pühapäev, 28. september 2008

Järvel saab ratast parkida küll...


Tegelikult käiakse Järve Selveris kah rattaga, aga pargitakse ikka mõistlikult, mitte nende ametlikku rattaparklasse. Kõige mõnusam on parkida katusealuses, kus ratta saab lukustada piirde külge. Parkimiskohti on seal kõige rohkem paarile-kolmele rattale, aga mis siis, ega seal rattavaenulikus poes eriti palju jalgrattureid ei käi kah.


Saab parkida ka kohe uste kõrvale, seal on abiks trepipiirded.

Mure sama, mis Pirita Selveris - kärud käivad lukku ja ratta nähtavuspiirkonnas pole võimalik oma käruraha tagasi saada.

rattaparklad - Järve Selver


Vat niisugune näeb välja koht, kus jagrattattad peaks Järve Selveri ja üldse Järve Keskuse meelest parkima. Selles kohas on ka väike katuseserv pea kohal, nii et vihma ajal jäävad rattad täpselt räästa alla. Jajah, sellesse kohta, kuhu vihma ajal kõige rohkem vett sajab. Ma ei mäleta, et ma oleks KUNAGI näinud seal mõnda jalgratast parkimas.

rattaparklad - Pirita Selver


Pirita Selver on endale hankinud suurepärase Tartu-tüüpi rattaparkla ja paigaldanud selle koguni katuse varju. Selle parkla peaaegu ainus häda on see, et parkla on maa külge polditud lausa akna vastu, nii et ratast ei saa piisavalt kaugele toe vastu lükata: esiratas läheb vastu akent ja kaugemale ei saa. Esiteks on ebameeldiv kogu aeg rattaga vastu klaasi tonksida, teiseks, oleks see parkla aknast vähe kaugemal, mahuks sinna poole rohkem rattaid parkima. Aga niigi on hetkel tegemist Tallinna linna parima rattaparklaga. Kahju, et ainult ühes Selveris... Ja kärud on selles poes rahaga, nii et pole seda võimalust, et tood oma kauba käruga ratta juurde ja laadid pakiraamile - käru tagastamiseks tuleks kogu kraam tükiks ajaks järelevalveta jätta. Ega siis jalgratta pakiraami ei saa lukustada, nagu autopagasnikut, et siis rahulikult kuhugi kaugele kõndida käru ära viima.

täiuslik rattaparkla - Tartus, kus mujal


Et mitte Tartule liiga teha, siis esitan kohe ka maailma parima, Tartu rattaparkla pildi. Mugav parkida, mugav ratast lukustada, turvaline, rattale hea. Ja vaadake, kui palju rattaid mahub! Ja vaadake, kui palju on parkijaid! Ühesõnaga, kui keegi peaks hoolima sellest, et jalgratturitel oleks mugav parkida, siis tehku nii nagu Tartus. Selliseid lihtsa konstruktsiooniga, aga häid parklaid on Tartus õnneks palju. Seal linnas justkui teataks kohe, kuidas ratturid parkida tahavad!
Ainult et varjualust vihma puhuks pole siingi.

rattaparklad - Tartu näide


Siin on üks Tartu rattaparkla, mida ma pildistasin sellepärast, et siit on hästi näha, miks mõni rattaparkla jalgrataste parkimiseks ei kõlba. Näete neid rattaid, mis on pargitud nii, nagu ette nähtud? Kõik viltu vajunud. Mis te arvate, kas jalgrattale mõjub hästi, kui tundide kaupa kogu ratta raskusega esiratast väänata? Vat sellpärast ongi üks mõistlik ja oma rattast hooliv rattaomanik näinud kõvasti vaeva, tõstnud oma ratta parkimiskonstruktsiooni TAHA (selleks tuli ratast üle äärekivide tõsta) ja lukustanud selle hoopis sinna.

valgus kõndis Kadriorus...



