pühapäev, 10. jaanuar 2010

laupäev, 9. jaanuar 2010

plank

neljapäev, 7. jaanuar 2010

lapsepõlve talv




Vat kui meie veel noored olime, siis oli ikka rohi rohelisem ja taevas sinisem, sellest on kõik kuulnud.
Ja et talved olid ikka talved, siis oli ikka külma kõvasti ja hanged üle pea... no ikka nii nagu... praegu väljas.
Nüüd te siis teate, mida me, vanainimsed, silmas pidasime, kui oma lapsepõlvetalvedest rääkisime.
Jah, kes oleks võinud arvata, et Eestimaale võib veel päris ehtne talv tulla.

kolmapäev, 6. jaanuar 2010

õhtul

laupäev, 2. jaanuar 2010

Kaebuste ja ettepanekute raamat.


Bussiootamine läks igavaks, helistasin Tallinna abitelefonile ja küsisin, et kas buss jääb lihtsalt hiljaks või jätab hoopis tulemata. "Kõigepealt ütlen kohe ära, et täna on pühapäevane graafik," -
Pühapäevase plaani järgi tuli järgmine buss umbes tunni aja pärast.
- "Aga täna on ju laupäev, mitte pühapäev?" - "Seda teatati juba pool kuud tagasi."

Huvitav, kus? Teade oli üleval lukustatud raudukse taga Raekoja keldris, kuhu tuleb laskuda järsku redelit pidi?
Miks siis mitte bussipeatustes? Siin on üleval bussiplaan, ja ka varjualuse seinal on ohtralt ruumi, kuhu vastava teate üles saaks kleepida? - "Aitäh, annan Teie soovituse edasi. Head aega."

No tõepoolest, ma olen geenius! Mõelda vaid, ma olen esimene ja ainus inimene, kellel tuli mõte, et bussiplaani muudatusest võiks sõitjaid informeerida kohas, kus nad selle info kõige tõenäolisemalt kätte saavad!
Mul on mõned mõtted veel. Juhuks kui jälle KÕIK teised minust nii palju rumalamaks osutuvad:
Reisisaatjad võiksid teadate kleepimise bussipeatustesse vabalt ära teha. Peale selle võiks reisisaatjad varustada lihtsate lumelabidatega ja poetada nad bussipeatustesse lund rookima. Kui peatus puhas, võiks nad jälle edasi sõita. Järgmise rookimata peatuseni.
Täna ei näinud ma ÜHTEGI rahuldavalt puhtaks roogitud bussipeatust. Peab küll ütlema, et see häda on kestnud juba mõnda aega. Kõnniteedest rääkimata. Autojuhid räägivad, et sõiduteedega olevat sama jama;)

Kui meil on inimesed, kellel pole tööd, ja meil on töö, mis tahab tegemist, ja on isegi raha, mida maksta, miks siis neid kolme kokku ei panda? Miks peab raha maksma eimillegi eest ja jätma töö ikkagi tegemata? Ähh, pole ma mingi geenius. Ei saa ma sellest aru, mitte kohe ei saa.

Keegi hea inimene oli jätnud lumelabida meie trepikotta välisukse kõrvale. See oli tal nii hea idee! Välja minnes kulutasin pool minutit ja lükkasin trepimademe lumest puhtaks; oli roogitud küll, aga lund sadas ju kogu aeg juurde. Õhtul koju tulles tegin kiirelt sedasama. Lund oli vahepeal kogunenud kahtlaselt vähe, keegi oli vist vahepeal peale minu veel lõbutsenud...

Tegelikult võiks igas bussipeatuses olla kohalik lumelabidas. Siis võiks bussi oodates oma panuse anda igaüks, kes viitsib. Oleks soe ja poleks nii igav oodata.

reede, 1. jaanuar 2010

neljapäev, 31. detsember 2009

pühapäev, 20. detsember 2009

rattaga pakases


"Issand, sa oled jalgrattaga? Kas libe ei ole?"
No tuleb välja, et krõbe pakane sobib jalgrattaga sõitmiseks paremini kui paks sulalumi. Jää läigib teedel küll väga ähvardavalt vastu, eriti pimedas, ja teeb näo, et on TÄIESTI libe, aga naelkummid peavad nii üles - kui allamäge, ja mis põhiline - pidurid ka. Sõidan Mustamäe nõlvast alla täpselt nii aeglaselt nagu ise tahan. Ei, ei ole libe. Külm on, pime on, räpane on, natuke hirmus on, aga libe, ei.
Ahjaa, raske on ka. Või äkki see ainult tundub mulle, et kõik käigud käiks nagu kröömikese raskemalt kui suvel?
Ega kauem kui see 15-20 minutit, mis tööle või töölt koju jõudmiseks kulub, ei taha ikka sõita küll.

