harjutan talveks...

Selle suve plaan oli elutoa põrand üle õlitada. Mõistagi ei saanud seda teha suve alguses, kohe kui ilmad ilusaks läksid; siis oli vaja rattaga sõitmas käia. Muidugi ei saanud seda teha ka 30-kraadise kuumaga, see olnuks liiga pingutav. Seega jõudis järg põrandaõlitamiseni paari nädala eest. Ega mul mööblit kuhugi panna ei ole, nii et kogu protseduur tuli läbi viia järkude kaupa: jupp põrandat mööblist vabaks, siis spetsiaalseebiga puhtaks küürida, siis oodata, kuni korralikult kuivab, siis õlitada ja siis jälle kuivamist oodata, seekord kemikaalihaisus. Siis mööbel uude nurka, vaba põrandapind jälle küürida, õlitada, oodata. Kolmanda järguga sai asi lõpule viidud ja nüüd ma lihtsalt ootan, et põrand haisemise ära lõpetaks. Avatud akendega. Täna näiteks on õues 14 kraadi sooja, toas näitab termomeeter 16. Kui talvel toas nii külm oleks, siis oleks häda lahti, et miks korralikult ei köeta, aga nii vabatahtlikult... selgub et saab elada küll. Soojad riided, kaks kampsunit, villased sokid, ja telekavaatamiseks võtan veel vatiteki ka peale.

Paari nädala pärast peaks juba kannatama akent vahepeal kinni ka panna.

Ahjaa, niikui ma esimese jupi põrandat puhtaks olin küürinud (vanamoodsalt, kõva harjaga ja käpuli maas), läks kevadest saadik vindunud õlanärvipõletik järsku ägedaks. Nüüd ma siis üritan seda ka siin külmaga ravida:)

Praegu on juba raske ette kujutada, kuidas oli siinsamas istuda 30-kraadises soojuses.

Augustibluus Haapsalus

Kes ütles, et Haapsallu rongiga ei saa? Saab ikka, kui ratas ka on. Riisiperest ainult miski viiskend kilti mööda vana raudteetammi ja ongi. Minul võttis kolm tundi. No ma ikka pressisin neid pedaale kõvasti ka, tüütu võsavaheline igav sirge ju. Tagasi tulin kaks päeva hiljem viie tunniga ja tee oli kohe palju kenam ja huvitavam. Võtsin endale aega pildistada teele roomavaid põldmarjavääte ja viinamäetigusid, kohvi juua ja vaatetornis losutada. Võsavahelises vaatetornis, millest võsa üle ulatus ja kust polnud näha midagi, mida ma juba all tee peal näinud ei olnud: nöörsirget võsavahelist teed silmapiirini nii edasi- kui tagasisuunas. (pildid)
Põldmarju sõin ka. Terve see teetamm oli neid täis.
Festival oli tore, muusika suurepärane, kontserdipaigad imelised. Mulle meeldis kõige rohkem Bullfrog Brown raudteejaamas, aga esimese õhtu eesti esinejad pealaval andsid kah äärmiselt nauditava kontserdi.

Tagasi jõudnud, tegin teleka lahti, et teada saada, mis vahepeal uudist on olnud ja avastasin, et ma olin käinud mingil salajasel festivalil. Uudistes räägiti Pärnu vahupeost, nagu oleks see mingi... kultuurisündmus või midagi; Haapsalust ja Lance Lopezizt mitte poolt sõnagi:(


sinna


ja tagasi. OMG, tagasitee ONGI palju ilusam!

tegelikkus ei lakka mind üllatamast

Nädal aega tagasi kaotasin ära telekapuldi tagumise kaane, selle, mis patareide peale käib. Akude. Kui akud said laetud, otsisin seda igalt poolt kaks-kolm korda: aknaaluse laua pealt ja söögilaua pealt ja tugitoolist ja toolide pealt ja loomulikult tugitoolist ja nendest taskutest tugitooli seljatoe ja istme vahelt, mida kasutatakse kümnesendiste ja legotükkide ladustamiseks ja diivani pealt ja tugitoolist - no ei olnud.

Täna kui ma tugitoolis istusin ja telekat vaatasin leidsin selle jubina järsku oma tagumiku alt.

Mitte et ma seal tugitoolis selle nädala jooksul vähe oleks istunud. See on kodus mu põhikoht!

Neljas dimensioon tegutseb jälle.

ainult natuke veel oodata

ma hakkan vanaemaks!

see teeb mu nii õnnelikuks, et ma ei oska kohe öeldagi.