laupäev, 31. jaanuar 2009

eesriie

Mul on selle Milan Kunderaga mingi imelik värk. Kui Loomingu Raamatukogus ilmus ta "Romaanikunst", olin ma mingit tema romaani juba lugenud, tõenäliselt "Olemise talumatut kergust", ja see polnud mulle mingit erilist muljet avaldanud. Või noh, ütleme ausalt, ei meeldinud üldse.
Aga "Romaanikunstist" olin lausa lummatud. Kogu oma snobismi ja intellektuaalitsemise juures olin siiski pisut üllatunud, et mingi essee läheb mulle paremini peale kui romaanid ise.
Pärast "Romaanikunsti" lugemist võtsin Kundera romaanid uuesti ette, ja mõelda vaid! need olid vahepeal hämmastavalt heaks muutunud! Mõnda aega oli Kundera mu lemmikkirjanik.
Nüüd lugesin Kundera "Eesriiet". Jälle essee, seitsmes osas sedapuhku. Puhas ajumõnu. No päriselt ka, loed ja tunned, et iga lause on täeilik nauding. Iga natukese aja tagant tuli ette mõni selline koht, millest mõtled "voh, seda peaks pärast oma blogis tsiteerima." Selleks ajaks, kui raamat läbi sai, oli neid juba liiga palju kogunenud.
Tõlkija oli Martin Kala, toimetaja Kaia Sisask, aitäh neile, väga ilus eesti keel. Ja - no ei saa ma jätta kirjavigadest rääkimata! - trükivigu oli täpselt tükki üks, leheküljel 70 seisab sõna "prrovokatiivne";)
Kujutasin ette järgmist steeni trükokojas:
- Tere, tõime teile näe raamatu trükkida.
- Ahah, kohe vaatame. Ei, see ei lähe mitte. Seda raamatut me kahjuks ära trükkida ei saa.
- Miks mitte? See on väga hea raamat!
- Ei, ärge nüüd valesti aru saage, häid raamatuid me võime trükkida küll, see pole keelatud. Aga selles raamatus pole ühtegi kirjaviga.
- Ei ole jah, me kontrollisime ise ka üle.
- No vot, saate nüüd isegi aru. Ilma kirjavigadeta raamatuid meie ei trüki.
- Oi! Miks?
- Pole kästud teada anda. Lihtsalt ei trüki ja kõik. Juba aastakümneid pole ühestki Eesti trükikojast välja läinud ühtegi raamatut, kus mõnd viga sees poleks ja teile ei tehta kah erandit. Ärge kohe proovigegi kaubelda. Meil on selline korraldus ja kui me seda eirame, hakkavad pead lendama.
- No aga see on väga hea raamat, kole kahju oleks, kui eestlased seda lugeda ei saaks!
- Võibolla, aga niikaua kui siin ühtegi viga ei ole, niikaua nad seda ei loe ka ja punkt.
- No olgu, me siis paneme siia 70 leheküljele ühe ülearuse r-i. Vaadake, kirjutame siia "prrovokatiivne". Kas nii kõlbab?
- Ah nii? Ja see on viga?
- Jah, kindlasti viga. Trükiviga.
- No olgu siis. Trükime ära. Järgmine nädal võite järgi tulla.

3 kommentaari:

Oop ütles ...

Kõlab usutavalt. Ma toimetajana propageerin ka ikka seda arusaama, et vigadeta raamat on surnud raamat.

Kusjuures "prrrrrrrovokatiivne!" ei kõla yldsegi vea moodi. See r on kuidagi kahtlaselt õiges kohas. "Provokkatiivne" või "provokattiivne" oleks märksa vealikumad.

Anonüümne ütles ...

kiitus pildiallkirja udu...taevas väsinud lendamast eest!

huvitav, et sest publikatsioonist sõltumatult jõudsin isegi vägagi haakuvale vaatele oma meelemajas :)

Tervitab Trenja

Õnne Pärl ütles ...

Mõni aps ei tee tõesti midagi heale raamatule. Aga vastupidine näide võiks olla Thorkild Hansen'i eesti keelde tõlgitud Õnnelik Araabia. Et hea raamat, aga lugesin hambad ristis - enam-vähem igal leheküljel oli viga.