seal, kus lõpeb mõistus, algab raudtee: AS Elektriraudtee

Vanasti, siis kui leiutati rongid ja nende uksed, käisid rongiuksed lahti. Kõik uksed.
Mõned aastad tagasi selgus ühel päeval, et pooled uksed peatusse jõudes ei avane. Pikapeale siginesid rongi ka sildid "need uksed avanevad ainult madalale platvormile" ja "need uksed avanevad ainult kõrgele platvormile". Üksvahe oli mul mitu korda vaja Pääskülast kaugemale, sinna Keila ja Klooga poole sõita, ja et sealpool on kõrged ja madalad platvormid segiläbi, siis tuli alati pikalt mõelda, et kus uksest ma sisse saan ja kust uksest maha. Kellel vaja midagi veeretada, saab aru, kui ebamugavaks see elu tegi. Minul oli jalgratas, mõnel teisel lapsevanker... et mõni võiks nii loll olla, et tahaks ratastooliga rongis sõita, seda ilmselt keegi ei arvagi. Noh, mõnel rongil on isegi mõne ukse kõrval kena jalgrattalogo: et ole lahke, siia saad mugavasti oma ratta panna, spetsiaalne jalgrtattahoidik on kohe ukse kõrval (kui sul vaid õnnestub oma ratas läbi manööverdada nendest toredatest lükandustest, mis ilma kinni hoidmata lahti ei seisa, nii et sealt läbipääsemiseks oleks vähemalt kolme kätt vaja). Ainult et see jalgrattalogoga uks jaamas ei avane. Sisse-välja saad vaguni teisest otsast. Ja kui sisened ühtsorti platvormilt ja väljud teistsorti platvormile, siis pead kunagi oma ratta või lapsevankri läbi terve vaguni veeretama, kusjuures ega need vahekäigud nii väga laiad nüüd ka pole. Ja mõnikord on rong nii täis, et inimesed seisavad seal vahekäigus püsti. No saate isegi aru, kui tore on sealkaudu midagi veeretada.

Aga, nagu populaarne telereklaamgi väidab, SEE POLE VEEL KÕIK!

Viimati, kui ma rongiga sõitsin, seisin kõrgel perroonil hämmelduses ukse eest, millel ilutses silt "see uks avaneb ainult kõrgele platvormile" ja mis ei avanenud. Noh, jõudsin teise ukseni, mille silti polnud näha, sest see uks oli avatud, ja sain siiski rongi peale. No seal peatuses oli päris palju rahvast ja niikaua kui need kõik sisenesid, jõudsin minagi avatud ukseni.
Kui piletimüüja minuni jõudis, olin nahhaalne ja küsisin, miks uks ei avanenud. Selgus, et neil on nüüd selline kord, et Lillekülas, Kivimäel ja Pääskülas avanevad ainult need uksed, mis avanevad ainult madalale platvormile, kuigi nii Lillekülas, Kivimäel kui Pääskülas on KÕRGED platvormid. "näe, ustel on ju sildid ka". Tõepoolest, nendele toredatele lükandustele oli tõesti mingi kontoriformaadis paberilipakas kleebitud. Minu kohalt vaguni keskel polnud muidugi näha, mis sinna kirjutatud oli. "Aga miks?"- "Meil on nüüd selline kord".

Lubatagu siinkohal deklameerida:

ja müüja vastas: torti on
meil mitut sorti torti on
kuid sina oled Skorpion
ja sinule me torti ei müü,
sest nii on kord,
ei meie süü.

me tordid Talnast tellime
ja neil seal kord on selline
et torti saavad Kalad ja
Vähk, Neitsi ning Veevalaja!

ja läheme looga edasi. Mina uurisin piletimüüja käest välja, mis uksest ma Pääskülas välja saan ja hakkasin raamatut lugema.
Kivimäel tõusis üks suurem seltskond noormehi ja suundus kõrge platvormi uste juurde. Niipea kui esimene neist lükandukse avas, sõitis uksele kleebitud info muidugi seina sisse. Piletimüüja müüs rahulikult pileteid ja ei öelnud midagi. Valjuhääldid olid terve reisi jooksul, kui ma ei eksi, vait, päris kindlasti ei kuulutanud nad kordagi, et torti saavad Kalad ja Vähk, Neitsi, või, seesamunegi, et uksed, mis avanevad kõrgele platvormile, ei avane Lillekülas, Kivimäel ja Pääskülas.
Rong peatus, kõrgele platvormile avanevad uksed kõrgele platvormile ei avanenud, poisid ootasid natuke, siis püüdsid vaguni teise otsa jõuda, et väljuda madalale platvormile avanema pidanud ustest, mis olid avanenud kõrgele Kivimäe platvormile, aga rong pani ka need uksed kiiresti kinni ja võttis paigalt. Poisid jäid rongi.

Ja mina mõtlen, miks, miks, MIKS ometi nad niimoodi teevad? Kas see on mingi psühholoogiline eksperiment? Mingi ahvide ja banaanide ja redeli värk? Kas Elektriraudtee on meid, oma reisijaid, mingile Lääne sadistlikule psühholoogiafirmale maha müünud, et need saaksid jälgida masside käitumist absurdisituatsioonides ja korraldada eksperimente, mida arenenud Lääne ühiskonnas ei lubataks teha? Nii nagu ravimifirmad siin oma ravimikatseid korraldavad?

Kas kusagil on varjatud kaamerad, mis filmivad inimeste reaktsiooni, kui nad on pika piinamise järel selgeks saanud, et peale ja maha saab SELLEST uksest, ja siis ootamatult selgub, et EI SAA!!! (HAAAHAAAHAAA!)

või on kusagil mingi teadlane, kes tõmbab kaustikusse kriipsukesi ja jälgib, kas infopuuduse olukorras hakkavad eestlased lõpuks üksteisega vabatahtlikult suhtlema ja üksteisele infot jagama? Et piletimüüjal oli seepärast keelatud reisijate infot jagada, kust uksest väljuda ja rongi valjuhääldisüsteemist ka seepärast midagi ei öeldud, et see oleks eksperimendi ära rikkunud, uurijad tahtsid näha, kui kiiresti kaasreisijad hakkavad üksteist hoiatama ja et millal inimesed hakkavad rongis paaniliselt kõiki ülesriputatud infokandjaid uurima. (Seal on ju infotahvlil rongiplaane ja sisekorraeeskirju, lisaks on ülal akende kohal nooltega viidad -> kõrgele platvormile ja <-madalale platvormile, ühesõnaga, silte, mida uurida, on seal küll ja küll. Võid terve rongisõidu ajal ringi kõndida ja silte lugeda. Misasja sa istud nii palju, tõuse püsti, kõnni ringi ja loe sildid läbi!)

ja kuidas, KUIDAS ometi said nõuka-ajal kõik rongid kõiki uksi avada ja kõik inimesed said rongi ja rongist maha ja mis hirmus asi on küll juhtunud, et 21. sajandil pole see enam võimalik?