Täitsa lõpp

Tuled hommikul tööle - täitsa lõpp. Kuni lõunani. Kaheteistkümnest üheni lõunavaheaeg. Pärast seda - jälle lõpp.

Vat niisugune vanarahva ütlemine tuli mulle täna meelde. Mitte et töö konti murraks. Vastupidi. Just praegu polegi ühtegi pakilist tööd kukil, nii et panin raamatupidamisprogrammi arhiveerima ja lõpuks ometi möödunud aastat sulgema. See võttis ootamatult palju aega; samal ajal ei saanud ka midagi muud asjalikku eriti teha, nii et ma olen lihtsalt tüdind. Kas tööpäev juba lõppema ei hakka?
Tegelikult oleks mul vaja üks palgasüsteem välja mõelda, aga mittemidagitegemine on mu nii ära väsitanud, et ei jaksa mõelda. Kolmandat päeva ootan ja loodan, et ehk ta ise järsku tuleb, no see süsteem siis, või vähemalt hea mõte, kuidas seda teha, aga ei midagi.

kuidas mul rahaga on

Ma ei tea miks, aga just täna hommikul mõtlesin ma selle peale, et kas endale eluaseme ostmine on tarbimine või ei ole. (Noh et kas meil on tarbimisbuum?) Ja mulle tundub, et majanduslikus mõttes on see ikka rohkem investeering kui tarbimine. Eriti praegu, kus rahaliselt ei ole (vist ikka veel) suurt vahet, kas maksad pangale laenu tagasi või maksad majaomanikule üüri. Igakuine summa on sama, aga kui sa nende maksete maksmise läbi omandad oma eluaseme, siis tulevikus su väljaminekud ju kahanevad. Noh, ühel hetkel saab makstud ja pole vaja enam maksta: väljaminek, mis tagab tulevikus saadava tulu või kulude vähenemise, pole kulu vaid investeering. Ja siis veel on sul see maja või korter, päris sinu oma; ja kui häda käes võid ju selle maha müüa ja elada siis oma vanaduspäevade lõpuni sellest suurest rahahunnikust, mis sa siis saad. Kui muidugi leiad sinnajuurde taskukohase üürikorteri;)
No ei saa meie kliimas ju kuidagi ilma eluasemeta.
Et Sirje avaldas just oma küsitluse tulemused, siis on kohe teemakohane arutleda selle üle, et kas õppelaen on tarbimislaen, (nagu Sirje arvas). Mina näiteks võtsin õppelaenu ainult ühel semestril ja maksin siis sellest oma õppemaksu ära, palgast ei tulnud tookord kuidagi välja. Ja oma kooliskäimist ei saa ma kohe kuidagi muudmoodi käsitleda kui investeeringut. Mis on juba vilja kandnud: juba mul ongi uus töökoht poole parema palgaga;) Nii et minu sõrm ei tõusnud õppelaenu tarbimislaenude alla klikkima.
Krediitkaardi võtmisele punnisin vastu seni kui ühel päeval mobiili ära kaotasin. Uue mobiili ostmiseks parasjagu raha polnud, aga ma ostsin ikka: et olgu, eks ma siis võtan selle teie krediitkaardi, mida te nii väga pakute. Mingit kuumaksu mu kaardil pole, maksan ainult kasutatud laenujäägi eest ja seni olen maksnud nii kümne krooni ringis paaril kuul, kui laenu kasutasin. Ega ma muidugi ei jää lootma igakuistele fikseeritud tagasimaksetele; niikui palgapäev tuleb, nii maksan kohe kogu laenatud raha tagasi. Kui ülejäänud rahaga kuu lõpuni välja ei tule, siis kasutan jälle krediitkaarti, aga järgmisel palgapäeval maksan jälle kogu laenu tagasi. Ega ma loll ei ole. Ja maksta kümme- kaksteist krooni pangale selle eest, et uue mobiili ostmisega ei pidanud kuu aega ootama, no see pole küll miski orjus mu meelest.
No ma saan aru, et see pole see, mida pank lootis. Nemad muidugi arvasid, et ma võtan kohe kogu limiidi eest ja hakkan seda siis pisikeste juppide kaupa tagasi maksma ja nad teenivad iga kuu kena protsendi mu pealt. Sorry, kullakesed, kui te lolli otsite, peate mujalt proovima.
Muide, vana mobiil leiti üles ja toimetati mulle tagasi;)
Muide, see vana mobiil vist solvus, et ma talle truudust murdsin ja uue ostsin; kõik ta tervisehädad ägenesid sedavõrd, et otsus kõlas: oligi viimane aeg uus telefon osta;)
Ühesõnaga mul on õppelaen, eluasemelaen, krediitkaart (aga mitte krediitkaardivõlga), ma panen iga kuu mingi summa kõrvale (investeerimisfond ja vabatahtlik pensionikindlustus) ja palgapäevaks on mul pea alati kogu raha otsas;) (aga hästi täpselt otsas, puudu ei tule ja sõpradelt laenama ei pea;)
Kui tuleb majanduskriis, siis see, kas keegi upub või jääb pinnale ei sõltu mitte niivõrd inimesest endast ja tema majanduskäitumisest, kuivõrd tema tegevusala käekäigust. Transiidisektori töötajaid võib näiteks tabada krahh. Oli töö enam pole, pole palka, millest laene maksta ja oledki kõigest ilma. Toidumüüjate puhul võib karta ehk kõige enam sissetulekute mõningast vähenemist. Kui üldse. Toidukaupade hind hoopis tõuseb ja tulud kasvavad? Ja mõni on ennast nii stabiilsel alal sisse seadnud, et pole karta, et kunagi töö lõpeks ja et ühel päeval enam palka ei tule. Ma loodan, et mina sinna viimasesse kategooriasse kuulun;)

