tühjast-tähjast

Kui töö juures jõulueelsel reedel öeldi, et nüüd on kõik, nüüd pole vaja enne tulla kui teisel jaanuaril, siis ma muidugi mõtlesin, et oh kui tore, kontor on pika pühadeaja tühi, nüüd ma tulen ja teen ära kõik tähtsad tööd, mida igapäevase töö kõrvalt pole seni jõudnud teha. Tüng. Neljaks tunniks jõudsingi ainult tööd rabama. Kogu ülejäänud aeg on kulunud tühja lorutamise peale. Tühi lorutamine hõlmas muuseas köögilaua lahtimonteerimist, karkassi puhastamist vanast lakist , elutoas, käsitsi, liivapaberiga, elutoa lakitolmust puhtaksimemist ja põhjalikku põrandapesu. Nüüd on mul tuliuus köögilaud. Õlitatud. Kuue kruviaugu puurimiseks laenasin töökaaslaselt akutrelli. Ja uue lauaplaadi tassisin ehistuspoest koju käe otsas. No mitte terve tee. Kahe bussiga tuli kah sõita. Alguses sinna ja pärast tagasi. Tegelikult sinna muidugi buss ei käi. Normaalsed inimesed käivad ehituspoes autoga. Aga mina kohe ei oska normaalne olla:(
Täna (õigupoolest nüüd juba eile) tegin sugulastele uusaastakingiks kalendrit. Oma aia ja maja piltidega. Kõige raskem oli muidugi terve aasta fotodest kaksteist tükki välja valida, sellega ma olen vahelduva eduga tegelenud umbes ainult kuu aega. Tänaseks jäigi siis ainult aluskartongi ja dekoratiivpaberite leidmine kaubandusvõrgust, õigete värvide klapitamine, fotode kleepimine, kuupäevade kirjutamine (365 tükki) ja muu tühi-tähi, ega üle 8 tunni ei kulunud vist küll. Issand! kui ilus kalender tuli! Kui ma seda veel veidi vahin, siis ma ei raatsigi seda ära kinkida. Muide, kalendri tegemine on praegusel aastaajal väga lohutav. Ok, homme tuleb jaanuar, ja siis tuleb veebruar, aga pärast seda tuleb juba märts ja niikui märts läbi saab, tuleb ju aprill ja siis läheb lahti: mai, juuni, juuli, august...! Ja kuna ma valisin kõige ilusamaid pilte, siis tuli nii välja, et ka sügis- ja talvekuud on päikeselised... äärmiselt lootusrikas kalender sai.
Enne jõule käisin raamatukogus ja varustasin ennast pikaks pühadeajaks raamatutega: võtsin Gaimani “Ameerika jumalad” ja Niffeneggeri “Ajaränduri naise”. No need kaks raamatut moodustasin nii kõrge virna, et ma tõesti lootsin, et jätkub uue aasta alguseni, aga tüng. Seoses tühja lorutamise ja ohjeldamatu lõbutsemisega said mõlemad raamatud läbi ja tuli uued tuua. Kuna “106 kõige enam lugemata raamatut” oli osutunud hästitöötavaks soovitusnimekirjaks, siis otsisin eelkõige veel raamatuid sellest nimekirjast. Ega mind ei pane ju imestama, et ma tahan lugeda neid raamatuid, mida enamus lugeda pole vitsinud, aga pisut üllatas küll see, et need raamatud osutusid TÕESTI väga headeks ja päriselt kah meeldisid!
No ja oma päevarežiimi olen ma suutnud nii paigast ära loksutada, et uue aasta vastuvõtmisega ei tohiks täna küll probleeme tulla. Jaksab ikka põhjalikult vastu võtta, enne kui uni tuleb:(