Selle suve plaan oli elutoa põrand üle õlitada. Mõistagi ei saanud seda teha suve alguses, kohe kui ilmad ilusaks läksid; siis oli vaja rattaga sõitmas käia. Muidugi ei saanud seda teha ka 30-kraadise kuumaga, see olnuks liiga pingutav. Seega jõudis järg põrandaõlitamiseni paari nädala eest. Ega mul mööblit kuhugi panna ei ole, nii et kogu protseduur tuli läbi viia järkude kaupa: jupp põrandat mööblist vabaks, siis spetsiaalseebiga puhtaks küürida, siis oodata, kuni korralikult kuivab, siis õlitada ja siis jälle kuivamist oodata, seekord kemikaalihaisus. Siis mööbel uude nurka, vaba põrandapind jälle küürida, õlitada, oodata. Kolmanda järguga sai asi lõpule viidud ja nüüd ma lihtsalt ootan, et põrand haisemise ära lõpetaks. Avatud akendega. Täna näiteks on õues 14 kraadi sooja, toas näitab termomeeter 16. Kui talvel toas nii külm oleks, siis oleks häda lahti, et miks korralikult ei köeta, aga nii vabatahtlikult... selgub et saab elada küll. Soojad riided, kaks kampsunit, villased sokid, ja telekavaatamiseks võtan veel vatiteki ka peale.
Paari nädala pärast peaks juba kannatama akent vahepeal kinni ka panna.
Ahjaa, niikui ma esimese jupi põrandat puhtaks olin küürinud (vanamoodsalt, kõva harjaga ja käpuli maas), läks kevadest saadik vindunud õlanärvipõletik järsku ägedaks. Nüüd ma siis üritan seda ka siin külmaga ravida:)
Praegu on juba raske ette kujutada, kuidas oli siinsamas istuda 30-kraadises soojuses.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar