Kui töö juures jõulueelsel reedel öeldi, et nüüd on kõik, nüüd pole vaja enne tulla kui teisel jaanuaril, siis ma muidugi mõtlesin, et oh kui tore, kontor on pika pühadeaja tühi, nüüd ma tulen ja teen ära kõik tähtsad tööd, mida igapäevase töö kõrvalt pole seni jõudnud teha. Tüng. Neljaks tunniks jõudsingi ainult tööd rabama. Kogu ülejäänud aeg on kulunud tühja lorutamise peale. Tühi lorutamine hõlmas muuseas köögilaua lahtimonteerimist, karkassi puhastamist vanast lakist , elutoas, käsitsi, liivapaberiga, elutoa lakitolmust puhtaksimemist ja põhjalikku põrandapesu. Nüüd on mul tuliuus köögilaud. Õlitatud. Kuue kruviaugu puurimiseks laenasin töökaaslaselt akutrelli. Ja uue lauaplaadi tassisin ehistuspoest koju käe otsas. No mitte terve tee. Kahe bussiga tuli kah sõita. Alguses sinna ja pärast tagasi. Tegelikult sinna muidugi buss ei käi. Normaalsed inimesed käivad ehituspoes autoga. Aga mina kohe ei oska normaalne olla:(
Täna (õigupoolest nüüd juba eile) tegin sugulastele uusaastakingiks kalendrit. Oma aia ja maja piltidega. Kõige raskem oli muidugi terve aasta fotodest kaksteist tükki välja valida, sellega ma olen vahelduva eduga tegelenud umbes ainult kuu aega. Tänaseks jäigi siis ainult aluskartongi ja dekoratiivpaberite leidmine kaubandusvõrgust, õigete värvide klapitamine, fotode kleepimine, kuupäevade kirjutamine (365 tükki) ja muu tühi-tähi, ega üle 8 tunni ei kulunud vist küll. Issand! kui ilus kalender tuli! Kui ma seda veel veidi vahin, siis ma ei raatsigi seda ära kinkida. Muide, kalendri tegemine on praegusel aastaajal väga lohutav. Ok, homme tuleb jaanuar, ja siis tuleb veebruar, aga pärast seda tuleb juba märts ja niikui märts läbi saab, tuleb ju aprill ja siis läheb lahti: mai, juuni, juuli, august...! Ja kuna ma valisin kõige ilusamaid pilte, siis tuli nii välja, et ka sügis- ja talvekuud on päikeselised... äärmiselt lootusrikas kalender sai.
Enne jõule käisin raamatukogus ja varustasin ennast pikaks pühadeajaks raamatutega: võtsin Gaimani “Ameerika jumalad” ja Niffeneggeri “Ajaränduri naise”. No need kaks raamatut moodustasin nii kõrge virna, et ma tõesti lootsin, et jätkub uue aasta alguseni, aga tüng. Seoses tühja lorutamise ja ohjeldamatu lõbutsemisega said mõlemad raamatud läbi ja tuli uued tuua. Kuna “106 kõige enam lugemata raamatut” oli osutunud hästitöötavaks soovitusnimekirjaks, siis otsisin eelkõige veel raamatuid sellest nimekirjast. Ega mind ei pane ju imestama, et ma tahan lugeda neid raamatuid, mida enamus lugeda pole vitsinud, aga pisut üllatas küll see, et need raamatud osutusid TÕESTI väga headeks ja päriselt kah meeldisid!
No ja oma päevarežiimi olen ma suutnud nii paigast ära loksutada, et uue aasta vastuvõtmisega ei tohiks täna küll probleeme tulla. Jaksab ikka põhjalikult vastu võtta, enne kui uni tuleb:(
esmaspäev, 31. detsember 2007
laupäev, 22. detsember 2007
Ma olen Porgand!
 |
You scored as Carrot Ironfounderson
You are Captain Carrot Ironfounderson of the City Watch in the greatest city on the Disc Ankh-Morprok! A truly good natured, honest guy, who knows everyone, and is liked by all. Technically a dwarf, but only by adoption. You'd rather not be reminded that you are the true heir to the throne, but that does explain why people naturally follow your orders.
leiupäev
Neljapäev oli mul tegelikult leiupäev. Leidsin igasugu asju.
Jyskist leidsin teki oma pisispojale. Mu noorem poeg tahtis jõulukingiks tekki, kuhu alla varbad kah ära mahuvad. Mõõtsime ta üle ja saime tulemuseks, et tekk peaks olema vähemalt 2 m ja 10 cm pikk. Ma mõtlesin, et äkki üle 2 meetri pikkuseid tekke äkki ei tehtagi, aga tehakse küll! Ja ei peagi ostma topeltlaia tekki, mis on 2m pikk ja 2,20 lai, et see siis põigiti peale võtta; pikad üheinimese tekid on täiesti olemas, nagu ka vastava suurusega tekikotid. 2,10x1,50.
Kliendiandmebaasist leidsin ühe ägeda nime. Malgorzata Wyrwas. Kui mul järgmine kord head varjunime vaja on, siis ma võibolla võtan selle.
Kui ma Magistrali keskuse Koduekstra kaks korda läbi olin otsinud, leidsin lõpuks paki liivapaberit, mida ma sealt õigupoolest otsima olin läinudki. Mul on kodus köögilaua rekonstrueerimine käsil. Läbiotsimise käigus leidsin veel paar head ja vajalikku jõulukinki.
Kristiine keskuse ja raudtee vahelt maast leidsin ühe mehe ja tõstsin üles. Nägi välja veel täitsa korralik ja kasutuskõlblik. Ütles, et pole joodik, vaid lihtsalt väga purjus. Intelligentne selline, prillidega. Niikuinii, et kellegi teise oma, mõtlesin mina, ja talutasin ta raudtee ülekäigukohani, kust ta siis edasi oma Koidu tänava kodu poole kulges. Ma loodan, et ta enam ei kukkunud. Kaugemale ma teda saata ei saanud, mu rong tuli.
Jyskist leidsin teki oma pisispojale. Mu noorem poeg tahtis jõulukingiks tekki, kuhu alla varbad kah ära mahuvad. Mõõtsime ta üle ja saime tulemuseks, et tekk peaks olema vähemalt 2 m ja 10 cm pikk. Ma mõtlesin, et äkki üle 2 meetri pikkuseid tekke äkki ei tehtagi, aga tehakse küll! Ja ei peagi ostma topeltlaia tekki, mis on 2m pikk ja 2,20 lai, et see siis põigiti peale võtta; pikad üheinimese tekid on täiesti olemas, nagu ka vastava suurusega tekikotid. 2,10x1,50.
Kliendiandmebaasist leidsin ühe ägeda nime. Malgorzata Wyrwas. Kui mul järgmine kord head varjunime vaja on, siis ma võibolla võtan selle.
Kui ma Magistrali keskuse Koduekstra kaks korda läbi olin otsinud, leidsin lõpuks paki liivapaberit, mida ma sealt õigupoolest otsima olin läinudki. Mul on kodus köögilaua rekonstrueerimine käsil. Läbiotsimise käigus leidsin veel paar head ja vajalikku jõulukinki.
Kristiine keskuse ja raudtee vahelt maast leidsin ühe mehe ja tõstsin üles. Nägi välja veel täitsa korralik ja kasutuskõlblik. Ütles, et pole joodik, vaid lihtsalt väga purjus. Intelligentne selline, prillidega. Niikuinii, et kellegi teise oma, mõtlesin mina, ja talutasin ta raudtee ülekäigukohani, kust ta siis edasi oma Koidu tänava kodu poole kulges. Ma loodan, et ta enam ei kukkunud. Kaugemale ma teda saata ei saanud, mu rong tuli.
neljapäev, 20. detsember 2007
pühapäev, 16. detsember 2007
liiga õhuke?