aga inimesi kõndis rohkem. Inimesi oli kohati nii massiliselt, et varjas valguse ära. Inimesed rääkisid põhiliselt vene keeles. Noh eks eestlased olegi lihtsalt sõnakehvem liik.
Tegelikult läksin ma Kadriorgu huvist C-Jami vastu, aga avastasin põhiliselt ja taaskord, et ma ei ole massiürutuste-inimene. Niikuinii tapab võimendus igasuguse helikvaliteedi - vähemalt sellel kaugusel, millisel mina olen võimeline seda kuulama (see on niisugune keskmisest väheke suurem kaugus).
Kui C-Jam lõpetas, läksin Lilleaeda ja avastasin, et see oli täis rahvamassi, mis pimesi peenardel ja peenarde vahel tallas - no ma poleks selle peale tulnudki, et seal peenrad on, aga ma trügisin sealt kuidagi läbi, mõtlesin, et trepi pealt äkki näeb mingit üldist tulede mustrit või (ei näinud) ja siis ma jala all tundsin, et mõnes kohas lookles nagu jalgrajakene ja mõnes kohas oli muru ja kohati tuli mingitest taimedest üle astuda. Need maha asetatud õueküünlad heitsid pigem varje kui et valgustasid. Vähe oli neid seal kah.
Ühesõnaga, tore üritus, aga liiga menukas. Tõi liiga palju rahvast kohale, mis tappis kogu efekti.
Läksin mööda küünaldega ääristatud teed alla Pirita tee äärde ja üle selle ja veel edasi mereranda ja ikka veel edasi üle kuiva liiva peaaegu veeni välja ja SEAL oli valgus ilusasti ümber minu laotatud: ühelt poolt kaardusid Pirita tee tuled ümber lahe ja teiselt poolt linna ja sadama ja eks sealt tagant vist juba Pljassaare tuled, paar laeva silmapiiril traageldasid ellipsi kokku. Ja selja taga jäid piisavalt kaugele Pirita ree tuled pargi taga; taevas olid mõned tähed ja mõned pilved.
Peaks sagedamini käima üksildastes pimedates kohtades.
Taaskord veendusin, et minu isetarga fotokaga mõnest asjast lihtsalt pilti ei saa ja kõik.

reede, 26. september 2008

teeme elu ohutumaks

Aidake mõistusel võidule pääseda ja jalgratturite elu ohutumaks muuta:
https://www.osale.ee/ideed/idea/view/2355/
leitud Jyri K kaudu

ma juba tükk aega haun seda, et kuidas saaks selle tobeda seaduse ära muuta, et täiskasvanu ei tohi kõnniteel jalgrattaga sõita, peab sõitma sõiduteel. See on meil vanast ajast nii, aga vanasti oli autosid vähe ja jalakäijaid palju, nüüd on asi vastupidi. Tiheda liiklusega magistraal, auto autos kinni, bussid ja veoautod vahele, samas kõrval jumala inimtühi kõnnitee, kuhu juhtumisi pole värvi jätkunud, et jalgratturi-ja-jalakäija figuurikesi maha maalida - ja sa PEAD sõitma jalgrattaga mööda kõige ohtlikumat ja konarlikumat teeserva, ja EI TOHI sõita ohutult mööda tühja kõnniteed. Sa võis sõita jalgrattaga kõnniteel paremal pool Vabaduse puiesteed, aga mitte vasakul pool. Muudame selle tobeduse ära jah!

kolmapäev, 24. september 2008

rattaparklad -Säästumarket


Säästumarket on endale kusagilt hankinud suurepärase, kõrge raamiga jalgrattahoidja. Ja siis paigutanud ta tugevate poltidega hästi seina äärde, nii et kõrge raami eelistele on ligipäääs heal juhul ühel jalgratturil. No küll ma proovisn sinna parkida küll piki, küll põigiti; ka teisele parkla otsale ei saa ratast nii ligi, et ulataks raami pidi kukustama. Seega, üks hea parkimiskoht, aga mitte katusealuses.

