misasja te töötate nii palju?

Mul on palju tööd. Sellepärast ei jaksa ka blogida. Mitte et nüüd poleks nii palju aega, et paari rida kirjutada, lihtsalt pole nii palju aega, et mõelda muust peale töö ja tööst eriti ei blogi. Töö puhul on see värk, et töötamine on efektiivsem kui sellest blogimine.
Aga vat täna võttis üks Ekspressis pikalt sõna, et misasja te töötate nii palju.
Ja mina tõsimeeli ei saa aru, kuidas niimoodi üldse arutleda saab. No misasja ma siis peaks oma ajaga pihta hakkama, kui töötada ei tohi? Minu järgmine lemmiktegevus on raamatute lugemine, aga praegu on mul tööd teha põnevam, kui lugeda. Miks ma ei tohi teha seda, mis põnev on? Kas sellepärast, et mulle selle eest makstakse? Mispoolest palmi all lesimine näiteks parem on, kui töö tegemine, nii põhimõtteliselt? Või telekavaatamine? Koristada ja süüa teha ju selle loogika järgi kah ei tohiks, tööd needki, mis sellest et raha ei maksta. Õllejoomine ilmselt oleks aktsepteeritav, aga raamatute kirjutamine jällegi mitte. "Mida sa, Kivirähk, kuramus, kirjutad nii palju? Tee vähem tööd!"
Mõned inimesed vist kohe üldse ei armasta oma tööd, kui neist niisugused artiklid välja tulevad. Minule mu töö meeldib. See, et ma selle eest korralikku palka saan, on muidugi kah tore, aga peale selle on see ka vaimne väljakutse ja põnev ajugümnastika ja ma lihtsalt eelistan oma ajude pingutamist mitmetele teistele tegevustele. Reisimine mulle näiteks eriti ei meeldi. Liiga vaevaline. Ja päevitamine on kah minu jaoks raske, kuigi hädavajalik ettevõtmine. Õllejoomine mulle ei istu, põis on nõrk. Konjak aga tekitab kohe pohmelli, muid joobeastmeid vahele jättes. No mida ma teha saan, mind kohe kisub tegevuste juurde, milles ma hea olen. Mulle pakub see rahuldust, et ma oskan ja teen ja jõuan, saan valmis, leian vea üles ja parandan ära, näen seoseid, olen kasulik.

kõiki raamatuid pole vajagi lugeda

Ei, kõige enam lugemata raamatute nimekirja ei saa siiski miski soovituskirjana kasutada. Kaks viimast raamatutut, mille ma sealt nimekirjast läbi lugesin, olid äraütlemata halvad tõesti. Vahel jätavad inimesed raamatud lugemata päris hea põhjusega, tuleb välja. Jonathan Strange & Mr Norrell oli lihtsalt äraütlemata tüütu ja igav. No mis mõtet on kirjutada raamatut võluritest, kes ei võlu ei otseses ega kaudses mõttes? Ayn Randi Allikas oli lisaks tüütusele, igavusele ja liigsele pikkusele ka veel ideoloogiliselt tõeline väärakas. Hää küll, kui kirjanik, kes maailma asjadest aru ei saa, kirjutab naisteka, siis pole sellest midagi, naistekas polegi mõeldud maailma asju seletama, ta peabki asjadest vale, kuid ilusa või muidu lohutava pildi looma. Aga kui kirjanik maailma asjadest valesti aru saab, ja siis kirjutab sellest raamatu, et kuidas maailma asjad käivad ja kuidas nad tegelikult peaks käima... oh vaesed lugejad. Ja mina veel viisin selle raamatu oma vaesele abitule kipsis jalaga õele ja soovitasin lugeda... see oli enne kui ma ise lugesin! Kergendavaks asjaoluks võib siinkohal lugeda isegi seda, et ma viisin talle ka tohutu virna Nora Robertsit, mida ta tegelikult tellis.

Üllatus, üllatus!

Ennekõike üllatan ma muidugi iseennast, aga pole parata - tõepoolest, Eurovisiooni-teemaline postitus Sofielt. Sest täiesti ootamatult ja ette hoiatamata rabas tänane eurolaulu valimise saade mind päris muusikalise elamusega: kuulsin taas üht oma noorusaja lemmikut, kelle rokihäält pole juba paarkümmend aastat kuulda olnud: Erkki-Sven Tüüri. In Spe-aegsest tämbrist on midagi kaotsi läinud, aga uut ja huvitavat on asemele tulnud, nii et kokkuvõttes - ei, ma ei oska midagi kokku võtta. Lahe. Hämmastav. Lummav. Seksikas. Lugupeetud kaasealised, soovitan kõigile soojalt: rokkige! Mis siis, et te olete juba ammu professionaalid mõnel tõsisel ja ühiskondlikult tunnustatud alal, nagu kinnisvaravahendus või ortodontia või klassikaline muusika. Rokkimine tuleb ikka kasuks ja teeb hingele head.
Jah, ja selle teise asja, selle, mida ma eestlaste muusikalise maitse kohta tahtsin ütelda, selle ma jätan siis siinkohal ütlemata.