Ei jõua mina ära imestada, kuidas senini täitsa normaalselt käitunud inimesed lahutades järsku metsa sigadeks muutuvad. Kuidagi... inimene on korralik ühiskonnaliige, ei tee kurja lihtsalt lõbu pärast, isegi oma vaenlastele mitte, keda tal muidugi eriti pole - no muidugi on igaühel mõni tuttav, kes ei meeldi või lausa närvidele käib, aga millegipärast üritatakse sellistest lihtsalt eemale hoida, mitte ei minda sööklas suppi sülle kallama. Ilmselt hoiab tagasi, kui mitte muu, siis see, et "mida inimesed minust arvaksid, kui ma käituks järsku nagu segane."
Aga tarvitseb vaid abikaasast lahku minna, kui miski jõud sunnib käituma vastikult, veel vastikumalt ja täiesti ebainimlikult. Tarvis eksile käkki keerata, saagu või endal sitem.
Lahutus muidugi on trauma. Huvitav on see, et lahutus näib olevat raskem trauma kui abikaasa surm. Lesed saavad leinast ükskord üle; võibolla mitte päriselt ja lõplikult, aga vähemalt ei muutu nad kibestunud lurjusteks. Või ma eksin? Ma olen lugenud kahte leinablogi, kahte meest, kes on oma naise kaotanud ja nende kurbus on olnud nii sügav ja ilus, et kohati tekib kahtlus, kas sellised mehed on ikka tegelikult olemas või on mõni naine nad välja mõelnud.
Blogisid, kus kirjutatakse lahutusest ja lihtsalt lahkuminekust, on tunduvalt rohkem ja ... põhiliselt kirjeldavad seal mahajäetud naised oma eksmehe sigategusid, läbivaks teemaks laste elatusraha maksmatajätmine, aga vähemalt üks eriti markantne näide teise poole pealt on meil ju ka. Piinatud hingede karjed, mitte midagi ilusat. Pikalt piinatud hinged aga moonduvad pöördumatult ja jäävadki sellisteks väärakateks.
Huvitav, kas on asi vaid selles, et meil puudub lahutamise kultuuri kiht? Surmaga toimetulemist on inimkond harjutanud oma algusaegadest saadik ja igas kultuuris on sõelale jäänud parimad praktikad. Vendetta on välja surnud, matusekombed on hästi sisse harjutatud, igaüks teab, mida sobib teha, kus nutta, kus vapper olla ja mida temalt üleüldse oodatakse. Kombestik aitab suuremast valust läbi.
Aga massiliselt lahutama oleme hakanud alles viimase saja aasta jooksul, see pole aeg, mille jooksul jõuaks koguneda märkimisväärne ühiskondlik kogemus, et kuidas väärikalt lahutussšokist üle saada. Pole olnud vanaemasid, kes lapsukesele tarkusesõnu peale oleks lugenud: "kui sa ükskord suureks saad, ja mehest lahku lähed, ära sa lapsuke hakka oma lastele isast halba rääkima, see ei ole ilus. ...ja siis ratsutas vapper prints printsessi juurest lossist minema uue printsessi juurde, kes oli veelgi noorem ja ilusam, aga kord kuus saatis ta vanale printsessile pool kotti kulda, et tema lastel oleks hea toit laual ja ilusad riided seljas, ja igal teisel laupäeval ratsutas ta vana printsessi lossi juurde, et kohtuda oma väikese poja ja tütrega ja näha, kuidas nad sirguvad. Ja lapsed olid alati väga rõõmsad, kui nad teda nägid, sest ta oli ju nende isa ja nad armastasid teda väga, nagu ka tema neid. Ja kui printsi uuel printsessil sündisid lapsed, siis mängisid nad kõik vahel koos, uue printsessi lapsed ja vana printsessi lapsed, sest nad olid ju vennad ja õed ja armastasid ükstest ja olid üksteisele toeks kuni surmani."
Ühesõnaga, meil on puudu lahutamise kultuur. Ei saa ju olla, et "kalla eksabikaasa sopaga üle, kasuta lapsi kättemaksuvahendina, mängi mäkra ja ära jumalapärast lastele elatusraha maksa" ongi meie kultuur. Peab ju olema paremaid võimalusi?
Aga tarvitseb vaid abikaasast lahku minna, kui miski jõud sunnib käituma vastikult, veel vastikumalt ja täiesti ebainimlikult. Tarvis eksile käkki keerata, saagu või endal sitem.