teisipäev, 1. detsember 2009

kuivand roose


Ma saan nüüd teha niisuguseid pilte, nagu ise tahan. Kui tahan, teen liiga tumeda. Kui tahan, teen kuivanud roosidest.

esmaspäev, 30. november 2009

ignorance is bliss

Enne Polaarkaru viidet kommentaariumis ma ei teadnudki, et Amazonis saab niimoodi raamatute sisus tuhnida. Ma siis nüüd tuhnisin. Selgus, et Erica Jongi vanaisal ponud kiviblokkide vedamisega siiski mingit pistmist ja originaaltekstis olid nii vanaisa, orjad, Tiomkin kui Bernstein ühtselt kõik minevikus. Oi ma nägin vaeva! Poole lause kaupa anti otsinguvastuseid, küll ma nuputasin otsisõnu... aga sain terve lõigu kätte!
Ja selle teise, kaubanduskeskuste lõigu kah - kahjuks läks kogu müstika nüüd kaotsi, sest originaalis ei rääkinud Erica Jong kaubanduskeskustest poole sõnagagi, ega ka New Yorgi ümbrusest, jumal paraku. Ta elab oma esimese armastusega lihtsalt samas New Yorgi piirkonnas ja trehvab temaga vahel juhuslikult poes käies. Ah kahju! Milline tähendusrikkus järsku kaduma läks, rääkimata veel kujutluspildist, kuidas Erica Jong mingis New Jersey Laagri Maksimarketis ostukäru lükkab. ("New Yorgi ümbrus" - see on ju New Jersey, kas pole?)

pühapäev, 29. november 2009

neljapäev, 26. november 2009

Kirjaniku elust.

Lugesin Erica Jongi „Võrgutades deemonit“. Kõigepealt tahaksin teiega jagada head uudist: trükivigu polnudki! Suurepärane sooritus kirjastuselt Eesti Raamat!

Muidu mulle üldse meeldivad sedasorti raamatud. Mis sorti? Ma ei oska öeldagi… natuke nagu blogisorti? Endast ja oma elust ja midagi dramaatilist ei juhtu, aga loed huviga ja lõpuks oleks nagu inimesega tuttavaks saanud. Pärast „Lennuhirmu“ on muidugi raske veel millegagi rabada, mida iganes Jong ka ei kirjutaks, ikka jääb ootustele alla, aga ikkagi oli huvitav lugeda. Kuigi lugu nagu polnud ju.

Muuseas sai autori elust ka mõndagi ennekuulmatut teada – kas teie teadsite varem, et kuulus Erica Jong elab kaubanduskeskustes? Ta mainib selle nii muuseas ära, nagu polekski selles midagi erilist: „Eelmisel aastal käisin lõunasöögil oma keskkooliaegse esimese armastusega ning vahel põrkan temaga kokku New Yorgi ümbruse kaubanduskeskustes, kus me mõlemad elame.“
Ma ei saanudki nüüd aru, kas vihjab kirjanik niimoodi USA kohutavale ja kasvavale kodutute probleemile (nii Erica Jong kui tema koolikaaslane on mõlemad kodutud, ometi peaks nad ju olema headest peredest pärit, järelikult on kodutuse probleem väga laialdane) või on siin tegemast peenema vihjega ameerika tarbijalikult raiskavale elustiilile (mõlemad elavad kaubanduskeskustes).

