Hommikuinimese-elu

Ma olen eluaeg olnud õhtuinimene ja kannatanud hommikuse kella peale ärkamise käes. New Yorki ajavahe andis võimaluse proovida hommikuinimese elu. Kuidagi väga sobiv tundus esimesel õhtul, peale enam kui 24-tunnist ärkvel- ja jalulolekut magama heita niipea kui pimenema hakkas. Ja muidugi olime hommikul ärkvel juba enne kukke ja koitu. Pool seitse sealse aja järgi hakati hommikusööki andma - poole seitsmeks olime oma hommikutualetiga ammu valmis ja krapsti söögikoha ukse taga. Umbes sel ajal hakkaski tasapisi valgeks minema.

No ja edasi läks enam-vähem samas rütmis. Uni tuli õhtuti varakult ja läks hommikuti varakult ära ka, kogu valge aeg oli meie käsutuses. Ah niimoodi need hommikuinimesed siis elavadki.
Äkki ma olen hoopis New-Yorgi-inimene?
(Eriline tänu muidugi naiskogu-Reedale, kes ühel hommikul (öösel) kella viie paiku saatis SMS-i, et kohe pannakse lennud kõik kinni, et kas me proovime varem ära tulla. No katsu sa sellise sõnumi peale veel edasi magada;) Sel hommikul õnnestus enne hommikusööki veel tükk aega internetis surfata ja avastada, et Finnairi klienditeenindus on umbes - me ei hakanud üldse rabelema selle ümberbroneerimisega, ja nagu hiljem selgus, õigesti tegime. Aga see selgus muidugi alles hiljem, õigupoolest, lõplikult selgus see siis, kui olime Tallinnas maandunud ja saime isegi pagasi probleemideta kätte. Seni võisin salaja muretseda igasugu võimalike valestiminekute pärast.

Siinkohal suur tänu ja sügav kummardus Finnairile. Kõik töötas, kõik sujus, kõik lahenes. Kui USA-lendude lõpetamise uudis tuli, siis hoiti meid asjaga kursis, anti infot, ka seda infot, et infot veel pole, teatame hiljem. Ja teatatigi. Kui ükskord jälle lennata saab, siis lennake Finnairiga:)

120 kilomeetrit, 179 600 sammu, 2020 aasta 11. nädal

New York. Hetk enne seda, kui maailm lukku pandi. Nüüd võib vist juba öelda - hea, et ikka läksin? Üle kahe nädala on möödas, me Evega mõlemad terved, jäelikult koroonat kaasa ei toonud. Aga no meil ikka vedas hullusti - saime sinna, ja saime tagasi ka. Päeval kolasime linna peal, õhtul lugesime netist koroonauudiseid. Pesime käsi, nii et nahk katki ja tasapisi loobusime palja käega liftinuppude puudutamisest. Ilmselt see, mida meie nägime, ei olnud päris igapäevane tavaline New York - rahvast oli tänaval suhteliselt vähe, liiklus oli päris hõre, rahulik niikuinii. Paanikat küll ei paistnud olevat ja maske oli näha aruharva, peamiselt aasialike näojoontega inimestel.

Otsisme majutuseks odavamat varianti ja leidsimegi - midagi mida jaksas vähemalt kahe peale maksta. Teadsime, et meil on broneeritud tuba kahe voodiga. Kui sisse astusime, puhkesime mõlemad naerma. See polnud tuba, see oli saal! Kummaski saali otsas oli hiigelsuur voodi. Laes olid lühtrid, ja peegliraam oli kullautd;) Sellega luksus piirduski. Ei, ma olen rahul, väga rahul, me otsisime odavat ja saime odava, aga no oli kummalisi iseärasusi. See pruun vaipkate põrandal. Sellega oli kaetud ka vannitoa eesruum-riietustuba, ja see oli seal vannitoa ees märg ja haises hallituse järele. Aknad olid nii mustad, et ma ei teinud ühtegi pilti aknast avanevale vaatele Madison Square Gardenile ja selle ees seisvale kollaste taksode merele. Aga voodilinu ja käterätte vahetati iga päev (täitsa kindel, et vahetati, ma ühekorra vaatasin, et voodilina jalutsis oli rebend, aga järgmiesel päeval oli terve lina). Ja esialgu oli me vannituba varustatud nelja tuubi body washiga, aga kui Eve ühega neist pead pesi, siis ilmus asemele ka šampoon:) Toal oli neli ust, üks neist avanes koridori, üks ei avanenud koridori ja veel kaks ei avanenud naabertubadesse. Selle üle olen ma kohe tõsiselt pead murdnud. Oli telekas (me ei teinud seda lahtigi) ja olid mahukad sisseehitatud riidekapid ja oli nii triikimislaud kui triikraud ja ka föön ja veel mingeid mudinaid, aga vaat veekeedukannu nagu igas Briti majutuskohas - seda mitte. A me saime hakkama. Mina ostsin endale igal õhtul hotelli lobbys asuvast kohvibaarist suure topsi piimaga teed - oli täitsa olemas selline variant!

