kuidas mul rahaga on

Ma ei tea miks, aga just täna hommikul mõtlesin ma selle peale, et kas endale eluaseme ostmine on tarbimine või ei ole. (Noh et kas meil on tarbimisbuum?) Ja mulle tundub, et majanduslikus mõttes on see ikka rohkem investeering kui tarbimine. Eriti praegu, kus rahaliselt ei ole (vist ikka veel) suurt vahet, kas maksad pangale laenu tagasi või maksad majaomanikule üüri. Igakuine summa on sama, aga kui sa nende maksete maksmise läbi omandad oma eluaseme, siis tulevikus su väljaminekud ju kahanevad. Noh, ühel hetkel saab makstud ja pole vaja enam maksta: väljaminek, mis tagab tulevikus saadava tulu või kulude vähenemise, pole kulu vaid investeering. Ja siis veel on sul see maja või korter, päris sinu oma; ja kui häda käes võid ju selle maha müüa ja elada siis oma vanaduspäevade lõpuni sellest suurest rahahunnikust, mis sa siis saad. Kui muidugi leiad sinnajuurde taskukohase üürikorteri;)
No ei saa meie kliimas ju kuidagi ilma eluasemeta.
Et Sirje avaldas just oma küsitluse tulemused, siis on kohe teemakohane arutleda selle üle, et kas õppelaen on tarbimislaen, (nagu Sirje arvas). Mina näiteks võtsin õppelaenu ainult ühel semestril ja maksin siis sellest oma õppemaksu ära, palgast ei tulnud tookord kuidagi välja. Ja oma kooliskäimist ei saa ma kohe kuidagi muudmoodi käsitleda kui investeeringut. Mis on juba vilja kandnud: juba mul ongi uus töökoht poole parema palgaga;) Nii et minu sõrm ei tõusnud õppelaenu tarbimislaenude alla klikkima.
Krediitkaardi võtmisele punnisin vastu seni kui ühel päeval mobiili ära kaotasin. Uue mobiili ostmiseks parasjagu raha polnud, aga ma ostsin ikka: et olgu, eks ma siis võtan selle teie krediitkaardi, mida te nii väga pakute. Mingit kuumaksu mu kaardil pole, maksan ainult kasutatud laenujäägi eest ja seni olen maksnud nii kümne krooni ringis paaril kuul, kui laenu kasutasin. Ega ma muidugi ei jää lootma igakuistele fikseeritud tagasimaksetele; niikui palgapäev tuleb, nii maksan kohe kogu laenatud raha tagasi. Kui ülejäänud rahaga kuu lõpuni välja ei tule, siis kasutan jälle krediitkaarti, aga järgmisel palgapäeval maksan jälle kogu laenu tagasi. Ega ma loll ei ole. Ja maksta kümme- kaksteist krooni pangale selle eest, et uue mobiili ostmisega ei pidanud kuu aega ootama, no see pole küll miski orjus mu meelest.
No ma saan aru, et see pole see, mida pank lootis. Nemad muidugi arvasid, et ma võtan kohe kogu limiidi eest ja hakkan seda siis pisikeste juppide kaupa tagasi maksma ja nad teenivad iga kuu kena protsendi mu pealt. Sorry, kullakesed, kui te lolli otsite, peate mujalt proovima.
Muide, vana mobiil leiti üles ja toimetati mulle tagasi;)
Muide, see vana mobiil vist solvus, et ma talle truudust murdsin ja uue ostsin; kõik ta tervisehädad ägenesid sedavõrd, et otsus kõlas: oligi viimane aeg uus telefon osta;)
Ühesõnaga mul on õppelaen, eluasemelaen, krediitkaart (aga mitte krediitkaardivõlga), ma panen iga kuu mingi summa kõrvale (investeerimisfond ja vabatahtlik pensionikindlustus) ja palgapäevaks on mul pea alati kogu raha otsas;) (aga hästi täpselt otsas, puudu ei tule ja sõpradelt laenama ei pea;)
Kui tuleb majanduskriis, siis see, kas keegi upub või jääb pinnale ei sõltu mitte niivõrd inimesest endast ja tema majanduskäitumisest, kuivõrd tema tegevusala käekäigust. Transiidisektori töötajaid võib näiteks tabada krahh. Oli töö enam pole, pole palka, millest laene maksta ja oledki kõigest ilma. Toidumüüjate puhul võib karta ehk kõige enam sissetulekute mõningast vähenemist. Kui üldse. Toidukaupade hind hoopis tõuseb ja tulud kasvavad? Ja mõni on ennast nii stabiilsel alal sisse seadnud, et pole karta, et kunagi töö lõpeks ja et ühel päeval enam palka ei tule. Ma loodan, et mina sinna viimasesse kategooriasse kuulun;)