Noh, tuli ette ka kõvemaid pähkleid:
„Mu vanaisa ütles ikka, et kunstnik „kannab oma õlgadel maailma rõhuvat raskust“. Kunstnik (kas ta võis selle all mõelda ka Übermenschi ?) rühib edasi raskel sammul, ägades valust nagu püramiidi ehitav Egiptuse ori Cecil B DeMille’i filmis, mida taunis Dmitri Tiomkin või Elmer Bernstein, ning suutis seda kiviblokki vaid poole tolli jagu liigutada.“

Ilmselt jääb mulle igaveseks mõistatuseks, miks D(i)mitri Tiomkin ja Elmer Bernstein Cecil B DeMille’i filmi taunisid ja miks NEMAD kiviblokki liigutama sunniti:(
Ei, orja kohta ei saanud see kivibloki liigutamine käia, ori oli olevikus (rühib…, ägades nagu), minevikus olid ainult need heliloojad (taunis…, suutis).

tervisi siis ka tõlikjale (Kattri Ezzoubi) ja toimetajale (Rein Põder).

kolmapäev, 18. november 2009

a miks me tulumaksu ei tõsta?

A miks me tulumaksu ei tõsta? Nojah, praegu on juba ilmselt peaaegu et liiga hilja, või kas on? Käibemaksu tõsteti viie päevaga, järgmise aastani ja võimaliku uue tulumaksumäärani on veel üle kuu aja aega, nii et jõuaks ju kuidagi küll? Tõstame üheks aastaks ühe protsendi võrra; pole ju nii hull, maksma hakkavad ainult need, kellel veel tööd ja raha on, nendelt, kes tööta on jäänud, ei koorita midagi. Erinevalt käibemaksutõusust, onju. Riigile annaks see tohutu summa juurde, ja ma olen kindel et isegi meie kõige madalamapalgalised koristajad elaksid selle üle. See üks protsent ei tapa kedagi, ei koristajat ega direktorit. No kusagil on muidugi ka rikkurid, kes jääks ilma sadadest tuhandetest ja mõned ka miljonitest, aga ma nende leivaraha pärast väga ei muretse, küllap saavad ka nemad kuidagi toime. Meil ju ettevõtte tulumaks sisuliselt puudub; järelikult ei tohiks see majandust eriti pahasti mõjutada - ettevõtted ju kahju ei kanna.
Miks on see nii ennkuulmatult võimatu käik, miks on see meie valitsevatele paremerakondadele niisugune tabu? Miks võib arutada kilekotimaksu, aga jumalaeest mitte tulumaksu tagasitõstmist paari aasta tagusele tasemele?
Jah, hiljavõitu on küll, loomulikult oleks pidanud sellega juba varem tegelema. Valitsus nimelt. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Mina oleks poolt.

kolmapäev, 11. november 2009

jalgratas lumes

Lasin rattale talvekummid panna. Ikka on vilets sõita. Lumehanges on lihtsalt raske, aga kõnniteele sisse tallatud jalgrajal lausa võimatu, sõida nagu lahtises liivas, ratas lihtsalt vajub alt ära, kord paremale, kord vasakule. Kõik mu turvalised otseteed on järsku ebaturvaliselt läbitamatuks muutunud. Sõiduteel saab küll sõita, aga jalgrattateedel enamasti mitte.

No mulle seletati küll seal jalgrattatöökojas, et need naelkummid aitavad siledaks sõidetud jää peal. Jama on see, et EMA rääkis mulle põhimõtteliselt sama juttu. Räägitakse jah, et EMA TEAB, aga no kes oleks võinud arvata, et kõige muu elutarkuse lisaks võib ema sind isegi jalgratta naastrehvide asjus harida...
lapsed, kuulake, mida te ema teile räägib! See VÕIBKI tõsi olla!!!

Samas, ma näen et teised jalgratturid sõidavad küll ja pole nagu hullugi?
Tegelikult on mu peamised kõhklused seotud ikka selle Nõmme mäega, eriti sealt laskumisega. Jubeda vungi võtab ju sisse, mis siis kui libedaga hoogu maha ei saa?