Majutus oli koos hommikusöögiga, aga ausalt öeldes oli see hommikusöök päris õudne. Valida oli süsivesikute ja süsivesikute vahel. Puder või puuviljad, miski saialine (valida oli 3 esineva vahel, sh suur croissant) ja kohv või vesi või mahl, vahel oli peale kohvi ainult vesi või ainult mahl. Alguses andsin oma saia Evele, aga peatselt murdusin ja sõin oma croissanti kohvi kõrvale ära. Järgneva päeva keskmiselt 25 tuhat sammu kulutasid saiakese kenasti ära:)

Ma arvan, et The High Line oli minu kõige lemmikum asi New Yorgis. Aga mulle meeldis ka niisama ringi kolada. Mulle meeldis, kui ma hakkasin kohapeal orienteeruma, sain aru, mis kus on, kuhupoole minna, kustkaudu saab. Ma võiks Manhattanile tagasi minna küll. East Village's jäi söömas käimata ja Central Parkis ei jõudnud me poole pealegi ja no ükskord tehakse need muuseumid ju ka jälle lahti.

Veel vanaisa

nii noor!

Siin ma näen selget sarnasust oma onupojaga, vanaisa Arturi pojapojaga. Mina vanaisa sellisena ei mäleta, minu ajal ta oli ikka juba väga paks mees.

Vanaisa Artur

Artur, Elss, Arturi vanemad Eduard ja Maria. Aprill 1939

Artur oma kabinetis töötamas

Artur, Elss ja nende lapsed. 1939 Nõmmel

"Ühel suvehommikul enne Kosele sõitu" - 1939

1939. aasta veebruaris - "Jägala joal ja vabriku juures" Vasakpoolne onArtur.

Siin on kaks fotot pealistikku sattunud, aga üleval keskel on Artur päris kenasti näha.

Aprill 1939

Artur ja Elss ja Elsu süles tütar Tiiu, 1937 järelikult.

Arturi vanemad, Maria Saks, s. Marjak (9.11.1884) ja Eduard Saks (9.12.1879)

Sellist Arturit ma mäletan:) Fotograafia oli üks ta hobidest, siin paistab lausa filmiaparaat olevat.

täitsa ilmsi

Olin Tartus ja läksin raudteejaamast linna poole ja jõudsin selle käiguni, mida ma mitu korda unes olen näinud. See on unes olnud natuke hirmus koht, pime ja kitsas ja ma olen sinna nii ära eksinud kui ka peaaegu kinni jäänud, nii kitsas... nii et ma mõtlesin“oh kui tore, et ma selle koha nüüd lõpuks ilmsi ka ära näen. Ei ole ju üldse hirmus!“ See oli alguses nagu kangialune, võlvkaar oli lausa valgeks lubjatud ja kena helge, aga edasi viisid  mõned trepiastmed ülespoole ja sealt alates oli pimedavõitu kah, aga juba hakkaski teisest otsast päevavalgus paistma. Tõsi, käigu lõpp oli tõesti kitsas, seinad olid vastu õlgu lausa, ja selleks, et välja pääseda, pidi istuma künnise peale ja ennast välja tõukama... aga teisel pool oli päikesepaisteline päev ja teised inimesed ja noh, sai teekonda jätkata.

Hommikul tuli mulle see meelde ja ma hakkaisn mõtlema, et oot, millal ma seal Tartus siis nüüd käisin ja seda käiku ilmsi nägin? No täna öösel, unes.

Kaltsuvaip

No te ju teate seda tunnet, kui paned fotoka käima ja sel hetkel on kaadris midagi, mida kohe pildistama peab.  Need kuulsad varvastepildid, eksole. Ma tahtsin tegelikult oma pühademunadest pilti teha, aga kõigepealt jäi see vaip ette.
Selle vaiba kinkis mulle tädi Tiina, kes pole tegelikult mulle päris tädi, vaid mu ema lapsepõlvesõbranna. Ja sõbrannadeks nad said mu emaga niimoodi, et nende emad olid sõbrannad, noorespõlves juba, enne sõda. Tädi Tiina sündis Pariisis, aga siis algas sõda ja tema ema tuli temaga Eestisse tagasi. Minu ema ja vanaema (ja onu ja vanaisa õde) saadeti sõja ajal Marimaale evakuatsiooni ja nemad tulid Eestisse tagasi peale sõda. Nii et siis kusagil umbes 47. aastast saadik on tädi Tiina olnud mu ema sõbranna.
Ja selle vaiba kinkis ta mulle sel kevadel, kui meil Tartus maja maha põles ja me saime korteri vanalinna ja Supilinna piirile. Olime just pool korterit jõudnud kergelt ära remontida ja asjad sisse kolida, ja Jossel tuli sünnipäev - tulekahjust oli möödas vähem kui kuu. Siis me pidasime seal pooleldi remonditud korteris Josse sünnipäeva, päike paistis, aknad olid lahti, oli kitsas ja lõbus ja minu ema tõi tädi Tiina kaasa ja tädi Tiina tõi kingiks kolm kaltsuvaipa.

Minu päev. Kirjand kohustuslikul teemal.