teisipäev, 23. september 2008

rattaparklad - Nõmme Comarket


Tallinnas projekteerivad rattateid inimesed, kes ise rattaga ei sõida, seda on kohe näha nendest teravatest kõnniteeservadest, mida kõigile viimasel ajal valmivatele rattateedele kohustuslikus korras valmistatakse. Veel enam rattavõhikud on need inimesed, kes poodide jms juurde rattaparklaid paigaldavad. No ma nimetan neid rataste parkimise asju lihtsuse mõttes rattaparklaks, mis siis et nad mõõtu päris välja ei anna.
Pildil on ühe üpris hea rattaparkla näide: Nõmme Comarketil on poe kõrval kolm toredat lipumasti, mis sobivad ratta lukustamiseks päris hästi. Vajaduse korral mahub ühe lipumasti juurde lukustama ka kahte ratast, kohe sealsamas on ka üks valgusfoor, mis samuti sobib hästi ratta parkimiseks. Kahjuks pole ükski parkimiskoht katuseserva all, nii et vihmakaitset pole loota. Nagu näete, pole ükski rattur olnud nii rumal, et oleks parkinud oma ratta sellesse spetsiaalsesse raudmonstrumisse, mis poe seina ääres seisab. Ega sealgi vihma ajal kuivalt parkida ei saa, katuseserv on parasjagu nii kitsas, et sadul jääks niikuinii vihma kätte.

Mõni teine kord räägin veel mõnest teisest toredast rattaparklast.

kolmapäev, 17. september 2008

pole vist vihmahooaeg...

Lugejatelt saadud vihje peale käisin Realiseerimiskeskuses endale vihmapükse otsimas. Ei leidnud. No ma vaatasin siis teistesse poodidesse kah. Suusapükse on. Lumelauapükse on. Tavalisi dressipükse - palun väga, suures valikus. Vihmakindlaid kilepükse - Järve keskuse kolme spordipoe peale - tükki üks (1). Värvus: must (tahaks midagi eredamat, et liikluses ellu jääda) suurus: väga, VÄGA suur. (Et selga mahub, ka teiste riiete peale: hea. Et sääreosast 30 cm ülearuseks osutub: paha. Väga paha, sest ei saa ka niisama juppi maha lõigata, see lõhuks pika veekindla tõmbluku.)
Küsisin müüja käest, milles küsimus, miks pole? Kas pole vihmahooaeg või?
Et olla lõpuni aus, Ilveses üht-teist oli. Väga kallist muidugi. Ühed jube ilusad oranžid püksid olid ka. Mitte minu number muidugi;)

maja maanteekurvis


Tegelikult polegi maantee, täitsa harilik tee, Tallinna linnas seejuures.
Meil on selline õnnetusterohke koht lihtsalt.
Sest teel on meie krundi kohal ootamatu kurv. Ükski autojuht ei suuda ju niisugust asja oodata, et et tee on sirge-sirge-sirge ja siis järsku teeb kurvi! Väga alatu temast, onju.

Räägitakse, et kunagi olla meil värav kah olnud ja uhked silikaattellistest väravapostid.
Need sõideti maha juba nii ammu, et nooremad pereliikmed neid ei mäletagi.
Postkastipuu kohe kurvi taga on saanud mitmeid matakaid. No need matakad on antud ikka meistersõitjate poolt, sest postkastipuule pihtasaamine tähendab, et kurv on PEAAEGU võetud, vaja oleks olnud vaid paarkümmend senti VEEL paremale.
Üks öine auto kasutas värava taha toodud liivahunnikut trampliinina ja maandus liivahunniku taga kasvanud noore tamme otsas. Käsivarrejämedune puu ei elanud seda üle ja kuivas.

Ühel öisel kihutajal õnnestus taluhoonete ja elumaja vahelt läbi kibuvitsahekki sõita, ja edasi piki hekki (heki peal) kuni keldrimäeni välja. See on seni kaugusrekord;) Uhked topeltkibuvitsad olid nii räsitud, et tuli kuni juureni maha lõigata, aga juurevõsudest kasvas paari aastaga uus hekk, nii et pole asigi.

Üks auto sõitis keset valget päeva kõigi nelja jalaga hoovil kõrgunud hiigelsuure küttepuude virna otsa. Perenaine kuulis pauku ja läks vaatama: seal ta siis kõhutas, puuhunniku otsas. Ise ta sealt küll alla ei saanud.

Ja nüüd siis eelmise pühapäeva öösel, noored vene poisid, juhilubadeta muidugi, ja vähimagi pidurdusjäljeta, tee ääres kasvavast suurest kuusest napilt mööda, kuurinurgast napilt-napilt mööda ja otse paekivist laudanurgale - pihta. Lauda ees seisnud kreissaag sai kah oma paugu, nii et maandus mitme meetri kaugusele.