kolmapäev, 21. oktoober 2009

ma ei jaksa täna enam sõnagi kirjutada

No nüüd ma siis tean, miks ma enam ei blogi! Kogu mu kirjutamisenergia kulub kodanike kaebekirjadele vastamisele! Viimasel ajal olen põhjalikult lahti seletanud järgmisi elutähtsaid küsimusi:
"Miks ma pean viivist maksma?"
"Miks ma ei saa liftiga sõita?"
"Miks ma pean sama palju maksma kui need, kes saavad?"
"Miks ma pean oma võlga inkassole maksma, ma tahan hoopis teile maksta?"
Täna kukkusin jälle sisse ja kulutasin kolm tundi kirjandile teemal "Miks te hinnad nii kõrged on? Mis teist (kliendile) üldse kasu on?"
Küllap minust kui pearaamatupidajast ongi kliendile tuntavat kasu ainult siis, kui ma seletan talle pikalt ja põhjalikult, et talle võib küll tunduda, et me teeme talle õudset ülekohut, aga kui me seda ei tee, siis oleks see ülekohus mõne teise või kõigi teiste suhtes. Ja et me võiks teha küll nii, et me seda õudset ülekohut ei tee, aga siis peaks ta palju rohkem maksma.
No kesse siis usub, et aastaaruandest või kvartaalsest saldoandmikust mingit kasu oleks? Bilansist või ostureskontost rääkimata.
note to myself: peaks siia ükskord ikka tegevusaruande kohta midagi asjalikku kirjutama. Lugejad tahavad teada...

neljapäev, 15. oktoober 2009

Blog action day – climate change

Nimetage seda, jah, pigem kliimamuudatuseks. Kliima soojenemine – see kõlab hetkel tõesti liiga ahvatlevalt.

te oleks pidanud täna maamaksu maksma...

Viis minutit viis läbi tuli mulle meil, kus Maksuamet palub maamaksu õigel ajal, st täna, ära maksta.
Tänuväärt algatus muidugi. Meelde tuletada, et aeg on jälle käes. Aga kui palju raamatupidajaid PEALE kella viit veel meeldetuletustele kättesaadavad on? Peale tööpäeva lõppu meelde tuletada on mahavisatud vaev:(
Neile, kes homme maksavad, tiksub juba kuigivõrd viivist peale.
Õnneks ma maksin maamaksu juba hommikul ära:)

pühapäev, 20. september 2009

september



"Ma ei saa aru, mis suvi see selline on! Kogu aeg muudkui niida! Ei tea, misasja see rohi sel aastal nii hirmsasti kasvab?" kurtis ülemus.
Tõepoolest, meie majade ümber on tõesti roheliseks läinud. Isegi minu akna all. Möödunud aastal ma küll vaatasin ja mõtlesin, et kui me siia mulda ei too, siis ei hakka siin küll midagi kasvama, aga näe... ristik mühab nagu mets.

kolmapäev, 9. september 2009

Kas teadsite...

Et kui töötaja on puhkusel, siis uue töölepingus seaduse järgi ta KEELDUB TÖÖST?

Ei, see vist pole päris õige. Tal on ÕIGUS keelduda tööst.

Töölepingu seaduse §19 ütleb, et töötajal on õigus keelduda tööst, kui ta kasutab puhkust või on ajutiselt töövõimetu ravikindlustuse seaduse tähenduses jne jne, näiteks on ajateenistuses.

Aga Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrus nr 91 ütleb, et keskmise töötasu arvutamisel ei võeta kalendripäevade arvestusse päevi, millal töötajale ei arvestatud töötasu tööst keeldumise korral.

Aga mis saab siis, kui töötaja ei keeldunud tööst, sest see ei tulnud talle pähegi, sest keegi ei palunudki tal puhkuse või haiguse ajal tööd teha? Kas siis jagatakse (puhkuse või haiguse tõttu väiksem) töötasu KÕIGI vastava ajavahemiku kalendripäevadega?
saades seega väiksema puhkusetasu, sest mida suurema arvuga midagi jagada, seda väiksema arvu saad?

Mida edasi, seda jaburamaks me seadused muutuvad. Kas keeleseduse parandused sogakeelsuse eest ei võimalda trahvi teha? Riigikogult ja Vabariigi Valisuselt saaks ju nii kenakese trahviraha koguda. Ma arvan, et umbes niipalju, kui meil masu üleelamiseks vaja on.

teisipäev, 1. september 2009

Paparatso Sofie

Vat nii, omad karupildid on nüüd endine tase. Vähem kui aasta tagasi sain maja avamisel oma savisaarepildi, aga eile avati kohe kaht maja ja ma tegin juba järgmise taseme pilte. Ilvesepilte. Ja rüütlipilte.

