kapiuste lugu

Meil on siin kontoris tegelikult väga ilus mööbel. Hele kask, mattlakiga, lihtsa joonega, lakooniline, just selline, nagu mulle meeldib. Riigihankega tellitud ja puha. Meil on samas stiilis kööginurk kah ja kööginurgas peened üles avanevad mattklaasiga uksed. Ikka sama riigihankega. Miski umbes aasta eest sai valmis. Ainult et vat ühel päeval tulid peentel üles avanevatel kapiustel mattklaasid eest ära. Tuli välja, et mattklaas oli kapiukse külge lihtsalt silikoonliimiga kinni liimitud, ilma mingi liistu või millegita. Ja kui need peened üles avanevad uksed siis üles lahti tehti, siis see mattklaas lihtsalt rippus selle silikoonliimi küljes - niikaua kuni ühel päeval enam ei rippunud. No ime tõesti, et see mattklaas kellelegi pähe ei kukkunud. Ju ta siis jäi mõnda serva pidi ikka selle liimi külge veel kinni ja püsis veel täitsa ilusti, niikaua kui keegi neid uksi üles ei üritanud avada. Seisis niimoodi päris tükk aega ja polnud väga vigagi, ainult et me ei saanud oma nõusid kapist välja võtta ega neid sinna panna, sest ukse avamisel hakkas klaas kohe kukkuma;)
Siis tuli ülemus puhkuselt tagasi ja võttis selle riigihankinud firma ette ja käskis uksed ära garantiiremontida. No siis seisid need uksed meil veel nädalaksese, ja polnud ikka häda eriti midagi, ainult et nõusid ei saanud kapist kätte; ja siis lõpuks saabus sealt riigihankefirmast üks noor poiss, kes võttis uksed ükshaaval alla ja tegi nendega midagi, lõi klaasinurkadele metallist ribad peale, mis seda klaasi raami küljes hoiaks ja no ega ma ei valvanud, ma päris täpselt ei tea öelda.
Nüüd on meie köögikapiuste ilus hele puit ja peen mattklaas mitmest kohast liimijälgi täis mökerdatud, klaas on raamist paar millimeetrit eemal, klaasi tagant paistavad metalliribad ja seal, kus meistrimees askeldas, on põrand miskipärast nii libe, et murra või kael.
Vat niisugune lugu.