Mis me nüüd tegema peame, küsivad majaelanikud, tankitõrjekraavi kaevama või? Isegi ime, et keegi veel elumajale pole pihta saanud.

kolmapäev, 10. september 2008

Läks tordipoodi skorpion...

Tarvis ühele kliendile natuke raha tagasi maksta. Ise on ta juba läinud, aga tuleb välja, et me oleme unustanud ta kontonumbri küsida.
Aga milles probleem, enne kui me talle midagi tagasi saame maksta, maksis ju tema meile, nii et vaatan aga pangaväljavõttelt ta kontonumbrit ja maksangi tagasi!
Aga enne igaks juhuks kontollin. Halloo, SEB, tahan siin ühele soomlasele raha tagastada, kas see kontonumber, mis teie väljavõtte peal on, on tema number või? Oleks nagu Sampo panga number, aga Eesti Sampo oma, aga meie teada peaks kliendi konto hoopis Soome Sampos olema? Äkki on see mingi Sampo vahekonto, kustkaudu Eesti kroone makstakse, siis pole mul mõtet sellel kontonumbril raha saata?
Teenindaja vastab väga enesekindlalt, aga mitte otse minu küsimustele, vaid kuidagi natuke mööda iga kord. Pika pinnimise peale jõuab ta lõpuks järeldusele, et kui minu väljavõtte peal on maksja nimi ja mingi kontonumber, siis see number ongi maksja kontonumber ja sinna ma võin raha tagasi maksta küll. "Olete ikka kindel?" "Jah."
Mina mitte.
Teen seda, mida teenindaja juba algul soovitas ja helistan Samposse. Eesti omasse. Kui kliendi konto on Soome Sampos, siis nemad ei saa kontrollida, kas kontonumber on õige. Loen oma väljavõtte pealt küsimusealuse kontonumbri ette - see on ju Eesti Sampo number, seda te saate kontrollida. Ma ei küsigi, kelle number see on, sellist infot pangad ju niikuinii ei väljasta (mul on nendega ju kogemusi), ma küsin, kas see on selle-ja-sellenimelise soomlase konto. Ei ole. No aga uudishimu pärast - kelle konto see siis on? Kas on miski vahekonto, nagu ma arvasin? Teenindaja hääl kõlab, nagu muutuks ta parasjagu VÄGA ettevaatlikuks, aga ta möönab, et jah, paistab vist tõesti, et see on mingi vahekonto.
Tore, ma olen teada saanud midagi, mida SEB-i klienditeenindaja ei teadnud või ei tahtnud tunnistada. Miks küll pangad ise ei tea, kuidas nad töötavad?
Taas kõne SEB-i, uus klienditeenindaja satub. Uurin, kas ma saaks nende käest õige kontonumbri. Mulle öeldakse, et nad tohivad väljastada seda infot, mis mu kontoväljavõttelt paistab. Ei, tegelikult, tehke meile taotlus U-netis, aga üldiselt me ikka tohime väljastada seda infot, mis teie kontoväljavõttel paistab. Miks, küsin mina. Miks ma tohin teada Eesti-sisese makse tegija kontonumbrit (see on väljavõttel) aga ei tohi teada välismakse tegija kontonubrit? Kas te ei tea, milliselt väliskontolt see makse tuli? Ei, nad teavad küll, aga tohivad mulle väljastada seda infot, mis on pangaväljavõttel näha (st eesti- sisese makse korral maksja numbrit, aga välislaekumise puhul mingi suvalise vahekonto numbrit). No aga mis on selle piirangu mõte? Miks ma ikkagi eestlaste kontonumbreid tohin teada, aga välismaalaste omi mitte?
Sest nad tohivad väljastada seda infot, mis väljavõttel kirjas on.
Ühesõnaga, nagu ütles poeet,

sest nii on kord,
ei meie süü:

me tordid Talnast tellime
ja neil seal kord on selline
et torti saavad Kalad ja
Vähk, Neitsi ning Veevalaja.

