head uut ja vana

rattaga pakases

"Issand, sa oled jalgrattaga? Kas libe ei ole?"
No tuleb välja, et krõbe pakane sobib jalgrattaga sõitmiseks paremini kui paks sulalumi. Jää läigib teedel küll väga ähvardavalt vastu, eriti pimedas, ja teeb näo, et on TÄIESTI libe, aga naelkummid peavad nii üles - kui allamäge, ja mis põhiline - pidurid ka. Sõidan Mustamäe nõlvast alla täpselt nii aeglaselt nagu ise tahan. Ei, ei ole libe. Külm on, pime on, räpane on, natuke hirmus on, aga libe, ei.
Ahjaa, raske on ka. Või äkki see ainult tundub mulle, et kõik käigud käiks nagu kröömikese raskemalt kui suvel?
Ega kauem kui see 15-20 minutit, mis tööle või töölt koju jõudmiseks kulub, ei taha ikka sõita küll.

kuivand roose

Ma saan nüüd teha niisuguseid pilte, nagu ise tahan. Kui tahan, teen liiga tumeda. Kui tahan, teen kuivanud roosidest.

ignorance is bliss

Enne Polaarkaru viidet kommentaariumis ma ei teadnudki, et Amazonis saab niimoodi raamatute sisus tuhnida. Ma siis nüüd tuhnisin. Selgus, et Erica Jongi vanaisal ponud kiviblokkide vedamisega siiski mingit pistmist ja originaaltekstis olid nii vanaisa, orjad, Tiomkin kui Bernstein ühtselt kõik minevikus. Oi ma nägin vaeva! Poole lause kaupa anti otsinguvastuseid, küll ma nuputasin otsisõnu... aga sain terve lõigu kätte!
Ja selle teise, kaubanduskeskuste lõigu kah - kahjuks läks kogu müstika nüüd kaotsi, sest originaalis ei rääkinud Erica Jong kaubanduskeskustest poole sõnagagi, ega ka New Yorgi ümbrusest, jumal paraku. Ta elab oma esimese armastusega lihtsalt samas New Yorgi piirkonnas ja trehvab temaga vahel juhuslikult poes käies. Ah kahju! Milline tähendusrikkus järsku kaduma läks, rääkimata veel kujutluspildist, kuidas Erica Jong mingis New Jersey Laagri Maksimarketis ostukäru lükkab. ("New Yorgi ümbrus" - see on ju New Jersey, kas pole?)

november. öökülmad.

Kirjaniku elust.

Lugesin Erica Jongi „Võrgutades deemonit“. Kõigepealt tahaksin teiega jagada head uudist: trükivigu polnudki! Suurepärane sooritus kirjastuselt Eesti Raamat!

Muidu mulle üldse meeldivad sedasorti raamatud. Mis sorti? Ma ei oska öeldagi… natuke nagu blogisorti? Endast ja oma elust ja midagi dramaatilist ei juhtu, aga loed huviga ja lõpuks oleks nagu inimesega tuttavaks saanud. Pärast „Lennuhirmu“ on muidugi raske veel millegagi rabada, mida iganes Jong ka ei kirjutaks, ikka jääb ootustele alla, aga ikkagi oli huvitav lugeda. Kuigi lugu nagu polnud ju.

Muuseas sai autori elust ka mõndagi ennekuulmatut teada – kas teie teadsite varem, et kuulus Erica Jong elab kaubanduskeskustes? Ta mainib selle nii muuseas ära, nagu polekski selles midagi erilist: „Eelmisel aastal käisin lõunasöögil oma keskkooliaegse esimese armastusega ning vahel põrkan temaga kokku New Yorgi ümbruse kaubanduskeskustes, kus me mõlemad elame.“
Ma ei saanudki nüüd aru, kas vihjab kirjanik niimoodi USA kohutavale ja kasvavale kodutute probleemile (nii Erica Jong kui tema koolikaaslane on mõlemad kodutud, ometi peaks nad ju olema headest peredest pärit, järelikult on kodutuse probleem väga laialdane) või on siin tegemast peenema vihjega ameerika tarbijalikult raiskavale elustiilile (mõlemad elavad kaubanduskeskustes).

Noh, tuli ette ka kõvemaid pähkleid:
„Mu vanaisa ütles ikka, et kunstnik „kannab oma õlgadel maailma rõhuvat raskust“. Kunstnik (kas ta võis selle all mõelda ka Übermenschi ?) rühib edasi raskel sammul, ägades valust nagu püramiidi ehitav Egiptuse ori Cecil B DeMille’i filmis, mida taunis Dmitri Tiomkin või Elmer Bernstein, ning suutis seda kiviblokki vaid poole tolli jagu liigutada.“

Ilmselt jääb mulle igaveseks mõistatuseks, miks D(i)mitri Tiomkin ja Elmer Bernstein Cecil B DeMille’i filmi taunisid ja miks NEMAD kiviblokki liigutama sunniti:(
Ei, orja kohta ei saanud see kivibloki liigutamine käia, ori oli olevikus (rühib…, ägades nagu), minevikus olid ainult need heliloojad (taunis…, suutis).

tervisi siis ka tõlikjale (Kattri Ezzoubi) ja toimetajale (Rein Põder).

a miks me tulumaksu ei tõsta?