Ü - Julia?

Ajasin siin asja ühe vene firmajuhiga, kes tahtis mulle tingimata just uude töökohta mingeid dokumente saata. Ei, need ei olnud uue töökohaga seotud dokumendid, tal lihtsalt oli mure, et sealt, kuhu ta muidu oleks saatnud, ma äkki ei saa neid kätte. Ma ütlesin küll, et saan ikka kätte, aga tema ikka tahtis siia saata. Lõpuks ma siis ütlesin, et olgu, aga ta peab lisaks aadressile ka asutuse nime ümbrikule kirjutama, muidu postiljon ei tea, kuhu kasti tuua. Hakkasin siis asutuse nime dikteerima, tähthaaval ja eesti keeles (kogu muu jutt käis meil vene keeles.)
Kolmanda täpitähe juures andis venelane alla. Loobus aadressi üleskirjutamisest ja tõi hoopis dokumendipaki ise mulle kontorisse ära.

kapiuste lugu

Meil on siin kontoris tegelikult väga ilus mööbel. Hele kask, mattlakiga, lihtsa joonega, lakooniline, just selline, nagu mulle meeldib. Riigihankega tellitud ja puha. Meil on samas stiilis kööginurk kah ja kööginurgas peened üles avanevad mattklaasiga uksed. Ikka sama riigihankega. Miski umbes aasta eest sai valmis. Ainult et vat ühel päeval tulid peentel üles avanevatel kapiustel mattklaasid eest ära. Tuli välja, et mattklaas oli kapiukse külge lihtsalt silikoonliimiga kinni liimitud, ilma mingi liistu või millegita. Ja kui need peened üles avanevad uksed siis üles lahti tehti, siis see mattklaas lihtsalt rippus selle silikoonliimi küljes - niikaua kuni ühel päeval enam ei rippunud. No ime tõesti, et see mattklaas kellelegi pähe ei kukkunud. Ju ta siis jäi mõnda serva pidi ikka selle liimi külge veel kinni ja püsis veel täitsa ilusti, niikaua kui keegi neid uksi üles ei üritanud avada. Seisis niimoodi päris tükk aega ja polnud väga vigagi, ainult et me ei saanud oma nõusid kapist välja võtta ega neid sinna panna, sest ukse avamisel hakkas klaas kohe kukkuma;)
Siis tuli ülemus puhkuselt tagasi ja võttis selle riigihankinud firma ette ja käskis uksed ära garantiiremontida. No siis seisid need uksed meil veel nädalaksese, ja polnud ikka häda eriti midagi, ainult et nõusid ei saanud kapist kätte; ja siis lõpuks saabus sealt riigihankefirmast üks noor poiss, kes võttis uksed ükshaaval alla ja tegi nendega midagi, lõi klaasinurkadele metallist ribad peale, mis seda klaasi raami küljes hoiaks ja no ega ma ei valvanud, ma päris täpselt ei tea öelda.
Nüüd on meie köögikapiuste ilus hele puit ja peen mattklaas mitmest kohast liimijälgi täis mökerdatud, klaas on raamist paar millimeetrit eemal, klaasi tagant paistavad metalliribad ja seal, kus meistrimees askeldas, on põrand miskipärast nii libe, et murra või kael.
Vat niisugune lugu.

suvi läbi

Õnneks hakati täna tööl kah siiski kütma.

kiida politseid!