Mulle tuli meelde kuidas Giustino juhtus Rüütlit nägema ja kuidas ta oli natuke hämmastunud, et see tema eesti tuttavates sugugi elevust ei tekitanud. Meid on lihtsalt nii vähe, et pole miski ime ükskõik kellega kokku juhtuda. Sealhulgas presidendiga. Ka kahe presidendiga järjestikku. Vaatasin, kuidas Ilves maja avas ja katsusin meenutada, kas ma olen teda varem üldse oma silmaga näinud või ei, aga no ma tõesti ei tea. Kas laulupidu loeb? Lauluväljaku keskelt kõnepuldini? Aga nägupidi on ju nii tuttav! Siit järgmine küsimus: kui sulle tuleb vastu tuttav inimene, kas siis peaks teretama või tuleb enne hoolikalt järele mõelda, et kas tema ka sind tunneb? Või kas kõlbab teretada ammuseid tuttavaid, kes vahepeal kuulsaks on saanud? Võibolla nad ei mäleta sind enam või ei tunne ära? Äkki siis tuleks teha nägu, et ma ka enam ei tunne? Ühtäkki tundus sihuke eestlaslik enesessetõmbumine ja vaoshoitus täitsa nõme. Nii et kui ma siis järgmise maja avamisel Rüütliga ninapidi kokku juhtusin, ütlesin talle viisakalt tere. MINA teda ju tunnen. Mispeale Rüütel mulle viisakalt käe pihku pistis;) No kohe näha, et inimene on prominendiks harjutanud ja oskab kenasti käituda!

Ehitajad olid korraldanud stiilipeo, kus valgetes maalritunkedes ja valgetes kiivrites catering napsi ja süüa jagas. Järgmisel päeval uurisin töökaaslaste käest delikaatselt järele, et kes see tüüp oli, kellega me seal koos tina panime. Käitus teine kõikse aeg, nagu tunneks mind, aga mina muudkui piidlesin teda ja mõtlesin, et "ei saa olla, et see on mu onu, mis siis et väga sarnane". Otse küsida aga ei julgenud: ükskord ma ühe käest küsisin ja siis tuli välja, et tegemist oli mu kaas-juhatuseliikmega ja ma siiani põen, et äkki ma solvasin teda sellega, et ma teda nägupidi ära ei tundnud, kui me ometi tunde ühe laua taga koosolekut olimne pidanud. Nagu ma poleks teda oluliseks pidanud või midagi. Ei, mul on lihtsalt halb nägudemaälu!

Noh, tuli välja, et ma tegelikult teadsin küll seda meest, kellega me seal peol koos napsi võtsime. Ma olin temaga asju ajanud küll, aga telefoni teel.



vat siin on minu töökaaslased Rüütliga ühel pildil. Ilvesepilte täna ei näita, te olete neid näinud ju küll ja küll.

PS. Tegelikult on kahe karu nägemine minu meelest ikka ägadam kui kahe presidendi nägemine.

esmaspäev, 24. august 2009

tõlkes kaduma läinud või hoopis juurde siginenud?

Vennad ja õed - Lugu draamast, mis ümbritseb perekonna järeltulijate ümber. (Fox Life)

pühapäev, 23. august 2009

pühad ja tähtpäevad

jajah, ja head ramadaani siis kõigile!

esmaspäev, 17. august 2009

teateid tegelikkuset

Äitah Teile, et ootasite selle aja jooksul kuni mina maksasin kõike võlgnevuse. Suur tänu ka selle eest, et kirjutasite mulle meeldetuletuse kirja =)))
Kõike head


Niisuguse meili sain endiselt kliendilt. Päriselt ka.

neljapäev, 13. august 2009

ühe mõtte ma lisaksin siia veel juurde

...järgmine kord võiks lisaks kaardile ka kompassi kaasa võtta.

esmaspäev, 10. august 2009

läbi kõnnu ja kõrve


Suurepärased kaks päeva Viru Folgil Käsmus. Eriti tore oli tulla ja minna jalgrattaga.
Tallinnast Võsule oleks muidu liiga pikk maa, aga õnneks käib elektrirong Aegviitu ja sealt on läbi Kõrvemaa ja Lahemaa võimalik mitut moodi seigelda. Ja Võsu lähedal saab öömaja;)
Seekord siis äraeksimisega sinna ja ilma eksimisteta tagasi. Pilte palju ei teinud, minnes lootsin enne pimedat öömajale jõuda ja tulles oli valida, kas jõuda kella kuueseks rongiks Aegviitu või jääda poole kümnest rongi ootama. Ja need "päris" teed olid kohati ikka nii pahad, et ei saanud eriti ringigi vaadata, kogu tähelepanu tuli suunata ratta ette tee peale. Tegelikult on mööda väiksemaid matkaradu ja metsasihte isegi mõnusam sõita, ainult et seal on kergem ära eksida ja mind eriti ei tõmba mõte, et võiks veel kord oma raskelt koormatud jalgratast seljas läbi soo ja üle langenud puutüvede tassida. Samas jälle, mul on hea meel, et ma seda teinud olen!:)
Pildil olev maastik on ilus küll, aga läbi sõita mulle sealt ei meeldi. Midagi masendavat on selles hiiglasuures raiesmikus... või oli see põlendik?. Ja tee oli lihtsalt võimatu: lahtine liiv, kus ratas lihtsalt ei sõida ja kõik, kohati hoolikalt treppi sõidetud. Aga seal kasvasid väga dekoratiivsed tuustakud!

kolmapäev, 8. juuli 2009

laulupidu 2009



Mina olin muide üks neist vähestest, kes esimese kontserdi lauluväljakul lõpuni kuulas ja ma võin teile kinnitada, et polnud sel repertuaaril viga midagi. Väga hea muusika oli. Ilm, jah oleks võnud kuivem või vähemalt soojem olla, aga ilm paraku repertuaarikomitee kompetentsi ei kuulu.
Kui rahvast vähemaks jäi, sain kah istekoha pika pingi peale. Peale minu istus sellel konkreetsel pingil ainult üks tütarlaps ja too lõdises kuni kontserdi lõpuni nii kõvasti, et mul endal ponud üldse vaja värisemisega vaeva näha, pink värises nii kõvasti, et väristas mindki täitsa ise. Võiduka lõpuni välja!
Aga pilt on tehtud siiski teise päeva päikesepaistes. Vihma ja pimedaga ei tule ju ilusid pilte:(

neljapäev, 18. juuni 2009

Loodusfotograaf Sofie. Minu päris oma karupildid!



Ma nägin metsas kahte karu!!!
Üks lahkus kohe vasakule ära, teisest sain paar pilti klõpsida.
Hommikul olin just Lahemaa matkaraja voldikust lugenud, et karuga kohtumist ei maksa karta (ega loota), et nad näevad küll kehvasti, aga see-eest on neil väga terav kuulmine ja haistmine ja nad lasevad jalga enne kui inimene neid märgata jõuab. Nägemise osas on mul muidugi karude ees eelis - prillid. Aga võibolla olid need kaks ka millegi huvitavaga hõivatud või saab jalgrattaga nii vaikselt liikuda et karu ka ei kuule? Õde igatahes ütles, et kui sel talvel jäävad karupojad sündimata, siis mina olen süüdi.
Pilt on tehtud zoomiga, ega nad nüüd NII lähedal kah ei olnud;)
Sellegipoolest lootsin väga, et karu otsustab minna MITTE sinnapoole, kus mina olin. Noh nii üldiselt läkski.

