongid ja nende uksed, käisid rongiuksed lahti. Kõik uksed.
Mõned aastad tagasi selgus ühel päeval, et pooled uksed peatusse jõudes ei avane. Pikapeale siginesid rongi ka sildid "need uksed avanevad ainult madalale platvormile" ja "need uksed avanevad ainult kõrgele platvormile". Üksvahe oli mul mitu korda vaja Pääskülast kaugemale, sinna Keila ja Klooga poole sõita, ja et sealpool on kõrged ja madalad platvormid segiläbi, siis tuli alati pikalt mõelda, et kus uksest ma sisse saan ja kust uksest maha. Kellel vaja midagi veeretada, saab aru, kui ebamugavaks see elu tegi. Minul oli jalgratas, mõnel teisel lapsevanker... et mõni võiks nii loll olla, et tahaks ratastooliga rongis sõita, seda ilmselt keegi ei arvagi. Noh, mõnel rongil on isegi mõne ukse kõrval kena jalgrattalogo: et ole lahke, siia saad mugavasti oma ratta panna, spetsiaalne jalgrtattahoidik on kohe ukse kõrval (kui sul vaid õnnestub oma ratas läbi manööverdada nendest toredatest lükandustest, mis ilma kinni hoidmata lahti ei seisa, nii et sealt läbipääsemiseks oleks vähemalt kolme kätt vaja). Ainult et see jalgrattalogoga uks jaamas ei avane. Sisse-välja saad vaguni teisest otsast. Ja kui sisened ühtsorti platvormilt ja väljud teistsorti platvormile, siis pead kunagi oma ratta või lapsevankri läbi terve vaguni veeretama, kusjuures ega need vahekäigud nii väga laiad nüüd ka pole. Ja mõnikord on rong nii täis, et inimesed seisavad seal vahekäigus püsti. No saate isegi aru, kui tore on sealkaudu midagi veeretada.
Aga, nagu populaarne telereklaamgi väidab, SEE POLE VEEL KÕIK!
Viimati, kui ma rongiga sõitsin, seisin kõrgel perroonil hämmelduses ukse eest, millel ilutses silt "see uks avaneb ainult kõrgele platvormile" ja mis ei avanenud. Noh, jõudsin teise ukseni, mille silti polnud näha, sest see uks oli avatud, ja sain siiski rongi peale. No seal peatuses oli päris palju rahvast ja niikaua kui need kõik sisenesid, jõudsin minagi avatud ukseni.
Kui piletimüüja minuni jõudis, olin nahhaalne ja küsisin, miks uks ei avanenud. Selgus, et neil on nüüd selline kord, et Lillekülas, Kivimäel ja Pääskülas avanevad ainult need uksed, mis avanevad ainult madalale platvormile, kuigi nii Lillekülas, Kivimäel kui Pääskülas on KÕRGED platvormid. "näe, ustel on ju sildid ka". Tõepoolest, nendele toredatele lükandustele oli tõesti mingi kontoriformaadis paberilipakas kleebitud. Minu kohalt vaguni keskel polnud muidugi näha, mis sinna kirjutatud oli. "Aga miks?"- "Meil on nüüd selline kord".
Lubatagu siinkohal deklameerida:
ja müüja vastas: torti on
meil mitut sorti torti on
kuid sina oled Skorpion
ja sinule me torti ei müü,
sest nii on kord,
ei meie süü.
me tordid Talnast tellime
ja neil seal kord on selline
et torti saavad Kalad ja
Vähk, Neitsi ning Veevalaja!
ja läheme looga edasi. Mina uurisin piletimüüja käest välja, mis uksest ma Pääskülas välja saan ja hakkasin raamatut lugema.
Kivimäel tõusis üks suurem seltskond noormehi ja suundus kõrge platvormi uste juurde. Niipea kui esimene neist lükandukse avas, sõitis uksele kleebitud info muidugi seina sisse. Piletimüüja müüs rahulikult pileteid ja ei öelnud midagi. Valjuhääldid olid terve reisi jooksul, kui ma ei eksi, vait, päris kindlasti ei kuulutanud nad kordagi, et torti saavad Kalad ja Vähk, Neitsi, või, seesamunegi, et uksed, mis avanevad kõrgele platvormile, ei avane Lillekülas, Kivimäel ja Pääskülas.
Rong peatus, kõrgele platvormile avanevad uksed kõrgele platvormile ei avanenud, poisid ootasid natuke, siis püüdsid vaguni teise otsa jõuda, et väljuda madalale platvormile avanema pidanud ustest, mis olid avanenud kõrgele Kivimäe platvormile, aga rong pani ka need uksed kiiresti kinni ja võttis paigalt. Poisid jäid rongi.