Teate, et politsei vastu õiglane olla, siis asi ON paranenud. Varem näiteks, sõitsin sealt Tehnika tänavalt hommikul läbi ja teatasin politseile jalgrattateel parkivatest autodest; sõitsin õhtul tagasi ja nägin neidsamu autosid sealsamas. Aga nüüd: sõidan hommikul läbi ja teatan jalgrattateel parkivatest autodest ja kui õhtul tagasi sõidan, siis on juba uued autod jalgrattateel parkimas.
Ja ükskord, ausõna! ei olnud Tehnika tänaval ühtki parkivat autot ei jalgratta- ega kõnniteel. No see oli pärast seda, kui ma suurema skandaali tegin: uurisin igasugustest instantsidest, kuidas minu teatele reageeriti ja saatsin neile meili, kus pikalt tõestasin, et jalgrattur on kah inimene, või seesamune et... liikleja.

Miks on vaja kõik liikluseeskirja kirja panna

Vastuseks Terje eilsele kommentaarile.
Helistan mina politseisse, et kuulge, siin kaks autot pargivad jalgrattateel, mis on maha joonitud Suve tänava algusesse. "Aga kui seal parkimist keelavat liiklusmärki ei ole, siis nad võivad seal parkida, sest see on sõiduteele joonistatud jalgrattatee." vastab korrapidaja, või kes ta seal on. "Aga nad ju segavad mul jalgrattateel liiklemist," - "Aga te võite ju neist mööda sõita," - "Ja ennast ohtu seada?" - "Mis ohtu, seal ju praktiliselt liiklust polegi."
Tõestisündinud lugu.
No tõepoolest liiklust on seal tõesti harva, aga mis siis, kui see liiklus juhtub siiski olema just sel momendil, kui mina maja nurga tagant ilmudes parasjagu otse keset sõiduteed uljaid kurve võtan? Ja kui "liiklus" on ehk ka arvestanud sellega, et ega seal ju kunagi keegi ei sõida, ühesuunaline tänav ju pealegi.
No kui ta ütleks mulle, et kuulge, meil on siin muude tähtsamate asjadega tegemist, me praegu ei saa siukste pisiasjadega tegelda. Aga ta kuram ütleb mulle, et mul pole õigus! Seda ma ei kannata kohe silmaotsaski.
Ja kuigi liikluseeskiri keelab autodele rattateel sõitmise, on sealsamas teisel pool rattateed ja kõnniteed ju hoovivärav, kust majaelanikel ju kahtlemata on õigus sisse sõita ja ega nad saa sealt sisse sõita, kui nad üle jalgrattatee ei SÕIDA. Nii et natuke nagu ikka tohiks sõita, nii loogiliselt võttes. Ja loogiliselt võttes parkida ikka nagu ei tohiks. Aga liikluseeskirjas on kirjas üheselt, et sõita ei tohi üldse. Ja parkimise kohta pole midagi kirjas. Loomulikult järeldab kesklinna auto- ja majaomanik, et kui pole keelatud, järelikult on lubatud. Pealegi on see ju tema maja!!! Ja no nii mugav on, kui ei pea hakkama hooviväravat iga kord lahti tegema ja hoovi ja pärast jälle välja manööverdama ja ega kõigi majaelanike autod ju ei mahugi pisikesse vanaaegsesse hoovi...
Ja nii pargivadki rahulikult ja süstemaatiliselt jalgrattateel. Aga politsei ei julge midagi ette võtta, sest äkki nad ikka tohivadki seal parkida? No sest politseinikust rikkam ja haritum majaomanik ise ütles politseile, et neil pole mingit alust, mingit keelumärki ju pole...
Edasi keerab see jalgrattatee Sügise tänavale, kus jalgrattatee ja kõnnitee vahel on veel võimalik märgata kollast joont, kui hoolega vaadata. Ka sealt leiab aeg-ajalt mõne jalgrattateel parkinud auto, aga kollase joone argumenti usub ka politsei, nii et sealt koristatakse parkivad autod ära, aga Suve tänaval kollast joont näha pole: seal tehti hiljaaegu asfalditöid.
Liikluseekirja tuleb KÕIK täpselt ja selgelt kirja panna selleks, et ka politseinikud aru saaks.
Tegelikult muidugi peaksid KÕIK seadused olema sellised, et need, kes neid täitma peavad, saaks seadusest aru ilma vandeadvokaadi abita.
Käibemaksuseadusele on mul kah pretensioone, võibolla kunagi pikemalt.