A miks me tulumaksu ei tõsta? Nojah, praegu on juba ilmselt peaaegu et liiga hilja, või kas on? Käibemaksu tõsteti viie päevaga, järgmise aastani ja võimaliku uue tulumaksumäärani on veel üle kuu aja aega, nii et jõuaks ju kuidagi küll? Tõstame üheks aastaks ühe protsendi võrra; pole ju nii hull, maksma hakkavad ainult need, kellel veel tööd ja raha on, nendelt, kes tööta on jäänud, ei koorita midagi. Erinevalt käibemaksutõusust, onju. Riigile annaks see tohutu summa juurde, ja ma olen kindel et isegi meie kõige madalamapalgalised koristajad elaksid selle üle. See üks protsent ei tapa kedagi, ei koristajat ega direktorit. No kusagil on muidugi ka rikkurid, kes jääks ilma sadadest tuhandetest ja mõned ka miljonitest, aga ma nende leivaraha pärast väga ei muretse, küllap saavad ka nemad kuidagi toime. Meil ju ettevõtte tulumaks sisuliselt puudub; järelikult ei tohiks see majandust eriti pahasti mõjutada - ettevõtted ju kahju ei kanna.
Miks on see nii ennkuulmatult võimatu käik, miks on see meie valitsevatele paremerakondadele niisugune tabu? Miks võib arutada kilekotimaksu, aga jumalaeest mitte tulumaksu tagasitõstmist paari aasta tagusele tasemele?
Jah, hiljavõitu on küll, loomulikult oleks pidanud sellega juba varem tegelema. Valitsus nimelt. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Mina oleks poolt.

jalgratas lumes

Lasin rattale talvekummid panna. Ikka on vilets sõita. Lumehanges on lihtsalt raske, aga kõnniteele sisse tallatud jalgrajal lausa võimatu, sõida nagu lahtises liivas, ratas lihtsalt vajub alt ära, kord paremale, kord vasakule. Kõik mu turvalised otseteed on järsku ebaturvaliselt läbitamatuks muutunud. Sõiduteel saab küll sõita, aga jalgrattateedel enamasti mitte.

No mulle seletati küll seal jalgrattatöökojas, et need naelkummid aitavad siledaks sõidetud jää peal. Jama on see, et EMA rääkis mulle põhimõtteliselt sama juttu. Räägitakse jah, et EMA TEAB, aga no kes oleks võinud arvata, et kõige muu elutarkuse lisaks võib ema sind isegi jalgratta naastrehvide asjus harida...
lapsed, kuulake, mida te ema teile räägib! See VÕIBKI tõsi olla!!!

Samas, ma näen et teised jalgratturid sõidavad küll ja pole nagu hullugi?
Tegelikult on mu peamised kõhklused seotud ikka selle Nõmme mäega, eriti sealt laskumisega. Jubeda vungi võtab ju sisse, mis siis kui libedaga hoogu maha ei saa?

ma ei jaksa täna enam sõnagi kirjutada

No nüüd ma siis tean, miks ma enam ei blogi! Kogu mu kirjutamisenergia kulub kodanike kaebekirjadele vastamisele! Viimasel ajal olen põhjalikult lahti seletanud järgmisi elutähtsaid küsimusi:
"Miks ma pean viivist maksma?"
"Miks ma ei saa liftiga sõita?"
"Miks ma pean sama palju maksma kui need, kes saavad?"
"Miks ma pean oma võlga inkassole maksma, ma tahan hoopis teile maksta?"
Täna kukkusin jälle sisse ja kulutasin kolm tundi kirjandile teemal "Miks te hinnad nii kõrged on? Mis teist (kliendile) üldse kasu on?"
Küllap minust kui pearaamatupidajast ongi kliendile tuntavat kasu ainult siis, kui ma seletan talle pikalt ja põhjalikult, et talle võib küll tunduda, et me teeme talle õudset ülekohut, aga kui me seda ei tee, siis oleks see ülekohus mõne teise või kõigi teiste suhtes. Ja et me võiks teha küll nii, et me seda õudset ülekohut ei tee, aga siis peaks ta palju rohkem maksma.
No kesse siis usub, et aastaaruandest või kvartaalsest saldoandmikust mingit kasu oleks? Bilansist või ostureskontost rääkimata.
note to myself: peaks siia ükskord ikka tegevusaruande kohta midagi asjalikku kirjutama. Lugejad tahavad teada...

Blog action day – climate change

Nimetage seda, jah, pigem kliimamuudatuseks. Kliima soojenemine – see kõlab hetkel tõesti liiga ahvatlevalt.

te oleks pidanud täna maamaksu maksma...

Viis minutit viis läbi tuli mulle meil, kus Maksuamet palub maamaksu õigel ajal, st täna, ära maksta.
Tänuväärt algatus muidugi. Meelde tuletada, et aeg on jälle käes. Aga kui palju raamatupidajaid PEALE kella viit veel meeldetuletustele kättesaadavad on? Peale tööpäeva lõppu meelde tuletada on mahavisatud vaev:(
Neile, kes homme maksavad, tiksub juba kuigivõrd viivist peale.
Õnneks ma maksin maamaksu juba hommikul ära:)

september

"Ma ei saa aru, mis suvi see selline on! Kogu aeg muudkui niida! Ei tea, misasja see rohi sel aastal nii hirmsasti kasvab?" kurtis ülemus.
Tõepoolest, meie majade ümber on tõesti roheliseks läinud. Isegi minu akna all. Möödunud aastal ma küll vaatasin ja mõtlesin, et kui me siia mulda ei too, siis ei hakka siin küll midagi kasvama, aga näe... ristik mühab nagu mets.

Kas teadsite...

Et kui töötaja on puhkusel, siis uue töölepingus seaduse järgi ta KEELDUB TÖÖST?

Ei, see vist pole päris õige. Tal on ÕIGUS keelduda tööst.

Töölepingu seaduse §19 ütleb, et töötajal on õigus keelduda tööst, kui ta kasutab puhkust või on ajutiselt töövõimetu ravikindlustuse seaduse tähenduses jne jne, näiteks on ajateenistuses.

Aga Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrus nr 91 ütleb, et keskmise töötasu arvutamisel ei võeta kalendripäevade arvestusse päevi, millal töötajale ei arvestatud töötasu tööst keeldumise korral.