Ja mina mõtlen, miks, miks, MIKS ometi nad niimoodi teevad? Kas see on mingi psühholoogiline eksperiment? Mingi ahvide ja banaanide ja redeli värk? Kas Elektriraudtee on meid, oma reisijaid, mingile Lääne sadistlikule psühholoogiafirmale maha müünud, et need saaksid jälgida masside käitumist absurdisituatsioonides ja korraldada eksperimente, mida arenenud Lääne ühiskonnas ei lubataks teha? Nii nagu ravimifirmad siin oma ravimikatseid korraldavad?
Kas kusagil on varjatud kaamerad, mis filmivad inimeste reaktsiooni, kui nad on pika piinamise järel selgeks saanud, et peale ja maha saab SELLEST uksest, ja siis ootamatult selgub, et EI SAA!!! (HAAAHAAAHAAA!)
või on kusagil mingi teadlane, kes tõmbab kaustikusse kriipsukesi ja jälgib, kas infopuuduse olukorras hakkavad eestlased lõpuks üksteisega vabatahtlikult suhtlema ja üksteisele infot jagama? Et piletimüüjal oli seepärast keelatud reisijate infot jagada, kust uksest väljuda ja rongi valjuhääldisüsteemist ka seepärast midagi ei öeldud, et see oleks eksperimendi ära rikkunud, uurijad tahtsid näha, kui kiiresti kaasreisijad hakkavad üksteist hoiatama ja et millal inimesed hakkavad rongis paaniliselt kõiki ülesriputatud infokandjaid uurima. (Seal on ju infotahvlil rongiplaane ja sisekorraeeskirju, lisaks on ülal akende kohal nooltega viidad -> kõrgele platvormile ja <-madalale platvormile, ühesõnaga, silte, mida uurida, on seal küll ja küll. Võid terve rongisõidu ajal ringi kõndida ja silte lugeda. Misasja sa istud nii palju, tõuse püsti, kõnni ringi ja loe sildid läbi!)
ja kuidas, KUIDAS ometi said nõuka-ajal kõik rongid kõiki uksi avada ja kõik inimesed said rongi ja rongist maha ja mis hirmus asi on küll juhtunud, et 21. sajandil pole see enam võimalik?
Mõned aastad tagasi selgus ühel päeval, et pooled uksed peatusse jõudes ei avane. Pikapeale siginesid rongi ka sildid "need uksed avanevad ainult madalale platvormile" ja "need uksed avanevad ainult kõrgele platvormile". Üksvahe oli mul mitu korda vaja Pääskülast kaugemale, sinna Keila ja Klooga poole sõita, ja et sealpool on kõrged ja madalad platvormid segiläbi, siis tuli alati pikalt mõelda, et kus uksest ma sisse saan ja kust uksest maha. Kellel vaja midagi veeretada, saab aru, kui ebamugavaks see elu tegi. Minul oli jalgratas, mõnel teisel lapsevanker... et mõni võiks nii loll olla, et tahaks ratastooliga rongis sõita, seda ilmselt keegi ei arvagi. Noh, mõnel rongil on isegi mõne ukse kõrval kena jalgrattalogo: et ole lahke, siia saad mugavasti oma ratta panna, spetsiaalne jalgrtattahoidik on kohe ukse kõrval (kui sul vaid õnnestub oma ratas läbi manööverdada nendest toredatest lükandustest, mis ilma kinni hoidmata lahti ei seisa, nii et sealt läbipääsemiseks oleks vähemalt kolme kätt vaja). Ainult et see jalgrattalogoga uks jaamas ei avane. Sisse-välja saad vaguni teisest otsast. Ja kui sisened ühtsorti platvormilt ja väljud teistsorti platvormile, siis pead kunagi oma ratta või lapsevankri läbi terve vaguni veeretama, kusjuures ega need vahekäigud nii väga laiad nüüd ka pole. Ja mõnikord on rong nii täis, et inimesed seisavad seal vahekäigus püsti. No saate isegi aru, kui tore on sealkaudu midagi veeretada.
Aga, nagu populaarne telereklaamgi väidab, SEE POLE VEEL KÕIK!
Viimati, kui ma rongiga sõitsin, seisin kõrgel perroonil hämmelduses ukse eest, millel ilutses silt "see uks avaneb ainult kõrgele platvormile" ja mis ei avanenud. Noh, jõudsin teise ukseni, mille silti polnud näha, sest see uks oli avatud, ja sain siiski rongi peale. No seal peatuses oli päris palju rahvast ja niikaua kui need kõik sisenesid, jõudsin minagi avatud ukseni.
Kui piletimüüja minuni jõudis, olin nahhaalne ja küsisin, miks uks ei avanenud. Selgus, et neil on nüüd selline kord, et Lillekülas, Kivimäel ja Pääskülas avanevad ainult need uksed, mis avanevad ainult madalale platvormile, kuigi nii Lillekülas, Kivimäel kui Pääskülas on KÕRGED platvormid. "näe, ustel on ju sildid ka". Tõepoolest, nendele toredatele lükandustele oli tõesti mingi kontoriformaadis paberilipakas kleebitud. Minu kohalt vaguni keskel polnud muidugi näha, mis sinna kirjutatud oli. "Aga miks?"- "Meil on nüüd selline kord".
