re: kukepildid

Käisin vinoteegis Tigu Katu veine maitsmas. Veinid mulle meeldisid küll ja ma juba väga ootan, et neid Eestis osta saaks, aga ma pean ausalt üles tunnistama, et tegelikult ei tea ma veinidest nii palju, et söandaks sõna võtta. Veine ma ei mõista. Raamatuid, vat raamatuid ma mõistan. Seega on mul selle veiniõhtu kohta ütelda järgmist:

kui teie ka arvate, et Karlsson on poiste raamat ja Pipi tüdrukute raamat, siis on Lindgren teid lihtsalt alt tõmmanud. See ei loe, et mõnele poisile meeldis lapsepõlves Karlssoni raamat rohkem kui Pipi raamat (tüdrukutele ka meeldis Karlsson rohkem) ja see, et tüdrukud loevad poiste raamatuid küll, aga poisid tüdrukute raamatuid mitte, pole tegelikult asjakohane argument.

Oluline on see, et Pipi raamat oli täis äkšõnit, mereröövleid, kuldrahasid, laevu ja hobuseid, jõuga ärapanemist ja muud poiste värki, ilma igasuguse "liigse" tundlemisteta, samas kui Karlssoni raamat rääkis tegelikult suhetest ja tunnetest. Väikevend ootamas ja kurvastamas ja Karlsson, kes lendab kohale kui ise heaks arvab ja kõik etteheited oma väikese paksu käe hooletu liigutusega eemale heidab - kas see ei tule teile tuttav ette? Naistekatest?

Ühesõnaga, Pipi on tegelikult poistekas, ainult et kuna seal on peategeleseks tüdruk, siis poisid seda kahjuks ei taipa. Ja Karlsson on täitsa hea naistekas, ainult ärge seda poistele öelge, muidu nad arvavad, et neil ei kõlba seda lugeda.

Kristus on üles tõusnud!

Vaatasin Suurel Reedel telekast Manchester Passionit. Mulle idee meeldis. Jeesus saabus Manchesteri jalgrattal, tervitas oma jüngreid tänavakambaliku käsipihku-embus-õlalepatsutusega ja pidas õhtusöömaaega kohaliku kiirtoiduputka juures. Teisest linnaservast tassiti keskväljaku poole hiiglaslikku risti, mida ka saatsid kaamerad ja reporter mikrofoniga, kes siis osalejaid intevjueeris: "Mida teile tähendab rist ja mis te muidu asjast arvate?" Raekoja ees oli üles seatud lava ja hiiglaslik ekraan, kust osalema palutud linnakodanike mass sai jälgida nii Jeesuse kui risti teekonda saatusliku lõpplahenduse poole. Hästi palju siin-ja-praegu vihjeid. Jeesus sai reedetud, märulipolitseinikud võtsid ta kinni ja kiiresti salgas Peetrus ta kolm korda maha. Siis vahetas saatejuht pealaval oma tagi lipsuga ülikonna vastu ("Ma tahan ju võimalikult hea välja näha, kui Jeesus siia jõuab") ja muutus kohtumõistjaks, kelle palge ette tiriti oranžis vanglatürbis Jeesus. "Kelle ma vabaks lasen, Jeesuse või röövel Barabasi?" küsis ta väljakule kogunenud rahvahulgalt. "Barabasi! Barabasi!" karjus rahvas.

Sel hetkel muutus asi minu jaoks järsku väga häirivaks.

"Mida Jeesusega teha?" - "Risti lüüa! Risti lüüa!" karjus rahvas.
OK, osatäitjad on osatäitjad, nad on näitlejad, kellele makstakse raha, et nad kurja tegelast mängiks. Mida said Manchesteri elanikud selle eest, et nad Kristuse surma mõistsid? Niipalju kui mina aru sain, lubati neil lahkesti tasuta osaleda.