Aga mis saab siis, kui töötaja ei keeldunud tööst, sest see ei tulnud talle pähegi, sest keegi ei palunudki tal puhkuse või haiguse ajal tööd teha? Kas siis jagatakse (puhkuse või haiguse tõttu väiksem) töötasu KÕIGI vastava ajavahemiku kalendripäevadega?
saades seega väiksema puhkusetasu, sest mida suurema arvuga midagi jagada, seda väiksema arvu saad?

Mida edasi, seda jaburamaks me seadused muutuvad. Kas keeleseduse parandused sogakeelsuse eest ei võimalda trahvi teha? Riigikogult ja Vabariigi Valisuselt saaks ju nii kenakese trahviraha koguda. Ma arvan, et umbes niipalju, kui meil masu üleelamiseks vaja on.

Paparatso Sofie

Vat nii, omad karupildid on nüüd endine tase. Vähem kui aasta tagasi sain maja avamisel oma savisaarepildi, aga eile avati kohe kaht maja ja ma tegin juba järgmise taseme pilte. Ilvesepilte. Ja rüütlipilte.

Mulle tuli meelde kuidas Giustino juhtus Rüütlit nägema ja kuidas ta oli natuke hämmastunud, et see tema eesti tuttavates sugugi elevust ei tekitanud. Meid on lihtsalt nii vähe, et pole miski ime ükskõik kellega kokku juhtuda. Sealhulgas presidendiga. Ka kahe presidendiga järjestikku. Vaatasin, kuidas Ilves maja avas ja katsusin meenutada, kas ma olen teda varem üldse oma silmaga näinud või ei, aga no ma tõesti ei tea. Kas laulupidu loeb? Lauluväljaku keskelt kõnepuldini? Aga nägupidi on ju nii tuttav! Siit järgmine küsimus: kui sulle tuleb vastu tuttav inimene, kas siis peaks teretama või tuleb enne hoolikalt järele mõelda, et kas tema ka sind tunneb? Või kas kõlbab teretada ammuseid tuttavaid, kes vahepeal kuulsaks on saanud? Võibolla nad ei mäleta sind enam või ei tunne ära? Äkki siis tuleks teha nägu, et ma ka enam ei tunne? Ühtäkki tundus sihuke eestlaslik enesessetõmbumine ja vaoshoitus täitsa nõme. Nii et kui ma siis järgmise maja avamisel Rüütliga ninapidi kokku juhtusin, ütlesin talle viisakalt tere. MINA teda ju tunnen. Mispeale Rüütel mulle viisakalt käe pihku pistis;) No kohe näha, et inimene on prominendiks harjutanud ja oskab kenasti käituda!

Ehitajad olid korraldanud stiilipeo, kus valgetes maalritunkedes ja valgetes kiivrites catering napsi ja süüa jagas. Järgmisel päeval uurisin töökaaslaste käest delikaatselt järele, et kes see tüüp oli, kellega me seal koos tina panime. Käitus teine kõikse aeg, nagu tunneks mind, aga mina muudkui piidlesin teda ja mõtlesin, et "ei saa olla, et see on mu onu, mis siis et väga sarnane". Otse küsida aga ei julgenud: ükskord ma ühe käest küsisin ja siis tuli välja, et tegemist oli mu kaas-juhatuseliikmega ja ma siiani põen, et äkki ma solvasin teda sellega, et ma teda nägupidi ära ei tundnud, kui me ometi tunde ühe laua taga koosolekut olimne pidanud. Nagu ma poleks teda oluliseks pidanud või midagi. Ei, mul on lihtsalt halb nägudemaälu!

Noh, tuli välja, et ma tegelikult teadsin küll seda meest, kellega me seal peol koos napsi võtsime. Ma olin temaga asju ajanud küll, aga telefoni teel.



vat siin on minu töökaaslased Rüütliga ühel pildil. Ilvesepilte täna ei näita, te olete neid näinud ju küll ja küll.

PS. Tegelikult on kahe karu nägemine minu meelest ikka ägadam kui kahe presidendi nägemine.

tõlkes kaduma läinud või hoopis juurde siginenud?

Vennad ja õed - Lugu draamast, mis ümbritseb perekonna järeltulijate ümber. (Fox Life)

pühad ja tähtpäevad

jajah, ja head ramadaani siis kõigile!

teateid tegelikkuset

Äitah Teile, et ootasite selle aja jooksul kuni mina maksasin kõike võlgnevuse. Suur tänu ka selle eest, et kirjutasite mulle meeldetuletuse kirja =)))
Kõike head

Niisuguse meili sain endiselt kliendilt. Päriselt ka.

ühe mõtte ma lisaksin siia veel juurde

...järgmine kord võiks lisaks kaardile ka kompassi kaasa võtta.

läbi kõnnu ja kõrve

Suurepärased kaks päeva Viru Folgil Käsmus. Eriti tore oli tulla ja minna jalgrattaga.
Tallinnast Võsule oleks muidu liiga pikk maa, aga õnneks käib elektrirong Aegviitu ja sealt on läbi Kõrvemaa ja Lahemaa võimalik mitut moodi seigelda. Ja Võsu lähedal saab öömaja;)
Seekord siis äraeksimisega sinna ja ilma eksimisteta tagasi. Pilte palju ei teinud, minnes lootsin enne pimedat öömajale jõuda ja tulles oli valida, kas jõuda kella kuueseks rongiks Aegviitu või jääda poole kümnest rongi ootama. Ja need "päris" teed olid kohati ikka nii pahad, et ei saanud eriti ringigi vaadata, kogu tähelepanu tuli suunata ratta ette tee peale. Tegelikult on mööda väiksemaid matkaradu ja metsasihte isegi mõnusam sõita, ainult et seal on kergem ära eksida ja mind eriti ei tõmba mõte, et võiks veel kord oma raskelt koormatud jalgratast seljas läbi soo ja üle langenud puutüvede tassida. Samas jälle, mul on hea meel, et ma seda teinud olen!:)
Pildil olev maastik on ilus küll, aga läbi sõita mulle sealt ei meeldi. Midagi masendavat on selles hiiglasuures raiesmikus... või oli see põlendik?. Ja tee oli lihtsalt võimatu: lahtine liiv, kus ratas lihtsalt ei sõida ja kõik, kohati hoolikalt treppi sõidetud. Aga seal kasvasid väga dekoratiivsed tuustakud!