Lubatagu siinkohal deklameerida:
ja müüja vastas: torti on
meil mitut sorti torti on
kuid sina oled Skorpion
ja sinule me torti ei müü,
sest nii on kord,
ei meie süü.
me tordid Talnast tellime
ja neil seal kord on selline
et torti saavad Kalad ja
Vähk, Neitsi ning Veevalaja!
ja läheme looga edasi. Mina uurisin piletimüüja käest välja, mis uksest ma Pääskülas välja saan ja hakkasin raamatut lugema.
Kivimäel tõusis üks suurem seltskond noormehi ja suundus kõrge platvormi uste juurde. Niipea kui esimene neist lükandukse avas, sõitis uksele kleebitud info muidugi seina sisse. Piletimüüja müüs rahulikult pileteid ja ei öelnud midagi. Valjuhääldid olid terve reisi jooksul, kui ma ei eksi, vait, päris kindlasti ei kuulutanud nad kordagi, et torti saavad Kalad ja Vähk, Neitsi, või, seesamunegi, et uksed, mis avanevad kõrgele platvormile, ei avane Lillekülas, Kivimäel ja Pääskülas.
Rong peatus, kõrgele platvormile avanevad uksed kõrgele platvormile ei avanenud, poisid ootasid natuke, siis püüdsid vaguni teise otsa jõuda, et väljuda madalale platvormile avanema pidanud ustest, mis olid avanenud kõrgele Kivimäe platvormile, aga rong pani ka need uksed kiiresti kinni ja võttis paigalt. Poisid jäid rongi.
Ja mina mõtlen, miks, miks, MIKS ometi nad niimoodi teevad? Kas see on mingi psühholoogiline eksperiment? Mingi ahvide ja banaanide ja redeli värk? Kas Elektriraudtee on meid, oma reisijaid, mingile Lääne sadistlikule psühholoogiafirmale maha müünud, et need saaksid jälgida masside käitumist absurdisituatsioonides ja korraldada eksperimente, mida arenenud Lääne ühiskonnas ei lubataks teha? Nii nagu ravimifirmad siin oma ravimikatseid korraldavad?
Kas kusagil on varjatud kaamerad, mis filmivad inimeste reaktsiooni, kui nad on pika piinamise järel selgeks saanud, et peale ja maha saab SELLEST uksest, ja siis ootamatult selgub, et EI SAA!!! (HAAAHAAAHAAA!)
või on kusagil mingi teadlane, kes tõmbab kaustikusse kriipsukesi ja jälgib, kas infopuuduse olukorras hakkavad eestlased lõpuks üksteisega vabatahtlikult suhtlema ja üksteisele infot jagama? Et piletimüüjal oli seepärast keelatud reisijate infot jagada, kust uksest väljuda ja rongi valjuhääldisüsteemist ka seepärast midagi ei öeldud, et see oleks eksperimendi ära rikkunud, uurijad tahtsid näha, kui kiiresti kaasreisijad hakkavad üksteist hoiatama ja et millal inimesed hakkavad rongis paaniliselt kõiki ülesriputatud infokandjaid uurima. (Seal on ju infotahvlil rongiplaane ja sisekorraeeskirju, lisaks on ülal akende kohal nooltega viidad -> kõrgele platvormile ja <-madalale platvormile, ühesõnaga, silte, mida uurida, on seal küll ja küll. Võid terve rongisõidu ajal ringi kõndida ja silte lugeda. Misasja sa istud nii palju, tõuse püsti, kõnni ringi ja loe sildid läbi!)
ja kuidas, KUIDAS ometi said nõuka-ajal kõik rongid kõiki uksi avada ja kõik inimesed said rongi ja rongist maha ja mis hirmus asi on küll juhtunud, et 21. sajandil pole see enam võimalik?
pühapäev, 15. aprill 2012
kinnisvaraotsingud
Käisin Kopli-kandi stalinistlikke kvartaleid vaatamas. Et kas seal võiks olla kena elada. Einoh kena nägi välja küll, majadel ilustusi ja rõdusid ja kaaraknaid ja majade vahel rohelust ja palju ruumi, ei peaks kohe naabrile aknasse vaatama. Ükskord tehakse kõik need majad väljast ka korda, need, mis juba üle värvitud, näevad väga netid välja.
Tagasiteel nägin Kopli tänaval ühte noormeest kägaras sissesõiduteel lebamas, süstal veel pihus.