Eile.
Tõusen voodist, käin pissil ja vaatan esikus kella. Kahe ringis. Joon natuke vett. Siis saan aru, et katse ilma valuvaigistita magada on jälle läbi kukkunud ja võtan oma kaks kanget ibuprofeeni sisse. Pikali heitmine sujub juba päris kenasti. Hirmsasti tahaks keerata vasakule küljele, ja nii on ka juba päris mugav ja puha, ei ole valus, aga ma tean, et kui ma nii magama jään, siis natukese aja pärast jääb õlg kangeks ja valusaks. Selili lebades aga on selg valus. Aga paremale küljele millegipärast ei taha keerata.
Telefon kireb kell seitse. Kümme minutit hiljem uuesti. Ja siis veel kümme minutit hiljem. Kui kogemata päris kinni ei vajuta muidugi. No mingil hetkel ajab mure mind siiski voodist välja. Voodi kõrvalt tuleb kööki kaasa võtta raamat, telefon ja juuksekumm.
Kõigepealt muidugi kohv hakkama. Pärast pikka kõhklemist otsustasin lõpuks ikkagi piimatooted oma menüüst välja jätta, prooviks. Nii et sel nädalal mul kohvi peale koort ei ole, aga kuna mulle ilma kooreta kohv ikka ei maitse (ilmselt on õige öelda, et mulle ei meeldi kohvi maitse;), siis munalatte. Pool läheb termosega tööle kaasa ja teise poole joon hommikokohviga kohe ära.
Kohvi tegemise ja joomise kõrvalt pesen puhtaks eileõhtused nõud, sõelun kassikastist välja junnid ja klombid (kilekott läheb ukseligile rippu, kui välja lähen, käin prügikasti juures ära) ja keeran külalisetoas radikad põhja - minia lubas õhtul ööbima tulla. Õhtul viimase lakikihi peale saanud restaureeritava tooli tõstan köögilaualt söögituppa ja pesen köögilaua puhtaks, tolmuimejaga imen kokku lihvimistolmu. Lõunasöögiks keedan tööle kaasa kaks muna. Ja kohvi kõrvale loen Chateaureynaud' Õnne põiku (LR 6-8/2014) Ei meeldi eriti. Vetsus loen hoopis Akadeemia artiklit Euroopa Liidu naabruspoliitikast. Seda artiklit ma hakkasin lugema umbes nädal tagasi ja eile hommikul pöörasin juba teise lehekülje. OK, nüüd ma saan aru, miks ma hammastepesu ja riietumiseni jõuan alles pool üheksa.
Jalalihaste venitamine hammastepesu ajal on mul viimaste aastate kõige innovaatilisem eluhäkk. Ilma selle venitamiseta ei viitsiks elusees hammastepesule viit minutit raisata.
Uksest välja lähen muidugi jälle nii hilja, et üheksaks tööle jõuda on lotusetu, aga hilinemine mahub siiski akadeemilise veerandtunni sisse. Buss tuleb õnneks kohe. Küll on hea kesklinnas elada! Nagu ikka, mahub ka istuma ja saan Kindle'i välja võtta. "Väikesed naised", veel veidi, ja saab järjekordse linnukese mingisse järjekordsesse maailmakirjanduse top 100 nimekirja ära teha. Ja oi see sõnaraamatu kasutamise värk on hea!
Kolme peatusevahega muidugi palju ei loe, neid Väikesi naisi loen ma juba mäletamatult kaua. Ainult bussis.
Tööl on sotsmaksude tähtaeg, ja kuna mind esmaspäeval tabas mingi kohutav palgastatistika aruanne, mille tegemine võttis terve päeva, siis on mul deklaratsioonid muidugi tegemata ja et deklaratsioonivorm on uus, siis pole mul aimugi, palju sellega aega võiks minna. Aga tuleb välja, et harjumatule uuele vormile vaatamata on tegemist siiski hea asjaga. Natuke kulub aega uue värava vahtimiseks, aga edasi kulgeb andmete sisestamine palju kiiremini kui vanasti. Põhiliselt sellepärast, et sisestama peab palju vähem numbreid - programm ise arvutab. Varem oli nii, et kõik numbrid tuli ise sisestada ja siis programm ütles, kui midagi valesti läks. Üht ja sama brutopalga numbrit tuli sisestada KOLM korda! Ja enter ei salvestanud andmeid, vaid kustutas kõik muudatused kuni eelmise salvestuseni!!!!  Ühesõnaga, hea uus vorm. Küllaltki intuitiivne ka. Ainult korra, kui oli vaja ka haigusraha deklareerida, ei saanud ma kohe pihta, kuidas seda tehakse ja kusagil selle koha peal jooksis miski justkui kinni ka, aga kui ma korra deklaratsiooni põhilehele läksin, siis kõik taastus ja edasi läks juba libedalt ja teise töötaja haigusraha deklareerimisega enam probleeme polnud. Sel ajal, kui ma deklaratsioone sisestasin, helistati Statistikaametist, et vastata mu eelmisel päeval saadetud küsimustele. Statistikaspetsialist lappas teises otsas ametite klassifikaatorit ja üritas kindlaks teha, mis koodi alla lähevad meie kliendihaldurid, meediaplaneerijad ja meediaanalüütik jne jne. Üldiselt ei olnud üldse need koodid, mida mina olin arvanud.
Siis jälle TSD kallale tagasi. Ja nii kõigi kolme firmaga. Natuke peale ühtteist olid maksud deklareeritud ja maksekorraldused ette valmistatud, raha oli vaja kanda ühest firmast teise, aga kokkuvõttes jätkus raha nii maksudeks kui ka kõigiks teisteks makseteks, mille tähtaeg kätte oli jõudnud. Väga rahuldustpakkuv.
Pool üks oleks juba natuke süüa tahtnud, aga ega ei olnud üldse raske lõunapausiga üheni venitada. Termosesse munalattele värsket masinakohvi juurde, ja kuuma vett ka niipalju kui mahtus, ja lõunasöögiks kaks keedumuna, tomat ja jupike suitsuvorsti.
Peale lõunat siis parandasin seda statistikaaruannet, kirjutasin õiged koodid. Statistikaaruanne ei olnud küll sama hea kui uus TSD ja üleüldse -lubati ju, et statistika ei küsi neid andmeid, mis riigil kusagil juba olemas on, aga näe küsis ju. Jube palju oleks saanud mie vanadelt TSD-delt üle kanda. Oleks palju kiiremini saanud, kui ma oleks lihtsalt pidanud aruande andmeid kontrollima ja juurde lisama selle, mida Maksuametil polnud.
Sel päeval nagu eriti rohkem tööd ei jõudnudki teha. mingid pisiaskeldused, pangakannete sisestamine ja muu säärane.
Peale tööd korraks poodi, vaja oli purustatud tomateid. Leidsin ka kookoslaaste, ja pärast tuli muidugi välja, et poeskäigule oli kuidagi terve tunnike kulunud. Kodus pidi juba mõtlema, mis järjekorras asju teha: kõigepealt tuli külalisetoa ahju. Selleks tuli keldrist puid tuua. Puude toomine on juba jube kergeks läinud. Ma võin juba puudekasti maha ka panna, et vahepeal keldriust sulgeda - pärast jaksan üles tõsta ka, ei sega ei õlg ega seljavalu.
Siis kana Murgh Makhani. Lillkapsas hauduma. Ahju segada. Kui söök oli valmis ja osa selles tõhtusöögiks nahka pistetud, poleerisin tooli veel viimast korda metallvillaga üle ja panin polsterdatud osad paika. Siis selguski (jälle, kui aus olla), et mu vahetatavate otsikutega kruvikeeraja ei fikseeru enam üldse ja kruvid jäidki lõpuni sisse keeramata. Prismas oli müügil üks hästi lühike kruvikeeraja, sellega olekski mahtunud paremini neid kruve keerama - miks ma seda viimati ära ei ostnud, kui vaatasin?
Siis jõudis minia "Savisaare" etenduselt koju. Natuke muljetasime, siis hakkas tema tööd tegema ja mina sättisin ennast varsti magama. Võtsin oma kaks kanget Ibuprofeeni kohe heaga juba enne magamaminekt sisse. Läksin raamatuga voodisse, aga siis sain aru, et ma ei viitsi seda raamatut üldse lugeda. Kustutasin tule ja mõtlesin parem Kitty päeva peale.
Kella kahe paiku öösel vahtisin jälle esikus seda kella.

