kolmapäev, 6. veebruar 2008
kõiki raamatuid pole vajagi lugeda
Ei, kõige enam lugemata raamatute nimekirja ei saa siiski miski soovituskirjana kasutada. Kaks viimast raamatutut, mille ma sealt nimekirjast läbi lugesin, olid äraütlemata halvad tõesti. Vahel jätavad inimesed raamatud lugemata päris hea põhjusega, tuleb välja. Jonathan Strange & Mr Norrell oli lihtsalt äraütlemata tüütu ja igav. No mis mõtet on kirjutada raamatut võluritest, kes ei võlu ei otseses ega kaudses mõttes? Ayn Randi Allikas oli lisaks tüütusele, igavusele ja liigsele pikkusele ka veel ideoloogiliselt tõeline väärakas. Hää küll, kui kirjanik, kes maailma asjadest aru ei saa, kirjutab naisteka, siis pole sellest midagi, naistekas polegi mõeldud maailma asju seletama, ta peabki asjadest vale, kuid ilusa või muidu lohutava pildi looma. Aga kui kirjanik maailma asjadest valesti aru saab, ja siis kirjutab sellest raamatu, et kuidas maailma asjad käivad ja kuidas nad tegelikult peaks käima... oh vaesed lugejad. Ja mina veel viisin selle raamatu oma vaesele abitule kipsis jalaga õele ja soovitasin lugeda... see oli enne kui ma ise lugesin! Kergendavaks asjaoluks võib siinkohal lugeda isegi seda, et ma viisin talle ka tohutu virna Nora Robertsit, mida ta tegelikult tellis.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Oh, "Allikas" on üks vähestest raamatutest, mis mulle kustumatu mulje on jätnud.
Mulje on minul kah suhteliselt kustumatu - harva tuleb ju ette raamatuid, mille põhimõttele nii vahetpidamata vastu tahaks vaielda (paljudel raamatutel polegi põhimõtteid, mida sa siis vaidled) - aga kas sulle siis meeldis ka või? Suutsid sa samastuda mõne tegelasega? Said sa aru, miks see naispeategelane nii väärakalt käitus - raamatus oli seletus kirjas küll, aga see oli nii ebaloogiline, et mina sellist seletust omaks võtta ei suutnud.
loe teisi Ayn Randi omi ka. Tema ideoloogia saab alguse raamatust "We the living" - ma ei tea, kas seda eesti keelde on ka tolgitud. Mina ei suutnud lopuni lugeda, mitte et oleks halb raamat olnud, aga kole tuttavlik ja sydant pahaks ajav lugu. Pmst on see lugu sellest kuidas Venemaa kommunistlikuks muutus. Et votame aga nendelt, kellel on ja anname nendele, kellel pole. Elagu kollektiviseerimine jne. See paneb Ayni jargneva loomingu enam-vahem oigesse konteksti. Siis on tal veel "Atlas Shrugged", millest ma samuti ei tea kas eestikeelset tolget on voi ei ole. Sellest on umbes 2/3 vagagi loetav aga siis poordub asi kuidagi vaga khm, paranormaalseks. Mul tekkis siuke veider tunne seda lugedes et, noh, siiani oli paris kabe, tea mis uss seda Ayni nyyd siis akki hammustas. Aga Allika naispeategelane - mis tema nimi nyyd oligi - oli vaheke opakas kyll.
Mulle Ayni individualism taitsa istub. Tegelt annab seda ilusasti kombineerida ka moningate vasakpoolsete vaadetega::))
Mulle meeldis jah, ei olnud tüütu ega igav. See ei tähenda, et ma nõus oleksin olnud nende tegelastega seal, aga raamatust õhkas sellist intensiivsust, mis muutis erksaks ja pani mõtlema.
Ausalt öeldes ma tavaliselt ei samastugi raamatutegelastega, aga mulle meeldib, kui raamat minus emotsiooni tekitab, enamasti ei tekita ju.
Postita kommentaar