pühapäev, 7. juuni 2009

teema hakkab jälitama

Võtsin raamatukogust Gertrud Steini "Alice B Toklase autobiograafia". Mitte et see eriti põnev lugemine oleks, aga natuke huvitav ikka. No põhiliselt koosneb kogu raamat ju nimedest, et siis tuli see ja siis käis too; aga et nimed on prominentsed, siis tundub nagu hariv lugemine. Või siis hoiab huvi ülal lootus, et äkki see Picasso ütleb nüüd midagi huvitavat, või juhtub Heminwayga midagi? Ja aastaarve silmates mõtlesin millegipärast oma vanaemale. "See oli see aeg, kui minu vanaema noor oli. Ta elas samal ajal, kuigi teises kohas."
Vahepeal sattus näppu Mihkel Raua "Musta pori näkku". Põhimõtteliselt seesama raamat, ainult et koht ja aeg on lähemad; see sundis Steini mõneks ajaks kõrvale panema, et uurida, kas mõni Raua raamatu tegelane ka minu autobiograafiast läbi oleks võinud astuda. Noh, ikka, isegi klassijuhataja oli seesama kes minul;) Väike Tõnis oli meie külas omal ajal oluline sündmus: mäletan titevankrisse piilumist; Mihkel Raua elus oli ta kah olulise isikuna ära mainitud, ainult et Mihklile polnud Tõnis väike: hoopis suur oli - vanem koolivend ja juhendaja... hissand, KUI palju see Mihkel Raud siis minust õige noorem on???
Sain Raua raamatu läbi ja võtsin uuest Steini ette ja sain ka selle läbi ja viisin raamatukokku ära ja asemele leidsin Lidia Soosteri "Minu Soosteri". Hakkasin lugema ja - jälle sama raamat! Ainult et jah, neid Moskva kunstnikke ma ju ei tunne üldse, see-eest nõukogude olme tuli topelt tuttava ette (aeg lähemal kui Steinil, aga mitte nii lähedal kui Raual). Ja kui siis vahel abikaasaga Eestis käidi, siis nende kunstnike pildid, keda Tallinnas kohati ja kes käisid ja ütlesid - neid olin ma ju näitustel näinud. Mõnda mainitut olen ise kohanud. Mõnes tegevuskohas ise käinud. Põhiliselt seostus ajastu küll minu vanemate ajaga (ja tutvusringkonnaga, peab ütlema).
Sel õhtul ei raatsinud ma enne magama heita, kui Sooster läbi sai.
Ja nüüd on mul lugemiseks Dina Rubina "Päikeselisel tänavapoolel". Mind jälitab teema needus: raamat on jälle sellestsamast, mis eelmisedki. Jälle sõjajärgne nõukogude olme, ateljeed, värviplekid ja tärpentinilõhn.
Aga nüüd ma tunnen puudust paralleelsest vene tekstist: Lidia Soosteri autobiograafia oli kahes keeles ja mõnes kohas oli nii huvitav vaadata, kuidas autor seda originaalis oli väljendanud.
No ja siis mõnes kohas tabad ära, et autor võltsib. See ei juhtunud Vera, kusntnikuga, see juhtus autori, kirjanikuga.

laupäev, 30. mai 2009

Eesti rattarikkaks?



Et eestlased oma rattarikkust rumala peaga ära ei kulutaks, on Tallinna Linnavalitsuse liikluskorralduse osakond hakanud Tallinna rattateedele täieliku liikluskeelu märke panema. Õige kah! Kui ikka ratas ei sõida, siis ta ei kulu ju ka ja nii seisab rikkus kauem alles. Seega, keelame rattateedel sõitmise ära ja õnn tuleb ja jääb ja jääbki meie õuele. Rikkusest rääkimata.

Pildil siis (plaani järgi) RAHVUSVAHELINE rattatee läbi Tallinna reisisadama. Tegemist on omalaadse rattateede nõelasilmaga, jalgrataste jaoks ainsa ühendusteega Pirita tee ja muude linnaosade vahel. Hea koht, kus alustada rattateedel rattasõidu täielikku ärakeelamist.

Ahjaa, lisatahvel lubab sõita erilubadega. Ei tea, kust jalgratturid saavad erilube läbi sadama sõitmiseks? Kui nad just Tulika taksod pole, need kah võivad.

reede, 15. mai 2009

vunk sees

Remont võttis täna ootamatult üles enneolematud tuurid. Korraga tulid kohale köögimööbli paigaldajad ja elektrik. Askeldasid vaikselt omaette nohisedes ja nüüd on mul:
köögis mööbli raamistik
tööpind
pliit paigas

vannitoas soe vesi
põrandaküte ühendatud

EI ole: köögis vett, kraanikaussi ega segistit
WC-d
vannitoa põrandat plaaditud
vannitoa põrandakütet sisse lülitatud
õhupuhastit, köögimööbli sahtleid ega uksi.

Lisaks saabus täna meil, kust selgus, et minu austraalia tütar jõuab tagasi ja kolib minu juurde pühapäeva õhtul. Palju õnne!

Praegu murran pead, kuhu siin käiguruumiks ahenenud korteris oleks võimalik tekitada nii palju vaba pinda, et kohvri maha saaks panna. Kohvri lahtipakkimine oleks ilmselt mission impossible.

No küll me midagi välja mõtleme:)