Äkki ma vist ikka ei taha sealkandis elada:(
laupäev, 7. aprill 2012
teisipäev, 3. aprill 2012
neljapäev, 1. märts 2012
teisipäev, 28. veebruar 2012
Õpetajate streik
Mis mõttes pannakse vanemate klasside õpilased streigi ajal tunde andma?
Ma mäletan, omal ajal andsid õpetajate päeval tunde abituriendid. See oli nii lahe. Aga anda tunde õpetajate streigi ajal, see on ju hoopis üks teine asi.
Et lapsed lastakse koolimajja, see on OK. Ilmselt on ka oluline, et need, kes seda vajavad, saaks oma igapäevase koolitoidu. See peaks olema ka kõik.
Lasteaedadega on muidugi keerulisem lugu. Keegi peab ju ometi väikelaste järele valvama ja toita tuleb neid kah ja kõik vanemad seda kindlasti tööajal teha ei saa, aga need, kes vähegi saavad, peaks kas ise lastega koju jääma või lapsed tööle kaasa võtma. Töö kannatab? Aga see ongi ju asja idee, panna kogu ühiskonda mõistma, kui väga meil ikka neid õpetajaid ikka vaja on ja et ilma nendeta kohe kuidagi ei saa.
esmaspäev, 13. veebruar 2012
meeleavaldusemuljed
Et ACTA-meeleavaldus oli internetiga seotud, siis oli igati kohane ja seaduspärane, et kohale olid ilmunud ka Anonüümsed Kommentaatorid, kellel oli VAJA end püüne peale upitada, kuigi ühtegi mõtet ei juhtunud olema, mida väljendada. Nii et kuulsime ära ka sisutühja ropu sõimu.
Kasutasin juhust ja uurisin ühelt maskikandjalt, et mida see mask esindab. "Anonüümset", seletas tüdruk. No ma ei jäänud sellega rahule ja uurisin kodus edasi. Tuleb välja, et Guy Fawkesi mask on omandanud tähenduse "me protesteerime valitsuse türannia vastu". Vat siis.
laupäev, 28. jaanuar 2012
kassiblogi
Seoses saabuva külmalainega otsustasin aknad ära toppida ja veetsin meeldiva hommikupooliku isekleepuvate tihenditega. Ja kass otsustas, et ma olingi tema lõbustamise juba häbiväärselt unarusse jätnud, nii et tema veetis meeldiva ööpooliku tihendeid maha kraapides. Lõbus ju! Tõeline bandiitkass, pole midagi öelda. Ukse lahtitegemiseks on piisavalt tark, aga täiesti võimetu ära õppima, mõistet "ei tohi."
Mõelda, et mina sain kahest kassivennast selle taltsama ja paima. Huvitav, millega ta huligaansem vend siis veel tänaseks hakkama on saanud?
kolmapäev, 25. jaanuar 2012
imikute käest pead sa tõtt kuulma
reede, 13. jaanuar 2012
täna on väga libe!
teisipäev, 10. jaanuar 2012
Vanemapension?
Raadio küsib, et kas peaks maksma vanemapensioni ja vastusevariandid on
JAH sest see on õiglane ja tõstab sündivust
EI sest ei tõsta sündivust ja maksma peaks praegu olemasolevatele lastele
ehk siis vastus on juba ette antud. Selge see, et sündivuse tõstmine pole garanteeritud. Selge see, et olemasolevate laste eest tuleb piisavalt hoolitseda ja praegu on liiga palju lapsi, kes ei saa kõike vajalikku. See, et oleks õiglane juba sündinud laste üleskasvatamise töö eest tasuda, pole seega oluline. Töö on ju juba tehtud, mis sest siis enam tasuda!
JAH sest see on õiglane ja tõstab sündivust
EI sest ei tõsta sündivust ja maksma peaks praegu olemasolevatele lastele
ehk siis vastus on juba ette antud. Selge see, et sündivuse tõstmine pole garanteeritud. Selge see, et olemasolevate laste eest tuleb piisavalt hoolitseda ja praegu on liiga palju lapsi, kes ei saa kõike vajalikku. See, et oleks õiglane juba sündinud laste üleskasvatamise töö eest tasuda, pole seega oluline. Töö on ju juba tehtud, mis sest siis enam tasuda!
kolmapäev, 4. jaanuar 2012
Liiklusvood 2011
Tallinna linn on Tehnikaülikoolil lasknud oma liiklusvoogusid uurida ja see uuring on nüüd netis kättesaadav.
Heitsin pilgu peale ja ausalt, liiklusvood pole üldse huvitavad. Ainus asi, mis huvitav oli, oli see, et Tallinna liiklusvoogudes ei esine ühtki jalgratturit. Mitte kordagi. Esinevad mõned üksikud mootorrattad (alates 2009. aastast. "Kuna mootorrataste osatähtsus hetkel ei ületa liiklusvoos veel 1%, siis võib väita, et selle liigi arvessevõtmisega, ei ole hilinenud.*")
(Huvitav, kuidas teile tundub, kumba liikleb Tallinnas rohkem, jalg- või mootorrattaid? Minu tagasihoidliku isikliku mulje järgi on jalgrattaid nii umbes 10 korda rohkem.)