laulupidu 2009

Mina olin muide üks neist vähestest, kes esimese kontserdi lauluväljakul lõpuni kuulas ja ma võin teile kinnitada, et polnud sel repertuaaril viga midagi. Väga hea muusika oli. Ilm, jah oleks võnud kuivem või vähemalt soojem olla, aga ilm paraku repertuaarikomitee kompetentsi ei kuulu.
Kui rahvast vähemaks jäi, sain kah istekoha pika pingi peale. Peale minu istus sellel konkreetsel pingil ainult üks tütarlaps ja too lõdises kuni kontserdi lõpuni nii kõvasti, et mul endal ponud üldse vaja värisemisega vaeva näha, pink värises nii kõvasti, et väristas mindki täitsa ise. Võiduka lõpuni välja!
Aga pilt on tehtud siiski teise päeva päikesepaistes. Vihma ja pimedaga ei tule ju ilusid pilte:(

Loodusfotograaf Sofie. Minu päris oma karupildid!

Ma nägin metsas kahte karu!!!
Üks lahkus kohe vasakule ära, teisest sain paar pilti klõpsida.
Hommikul olin just Lahemaa matkaraja voldikust lugenud, et karuga kohtumist ei maksa karta (ega loota), et nad näevad küll kehvasti, aga see-eest on neil väga terav kuulmine ja haistmine ja nad lasevad jalga enne kui inimene neid märgata jõuab. Nägemise osas on mul muidugi karude ees eelis - prillid. Aga võibolla olid need kaks ka millegi huvitavaga hõivatud või saab jalgrattaga nii vaikselt liikuda et karu ka ei kuule? Õde igatahes ütles, et kui sel talvel jäävad karupojad sündimata, siis mina olen süüdi.
Pilt on tehtud zoomiga, ega nad nüüd NII lähedal kah ei olnud;)
Sellegipoolest lootsin väga, et karu otsustab minna MITTE sinnapoole, kus mina olin. Noh nii üldiselt läkski.

teema hakkab jälitama

Võtsin raamatukogust Gertrud Steini "Alice B Toklase autobiograafia". Mitte et see eriti põnev lugemine oleks, aga natuke huvitav ikka. No põhiliselt koosneb kogu raamat ju nimedest, et siis tuli see ja siis käis too; aga et nimed on prominentsed, siis tundub nagu hariv lugemine. Või siis hoiab huvi ülal lootus, et äkki see Picasso ütleb nüüd midagi huvitavat, või juhtub Heminwayga midagi? Ja aastaarve silmates mõtlesin millegipärast oma vanaemale. "See oli see aeg, kui minu vanaema noor oli. Ta elas samal ajal, kuigi teises kohas."
Vahepeal sattus näppu Mihkel Raua "Musta pori näkku". Põhimõtteliselt seesama raamat, ainult et koht ja aeg on lähemad; see sundis Steini mõneks ajaks kõrvale panema, et uurida, kas mõni Raua raamatu tegelane ka minu autobiograafiast läbi oleks võinud astuda. Noh, ikka, isegi klassijuhataja oli seesama kes minul;) Väike Tõnis oli meie külas omal ajal oluline sündmus: mäletan titevankrisse piilumist; Mihkel Raua elus oli ta kah olulise isikuna ära mainitud, ainult et Mihklile polnud Tõnis väike: hoopis suur oli - vanem koolivend ja juhendaja... hissand, KUI palju see Mihkel Raud siis minust õige noorem on???
Sain Raua raamatu läbi ja võtsin uuest Steini ette ja sain ka selle läbi ja viisin raamatukokku ära ja asemele leidsin Lidia Soosteri "Minu Soosteri". Hakkasin lugema ja - jälle sama raamat! Ainult et jah, neid Moskva kunstnikke ma ju ei tunne üldse, see-eest nõukogude olme tuli topelt tuttava ette (aeg lähemal kui Steinil, aga mitte nii lähedal kui Raual). Ja kui siis vahel abikaasaga Eestis käidi, siis nende kunstnike pildid, keda Tallinnas kohati ja kes käisid ja ütlesid - neid olin ma ju näitustel näinud. Mõnda mainitut olen ise kohanud. Mõnes tegevuskohas ise käinud. Põhiliselt seostus ajastu küll minu vanemate ajaga (ja tutvusringkonnaga, peab ütlema).
Sel õhtul ei raatsinud ma enne magama heita, kui Sooster läbi sai.
Ja nüüd on mul lugemiseks Dina Rubina "Päikeselisel tänavapoolel". Mind jälitab teema needus: raamat on jälle sellestsamast, mis eelmisedki. Jälle sõjajärgne nõukogude olme, ateljeed, värviplekid ja tärpentinilõhn.
Aga nüüd ma tunnen puudust paralleelsest vene tekstist: Lidia Soosteri autobiograafia oli kahes keeles ja mõnes kohas oli nii huvitav vaadata, kuidas autor seda originaalis oli väljendanud.
No ja siis mõnes kohas tabad ära, et autor võltsib. See ei juhtunud Vera, kusntnikuga, see juhtus autori, kirjanikuga.

Eesti rattarikkaks?

Et eestlased oma rattarikkust rumala peaga ära ei kulutaks, on Tallinna Linnavalitsuse liikluskorralduse osakond hakanud Tallinna rattateedele täieliku liikluskeelu märke panema. Õige kah! Kui ikka ratas ei sõida, siis ta ei kulu ju ka ja nii seisab rikkus kauem alles. Seega, keelame rattateedel sõitmise ära ja õnn tuleb ja jääb ja jääbki meie õuele. Rikkusest rääkimata.

Pildil siis (plaani järgi) RAHVUSVAHELINE rattatee läbi Tallinna reisisadama. Tegemist on omalaadse rattateede nõelasilmaga, jalgrataste jaoks ainsa ühendusteega Pirita tee ja muude linnaosade vahel. Hea koht, kus alustada rattateedel rattasõidu täielikku ärakeelamist.

Ahjaa, lisatahvel lubab sõita erilubadega. Ei tea, kust jalgratturid saavad erilube läbi sadama sõitmiseks? Kui nad just Tulika taksod pole, need kah võivad.

vunk sees

Remont võttis täna ootamatult üles enneolematud tuurid. Korraga tulid kohale köögimööbli paigaldajad ja elektrik. Askeldasid vaikselt omaette nohisedes ja nüüd on mul:
köögis mööbli raamistik
tööpind
pliit paigas

vannitoas soe vesi
põrandaküte ühendatud

EI ole: köögis vett, kraanikaussi ega segistit
WC-d
vannitoa põrandat plaaditud
vannitoa põrandakütet sisse lülitatud
õhupuhastit, köögimööbli sahtleid ega uksi.

Lisaks saabus täna meil, kust selgus, et minu austraalia tütar jõuab tagasi ja kolib minu juurde pühapäeva õhtul. Palju õnne!

Praegu murran pead, kuhu siin käiguruumiks ahenenud korteris oleks võimalik tekitada nii palju vaba pinda, et kohvri maha saaks panna. Kohvri lahtipakkimine oleks ilmselt mission impossible.

No küll me midagi välja mõtleme:)

sarjast pealtkuuldud kõnelusi

Direktor: muru on seal juba ilus roheline.
Haldusjuht: roheline küll, aga alla vajunud!
Direktor: no kui on vajunud, siis peavad ehitajad uuesti täitma!
Haldusjuht: peavad täitma jah!
Direktor: ja seal viienda maja pool peavad kah täitma! Seal on selline auk, vihmaga koguneb seal selline poritiik et püüa või kalu!
Pearaamatupidaja: No aga teemegi sinna siis hoopis tiigi,
Direktor ja pearaamatupidaja kooris: paneme sinna kogred sisse!
Haldusjuht: a paneme forellid! Paneme lõhed!
Direktor: nonoh! sa angerjaid ei taha või?
Pearaamatupidaja: mudas elavad ju kogred, forell ja lõhe mudas ei ela.
Direktor: ei tea kas neid kokri süüakse ka või? neil pidi mudamaik juures olema?
Pearaamatupidaja: no süüakse ikka
Direktor: võibolla nendega tehakse midagi, et mudamaiku ei oleks?
Pearaamatupidaja: Võib küll olla.
Haldusjuht: Kui kogred juba on, siis lükkame sumbergi ka sisse!

Sain Su kirja kätte...

Austraaliast tulevad nüüd postkaardid suurtel kiirustel ja hulgakaupa.

Möödunud nädalal sain ühel päeval kolm postkaarti ja järgmisel päeval veel ühe, see oli ümbrikus.

Eile sain korraga viis postkaarti.

Tallinna olid näiteks viimase satsi kaardid templite järgi saabunud kahel erineval päeval, aga Austraalia post on ikka täielikku haltuurat teinud ja mõned postkaardid üldse tembeldamata jätnud; neid, kust kuupäeva välja saab lugeda on kogu hulga peale vaid paar. Nii et ma pole veel täpselt aru saanud, mis järjekorras mu tütar neis looduskaunites Austraalia paikades on viibinud; peaks vist kaardid ja vanaema atlase kokku viima ja mingi marsruudi visandama, ehk saaks selgust.

Igatahes on nüüd selge, et viimases meilis mainitud atsmaania tähendas Tasmaaniat nagu ma arvasingi;) (Vanaema otsis tõsimeeldi atlasest atsmaaniat taga; vähe sellest, peaaegu et leidis ka;)

moi adres sovetski sojuz

Täna hommikul kruviti meie majale uus majanumber. Tuleb välja, et mu aadress on muutunud. Nii tänava nimi kui majade numeratsioon: uus number on vanast peaaegu saja võrra väiksem.
Ma olen sügavas hämmelduses. Kuidas nii: miks minule keegi midagi ei teatanud?
On olemas mingid linnavalistuse otsused; iga natukese aja tagant käib mu postkasti Nõmme leht, aga seda, et mu aadress muutunud on, on suudetud minu eest sügavas saladuses hoida. Ei saadetud mulle kirja ega kirjutatud sellest lehes. Või ikkagi saadeti kiri, aga see ei jõudnud kohale, sest aadress on muutunud????
Olen nördinud.
P.S. Remondimehel on kärss kärnas ja maa külmand.

Elektrikuks!