Üllatus!

Tasulise parkimise alal ei tohigi parkida kus iganes!
No ma kohtasin eile ühte daami, kes arvas, et kui on tasulise parkimise ala märk, siis võibki kohe parkida nii kõnniteel kui jalgrattateel. Sest ei ole ju ühtegi märki, mis seda keelaks!
Ausalt öeldes võttis selline seisukoht minugi hetkeks nõutuks. Kõhutunne ütleb ju küll, et jalgrattateel ei tohiks parkida mitte kusagil mitte kunagi, aga millises seaduses see kirjas on? Kuidas seda parkimisidiootidele tõestada, et ei tohi? Analoogia pole tõestus, muidu tõestaks sellega, et keset ristmikku ei jäeta ju autot seisma ja ei kõnnita minema? Isegi keset tavalist sõiduteed, ilma ristmikuta, ei söanda parkimisidioot parkida. Miks ta siis keset jalgrattateed söandab?
Liikluseeskiri ütleb küll, et jalgrattateel ei tohi mootorsõidukiga SÕITA,

(§117. Kõnniteel ja jalgrattateel tohib liikuda vaid tööülesandeid täitva mootorsõidukiga, kui ülesande täitmine sõiduteelt ei ole võimalik. )

aga kusagil pole selge sõnaga öeldud, et jalgrattateel ei tohi PEATUDA ja PARKIDA.
Kas sellest võib siis järeldada, et kui jalgrattateele pole pandud parkimist/peatumist keelavat märki, siis võib seal parkida küll? Jätame hetkeks kõrvale keerulise küsimuse, kuidas saab mootorsõiduk jalgrattateele, kui ta seal sõita ei tohi.
Vaatame parem, mida liikluseeskiri parkimise kohta ütleb: 13 peatükis on öeldud, kuidas peab parkima ja seal on üles loetud kõik kohad, kus parkida võib. Jalgrattateed nende kohtade loetelus ei ole. Kuna lubatud parkimispaikade loetelu on ammendav, siis tulebki välja, et jalgrattateel on parkimine keelatud.
Tasulise parkimise ala märk aga näitab ainult seda, et selle märgi mõjualas tuleb parkimise eest maksta, mitte seda, et seal võib parkida liikluseeskirja eirates.
No vähemalt mina arvan nii;)

mul on uus kapp

Kas teie olete juba jalgratta pakiraamil mööblit vedanud? Ostsin täna kapi, tõstsin selle kohe jalgrattale ja vedasin ära koju.
Tegelikult tuli mulle küll ka mõte, nagu karupoeg Puhhile, kui ta Kristopher Robini taga trepist alla põntsus, et peaks ju olema veel mingi muu võimalus...

mure

Mul on üks mure. Juba pikemat aega. No ega ta mind väga ei vaeva, üldiselt pole see mure mul meeleski, aga tuleb jälle meelde iga kord, kui ma surmakuulutustes näen mõne eriti kena ja sileda noore naise pilti ja siis sünniaastat lugedes saan aru, et daam suri tegelikult kõrges ja auväärses eas. Minu meelest on see väga kena, kui vanamuti surmakuulutse juurde pannakse kõige ilusam pilt, mis temast ta eluajal üldse tehtud on.
Vat ja siis tulebki jälle meelde see mure, et mul polegi ühtegi sellist ilusat pilti, mida ma oma surmakuulutuse juurde tahaks; ja kuigi surmani on veel väga palju aega (loodetavasti või kardetavasti) - pildid, mis minust tulevad, jäävad üha koledamaks. Paratamatult. Pöördumatult. Nii et, ilusat pilti minust pole ja ei tule kah.
Seega, palun avaldada minu surmakuulutus ilma pildita;)P

parandame arve ära

Mis mulle raamatupidajate juures meeldib - kui sa neile helistad ja ütled, "ma pean teile rohkem maksma" või "ma pean teile vähem maksma", vahet pole. Neile on tähtis, et summa oleks õige ja nad ei erutu seetõttu, et õige summa on neile ebasoodsam kui vale summa. Kui mina ütlen neile rahulikult, et arve on valesti koostatud, ja et teeme arve ümber, siis nad teevad arve rahulikult ümber ja ei lase end üldse morjendada sellest, et nende firma sellega mõned tuhanded kaotab. Või võidab. Nende asi on rahaga täpselt ja õigesti ümber käia ja nad saavad aru, et kõige parem on selle juures mitte emotsionaalseks minna.
Firmajuhtidega on natuke teine lugu. Firmajuht ikka kaalutleb, kas talle on kasulik viga parandada või ei. Raamatupidaja arvab, et viga tuleb igal juhul parandada.

juba hakatakse kütma!

Eile õhtul tabas mind kodus meeldiv üllatus. Nimelt, natuke aega pärast seda, kui koju jõudsin, hakkas asi imelik tunduma: ma polnud kampsunit ja hommikumantlit selga pannud ja villaseid sokke ponud mul kah jalas, aga ma ei külmetanudki. Katsusin radiaatoreid, ja mis sa kostad, need polnudki külmad. No soojad kah veel mitte, aga juba nende leigusesti oli abi.
Nüüd on töölgi kergem vastu pidada: õhtul saab koju sooja.

istuva töö hädad

Vihkan metallist laua- ja toolijalgu. Eriti sügisel, kui pole veel kütma hakatud ja niigi on kogu aeg külm. Kogu aeg peab istuma eriti otse, et jalad vastu külma metalli ei läheks. Planeerin oma töölauale karvased jalakaitsed õmmelda, et saaks rahus vastu lauajalgu toetada. Võiks olla näiteks pika roosa karvaga;)

rabavaid uudiseid liikluseeskirjast

Kui liikluseeskirja paragrahvist 234 tõesti saab järeldada, et ratta seljas sebrat ületada ei tohi (sest see paragrahv nimetab ammendavalt kõik kohad, kus jalgrattaga sõita tohib), siis tuleb sellest paragrahvist ju ka järeldada, et näiteks õuealal jalgrattur sõita ei tohi. Ega metsas. Ega mererannas. Õuealal, metsas ja mererannas võib liikuda ainult ratast käekõrval lükates;)
Tegelikult on lugu nii, et kui teid tahetakse karistada liikluseeskirja rikkumise eest, peab politsei protokolli kirjutama, millist liikluseeskirja paragrahvi te rikkusite ja millise liiklusseaduse paragrahvi alusel teid karistatakse.
Ärge kartke, sellise ajugümnastikaga ei saa ükski politseinik hakkama, et mõtleb välja, et sebral rattaga sõitmise keeld tuleneb § 234 koostoimest §2 p 59-ga ja siis sinna juurde veel, millise liiklusseaduse paragrahvi järgi karistada saab.
Igaks juhuks lepime kokku, et ärme neile ütle ka.
Ütleme, et liikluseeskirjas ei ole sellist punkti, mis keelaks rattaga üle sebra sõita. (jumala tõsi). Tõestagu vastupidist!

saabusid selgitused!

Kuna minu politseinik mulle ikkagi tagasi ei helistanud, hakkasin ise helistama ja umbes viiendalt politsei telefoninumbrilt sain lõpuks selgituse, miks rattaga ei tohi üle sebra sõita. Ka viiendalt numbrilt ei osatud kohe vastata, aga politseitädi võttis endale järeleuurimsiaega ja kui ta tagasi helistas, kostitas ta mind järgmiste paragrahvidega:

§2. Käesolevas määruses kasutatavate terminite sisu seletatakse järgmiselt:
...
(59) Ülekäiguraja all mõistetakse tee osa, mis on ette nähtud jalakäijale tee ületamiseks. Reguleerimata ülekäigurada tähistatakse vastavate liiklusmärkide või teekattemärgisega. Reguleeritaval ülekäigurajal määratakse käigukord jalakäijafooride tulede või reguleerija märguannetega, kusjuures teel võivad olla vastavad teekattemärgised.
1) Reguleerimata ülekäiguraja laius on piiratud vastava teekattemärgisega, selle puudumisel aga piiravad rada kujutletavad sirged, mis lähtuvad vastavate liiklusmärkide asukohtadest ning on teega risti.
2) Reguleeritava ülekäiguraja laius on piiratud vastava teekattemärgisega, selle puudumisel aga piiravad rada kujutletavad sirged, mis lähtuvad fooride asukohtadest ning on teega risti.

§234. Jalgratta ja mopeediga peab sõitma jalgrattateel, selle puudumisel sõidutee äärmisel parempoolsel rajal, välja arvatud käesoleva määruse § 97 kohase manöövri ajal. Jalgrattaga võib sõita ka teepeenral, kui see on selleks kõlblik, ohustamata jalakäijat.

§97. Enne pööret peab juht aegsasti suunduma sõidutee pärisuunavööndi vastava ääre lähedale. Nõue ei kehti sõitmisel ringliiklusega ristmikule ja pöörde korral, mida vastav liikluskorraldusvahend lubab teha ka mujalt.

Vat kui kõik need seadusesätted läbi lugeda ja neid koostoimes arvestada, siis pidi välja tulema, et ikkagist ei tohigi jalakäijate ülekäigukohast jalgrattasadulas üle sõita.

Pange sealjuures tähele paragrahvi 97. See ütleb meile, et vasakpöörde sooritamiseks peab jalgrattur "aegsasti" oma turvalisest parempoolsest kõnniteeäärsest sõidureast ümber rivistuma, kolmerealise tee puhul, kolmanda sõidurea vasakusse äärde, (ei ole liiga ebaturvaline ega midagi), aga et ta tohiks, pärast manöövri ohutuses veendumist, tasakesi ratta seljast maha tulemata rohelise tule ajal üle sebra veereda, seda jumala eest mitte. Politseitädi arvas, et ohutuse seisukohalt on see väga mõistlik säte.
Eks ta ole.
Ei saa ju liikuseeskirja kirjutada lihtsalt, et enne sõidutee ületamist peab jalgrattur kah veenduma selle manöövri ohutuses, liikugu ta siis edasi ratta seljas või ratta kõrval.

Niisiis ei leidnud ka tark politsetädi mulle liikluseeskirjast punkti, kus oleks selge sõnaga öeldud, et jalakäijate ülekäigurada ei tohi ületada ratta seljas. Küll aga oli ta veendunud, et liikluseeskirja tuleb tõlgendada nii, nagu oleks seal see punkt olemas.
Vaatamata sellele, et liikluseeskirjast on ammuilma välja jäetud punkt, mis nõukogudeajal ütles, et ülekäigurada tohib jalgrattur ületada ainult jalgratast käekõrval lükates.
Huvitav, miks see punkt välja jäeti, kui taheti reegel alles jätta?

Selle reegli ainus mõte saab olla jalgratturi ja jalakäijate ohutus, onju. Ka siis ohutust saab tagada ainult sellega, et sundida jalgrattur iga paari minuti tagant jalakäijaks? Või oleks ikkagi võimalik kohustada jalgratturit ristmikel vastutama selle eest, et ta ise auto alla ei jää ega jalakäijaid alla ei aja (ega sega) ja lõpetada see peedistamine jalgratta käekõrval lükkamisega?
Mida autojuhid arvaksid sellest, kui nad jalakäijate ohutuse huvides peaksid iga kord enne sebrat auto peatama, autost väljuma ja ületama jalakäijate ülekäiguraja rangelt ainult autot käekõrval lükates? See ju suurendaks jalakäijate ohutust täpselt samamoodi ja enamgi veel kui nõue, et jalgrattur sebra ainult jala ületaks. (Autod on ju ohtlikumad ja neid on rohkem)

TEGELIKULT ma muidugi arvan, et liikluseeskirja koostajad kavatsesid selle tobeda käekõrval-lükkamise kohustuse liikluseeskirjast välja jätta, aga noh, jah, esiteks, välja kukkus nagu alati, ja teiseks, politseinikud õppisid liikluseeskirja ju nõukogude ajal ja nad mäletavad TÄPSELT, et jalgrattaga üle sebra sõita ei tohi.
Kui vaja, siis leiavad selle tõestuseks ka liikluseeskirjast punktid, mida soovikohaselt tõlgendada.