kolitud

Mul on kolitud. Noh, peaaegu:) Peaaegu välja. Natuke juba sisse. Ja ega mina polnud see, kes kaheksa tundi mööblit ja kaste autosse ja autolt maha tassis, aga tunne on küll natuke sedamoodi, nagu oleks ma seda teinud. Või nagu oleks ma nädalavahetusel ekstreemmatkal käinud või midagi.
Mul pole veel ühtegi kardinat. Sellest pole midagi, ega mul lampe ka veel pole.
Ja asjade lahtipakkimiseks kulub vist rohkem aega kui sissepakkimiseks?
Igatahes, lahe.
Ahjaa, ärkasin täna tund aega hiljem, aga jõudsin ikkagi peaaegu õigeks ajaks tööle:)

ahjaa, siikohal taksin tänada oma perekonda: minu õde ja mu lapsi, kes mul pakkida aitasid. Ilma teie hindamatu panuseta poleks see afäär kuidagi võimalik olnud!

ettevalmistused kolimiseks: raamatute pakkimine

Võiks ju arvata, et kui mitme kuu vältel kaste koju tassida, neid raamatutega täita ja keldrisse tassida,siis hakkab lõpuks raamatuid vähemaks jääma. Aga ei. Paistab, et neid tuleb hoopis juurde. Võibolla nad paljunevad vahepeal.

Eesti Minut

Täna oli mul plaanis olla kell üks lennujaamas Lahkuvat Eestlast pildistamas. Selle asemel lamasin vannitoa põrandal stuuporis ja ainus, millele ma mõelda suutsin oli küsimus, kas mu pea valutab nüüd natuke vähem või rohkem. Aeg-ajalt käis kass vaatamas, kas ta palun ei saaks tagasi oma kohta põrandaküttel. Aga umbes kümme minutit peale ühte lihtsalt ostustasin, et aitab nüüd küll ja tõusin üles. Tegin kohvi, sõin ettevaaltlikult kaks suutäit jogurtit, liigutasin tasakesi käsi ja jalgu. Tasapisi läks olemine normaalseks. Aga normaalne on poolest ööst alanud migreeniga võrreldes lausa jumalik!
Pildistamiseks, tõsi, oli valgus veel liiga valus; pildid jäid täna tegemata.
Lahkuv Eestlane lubas end lennujaamas ise üles pildistada.

kodukulud alla

Ei tea, kas IRL ikka teab, et telekas näidatakse reklaami "kaks aastat tagasi lubasime..." Ilma selle ninaallahõõrumiseta ma ausaltöelda ei mäletakski, et just IRL loosung oli "kodukulud alla", mis nüüd elektrihinna tõusu valguses nii irooniliselt kõlab. Ega ei mäletaks ka seda, et see niinimetatud "tasuta kõrgharidus", mis jätab õppimisvõimalusest ilma vaesema tagapõhjaga noored, kes ise endale elatist peavad teenima, on puhtalt IRL teene. "Teene". Ei mäletaks "vanemapensioni", mis ei puuduta mu pensionärist ema, kes kasvatas üles kaks last, ega puuduta mind, kolm last üles kasvatanut. Ah, tühja sest vanemapensionist, see on tühiasi; hoolimata oma kõrgest east mäletan ma veel väga hästi, kuidas mu kolmas laps riigi silmis ühtäkki "teiseks" ja siis kohe varsti "esimeseks", vähem toetust väärivaks muutus, niipea kui vanemad lapsed 18-aastaseks said, mis siis, et nad endiselt minu ülalpidamisele jäid - õppisid ju. See on ammu teada, et lastekasvatamise väärtustamine on meil tühi loosung: nagu Tõnisson ütles, - "raha küll ei tahaks anda".