Bussid ja trollid on üle loetud, trammid ja rongid mitte. Loomulikult, otse LOOMULIKULT pole isegi mitte mainitud sõna "jalakäija". Õige kah, mis meil liikluses nende jalakäijatega asja peaks olema, need on ju lihtsalt inimesed. (Ka sõna "inimene" ole mainit dokumendis kordagi kasutatud.)
Hää küll, tegemist on teadusliku uuringuga, mis just seda tähendabki, et vaadeldakse vaid asja üht või mõnda aspekti ja ülejäänud tegurid jäetakse lihtsalt kõrvale... aga millegipärast meenub mulle üks juhtimistõde: "mida mõõdad, seda saad".
Esteks, muidugi, saame teha järelduse, et meid ei peetud isegi mitte loendamisväärseks.
Ja teiseks, võib arvata, et kui nüüd selle uuringu alusel hakatakse otsuseid vastu võtma, siis meid lihtsalt ei arvestata ja kõik. No mille alusel nad peakski arvestama, kui uuringust nähtub, et meid pole?
*Täpselt nii oligi esimeses alapunktis kirjas.
esmaspäev, 2. jaanuar 2012
kolmapäev, 19. oktoober 2011
kolmapäev, 7. september 2011
kergem elu
Eile hommikul oli vaja korraks koju tagasi minna: mahaunustatud telefon tuli ära tuua. See oli nii korraks, et riskisin jalgrattagi erandkorras hetkeks üksi õue jätta.
Lippasin trepist üles ja imetlesin ise oma kergejalgsust. Miks küll täna need kolm trepijärku nii imelikult kerged tunduvad?
Aa, õige jah, pole siin imelikku midagi. Ilma jalgratast tassimata ilmselt ongi kergem trepist käia kui jalgratast tassides;)
Lippasin trepist üles ja imetlesin ise oma kergejalgsust. Miks küll täna need kolm trepijärku nii imelikult kerged tunduvad?
Aa, õige jah, pole siin imelikku midagi. Ilma jalgratast tassimata ilmselt ongi kergem trepist käia kui jalgratast tassides;)
reede, 5. august 2011
Way to go
Ma olla oma vanaema nägu läinud, ütles tädi Tiina mulle sugulase sünnipäeval.
Mul oli hea meel. Mu vanaema meeldis mulle väga. Kui lõpuks niikuinii peab vanamuti nägu minema, siis olgu see juba mõni tore ja armas vanamutt.
"Siis, kui ma temaga esimest korda kohtusin. Kusagil 46-ndal aastal. Siis ta oli umbes nii vana kui sina praegu" jätkas tädi Tiina.
Mul võttis natuke aega, et ajaskaala paika saada: perekonnasõprus tädi Tiinaga kestab ju ikka eesti ajast saadik, kuidas siis alles 46-ndal? Siis tuli meelde, et aga jah, vanaema eestiaegne sõbranna oli ju tädi Tiina ema tädi Ärna hoopis. Sõbrannade lapsed, eluaegsed sõbrannad minu ema ja tädi Tiina, said jah alles peale sõda kokku.
Pärast ma arvutasin välja, et 46-ndal oli vanaema oma 10 aastat noorem kui mina praegu. Eks tal oli muidugi juba sõda seljataga. Ikkagi oli vanaema 46-ndal palju noorem, kui mina teda mäletan!
Mul oli hea meel. Mu vanaema meeldis mulle väga. Kui lõpuks niikuinii peab vanamuti nägu minema, siis olgu see juba mõni tore ja armas vanamutt.
"Siis, kui ma temaga esimest korda kohtusin. Kusagil 46-ndal aastal. Siis ta oli umbes nii vana kui sina praegu" jätkas tädi Tiina.
Mul võttis natuke aega, et ajaskaala paika saada: perekonnasõprus tädi Tiinaga kestab ju ikka eesti ajast saadik, kuidas siis alles 46-ndal? Siis tuli meelde, et aga jah, vanaema eestiaegne sõbranna oli ju tädi Tiina ema tädi Ärna hoopis. Sõbrannade lapsed, eluaegsed sõbrannad minu ema ja tädi Tiina, said jah alles peale sõda kokku.