vastust ikka pole

Politseinik ei helistanudki.
Kas sellest võib järeldada, et ta ei leidnud liikluseeskirjast seda kohta, mis keelab jalgrattaga üle sebra sõita, no ja siis ta ei hakanud ka selle tühja asja pärast helistama, et öelda vabandust, mul polnud õigus?
Teine võimalus, et ta lihtsalt ei vaevunud tegelema niisuguse tühiasjaga, nagu ühe lihtkodaniku küsimus seaduse kohta. Või siis et vaevus, leidis ka seadusekoha, aga ei vaevunud lihtsalt kodanikule teatama.
Kas te arvate, et minu süda jääb rahule, kui mõni küsimus vastuseta jääb?
Hm

vastust veel pole

Pagan, tööpäev saab läbi ja keegi pole helistanud.
Kuidas ma nüüd koju saan?
Ma ju ei tea, kas ma võin üle sebrade sõita või pean jalgrtattalt maha tulema.
Politsei võiks ikka opetatiivsemalt seadusi uurida.

abipolitseinik vaidleb politseinikuga

Äsja õnnestus mul vaidlema minna politseinikuga, kes reguleerimata jalakäijate ülekäigukohal korda valvas. Mina tulin jalgrattaga mööda jalgrattateed, aga kui ma ülekäigukohani jõudsin, siis inimesed parajasti ületasid teed ja autod seisid, niisiis ei hakanud ma ratta seljast maha tulema, vaid sõitsin üle sebra. Politseinik pidas mu kinni ja väitis, et nii ei tohi. Mina jälle küsisin, millise paragrahvi alusel ta nii väidab. Vaidlemata selle üle, kas ma olen teed ületades jalakäija või jalgrattur - kui olen ratta seljas, olen järelikult jalgrtattur, aga kus on öeldud, et jalgrattur ei tohi üle sebra sõita?
Ta helistas sõbrale ja palus järele uurida. Mina omakorda jätsin talle oma telefoninumbri, et ta tulemustest mulle teatada saaks. Kuna ma just paar päeva tagasi väga hoolikalt elektroonilisest Riigi Teatajast liikluseeskirja uurisin ja sellele küsimusele vastust ostsisin, siis olen tulemusest väga huvitatud. Ma nimelt ei leidnud (enam) liikluseeskirjas niisugust sätet, mis keelaks jalgrattasadulas jalakäijate ülekäigukohta ületada, aga no kes teab, äkki ma lihtsalt ei osanud otsida.
Loodetavasti saan teile varsti seda küsimust politsei kõrgema tedmuse valguses paremini selgitada:)
stay tuned

PS. Tund aega on möödas ja keegi pole helistanud; no kaua see liikluseeskirja uurimine siis vilund meeste käes aega võtab?

fotokas terve

Fotokas parandati ära!
Parandaja pidas millegipärast vajalikuks rõhutada, et seda oli väga raske teha. Võibolla ta ei mäletanud, et ta juba fotokat vastu võttes oli öelnud, et parandamine maksab 550 krooni. Ja just 550 krooni ta mult parandamise eest võttiski, mis siis, et parandamine oli osutunud väga raskeks ja funktsioonid olid kah kõik segi olnud. Järelikult ta teadis täpselt, kui raske on seda fotokat parandada, kohe, umbes poole sekundi jooksul alates hetkest, kui ta seda esmakordselt nägi.
Ma ei osanud sellele nii-raske-oli-parandada jutule ka muudmoodi reageerida, kui et lubasin, et ma enam nii ei tee.

Traagiline lugu

Mõnel kohe lihtsalt ei vea vahel. No näiteks lubati mu fotokas Sri Lankale kaasa võtta, aga õhtul enne väljalendu ta kukkus ja väänas objektiivi tõsiselt välja. Nüüd jäeti ta muidugi maha ja ta pidi pulma asemel parandusse minema. Ah, eks te saate isegi aru,mida ühe fotoka süda sellisel juhul võib tunda. Mul on tast nii kahju kohe et.