Lahutus muidugi on trauma. Huvitav on see, et lahutus näib olevat raskem trauma kui abikaasa surm. Lesed saavad leinast ükskord üle; võibolla mitte päriselt ja lõplikult, aga vähemalt ei muutu nad kibestunud lurjusteks. Või ma eksin? Ma olen lugenud kahte leinablogi, kahte meest, kes on oma naise kaotanud ja nende kurbus on olnud nii sügav ja ilus, et kohati tekib kahtlus, kas sellised mehed on ikka tegelikult olemas või on mõni naine nad välja mõelnud.
Blogisid, kus kirjutatakse lahutusest ja lihtsalt lahkuminekust, on tunduvalt rohkem ja ... põhiliselt kirjeldavad seal mahajäetud naised oma eksmehe sigategusid, läbivaks teemaks laste elatusraha maksmatajätmine, aga vähemalt üks eriti markantne näide teise poole pealt on meil ju ka. Piinatud hingede karjed, mitte midagi ilusat. Pikalt piinatud hinged aga moonduvad pöördumatult ja jäävadki sellisteks väärakateks.
Huvitav, kas on asi vaid selles, et meil puudub lahutamise kultuuri kiht? Surmaga toimetulemist on inimkond harjutanud oma algusaegadest saadik ja igas kultuuris on sõelale jäänud parimad praktikad. Vendetta on välja surnud, matusekombed on hästi sisse harjutatud, igaüks teab, mida sobib teha, kus nutta, kus vapper olla ja mida temalt üleüldse oodatakse. Kombestik aitab suuremast valust läbi.
Aga massiliselt lahutama oleme hakanud alles viimase saja aasta jooksul, see pole aeg, mille jooksul jõuaks koguneda märkimisväärne ühiskondlik kogemus, et kuidas väärikalt lahutussšokist üle saada. Pole olnud vanaemasid, kes lapsukesele tarkusesõnu peale oleks lugenud: "kui sa ükskord suureks saad, ja mehest lahku lähed, ära sa lapsuke hakka oma lastele isast halba rääkima, see ei ole ilus. ...ja siis ratsutas vapper prints printsessi juurest lossist minema uue printsessi juurde, kes oli veelgi noorem ja ilusam, aga kord kuus saatis ta vanale printsessile pool kotti kulda, et tema lastel oleks hea toit laual ja ilusad riided seljas, ja igal teisel laupäeval ratsutas ta vana printsessi lossi juurde, et kohtuda oma väikese poja ja tütrega ja näha, kuidas nad sirguvad. Ja lapsed olid alati väga rõõmsad, kui nad teda nägid, sest ta oli ju nende isa ja nad armastasid teda väga, nagu ka tema neid. Ja kui printsi uuel printsessil sündisid lapsed, siis mängisid nad kõik vahel koos, uue printsessi lapsed ja vana printsessi lapsed, sest nad olid ju vennad ja õed ja armastasid ükstest ja olid üksteisele toeks kuni surmani."
Ühesõnaga, meil on puudu lahutamise kultuur. Ei saa ju olla, et "kalla eksabikaasa sopaga üle, kasuta lapsi kättemaksuvahendina, mängi mäkra ja ära jumalapärast lastele elatusraha maksa" ongi meie kultuur. Peab ju olema paremaid võimalusi?
teisipäev, 11. detsember 2007
hea ost
Kord ostsin ma meeltesegaduses samssjalanõude puhastamise harja. Leidsin selle odava kraami kastist, oli alla hinnatud viiekümnelt kroonilt viieteistkümnele või midagi umbes nii; no mis ma teha sain, pidin ju ostma. Midagi sellega puhastada mul parajasti küll ei olnud, aga ju ma lootsin, et ehk tulevikus kunagi ostan ka samssjalanõusid.
No teate selline väikene käepidemega harjakene, ühel pool on tavalised tugevapoolsed harjased ja teisel pool kummiharjased ja nende vahel veel selline kaabitsa moodi kõvast kummist serv.
