teisipäev, 1. september 2009

Paparatso Sofie

Vat nii, omad karupildid on nüüd endine tase. Vähem kui aasta tagasi sain maja avamisel oma savisaarepildi, aga eile avati kohe kaht maja ja ma tegin juba järgmise taseme pilte. Ilvesepilte. Ja rüütlipilte.

Mulle tuli meelde kuidas Giustino juhtus Rüütlit nägema ja kuidas ta oli natuke hämmastunud, et see tema eesti tuttavates sugugi elevust ei tekitanud. Meid on lihtsalt nii vähe, et pole miski ime ükskõik kellega kokku juhtuda. Sealhulgas presidendiga. Ka kahe presidendiga järjestikku. Vaatasin, kuidas Ilves maja avas ja katsusin meenutada, kas ma olen teda varem üldse oma silmaga näinud või ei, aga no ma tõesti ei tea. Kas laulupidu loeb? Lauluväljaku keskelt kõnepuldini? Aga nägupidi on ju nii tuttav! Siit järgmine küsimus: kui sulle tuleb vastu tuttav inimene, kas siis peaks teretama või tuleb enne hoolikalt järele mõelda, et kas tema ka sind tunneb? Või kas kõlbab teretada ammuseid tuttavaid, kes vahepeal kuulsaks on saanud? Võibolla nad ei mäleta sind enam või ei tunne ära? Äkki siis tuleks teha nägu, et ma ka enam ei tunne? Ühtäkki tundus sihuke eestlaslik enesessetõmbumine ja vaoshoitus täitsa nõme. Nii et kui ma siis järgmise maja avamisel Rüütliga ninapidi kokku juhtusin, ütlesin talle viisakalt tere. MINA teda ju tunnen. Mispeale Rüütel mulle viisakalt käe pihku pistis;) No kohe näha, et inimene on prominendiks harjutanud ja oskab kenasti käituda!

Ehitajad olid korraldanud stiilipeo, kus valgetes maalritunkedes ja valgetes kiivrites catering napsi ja süüa jagas. Järgmisel päeval uurisin töökaaslaste käest delikaatselt järele, et kes see tüüp oli, kellega me seal koos tina panime. Käitus teine kõikse aeg, nagu tunneks mind, aga mina muudkui piidlesin teda ja mõtlesin, et "ei saa olla, et see on mu onu, mis siis et väga sarnane". Otse küsida aga ei julgenud: ükskord ma ühe käest küsisin ja siis tuli välja, et tegemist oli mu kaas-juhatuseliikmega ja ma siiani põen, et äkki ma solvasin teda sellega, et ma teda nägupidi ära ei tundnud, kui me ometi tunde ühe laua taga koosolekut olimne pidanud. Nagu ma poleks teda oluliseks pidanud või midagi. Ei, mul on lihtsalt halb nägudemaälu!

Noh, tuli välja, et ma tegelikult teadsin küll seda meest, kellega me seal peol koos napsi võtsime. Ma olin temaga asju ajanud küll, aga telefoni teel.



vat siin on minu töökaaslased Rüütliga ühel pildil. Ilvesepilte täna ei näita, te olete neid näinud ju küll ja küll.

PS. Tegelikult on kahe karu nägemine minu meelest ikka ägadam kui kahe presidendi nägemine.

Kommentaare ei ole: