Augustibluus Haapsalus

Kes ütles, et Haapsallu rongiga ei saa? Saab ikka, kui ratas ka on. Riisiperest ainult miski viiskend kilti mööda vana raudteetammi ja ongi. Minul võttis kolm tundi. No ma ikka pressisin neid pedaale kõvasti ka, tüütu võsavaheline igav sirge ju. Tagasi tulin kaks päeva hiljem viie tunniga ja tee oli kohe palju kenam ja huvitavam. Võtsin endale aega pildistada teele roomavaid põldmarjavääte ja viinamäetigusid, kohvi juua ja vaatetornis losutada. Võsavahelises vaatetornis, millest võsa üle ulatus ja kust polnud näha midagi, mida ma juba all tee peal näinud ei olnud: nöörsirget võsavahelist teed silmapiirini nii edasi- kui tagasisuunas. (pildid)
Põldmarju sõin ka. Terve see teetamm oli neid täis.
Festival oli tore, muusika suurepärane, kontserdipaigad imelised. Mulle meeldis kõige rohkem Bullfrog Brown raudteejaamas, aga esimese õhtu eesti esinejad pealaval andsid kah äärmiselt nauditava kontserdi.

Tagasi jõudnud, tegin teleka lahti, et teada saada, mis vahepeal uudist on olnud ja avastasin, et ma olin käinud mingil salajasel festivalil. Uudistes räägiti Pärnu vahupeost, nagu oleks see mingi... kultuurisündmus või midagi; Haapsalust ja Lance Lopezizt mitte poolt sõnagi:(


sinna


ja tagasi. OMG, tagasitee ONGI palju ilusam!