liiga õhuke?

Ei jõua mina ära imestada, kuidas senini täitsa normaalselt käitunud inimesed lahutades järsku metsa sigadeks muutuvad. Kuidagi... inimene on korralik ühiskonnaliige, ei tee kurja lihtsalt lõbu pärast, isegi oma vaenlastele mitte, keda tal muidugi eriti pole - no muidugi on igaühel mõni tuttav, kes ei meeldi või lausa närvidele käib, aga millegipärast üritatakse sellistest lihtsalt eemale hoida, mitte ei minda sööklas suppi sülle kallama. Ilmselt hoiab tagasi, kui mitte muu, siis see, et "mida inimesed minust arvaksid, kui ma käituks järsku nagu segane."
Aga tarvitseb vaid abikaasast lahku minna, kui miski jõud sunnib käituma vastikult, veel vastikumalt ja täiesti ebainimlikult. Tarvis eksile käkki keerata, saagu või endal sitem.
Lahutus muidugi on trauma. Huvitav on see, et lahutus näib olevat raskem trauma kui abikaasa surm. Lesed saavad leinast ükskord üle; võibolla mitte päriselt ja lõplikult, aga vähemalt ei muutu nad kibestunud lurjusteks. Või ma eksin? Ma olen lugenud kahte leinablogi, kahte meest, kes on oma naise kaotanud ja nende kurbus on olnud nii sügav ja ilus, et kohati tekib kahtlus, kas sellised mehed on ikka tegelikult olemas või on mõni naine nad välja mõelnud.
Blogisid, kus kirjutatakse lahutusest ja lihtsalt lahkuminekust, on tunduvalt rohkem ja ... põhiliselt kirjeldavad seal mahajäetud naised oma eksmehe sigategusid, läbivaks teemaks laste elatusraha maksmatajätmine, aga vähemalt üks eriti markantne näide teise poole pealt on meil ju ka. Piinatud hingede karjed, mitte midagi ilusat. Pikalt piinatud hinged aga moonduvad pöördumatult ja jäävadki sellisteks väärakateks.
Huvitav, kas on asi vaid selles, et meil puudub lahutamise kultuuri kiht? Surmaga toimetulemist on inimkond harjutanud oma algusaegadest saadik ja igas kultuuris on sõelale jäänud parimad praktikad. Vendetta on välja surnud, matusekombed on hästi sisse harjutatud, igaüks teab, mida sobib teha, kus nutta, kus vapper olla ja mida temalt üleüldse oodatakse. Kombestik aitab suuremast valust läbi.
Aga massiliselt lahutama oleme hakanud alles viimase saja aasta jooksul, see pole aeg, mille jooksul jõuaks koguneda märkimisväärne ühiskondlik kogemus, et kuidas väärikalt lahutussšokist üle saada. Pole olnud vanaemasid, kes lapsukesele tarkusesõnu peale oleks lugenud: "kui sa ükskord suureks saad, ja mehest lahku lähed, ära sa lapsuke hakka oma lastele isast halba rääkima, see ei ole ilus. ...ja siis ratsutas vapper prints printsessi juurest lossist minema uue printsessi juurde, kes oli veelgi noorem ja ilusam, aga kord kuus saatis ta vanale printsessile pool kotti kulda, et tema lastel oleks hea toit laual ja ilusad riided seljas, ja igal teisel laupäeval ratsutas ta vana printsessi lossi juurde, et kohtuda oma väikese poja ja tütrega ja näha, kuidas nad sirguvad. Ja lapsed olid alati väga rõõmsad, kui nad teda nägid, sest ta oli ju nende isa ja nad armastasid teda väga, nagu ka tema neid. Ja kui printsi uuel printsessil sündisid lapsed, siis mängisid nad kõik vahel koos, uue printsessi lapsed ja vana printsessi lapsed, sest nad olid ju vennad ja õed ja armastasid ükstest ja olid üksteisele toeks kuni surmani."
Ühesõnaga, meil on puudu lahutamise kultuur. Ei saa ju olla, et "kalla eksabikaasa sopaga üle, kasuta lapsi kättemaksuvahendina, mängi mäkra ja ära jumalapärast lastele elatusraha maksa" ongi meie kultuur. Peab ju olema paremaid võimalusi?