Pärast ma arvutasin välja, et 46-ndal oli vanaema oma 10 aastat noorem kui mina praegu. Eks tal oli muidugi juba sõda seljataga. Ikkagi oli vanaema 46-ndal palju noorem, kui mina teda mäletan!
kolmapäev, 29. juuni 2011
Sofie-nimeline Savisaare Isikliku Teene Märk (pildil keskel)
http://www.blogger.com/img/blank.gif
Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest... ei, võtame sealt kohe tükk maad edasi ja läheme kohe selle päikesepaistelise maipäeva juurde, kui Sofie rahulikult jalgrattal kodu poole väntas. Ta oli just keeranud spetsiaalsele jalgrattateele, kus, nagu Tallinnas kombeks, jalgrattasõit "telliskiviga" ära on keelatud, kui järsku nägi enda ees Savisaart. No päriselt ka. Sofiel oli nimelt ammu linnapeale üks küsimus, noh aga et Savisaar tuleb ja annab võimaluse küsimust esitada just selles kohas...
-"Tere härra linnapea! Palun öelge, miks siin jalgrattaga sõita ei tohi?"
-"Tohib ju küll, näe sõidavad ju."
-"No ega see, et sõidavad, ei tähenda ju veel, et tohivad. Selle sillal on mõlemas otsas telliskivi ees, see tähendab, et siin ei tohi sõita mitte keegi. Need, kes sõidavad, rikuvad liikluseeskirja."
Noh, arutati natuke, Sofie seletas, et keelumärk pandi sinna selleks, et autod ja mootorrattad ei sõidaks, aga et (liikluspolitseist on järele küsitud) see märgikombinatsioon - kergliiklustee märk koos telliskiviga - ei tähenda mitte, et telliskivi jalgratturitele ei ei kehtiks, vaid et ükski liiklusvahend ei tohi sõita. Ja et ka muudele Tallinna jalgrattateedele on täieliku liikluskeelu märke pandud. Savisaar küsis Sofielt visiitkaarti ja lubas järele uurida ning midagi vastata.
Üle kuu aja ootas Sofie huviga Savisaarelt meili, aga ei midagi.
Ja siis!
EILE oli kõnesoleva silla Pärnu maantee poolsesse otsa lisatud telliskivi alla lisatahvel "välja arvatud jalgratas"!
Tänu Savisaare isiklikule hoolitsusele saab nüüd Sofie üle selle silla õhtul töölt kodu poole sõita ilma et peakski seadust rikkuma. Teistpidi, Rahumäe poolt Pärnu maanteele sellest sillast aga üle sõita ei tohi, sest teises otsas on endiselt keelumärk ilma lisatahvlita.
reede, 17. juuni 2011
kolmapäev, 18. mai 2011
koerte liikluskasvatusest
Täna hommikul jõudsin rattateel järele jooksjale ja tema koerakesele. Kui see ikka oli tema koer, rihma otsas ta polnud. Jooksja jooksis tee keskel või natuke paremal, koerake pidas sama tempot tee vasakul serval. Paistis, et niisama neist ohutult mööda ei mahu, tilistasin neile rattakella. Ja mis te arvate? Koerake vaatas tagasi, nägi mind ja suundus liiklusteadlikult tee paremale servale, seni kui jooksja aju alles tasapisi info töötlemisega tegeles ("Mis hääl see oli? Ah rattakell? Kuspool? Mis nüüd teha? Kuhupoole? Ah juba möödas!")
Rattateedel ukerdavate väikelaste vanematele olen ma ikka soojalt soovitanud kasutada juhust liikluskasvatuse alustamiseks ja õpetada lastele selgeks see kõige põhilisem: meil on parempoolne liiklus. Hoia paremale!
No näete nüüd: isegi koerad on suutelised selle selgeks õppima. Minus süveneb veendumus, et kui õpetada, suudavad selle selgeks saada ka lapsed ja jalgratturid.
Rattateedel ukerdavate väikelaste vanematele olen ma ikka soojalt soovitanud kasutada juhust liikluskasvatuse alustamiseks ja õpetada lastele selgeks see kõige põhilisem: meil on parempoolne liiklus. Hoia paremale!
No näete nüüd: isegi koerad on suutelised selle selgeks õppima. Minus süveneb veendumus, et kui õpetada, suudavad selle selgeks saada ka lapsed ja jalgratturid.
neljapäev, 10. veebruar 2011
kassipilt
pühapäev, 30. jaanuar 2011
Vanaemaks saamise puhul: Bubbemeises
"Kuidas sina tead lahedamat muusikat kui mina?"
küsis mu noorem poeg, kui ma talle David Krakaueri plaati kuulata andsin. Mu kõrvad muidugi liikusid, ja samas ma arvan, et ta nördimus on igati õigustatud. 20-something noormeeste emad ei tohiks teada lahedamat muusikat kui nende lapsed, eriti veel, kui mõni neist lastest juba 30-tuuris on.
Seega, ma kahetsen, et ei jaganud kohe peale Krakaueri Tallinna-kontserti, aga täna siis vanaemaks saamise puhul mu elu esimese juutuubivideoga blogipostitus. Pühendatud minu imeilusale pojatütrele ja tervituseks mu armsale miniale, päevakangelasele.