P.S. Kirjaliku järelepärimise peale olen ma oma mäletamist järgi välislaekumise maksja konto kohta infot saanud küll.
Aga eks muidugi võib ka otsida mingit kontakti selle soomalsega ja küsida tema käest, et kuhu maksame. Keegi ikka teab, kust teda kätte saada.

teisipäev, 9. september 2008

Et kuidas siis ikkagi rattaga vihmas hakkama saada;)

Jah, niikaua kui ratta seljas oled, pole veel vigagi.
Oled märg, siis oled, taevast tulev vihmavesi on vähemalt puhas, aga nad kuradid kipuvad ju poriga pritsima! Sõidan mööda vähese liiklusega tänavaid ja kui kuulen selja tagant järjekordset pahisevat ja plärtsuvat poripilve lähenemas (no te ju teate, mis häält auto teeb, kui hooga poriloigust läbi kihutab, nii et vesi kahte lehte), teen vasaku käega selja taha ägedat pantomiimi: võta vaiksemalt! tasa, tasa! suurema kaarega minust mööda, ruumi sul ju on! Ära pritsi, ära pritsi, jumala pärast, ära pritsi!
Presentaablilt kontorisse jõudmine pole veel selgeks saanud. Kontorisse jõuan: sooja ilmaga higimärjalt, vihmase ilmaga vihmamärjalt. Presentaablid riided on aga kapis (on mind õnnistatud oma kabineti ja oma riidekapiga). Kontorikostüüm kaenlasse ja duširuumi.
Minu kõige suurem sõber on Columbia gore-tex vihmajope. Nagu reklaam lubas, nii ongi: vihma sisse ei lase, aga kehaniiskust välja mingil määral ikka laseb. Ei lähe sõites väga umbseks. Ja on nii pikk, et katab tagumiku ikka ära, haruldane omadus praeguse lühikeste jopede moe ja ainult hooajakaupa müüvate poodide ajastul.
Põlved saavad ikka märjaks! Põlved saavad alati märjaks! Vihmakindlaid jalgrattapükse pole olemas, tuleks sõita suusapükstega. Suusapüksid on mul olemas, täitsa vihmakindlad, testitud, aga nende jaoks tundub veel vara olema, liiatigi on neil üks viga: nad on alt hirmus laiad. Alt laiade pükstega on jama jalgrattaga sõita. Sihukes porise ilmaga tahaks kõige parema meelega üldse paljasääri sõita. Vaata, paljaid sääri on võimalik ikka kuidagi sellest liiklusporist puhtaks nühkida, kui kareda nuustiku, seebi ja sooja veega päris puhtaks ei saa, küll ta siis ajaga maha kulub. Nahk ju uueneb kogu aeg, pealmised naharakud surevad ja tulevad maha ja uus puhas nahk tuleb alt välja - mitte mingid püksid nii ei tee ja poriplekke neilt enam välja ei saa. Musta värvi pükstelt ei paista plekid välja, aga ma TEAN, et nad on seal! Aga ega ma musta värvi riietega väga sõita ei tahagi, eriti nüüd, kui ilmad hakkavad hämaramaks kiskuma. Kui tahad ellu jääda, riietu heledalt!
Nii, tööle jõudsin tänahommikuse lausvihmaga edukalt, aga kuidas õhtul koju saan, seda veel ei tea. Põlved said ju märjaks. Riputasin kuivama küll, aga kuna praegu ei köeta, siis pole teada, millal püksid kuivaks saavad. Teate, märjana võib sõita küll, aga märgi riideid selga panna - brr!
Ja tossud saavad kah vihmaga alati märjaks, see on jama. Märjad püksid ja märjad sokid. Tegelikult on jalgratattapoes jalatsite vihmakaitsed täitsa müügil, peaks vist ikka ostma.

esmaspäev, 8. september 2008

nõrgem liikluses

Näh, Mihkel Raud on kah tänases Päevalehes sõna võtnud, et "täitke liikluseeskirju". Ühest küljest muidugi tore, et mõni arvamusliider kah nii arvab. Teisest küljest jälle, Mihkel Rauda ajendas ju kah sõna võtma see, et ta järsku liikluses selleks nõrgemaks pooleks osutus. Ega mootorrattur ikka ei saa autojuhi vastu, viimasel on ju ikkagi raud igast küljest ümber. Kui Mihkel Raud oleks olnud selle auto juht, mis ringristmikul vasakule hakkas vajuma, ja mootorrattal oleks olnud keski tundmatu tüüp turvariietuseta, siis oleks see sõnavõtt ehk olemata olnud.