"Ma teen vale tööd" kurdab remondimees. "See segudega mässamine on üks igavene jama. Ja materjale on niipalju vaja ja neid segukotte tassida ja... Tööriistu on nii palju vaja. Selleks et relakat siia tuua toon ma terve tööriistakasti, haamri ja meisli ja kruvikeerajad ja. Ma kadestan seda elektrikut. Tuleb siia, kirjutab üles, et vaja on seda ja seda... siis tuleb, ainult natuke juhet ja paar tööriista kaasas ja ongi kõik. Ma peaks kah kitsamalt spetsialiseeruma. See on nii vale et ma kõik enda peale võtan. Peaks ainult ühte konkreetset asja tegema ja kõik.
Kui ma ei saa uuesti tööõpetuse õpetajaks hakata, siis hakkan kah elektrikuks."
Eks ta ole. Remondimehe valatud betoonpõrandat sai pärast kuivamist palja käega üles kraapida; tuli uuesti valada. Niiskustõkke kandis ta niiskele põrandale: "Ahsoo?. No vähemalt sain prügi kinni."
Eks ma selle elektriku kutsusingi ikka pigem sellepärast, et remondimees kavatses hakata boileri ja pesumaisina jaoks juhet vedama, põrandakütet ühendama ja... Mitte ainult oma vara pärast ei kartnud, ikka remondimehe enda pärast ka.
Tõin raamatukogust raamatu plaatimise kohta. Lugemist oli seal vast poole tunni jagu; mina lugesin. Remondimees leidis, et näe, huvitav raamat, kahju et pole aega lugeda. Ei mingeid mõõtelatte, ei ningit plaadijaotuse seinale märkimist ega seina tasapinnalisuse kontrollimist. Pidasin temaga täna väikese võitluse maha, et sundida teda plaadipinna keskjoont seinale joonima. Minu nõudmine, et vuugivahed peavad ühejämedused olema, tundus talle väga ülekohtune. Sein on ju nii kõver! (Kes valmistas seina plaatimiseks ette?)
Elektrikuks!!!
Torumehed olid toredad vene mehed, tegid korralikult ja pika päeva, kõik tööriistad ja materjalid olid neil kohe kaasas. Vene kingsepp Järve keskuses lõi mu kingadele uued kontsaplekid alla seni kui ma poes käisin; olin kontsad natuke liiga ära trööbanud, aga kui kingad kätte sain, olid need nii kenaks tehtud et lausa lust! Vot mulle meeldib kui mees teab mis mees teeb ja ma ei pea ise torumeheks ega kingsepaks õppima kui mõnda asja natuke parandada on vaja. Mul on oma töö, mulle piisab sellest et ma seda oskan ja pidevalt juurde õpin. Ma ootaks remondimehelt kah, et ta oma tööd ise oskaks. No ei kuku see plaatimine meil kahe peale hästi välja niimoodi et mina oskan ja tema teeb:(

remont

Mu vannituba on üles kaevatud. Evakueerunud vannitoakraam muudab suurema osa korterist ligipääsmatuks. Ligipääsmadud osad korterist on kaetud ehitustolmuga. Remondimehed tunduvad kahtlased. Aga torumehed mulle meeldisid! Ja tööl on mõistagi aruandeperiood ja tegemist üle pea. Ühesõnaga, mul on võrratult huvitav elu.
Kui teate soovitada head vannitoaremontijat, kirjutage mulle!
Muidu läheb mul hästi.

on see mingi nali vä?

Kuulge... mis toimub? Viimasel ajal on hakanud veidraid meile tulema. Ükspäev sain oma isiklikule g-maili aadressile Eesti Politseilt sõnumi: “Proov. Palun kirjutage vastu, kui olete meili kätte saanud.”

Alla oli kirjutatud tuttav nimi, puutusin selle mehega abipolitsei asjus natuke kokku. Mõtlesin, no ON imelik, aga jumal seda politseinike värki teab, äkki tõepoolest katsetavad mingit süsteemi niimoodi? Mida halba see teeb, kui ma vastan? Lehvitasin siis neile.

Keset kibekiiret tööpäeva tuli ülemuselt meil. Teen lahti – naljakad kutsikapildid! Kurat, vana mees, aga varsa aru. Mõtlen juba pikemat aega, kuidas küll töökaaslastele viisakalt teada anda, et jätku mind oma spämmilistidest välja. Pole suutnud midagi välja mõelda. Ei jää vist muud üle, tuleb seda ebaviisakalt teha.

Täna õhtul hilja aga tuli taas isiklikule g-meilile sõnum Swedabankilt, endiselt Hansapangalt:

“Palun saata esimesel võimalusel aga mitte hiljem kui järgmise nädala lõpuks selle-ja selle asutuse finantsandmed meili teel või faksile...
/nimi/, assistent, kinnisvara osakond ”

Tükk aega uurisn seda meili nagu vasikas uut väravat. On see mingi vemp? Mingi uut sorti spämminali? Meil oleks muidu päris nagu ehtne. Saadetud küll 20 minutit peale pangapäeva lõppu – aga see ei tarvitse veel midagi tähendada. Aga mis asja on Swedbankil, endisel Hansapangal, selle asutuse finantsandmetega, mille pearaamatupidaja ma olen? No meil muidugi on nende pangas kontod, sinna laekub pidevalt päris märkimisväärsel hulgal raha, aga see ei anna pangale kuidagi õigust meie finantsandmeid nõuda. Vormis “saata esimesel võimalusel”.

Nojah, eks meil ole ju muidugi ka ammust ajast leping firmaga, mida lepingu sõlmimisel nimetati Hansa Liisinguks – ei tea, kuidas neid nüüd hüütakse? Liisingu- ja laenulepingutel võivad küll olla sees tingimused, mis kohustavad liisinguvõtjat oma finantsolukorrast regulaarselt aru andma ja pole ju välistatud, et Swedbank võib nüüd Hansa Liisingu kliente enda omadeks pidada. Vat ei mäleta ma muidugi õhtul kodus, kas meie igiammuses liisinglepingus ka sellised tingimused sees olid, et peab pangale bilanssi ja kasumiaruannet saatma, aga vanasti oli küll kombeks, et kui mingi lepingu asjus andmeid nõuti, siis viidati sellele konkreetsele lepingule kah.