Selle loo nimi on Bubbemeises - the lies my gramma told me. Krakauerilt leiab juutuubist ka parema pildi ja parema heliga videosid, aga mulle meeldib see lugu kõige rohkem.
pühapäev, 23. jaanuar 2011
keelest ja meelest
Loen Uku Masingu "Keelest ja meelest" ja mõtlen, kas tal võib õigus olla ja eesti keel pole lihtsalt sobilik teaduse meelt edasi andma, sest mis see teadus muud on kui üks lahterdamine ja kategoriseerimine ja vastandamine, piiritlemine ja fikseerimine. Või on ehk asi lihtsalt selles, et mida adekvaatsemalt keel maailma väljendab, seda raskem on teda lahterdada, piiritleda jne edasi, selle keele vahenditega. Igasugune teadus nõuab lihtsustamist, pisisasjadets möödavaatamist, ja lihtsustada on kergem, kui sul on mõtlemise tööriistaks mõni emakeelest lihtsam keel. Lihtsam mitte sellepärast, et see keel ongi kohe lihtne, vaid sellepärast, et sa pole seda veel lõpuni selgeks saanud, sa oled omandanud vaid keele lihtsaimad vahendid. Sedasorti mõtisklused siis.
Ja siis tuleb telekaekraanile Jaan Kaplinski ja loeb sellest luuletuse.
neljapäev, 30. september 2010
kaalujälgijad
Me kassiga piirame teineteise liigsöömist: mina talle lihtsalt rohkem ei anna, kui norm ette näeb, mis sest, et tal kauss tühi. Tema jälle ronib mulle otsa, kui ma teleka ette maandun, ja ei lase mind kööki endale järgmist portsu võtma.
Selle kolme nädalaga, mis ta minu juures elab, peaks vist isegi mingit tulemust näitama:)
Hoiukass on, niikauaks kui ta pärishoidja reisil käib, sellpärast vaid kolm nädalat.
Selle kolme nädalaga, mis ta minu juures elab, peaks vist isegi mingit tulemust näitama:)
Hoiukass on, niikauaks kui ta pärishoidja reisil käib, sellpärast vaid kolm nädalat.
neljapäev, 23. september 2010
ah et nii lihtne see ongi?
tuleb ainult teada anda, mida sa tahad, ja juba saadki?
Sofie käis täna esimest päeva uues kohas tööl.
Sofie käis täna esimest päeva uues kohas tööl.
pühapäev, 5. september 2010
Universumile, teadmiseks
juhuks, kui see on ehk märkamata on jäänud, ma otsin tööd. Juba tükk aega.
Ma loodan, et see töö, mis nüüd kohe mu üles leiab, on HEA töö. Midagi innustavat. Midagi, mida ma kohe kangesti tahan teha, rõõmuga. Midagi, mille eest korralikult makstakse. Mitte koletu palju, aga nii, et riie selga, kõht täis ja katus pea kohale jääb ja jaksab ka hinge ja vaimu toita. Ja olgu see üks aus ja paljudele kasu toov töö palun.
Ma loodan, et see töö, mis nüüd kohe mu üles leiab, on HEA töö. Midagi innustavat. Midagi, mida ma kohe kangesti tahan teha, rõõmuga. Midagi, mille eest korralikult makstakse. Mitte koletu palju, aga nii, et riie selga, kõht täis ja katus pea kohale jääb ja jaksab ka hinge ja vaimu toita. Ja olgu see üks aus ja paljudele kasu toov töö palun.
pühapäev, 29. august 2010
harjutan talveks...
Selle suve plaan oli elutoa põrand üle õlitada. Mõistagi ei saanud seda teha suve alguses, kohe kui ilmad ilusaks läksid; siis oli vaja rattaga sõitmas käia. Muidugi ei saanud seda teha ka 30-kraadise kuumaga, see olnuks liiga pingutav. Seega jõudis järg põrandaõlitamiseni paari nädala eest. Ega mul mööblit kuhugi panna ei ole, nii et kogu protseduur tuli läbi viia järkude kaupa: jupp põrandat mööblist vabaks, siis spetsiaalseebiga puhtaks küürida, siis oodata, kuni korralikult kuivab, siis õlitada ja siis jälle kuivamist oodata, seekord kemikaalihaisus. Siis mööbel uude nurka, vaba põrandapind jälle küürida, õlitada, oodata. Kolmanda järguga sai asi lõpule viidud ja nüüd ma lihtsalt ootan, et põrand haisemise ära lõpetaks. Avatud akendega. Täna näiteks on õues 14 kraadi sooja, toas näitab termomeeter 16. Kui talvel toas nii külm oleks, siis oleks häda lahti, et miks korralikult ei köeta, aga nii vabatahtlikult... selgub et saab elada küll. Soojad riided, kaks kampsunit, villased sokid, ja telekavaatamiseks võtan veel vatiteki ka peale.