Noh, kõik see, elektrihinna tõus, rikkaid soosiv kõrgharidusreform ja väheseid vaituid puudutav vanemapension, see jääks vaid järjekordseks ununevaks naljaks IRL arvel, aga vaat see maamaksuvabastus, mis tõstis taevasse mu pensionärist ema maamaksu... selle peale tuleb küll ütlelda, et olgu see Savisaar mis ta on, IRL on tuhat korda hullem!

Et siis nii ongi, mu kallis Eesti riik, sinu meelest on siis õiglane, et mitte enam igaüks ei maksa natuke maamaksu, vaid nüüd enamik ei maksa midagi aga kaks viletsa tervisega naispensionäri ja üksikemast sotsiaaltöötaja, kellel on gümnaasiumineiu ülal pidada, nemad siis maksavad oma ühisomandis oleva kodumaja krundi pealt nii et veri ninast väljas???

Ja ärge tulge mulle rääkima, et maamaksu tõusus on süüdi Tallinna linn. Ma tean, et on, aga ma ei hooli. Seaduse, mis ühisomandi valdajad ebasoodsasse seisu pani, tegid IRL ja Reformierakond.

Muide, see maamaksu ja Tallinna kanaliseerimise vaheline seos, mida Keskerakond siisn Tallinnas kogu aeg ettekäändeks on toonud, on meie jaoks veel eriti irooniline. Nimelt on Tallinn nüüd kanaliseerituks kuulutatud. Me maksime kõrget maamaksu enne Savisaare maamaksuvabastust - Tallinna kanaliseerimise hüvanguks. Nüüd kui Tallinna maamaksuvabastus vahetati riikliku maamaksuvabastuse vastu, maksame me veel kõrgemat maksu. Kas me oleme kanaliseeritud? Ei. Meile, erinevalt kõigist ülejäänud naabritest, kanalisatsiooni ei võimaldatud ja seda ei kavatsetagi teha. Nii ongi. Meie oma kõrge maamaksuga elame "täielikult kanaliseeritud" Tallinnas ilma kanalisatsioonita, aamen.

Vaat, arvestage nüüd, Keskerakond ja IRL, me peame meeles, mis te meiega tegite! Andeks ei anna. Ja tänu IRL kekkamisele televisioonis, ära ka ei unusta, kes süüdi oli. (IRL muidugi. Telekas iga päev räägitake ju.)

... a olete te kindlad, et IRL teab, mis reklaami neist telekas näidatakse? Teab ja lubab oma õnnetuid möödalaskmisi meenutada? Kuidas nad võivad nii rumalad olla ja endale ise vee peale tõmmata? Äkki see on mõne poliitkonkurendi kaval diversiooniakt?

Anna Karenina

Käisin eile Anna Kareninat vaatamas. Rabas mind täiega. Imeline film! Unustage ära, kuidas te pidite koolis samanimelist raamatut lugema ja minge lihtsalt kinno. Ausalt.
See film on igas mõttes Midagi Muud.

Koduvägivald

Mu kass on hakanud päeval, kui ma tööl olen, telefoni laua pealt maha ajama. Kui ma koju tulen ja põrandalt laialipillatud telefoni leian, saab kass kolakat. Telefoni ei puutu!
Järgmisel päeval on kass jälle telefoni kallal käinud ja selle maha ajanud, toru hargilt ja. Ma ei tea, kellele ta helistada püüab, loomakaitsjatele või maale vanaemale, aga kummastki pole tal seni abi olnud. Ikka olen ma pikad päevad töö ja tema kodus üksi, ikka peab ta sööma seda sööki, mida mina pakun ja ikka ei lubata teda (minu nähes) laua peale ja muud pahandust tegma. Aga kass pole veel õppinud käituma nagu üks korralik koduvägivalla ohver, ja vaikides taluma.
Õhtul koju jõudes leian taas eest põrandale laiali pillatud telefoni: kass on jälle püüdnud abi otsida.

elektrikatkestus

Täna hommikul tuled põlema ei läinud: Pääskülas ja Laagris oli jälle suurem elektrikatkestus.
Kass arvas, et kuna on pime, siis on jahi aeg (või mänguaeg, tont teda teab) ja muude liikuvate objektide puudumisel kargas mulle kintsu. Õhtuti ma juba tean karta ja lähen läbi pimeda toa ainult nöörijuppi järel lohistades, siis ta ründab minu asemel nööri. Nüüd oli veri väljas, aga õnneks polnud seda näha, pime oli ju;)

Hullem oli muidugi see, et kui elektrit pole, siis kohvi ei anta.

Hea asi jällegi oli see, et nägin ära, kuidas taevas tasapisi valgemaks hakkas minema. See on alati lohutav.

Isa oleks täna 77-aastaseks saanud.

oktoobrilumi

Kui ilmajaam nädalavahetuseks lörtsi lubas, mõtlesin, et laupäeval viin jagratta töökotta ja lasen naelkummid alla panna, aga see polnud ju lörts, see oli ehtne lumi, ja seda oli palju. Ja nagu arvata oligi, tuli see teehooldajatele täiesti ootamatult, nii et kui autoteed olid jääs, siis minu sõiduteed lihtsalt läbitamatud. Sõitsin bussiga ja vaatasin bussiaknast neid rookimata kõnni- ja kergliiklusteid. Kas paks lumi või ebatasased jääkonarused - siin ei aita ka naelkummid midagi. No aga küll see varsti ära sulab ja siis pääseb ka rattaga töökotta. Pärast paari viimase rongisõidu vapustusi ei tule enam sellist mõtetki, et ratta saaks rongiga kohale viia. Ei, Elektriraudteest hoian nüüd heaga eemale. Ma üldse ei taha teada saada, milliseid sigadusi nad reisijate jaoks VEEL välja oskavad mõtelda.

Kino tagasitulek

Pidin eile äärepealt varakult koju jõudma, mõtlesin juba, et teen süüa, ja tööd ja. Aga kino ees (vanasti oli kino, nüüd on noortekeskus) näidati kino: oli kaks pehmet diivanit ja kümmekond plastmasstooli, läpakas ja ülesriputatud ekraan ja näidati dokumentaalfilmi neegritest ja norralastest. Kellel külm hakkas, võis suurest mustast plastkotist endale pleedi või magamiskoti ümber võtta. Jäin sinna ja vaatasin koos kümne kuni kahekümne inimesega lõpuni alguses dokumentaalfilmi ja pärast otsa liigutava noorsoofilmi. Rahvast tuli ja läks, mõni tuli jalgrattaga, mõni tõukerattaga, mõni ajas juttu, mõni rääkis moblaga, mõni laps jäi vahepeal pildile ette, aga kõik see koondus ikka selle filmi ümber ja kokkuvõttes oli kuidagi erakordselt kogukondlik. Ja elav. Ja imeline. Ja natuke nagu Fellini, kui te mõistate, mida ma sellega öelda tahan;)

Mõneks õhtutunniks oli Pääskülla tekkinud Avalik Ruum.

ei, rääkige mis tahate, eile oli väga hea päev.

Nice to meet you

Esmaspäeviti toon ma tööle viis viilu leiba hommikukohvi kõrvale võileiva tegemiseks. Ühel neist viilakatest on nimi ka, aga millisel, selle saab teada alles neljapäeva hommikul, kui ma eelviimase leivaviilu külmkapist välja võtan. See, mis kappi tagasi läheb, on ThankGoditsFriday. Alati meeldiv tutvuda!

Männid õitsevad

seal, kus lõpeb mõistus, algab raudtee: AS Elektriraudtee

Vanasti, siis kui leiutati rongid ja nende uksed, käisid rongiuksed lahti. Kõik uksed.
Mõned aastad tagasi selgus ühel päeval, et pooled uksed peatusse jõudes ei avane. Pikapeale siginesid rongi ka sildid "need uksed avanevad ainult madalale platvormile" ja "need uksed avanevad ainult kõrgele platvormile". Üksvahe oli mul mitu korda vaja Pääskülast kaugemale, sinna Keila ja Klooga poole sõita, ja et sealpool on kõrged ja madalad platvormid segiläbi, siis tuli alati pikalt mõelda, et kus uksest ma sisse saan ja kust uksest maha. Kellel vaja midagi veeretada, saab aru, kui ebamugavaks see elu tegi. Minul oli jalgratas, mõnel teisel lapsevanker... et mõni võiks nii loll olla, et tahaks ratastooliga rongis sõita, seda ilmselt keegi ei arvagi. Noh, mõnel rongil on isegi mõne ukse kõrval kena jalgrattalogo: et ole lahke, siia saad mugavasti oma ratta panna, spetsiaalne jalgrtattahoidik on kohe ukse kõrval (kui sul vaid õnnestub oma ratas läbi manööverdada nendest toredatest lükandustest, mis ilma kinni hoidmata lahti ei seisa, nii et sealt läbipääsemiseks oleks vähemalt kolme kätt vaja). Ainult et see jalgrattalogoga uks jaamas ei avane. Sisse-välja saad vaguni teisest otsast. Ja kui sisened ühtsorti platvormilt ja väljud teistsorti platvormile, siis pead kunagi oma ratta või lapsevankri läbi terve vaguni veeretama, kusjuures ega need vahekäigud nii väga laiad nüüd ka pole. Ja mõnikord on rong nii täis, et inimesed seisavad seal vahekäigus püsti. No saate isegi aru, kui tore on sealkaudu midagi veeretada.

Aga, nagu populaarne telereklaamgi väidab, SEE POLE VEEL KÕIK!

Viimati, kui ma rongiga sõitsin, seisin kõrgel perroonil hämmelduses ukse eest, millel ilutses silt "see uks avaneb ainult kõrgele platvormile" ja mis ei avanenud. Noh, jõudsin teise ukseni, mille silti polnud näha, sest see uks oli avatud, ja sain siiski rongi peale. No seal peatuses oli päris palju rahvast ja niikaua kui need kõik sisenesid, jõudsin minagi avatud ukseni.
Kui piletimüüja minuni jõudis, olin nahhaalne ja küsisin, miks uks ei avanenud. Selgus, et neil on nüüd selline kord, et Lillekülas, Kivimäel ja Pääskülas avanevad ainult need uksed, mis avanevad ainult madalale platvormile, kuigi nii Lillekülas, Kivimäel kui Pääskülas on KÕRGED platvormid. "näe, ustel on ju sildid ka". Tõepoolest, nendele toredatele lükandustele oli tõesti mingi kontoriformaadis paberilipakas kleebitud. Minu kohalt vaguni keskel polnud muidugi näha, mis sinna kirjutatud oli. "Aga miks?"- "Meil on nüüd selline kord".

Lubatagu siinkohal deklameerida:

ja müüja vastas: torti on
meil mitut sorti torti on
kuid sina oled Skorpion
ja sinule me torti ei müü,
sest nii on kord,
ei meie süü.

me tordid Talnast tellime
ja neil seal kord on selline
et torti saavad Kalad ja
Vähk, Neitsi ning Veevalaja!

ja läheme looga edasi. Mina uurisin piletimüüja käest välja, mis uksest ma Pääskülas välja saan ja hakkasin raamatut lugema.
Kivimäel tõusis üks suurem seltskond noormehi ja suundus kõrge platvormi uste juurde. Niipea kui esimene neist lükandukse avas, sõitis uksele kleebitud info muidugi seina sisse. Piletimüüja müüs rahulikult pileteid ja ei öelnud midagi. Valjuhääldid olid terve reisi jooksul, kui ma ei eksi, vait, päris kindlasti ei kuulutanud nad kordagi, et torti saavad Kalad ja Vähk, Neitsi, või, seesamunegi, et uksed, mis avanevad kõrgele platvormile, ei avane Lillekülas, Kivimäel ja Pääskülas.
Rong peatus, kõrgele platvormile avanevad uksed kõrgele platvormile ei avanenud, poisid ootasid natuke, siis püüdsid vaguni teise otsa jõuda, et väljuda madalale platvormile avanema pidanud ustest, mis olid avanenud kõrgele Kivimäe platvormile, aga rong pani ka need uksed kiiresti kinni ja võttis paigalt. Poisid jäid rongi.

Ja mina mõtlen, miks, miks, MIKS ometi nad niimoodi teevad? Kas see on mingi psühholoogiline eksperiment? Mingi ahvide ja banaanide ja redeli värk? Kas Elektriraudtee on meid, oma reisijaid, mingile Lääne sadistlikule psühholoogiafirmale maha müünud, et need saaksid jälgida masside käitumist absurdisituatsioonides ja korraldada eksperimente, mida arenenud Lääne ühiskonnas ei lubataks teha? Nii nagu ravimifirmad siin oma ravimikatseid korraldavad?

Kas kusagil on varjatud kaamerad, mis filmivad inimeste reaktsiooni, kui nad on pika piinamise järel selgeks saanud, et peale ja maha saab SELLEST uksest, ja siis ootamatult selgub, et EI SAA!!! (HAAAHAAAHAAA!)

või on kusagil mingi teadlane, kes tõmbab kaustikusse kriipsukesi ja jälgib, kas infopuuduse olukorras hakkavad eestlased lõpuks üksteisega vabatahtlikult suhtlema ja üksteisele infot jagama? Et piletimüüjal oli seepärast keelatud reisijate infot jagada, kust uksest väljuda ja rongi valjuhääldisüsteemist ka seepärast midagi ei öeldud, et see oleks eksperimendi ära rikkunud, uurijad tahtsid näha, kui kiiresti kaasreisijad hakkavad üksteist hoiatama ja et millal inimesed hakkavad rongis paaniliselt kõiki ülesriputatud infokandjaid uurima. (Seal on ju infotahvlil rongiplaane ja sisekorraeeskirju, lisaks on ülal akende kohal nooltega viidad -> kõrgele platvormile ja <-madalale platvormile, ühesõnaga, silte, mida uurida, on seal küll ja küll. Võid terve rongisõidu ajal ringi kõndida ja silte lugeda. Misasja sa istud nii palju, tõuse püsti, kõnni ringi ja loe sildid läbi!)

ja kuidas, KUIDAS ometi said nõuka-ajal kõik rongid kõiki uksi avada ja kõik inimesed said rongi ja rongist maha ja mis hirmus asi on küll juhtunud, et 21. sajandil pole see enam võimalik?

kinnisvaraotsingud

Käisin Kopli-kandi stalinistlikke kvartaleid vaatamas. Et kas seal võiks olla kena elada. Einoh kena nägi välja küll, majadel ilustusi ja rõdusid ja kaaraknaid ja majade vahel rohelust ja palju ruumi, ei peaks kohe naabrile aknasse vaatama. Ükskord tehakse kõik need majad väljast ka korda, need, mis juba üle värvitud, näevad väga netid välja.

Tagasiteel nägin Kopli tänaval ühte noormeest kägaras sissesõiduteel lebamas, süstal veel pihus.

Äkki ma vist ikka ei taha sealkandis elada:(

vihkan dramaatilisi pildiallkirju

aga selle pildi nimi on ilmselgelt "talve viimane suudlus"

pildistatud täna Paljassaares.

tasuta transporti tahad?

Osta elfa® tooteid kuni 31.03 ja saad tasuta transpordi Tallinnas.
(reklaam kinnisvaraportaalis)

viimase veebruari pilt

Õpetajate streik

Mis mõttes pannakse vanemate klasside õpilased streigi ajal tunde andma?

Ma mäletan, omal ajal andsid õpetajate päeval tunde abituriendid. See oli nii lahe. Aga anda tunde õpetajate streigi ajal, see on ju hoopis üks teine asi.