Tänaõhtune meil näeb küll pigem välja nagu üks neist, millele vastamise eest on pangad meid rangelt hoiatanud: et ärge jumala eest vastake meilidele laadis “saatke meile kiiresti oma pangakoodid, et me saaksime need uuesti süsteemi sisestada" vms.

Nüüd ei jõua ma kuidagi hommikut ära oodata, et saaks panka helistada ja välja uurida, et kas nad tõepoolest saadavad selliseid meile nagu ma just sain VÕI on mingi netihuligaan algatanud suurejoonelise spämmikampaania eesti pankade ja politsei ja jumal teab veel kelle diskrediteerimiseks. Või teeb keegi lihtsalt nalja? Otsib lihtsameelseid, et siis nende üle itsitada?

Muide, ma olen pearaamatupidaja täiesti avalikus asutuses ja meie finantsandmed (sh jutuksolnud meilis nõutud andmed) on internetis kõigile soovijatele kättesaadavad. Kui teie asutus nii avalik ei ole, siis uurige tingimata kõigepealt välja, kas andmeküsijal ikka on õigust ja asja teilt neid andmeid nõuda, juhul kui ka teie saite mõne sellise imeliku meili.

pealtkuuldud kõnelusi

EMA: Kahju et mina enam lapsi ei saa.

TÜTAR: (punnitab vaikides silmi, püüab vist ette kujutada, mida teeks saadud lastega tema vana ja põdur südamehaige ema, kellel aeg-ajalt üle toa minnes pilt eest ära kipub minema. Kas mainida vanainimesele, et lapsetegemise asjus tuleb tal nüüd oma lapselastele loota või oleks parem seda teemat mitte puutuda – lapselapsed näivad arvavat, et neil on aega küll, kuigi neil ei tarvitse tingimata õigus olla.

TÜTAR: Täna kui ma sinu juurde sõitsin, tuli bussi üks noor ema väikese armsa roosas kombinesoonis lapsega. Ma veel vaatasin neid, kui nad bussi tulid, keskmise ukse juures oli palju rahvast ja ema suundus tagaukse juurde, lapsuke kenasti käekõrval. Niikui nad bussi said pistis lapsuke röökima, ma mõtlen, RÖÖKIMA, ja karjus kogu selle aja, mis nad bussis olid. Kogu hingest, nii kõvast kui kõrist tuli, lõpuks hakkas küll hääl natuke ära minema. Bussis kõik vaatasid ja elasid kaasa, tead, muidu ju eestlased ei sekku, ei söanda sinnapoole vaadatagi. Aga nii jube on kuulata lapse nuttu – tahaks nagu kellelegi appi minna, emale või lapsele.

EMA: Tuttav tunne. Sinu õde tegi samamoodi, kui ta väike oli, nii kahe-aastane. Kui me siit bussiga linna sõitsime, nuttis kogu tee. Kas sa ei mäleta, sa olid siis juba nii vana, et võiksid mäletada? Ja sina rääkisid talle: “Ei tohi karjuda. Bussis peab ilusti vaikselt olema.”

TÜTAR: Tema muidugi ei kuulanud mind...

EMA: Ei. Ja kui me linnast tagsi jõudsime, siis niipea kui me siin bussist maha saime, siis ta oli nii väsinud, et jäi kohe magama. Ühtegi sammu ise ei astunud ja oli magades nii raske, tassi siis teda...

TÜTAR: See röökiva lapsega ema, kui ta siis maha läks – ei tea, kas jõudis kohale või viskas närv üle – läks, laps süles, kiirel sammul üle parkimisplatsi. Vaatasin talle järele, et kuhu ta nüüd nii sihikindlalt? Kas mõni auto ootab teda või lähebki kodutee otse üle muruplatsi? Astus parkimisplatsi servast üle ja lasi lapse lume peale. “Viskas lapse maha!” ahhetas rahvas bussis.

EMA pöörab tähelepanu tagasi telekale, kus MEESHÄÄL saksakeelsele armastufilmile eestikeelset teksti peale loeb: “Ma olen rase!”

*

See on mul muide üks tuttav puu. Ikka väga ammune tuttav. Üks mu lapsepõlvekaaslasi.

eesriie

Mul on selle Milan Kunderaga mingi imelik värk. Kui Loomingu Raamatukogus ilmus ta "Romaanikunst", olin ma mingit tema romaani juba lugenud, tõenäliselt "Olemise talumatut kergust", ja see polnud mulle mingit erilist muljet avaldanud. Või noh, ütleme ausalt, ei meeldinud üldse.
Aga "Romaanikunstist" olin lausa lummatud. Kogu oma snobismi ja intellektuaalitsemise juures olin siiski pisut üllatunud, et mingi essee läheb mulle paremini peale kui romaanid ise.
Pärast "Romaanikunsti" lugemist võtsin Kundera romaanid uuesti ette, ja mõelda vaid! need olid vahepeal hämmastavalt heaks muutunud! Mõnda aega oli Kundera mu lemmikkirjanik.
Nüüd lugesin Kundera "Eesriiet". Jälle essee, seitsmes osas sedapuhku. Puhas ajumõnu. No päriselt ka, loed ja tunned, et iga lause on täeilik nauding. Iga natukese aja tagant tuli ette mõni selline koht, millest mõtled "voh, seda peaks pärast oma blogis tsiteerima." Selleks ajaks, kui raamat läbi sai, oli neid juba liiga palju kogunenud.
Tõlkija oli Martin Kala, toimetaja Kaia Sisask, aitäh neile, väga ilus eesti keel. Ja - no ei saa ma jätta kirjavigadest rääkimata! - trükivigu oli täpselt tükki üks, leheküljel 70 seisab sõna "prrovokatiivne";)
Kujutasin ette järgmist steeni trükokojas:
- Tere, tõime teile näe raamatu trükkida.
- Ahah, kohe vaatame. Ei, see ei lähe mitte. Seda raamatut me kahjuks ära trükkida ei saa.
- Miks mitte? See on väga hea raamat!
- Ei, ärge nüüd valesti aru saage, häid raamatuid me võime trükkida küll, see pole keelatud. Aga selles raamatus pole ühtegi kirjaviga.
- Ei ole jah, me kontrollisime ise ka üle.
- No vot, saate nüüd isegi aru. Ilma kirjavigadeta raamatuid meie ei trüki.
- Oi! Miks?
- Pole kästud teada anda. Lihtsalt ei trüki ja kõik. Juba aastakümneid pole ühestki Eesti trükikojast välja läinud ühtegi raamatut, kus mõnd viga sees poleks ja teile ei tehta kah erandit. Ärge kohe proovigegi kaubelda. Meil on selline korraldus ja kui me seda eirame, hakkavad pead lendama.
- No aga see on väga hea raamat, kole kahju oleks, kui eestlased seda lugeda ei saaks!
- Võibolla, aga niikaua kui siin ühtegi viga ei ole, niikaua nad seda ei loe ka ja punkt.
- No olgu, me siis paneme siia 70 leheküljele ühe ülearuse r-i. Vaadake, kirjutame siia "prrovokatiivne". Kas nii kõlbab?
- Ah nii? Ja see on viga?
- Jah, kindlasti viga. Trükiviga.
- No olgu siis. Trükime ära. Järgmine nädal võite järgi tulla.

viisakusest

Hommikuses bussis hakkas mõte hargnema tühisest pisiasjast: tütarlaps minu kõrvalistmelt teatas minu poole vaatamata: "ma tahan siin maha minna", ma tõusin ja lasin ta läbi ja ta väljus. Ma mõtlesin, et ta on vist keskkoolitüdruk, Nõmme Gümnaasium on ju seal lähedal. Siis mõtlesin, et mina ise püüan ikka kena ja viisakas olla, kui kellestki mööda on vaja; palun ja tänan ja naeratan ja vaatan... no kui mitte just otsa, siis vähemalt kaasinimese poole. Et kui mina laps olin, siis tädid ikka õpetasid lastele palun ja aitäh ütlema, vahel ka võõrad tädid. Mitte et sellest kasu oleks olnud - lapsena olin ütlemata arg ja häbelik laps ja ei julgenud võõrastele isegi aitäh ütleda, viisakus on tulnud viimasel ajal koos elukogemuse kasvu ja võõrastehirmu kadumisega. Tänapäeval tegelikult ei olegi inimesed nii hirmsad kui nõuka-ajal - siis olid ikka need võõrad, kellega lapsed tavaliselt kokku puutusid, väga jubedad. Poemüüjad näiteks. Väga ebasõbralikud ja suletud. Poemüüjad on tänapäeval palju lahkemad kui minu lapsepõlves.
Jah, vanasti õpetati viisakust lastele juba pisikesest peast. Kui neiu on gümnaasiumiikka jõudnud, siis ongi vist juba hilja viisakust õpetada. Kas tänapäeva noored on ebaviisakamad sellepärast et väiksena ei õpetatud neile "tere" ja "aitäh" ja "palun" ütlema?
Tänapäeva väikelapsed peavad vist omandama hoopis teistsuguseid ellujäämisoskusi: "ära räägi võõrastega" on tähtsam kui "aitäh" ja "tere". Mitte võõraste täiskasvanute vastu viisakas olemist ei õpetata neile vaid võõraste täiskasvanute kartmist.
Ma tahaks, et me ei oleks nii eestlased: nii kinnised, nii suhtlematud. Muidugi, oleks liiga palju nõuda, et bussis kõrvuti sattunud eestlased omavahel vestlust alustaks nagu mingitel imelikel ameeriklastel ja muudel ülitemperamentsetel rahvastel kombeks on, aga "aitäh" võiks vahel ikka öelda. Või oma soove sõnadega väljendada. Mis siis, et bussikaaslastega ka kehakeeles hakkama saab. No mis sellest, et ta saab aru, kui sa teda õlaga tõukad, et sa mööda tahad. Palju kenam oleks ju öelda "lubage mind mööda, palun." Ja kui kaaskodanikule naeratada ja "aitäh" öelda, on endal kah kena olla. Minul küll on.
Mingis mõttes paistab, et me liigume sõbralikuma ja avatuma ühiskondliku olemise poole. Pangatelleritele ja poemüüjatele õpetatakse kliendiga suhtlema. Aga teisest küljest - enne, siis kui nad veel lapsed on, õpetataks neile, et inimesed on kurjad ja neist tuleb ilmtingimata eemale hoida. Et võõrastega ei räägita.

udu on siis, kui taevas on väsinud lendamast

*pealkiri tuli minuni Oopi kaudu

osta ära!

Taaskasutus - hea, äraviskamine - paha.
Selline tõukekelk oli, omal ajal ja mõnel pool, täitsa asjalik liiklusvahend. Tänapäeval ja Tallinnas vast enam mitte. Ehk kõlbab niisama lusti sõita või tahab mõni vanavarakoguja? See, mis pildil, seisis eile Pääsküla poe ees ja ootas ostjat. Ma ei tea, kelle ta on, aga telefoninumber on küljes: helista 53795548 ja kauple omale! Tegelikult on neid pakkuda koguni kaks, nagu sildilt selgub.

külm ja selge

ja veel - seoses pikkade pühadega on unerežiim täiesti käest ära. Ma muidu unetuse all pole elu sees eriti kannatanud, aga viimasel ajal pole südaöö ja kella kolme vahel sugugi magada õnnestunud. Muudel aegadel küll;)