Me pole üksteise peale valjuhäälselt röökivad, ent ometi kaaskodanikke väga arvestavad itaallased, et liikluses endale armsalt liberaalseid kokkuleppeid võimaldada.

Me oleme individualistid ja kolmeliitrise mootoriga autos ringi kihutades õnnestub meil ellu jääda üksnes siis, kui meilt inimõigused ära võetakse. Liikluses tähendab see eeskirjade absoluutset ülimust.


See on muidugi rängalt öeldud. Diagnoos: eestlane ei suuda teistega arvestada; ei saa ega saagi saama. Mulle tegelikult meeldib idee, mille järgi elavad need ärakoristatud liiklusmärkidega väikelinnad, millest meil siin viimasel ajal juttu on olnud. Aga jah, kindlasti tuleb meil valida: kas arvestada üksteisega senisest palju suuremal määral või siis rõhuda reeglite senisest täpsemale täitmisele. See praegune kuldne kesktee - et reeglid ei kehti ja teistega ei arvestata kah - see ei kõlba küll kuhugi.

Võib-olla peaks liiklusteooriaeksami iga viie aasta tagant kõigile kohustuslikuks muutma?


Hariduse õilistavasse mõjusse usun ka mina. Vähemalt neid juhte, kes liikluseeskirju rikuvad, tuleks küll eksamitele saata. Eriti veel, kui nad ennast õigustades seda lolli juttu räägivad, mida nad alatihti räägivad. No tõesti, nagu poleks liikluseeskirja eladeski lugenud.

jalgrattaga vihmas

Laupäeval oli kuidagi eriti tüüne rattaga läbi linna sõita. Mõned inimesed ütlevad: armastan sügist, kõik on siis nii selge ja rahulik, kevade ja suve rahutus ja hullus on üle läinud... Mina ei armasta sügist. Aga tõesti oli kuidagi mõnusalt rahulik. Vihma sadas, kavatsesin tagumise poole teest rongiga sõita, aga jõudsin jaamani varakult, ei viitsinud oodata, väntasin edasi.
Tehnika-Toompuiestee ristmikul ootasin lubavat foorituld. Liiklus oli hõre ja kaks noorukit, silma järgi venelased, tulid üle sebra punase tule all. Ootasin, kui nad lähemale jõudsid ja hõikasin siis, et "seda nimetatakse punaseks tuleks ja see tähendab, et parajasti ei tohi teed ületada." See poiss, kes eespool tuli, ütles "gavarite pažaalusta pa-russki" ja see, kes tagapool töllerdas, jäi hoopis seisma. Vöötrajani jõudis üks sõiduauto, juht tuli välja ja virutas sõiduteel seisnud nolgile paugu vastu vahtimist, nii et too sai sisse kõva hoo kuni kõnniteeni. Siis istus autosse tagasi ja jätkas oma teed.
Poiskesed olid muidugi suht vastutus- ja kontaktivõimetus seisundis, vist purjus, võibolla ka mingi muu laksu all. Aga noh, ma ei tea, nii ikka ei tohiks vist, et pikema jututa kätega kallale?
Või kes teab, kui MINA oleks see, kes liikluskonfliktis tugevamaks pooleks osutub, äkki teeks se kah nii? Äkki ma pole seda teinud sinult sellepärast, et autod ja autojuhid on minust reeglina suuremad ja tugevamad?
Ja võibolla meie seisukohtade erinevus just selles seisnebki: mina arvan, et "järgime kõik reegleid, et meil ühiselt hea oleks", sest mina olen nõrgem, aga nemad arvavad, "kel jõud, sel õigus, seega minul, kes ma autoga olen, pole vaja arvestada jalakäijate ja jalgratturitega, piisab kui ma veoautode ja trollide vastu viisakas olen."
Noh nii et tema võib oma auto parkida kõnniteele inimestele jalgu küll, aga kui mõni jalakäija TEMA teele jalgu jääb, noh eks siis või tollele ju virutada. Milleks meile reeglid!
See on nüüd muidugi kõik üks liialdatud üldistamine ju küll, aga ikkagi.
Muide, ärge töllerdage sõiduteel, jalakäijad!