Paari nädala pärast peaks juba kannatama akent vahepeal kinni ka panna.
Ahjaa, niikui ma esimese jupi põrandat puhtaks olin küürinud (vanamoodsalt, kõva harjaga ja käpuli maas), läks kevadest saadik vindunud õlanärvipõletik järsku ägedaks. Nüüd ma siis üritan seda ka siin külmaga ravida:)
Praegu on juba raske ette kujutada, kuidas oli siinsamas istuda 30-kraadises soojuses.
Paari nädala pärast peaks juba kannatama akent vahepeal kinni ka panna.
Ahjaa, niikui ma esimese jupi põrandat puhtaks olin küürinud (vanamoodsalt, kõva harjaga ja käpuli maas), läks kevadest saadik vindunud õlanärvipõletik järsku ägedaks. Nüüd ma siis üritan seda ka siin külmaga ravida:)
Praegu on juba raske ette kujutada, kuidas oli siinsamas istuda 30-kraadises soojuses.
esmaspäev, 16. august 2010
Augustibluus Haapsalus
Kes ütles, et Haapsallu rongiga ei saa? Saab ikka, kui ratas ka on. Riisiperest ainult miski viiskend kilti mööda vana raudteetammi ja ongi. Minul võttis kolm tundi. No ma ikka pressisin neid pedaale kõvasti ka, tüütu võsavaheline igav sirge ju. Tagasi tulin kaks päeva hiljem viie tunniga ja tee oli kohe palju kenam ja huvitavam. Võtsin endale aega pildistada teele roomavaid põldmarjavääte ja viinamäetigusid, kohvi juua ja vaatetornis losutada. Võsavahelises vaatetornis, millest võsa üle ulatus ja kust polnud näha midagi, mida ma juba all tee peal näinud ei olnud: nöörsirget võsavahelist teed silmapiirini nii edasi- kui tagasisuunas. (pildid)
Põldmarju sõin ka. Terve see teetamm oli neid täis.
Festival oli tore, muusika suurepärane, kontserdipaigad imelised. Mulle meeldis kõige rohkem Bullfrog Brown raudteejaamas, aga esimese õhtu eesti esinejad pealaval andsid kah äärmiselt nauditava kontserdi.
Tagasi jõudnud, tegin teleka lahti, et teada saada, mis vahepeal uudist on olnud ja avastasin, et ma olin käinud mingil salajasel festivalil. Uudistes räägiti Pärnu vahupeost, nagu oleks see mingi... kultuurisündmus või midagi; Haapsalust ja Lance Lopezizt mitte poolt sõnagi:(

sinna

ja tagasi. OMG, tagasitee ONGI palju ilusam!
Põldmarju sõin ka. Terve see teetamm oli neid täis.
Festival oli tore, muusika suurepärane, kontserdipaigad imelised. Mulle meeldis kõige rohkem Bullfrog Brown raudteejaamas, aga esimese õhtu eesti esinejad pealaval andsid kah äärmiselt nauditava kontserdi.
Tagasi jõudnud, tegin teleka lahti, et teada saada, mis vahepeal uudist on olnud ja avastasin, et ma olin käinud mingil salajasel festivalil. Uudistes räägiti Pärnu vahupeost, nagu oleks see mingi... kultuurisündmus või midagi; Haapsalust ja Lance Lopezizt mitte poolt sõnagi:(
sinna
ja tagasi. OMG, tagasitee ONGI palju ilusam!
teisipäev, 10. august 2010
tegelikkus ei lakka mind üllatamast
Nädal aega tagasi kaotasin ära telekapuldi tagumise kaane, selle, mis patareide peale käib. Akude. Kui akud said laetud, otsisin seda igalt poolt kaks-kolm korda: aknaaluse laua pealt ja söögilaua pealt ja tugitoolist ja toolide pealt ja loomulikult tugitoolist ja nendest taskutest tugitooli seljatoe ja istme vahelt, mida kasutatakse kümnesendiste ja legotükkide ladustamiseks ja diivani pealt ja tugitoolist - no ei olnud.
Täna kui ma tugitoolis istusin ja telekat vaatasin leidsin selle jubina järsku oma tagumiku alt.
Mitte et ma seal tugitoolis selle nädala jooksul vähe oleks istunud. See on kodus mu põhikoht!
Neljas dimensioon tegutseb jälle.
Täna kui ma tugitoolis istusin ja telekat vaatasin leidsin selle jubina järsku oma tagumiku alt.
Mitte et ma seal tugitoolis selle nädala jooksul vähe oleks istunud. See on kodus mu põhikoht!
Neljas dimensioon tegutseb jälle.
pühapäev, 1. august 2010
Tellimine:
Postitused (Atom)