Et lapsed lastakse koolimajja, see on OK. Ilmselt on ka oluline, et need, kes seda vajavad, saaks oma igapäevase koolitoidu. See peaks olema ka kõik.

Lasteaedadega on muidugi keerulisem lugu. Keegi peab ju ometi väikelaste järele valvama ja toita tuleb neid kah ja kõik vanemad seda kindlasti tööajal teha ei saa, aga need, kes vähegi saavad, peaks kas ise lastega koju jääma või lapsed tööle kaasa võtma. Töö kannatab? Aga see ongi ju asja idee, panna kogu ühiskonda mõistma, kui väga meil ikka neid õpetajaid ikka vaja on ja et ilma nendeta kohe kuidagi ei saa.

meeleavaldusemuljed

Et ACTA-meeleavaldus oli internetiga seotud, siis oli igati kohane ja seaduspärane, et kohale olid ilmunud ka Anonüümsed Kommentaatorid, kellel oli VAJA end püüne peale upitada, kuigi ühtegi mõtet ei juhtunud olema, mida väljendada. Nii et kuulsime ära ka sisutühja ropu sõimu.

Kasutasin juhust ja uurisin ühelt maskikandjalt, et mida see mask esindab. "Anonüümset", seletas tüdruk. No ma ei jäänud sellega rahule ja uurisin kodus edasi. Tuleb välja, et Guy Fawkesi mask on omandanud tähenduse "me protesteerime valitsuse türannia vastu". Vat siis.

kassiblogi

Seoses saabuva külmalainega otsustasin aknad ära toppida ja veetsin meeldiva hommikupooliku isekleepuvate tihenditega. Ja kass otsustas, et ma olingi tema lõbustamise juba häbiväärselt unarusse jätnud, nii et tema veetis meeldiva ööpooliku tihendeid maha kraapides. Lõbus ju! Tõeline bandiitkass, pole midagi öelda. Ukse lahtitegemiseks on piisavalt tark, aga täiesti võimetu ära õppima, mõistet "ei tohi."
Mõelda, et mina sain kahest kassivennast selle taltsama ja paima. Huvitav, millega ta huligaansem vend siis veel tänaseks hakkama on saanud?

imikute käest pead sa tõtt kuulma

Eile bussis andis üks 10-12-aastane poiss SOPA ja selle mõjude kohta kahele eakaaslasele põhjaliku ülevaate, riivates möödaminnes ka actat. Äärmiselt asjatundlik jutt oli, väga õpetlik kuulata.

täna on väga libe!

Pilt on hoopis detsembrist.
Täna võttis salakaval lume alla peitunud jää mul jalad alt ja ma käntsasin kõva matsuga.
Kondid vist jäid terveks, sain edasi kõndida. Võimaliku erandiga sabakondi osas, aga saba pole mul õnneks vaja liigutada.

Vanemapension?

Raadio küsib, et kas peaks maksma vanemapensioni ja vastusevariandid on

JAH sest see on õiglane ja tõstab sündivust

EI sest ei tõsta sündivust ja maksma peaks praegu olemasolevatele lastele

ehk siis vastus on juba ette antud. Selge see, et sündivuse tõstmine pole garanteeritud. Selge see, et olemasolevate laste eest tuleb piisavalt hoolitseda ja praegu on liiga palju lapsi, kes ei saa kõike vajalikku. See, et oleks õiglane juba sündinud laste üleskasvatamise töö eest tasuda, pole seega oluline. Töö on ju juba tehtud, mis sest siis enam tasuda!

Liiklusvood 2011

Tallinna linn on Tehnikaülikoolil lasknud oma liiklusvoogusid uurida ja see uuring on nüüd netis kättesaadav.
Heitsin pilgu peale ja ausalt, liiklusvood pole üldse huvitavad. Ainus asi, mis huvitav oli, oli see, et Tallinna liiklusvoogudes ei esine ühtki jalgratturit. Mitte kordagi. Esinevad mõned üksikud mootorrattad (alates 2009. aastast. "Kuna mootorrataste osatähtsus hetkel ei ületa liiklusvoos veel 1%, siis võib väita, et selle liigi arvessevõtmisega, ei ole hilinenud.*")

(Huvitav, kuidas teile tundub, kumba liikleb Tallinnas rohkem, jalg- või mootorrattaid? Minu tagasihoidliku isikliku mulje järgi on jalgrattaid nii umbes 10 korda rohkem.)

Bussid ja trollid on üle loetud, trammid ja rongid mitte. Loomulikult, otse LOOMULIKULT pole isegi mitte mainitud sõna "jalakäija". Õige kah, mis meil liikluses nende jalakäijatega asja peaks olema, need on ju lihtsalt inimesed. (Ka sõna "inimene" ole mainit dokumendis kordagi kasutatud.)

Hää küll, tegemist on teadusliku uuringuga, mis just seda tähendabki, et vaadeldakse vaid asja üht või mõnda aspekti ja ülejäänud tegurid jäetakse lihtsalt kõrvale... aga millegipärast meenub mulle üks juhtimistõde: "mida mõõdad, seda saad".

Esteks, muidugi, saame teha järelduse, et meid ei peetud isegi mitte loendamisväärseks.

Ja teiseks, võib arvata, et kui nüüd selle uuringu alusel hakatakse otsuseid vastu võtma, siis meid lihtsalt ei arvestata ja kõik. No mille alusel nad peakski arvestama, kui uuringust nähtub, et meid pole?


*Täpselt nii oligi esimeses alapunktis kirjas.