laupkokkupõrge

Reede õhtul sööstis Kadriorus rattateel jalutanud jõmmide tagant välja üks rulluisutaja - otse mu lenksule. Nii täiuslik laupkokkuõrge, kui üldse olla saab, kumbki ei jõudnud kuhugi poole kõrvale põigata, nii et jäime mõlemad otse ja püsti. Kiirused polnud vist eriti suured kah, ega ma tolvanite vahel laveerides ju mingeid sportlikke temposid üles ei võta ja rulluisutajal olid kah needsamad jalutajad ju jalus. Need kaks molkust, kes rattarajal jalutades meile ette jäid ja õnnetuse põhjustasid, jalutasid rahulikult minema, aga üks suurt kasvu vene mees jäi paigale ja uuris murelikult vaheldumisi minu ja rulluisutüdruku käest, kas meil on kõik korras. Esialgu oli kõik väga korras. Siis tundis tüdruk, et tal läheb süda pahaks. Mees aitas ta murule istuma. Minu rattal oli esiporilaud liigesest välja hüpanud, selle aitas kah venelane lahkesti ära parandada, see oli õnneks lihtne liigutus. Siis ajas tüdruk ennas jälle jalule ja minagi sõitsin edasi eesmärgi poole. Natuke hiljem alles märkasin, et rattakell oli saanud niisuguse mataka, et ilmselt lõi kuskil mingi poldi viltu ja enam ei helise eriti. Veel veidi maad edasi sain aru, et pidurid enam peaaegu üldse ei pea, noh nende piduritega oligi mul plaanis varsti teenindusse minna, edasi tuli sõita lihtsalt veelgi ettevaatlikumalt. Mitte et mul oleks soovi olnud ettevaatamatumalt sõita. Tee peal sõimasin näo täis kahel rulluisutajal, kes sõitsid, kõrvaklapid kõrvas ja ei teinud kuulmagi, kui ma nende taga rattakella kõlistasin, et nad ennast minu möödasõidu ajaks koomale tõmbaks.
Meeles see jalgrattur, kes eelmine kord, kui ma sealt läbi sõitsin, verise peaga murul lebas ja kiirabi ootas.
Pirita rattatee on nii kuradima ohtlikuks muutunud. Muidu oleks ju kõik kena, merevaade ja ilus sile tee, sealtkaudu liigelda peaks ju olema puhas rõõm, aga kuna minu tee viib sealt läbi enamasti samal ajal kui töörahvas saab mahti end liigutamas käia, siis on mul nende lõbutsejate vahelt läbi sõites iga kord närvid krussis.
Ja need pagana rulluisutajad... Liikluseeskirja järgi on nad jalakäijad ja peaks liiklema kõnniteel, mitte rattateel, kui on olemas eraldi rattatee. Pirita tee ääres on rattatee ilus sile asfalt, ja eraldi, mururibast mere poole on vana plaatidest kõnnitee, kus annab jalutada küll, aga mitte rulluiskudega sõita. Ma muidu olen üks igavene oma õiguste eest võitleja ja arvan, et liikluseeskirjast tuleb täpselt kinni pidada, aga ma ei arva, et rulluisutajatele tuleks Pirita jalgrattateedel sõitmine ära keelata. See oleks lihtsalt nii ebaõiglane. Ja see on ju hea, et inimesed ennast liigutavad, seda tuleks igati soodustada, mitte ära keelata. Aga nad on nii ohtlikud selles komplektis jalutajad + jalgratturid + rulluisutajad. Aga kui nad on ohtlikud, ja kui nad rikuvad liikluseeskirja ja kui nad segavad jalgrattaliiklust spetsiaalsel rattateel – kas poleks siiski vaja midagi ette võtta, et olukorda parandada? Kesse meil ongi, kes peab liikluse korraldamise eest vastutama? Ega siis liiklus pole ainult autoliiklus, jalakäijate ja jalgratturite liiklus on kah liiklus ja sellele peaks kah veidike tähelepanu pöörama.