Tähendab, ma saan aru, et näitleja tahab mängida Juudast või Pilatust, kui Jeesuse osa on juba võetud, aga kes TAHAB kehastada massiliiget, üht neist "kes ei teadnud, mida nad teevad", skandeerimas "crucify, crucify"? Kas rahvamass pole kahe tuhande aastaga vahepeal siis teada saanud, "mida nad teevad"? Kaks tuhat aastat (no paarkümmed jääb veel puudu, ok) aastat on seda lugu räägitud ja targemaks pole keegi saanud? Võibolla mina, vana ateist, ei saa asjast lihtsalt aru, aga no, mis see kannatusmängude mõte siis on, kui mitte meenutada ja läbi elada Jeesuse ohvrit? No ja kui juba meenutada ja läbi elada, miks siis mitte ka mõningaid järeldusi teha või koguni õppida???

Kui ma mängiksin Juudast, siis oleks mul tunne, et, noh, Jeesuse reetis tema, Juudas. Misisganes ta motiivid siis ka olid. (Tal võisid olla väga head põhjused! Ka sellest on nüüd juba pea kaks tuhat aastat mõeldud ja sellest on kirjutatud kindlasti mitu raamatut, neist mõned vast ka Juudast õigustavad. Ühte ma olen kunagi lugenud.) Kui ma mängiksin Peetrust, ma mõtleks, et tema, Peetrus salgas Jeesuse maha, ei tea, kas mina tema olukorras oleks sama teinud.

Aga kui ma mängin rahvamassi, kes skandeerib "crucify, crucify" siis pean ma ju aru saama, et need olime meie, meie, inimesed massi hulgas, kes saatsid ristile Jeesuse, mitte röövel Barabase. Mitte nemad, meie. Ja siin me nüüd oleme, taas samas situatsioonis, ja meile antakse valida...
ja me valime, et löödagu Jeesus risti.

Kas mitte keegi ei elanud niipalju sisse, et hüüda: "Lase Jeesus vabaks?". Kas mitte keegi ei tundnud end niipalju kõrvaltvaatajana, et hüüda "Lase Jeesus vabaks?". Kas kõik kohaletulnud SOOVISID, et Jeesus risti löödaks? Või nad lihtsalt tegid, mida neilt oodati? Kas seal rahvamassis oli ka mõni, kes massiga kaasa ei läinud?

Masside psühholoogia.

Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda enam see mind häiris. Seal oli linnaväljakutäis rahvast, tuhanded ja tuhanded inimesed, kordi rohkem kui oli korraldajaid. Kui neile oleks pähe tulnud, et nad võivad asjade käiku muuta, poleks keegi suutnud neid takistada. Kas kellelegi ei tulnud pähe mõtet seekord teisiti teha? Keelduda olemast loll rahvamass? Kasvõi mängult, ainult seekord? Kristuse mälestuseks? Näidata välja kahetsust, et läks nii? Või ei uskunud keegi, et sellest midagi välja tuleb? Või nad luhtsalt arvasid kõik, et NII PEAB. Seal oli koos SELLINE JÕUD, ja ükskõik mida igaüks neist tundis või mõtles, hulgana allusid nad vastuvaidlemata korraldajate käsklustele, ja kui anti märku, siis määgisid, "Crucify, crucify"

OK, võibolla kristlus selles seisnebki, et nii pidi minema ja vaata kui tore ja muuta niikuinii midagi ei saa, aga... et kui Ta uuesti tuleks, siis tuleks sama teha???

Jah, võibolla me lihtsalt ei ole kahe tuhande aastaga sugugi muutunud, meie, rahvamassid. Me oleme vere- ja vaatemänguhimulised, me teeme, mida meilt oodatakse, me tormame lambakarjana sinna, kuhu karjakoerad meid hauguvad. Ja piisab ühest ettevõtlikust ja karismaatilisest isikust, kes söandab haarata liidrirolli, et ajada meid karjana sinna, kuhu me oma peaga ilmaski ei roniks. BBC sobib ka;)

Nojah, eks te mõelge selle peale, kui Saku Suurhalli lähete. Minul pole piletit.