Vat see harjakene osutus üheks erakordselt õnnestunud ostuks: mu kass jumaldas seda. Kui ta muidu kammimist eriti ei sallinud, siis selle harjaga oli ta nõus end tundide kaupa nühkida laskma. Lõi aga nurru ja pistis nina ise harjakese alla, lasi üle pea silitada ja siis tuli uuesti ninaga. Ise täiesti ekstaasis.
Halba ostu ma pean veel mõtlema. Ilmselt telekas. See kuramus raiskab mul kogu vaba aja ära, lugeda saab ainult reklaamipauside ajal;)
esmaspäev, 10. detsember 2007
Näe!
See Blogger on nisuke imelik, puudub see funktsioon, et näeks viimati laekunud kommentaare, just kuupäeva järgi; kommentaarid on ainult postituse järgi. Niimoodi jäävad vanematele postitustele tulnud kommentaarid kahe silma vahele. Nüüd leidsin juhtumisi ühe sihukese olulist infot sisaldava kommentaari. Tõstan ta siia välja, et teised huvilised ka näeks:
Helve said...
Tere ja vabandan, et nüüd reklaami postitan, aga kuidagi peab ju info huvilisteni jõudma.
Oleme alustanud biolagunevate prügikottide maaletoomist ja jaemüüki veel pole jõudnud. Seniks on huvilistel võimalik kotte meie kodulehe www.biostore.ee kaudu tellida
Parimate tervitustega,
Helve
reede, 9. November 2007. a 12:09
Helve said...
Tere ja vabandan, et nüüd reklaami postitan, aga kuidagi peab ju info huvilisteni jõudma.
Oleme alustanud biolagunevate prügikottide maaletoomist ja jaemüüki veel pole jõudnud. Seniks on huvilistel võimalik kotte meie kodulehe www.biostore.ee kaudu tellida
Parimate tervitustega,
Helve
reede, 9. November 2007. a 12:09
puuduliku funktsionaalsusega mobiiltelefon
Praegu müügil olevad mobiilid on nagu Šveitsi armeenoad: olemas on kõik, mida ainult ette võib kujutada! Suur ja väike tera! Kahvel! Korgitser! Kruvikeeraja! Viil!
Kes meist poleks omal ajal unistanud Šveitsi armeenoast!
Mõnel meist on see lapsepõlveunistus täitunud ja mõnel on nuga isegi alati kaasas, aga prae kallale asume millegipärast ikka tavalise lihtlabase lauanoaga.
OK, mingil salapärasel majanduslikul põhjusel on mobiilitootjatel kasulikum kõikvõimalikud lisad kõigile toodetavatele mobiilidele juurde panna, mitte toota vastavalt erinevate tarbijagruppide vajadustele, näiteks ei ole olemas lihtsat mobiili, mis on ette nähtud ainult helistamiseks ja sobiks oma funktsionaalsuselt ja hinnalt pensionärile, kes ei taha tänapäeva tehnika võidukäiguga kaasa joosta ja jooksu pealt pidistada ja videot filmida. Ilma fotokata mobiile enam üldse ei toodeta!
No aga sel juhul - ma ei saa aru, miks puudub mu mobiilil korgitser???
Rumalad, rumalad mobiilitootjad.
Kes meist poleks omal ajal unistanud Šveitsi armeenoast!
Mõnel meist on see lapsepõlveunistus täitunud ja mõnel on nuga isegi alati kaasas, aga prae kallale asume millegipärast ikka tavalise lihtlabase lauanoaga.
OK, mingil salapärasel majanduslikul põhjusel on mobiilitootjatel kasulikum kõikvõimalikud lisad kõigile toodetavatele mobiilidele juurde panna, mitte toota vastavalt erinevate tarbijagruppide vajadustele, näiteks ei ole olemas lihtsat mobiili, mis on ette nähtud ainult helistamiseks ja sobiks oma funktsionaalsuselt ja hinnalt pensionärile, kes ei taha tänapäeva tehnika võidukäiguga kaasa joosta ja jooksu pealt pidistada ja videot filmida. Ilma fotokata mobiile enam üldse ei toodeta!
No aga sel juhul - ma ei saa aru, miks puudub mu mobiilil korgitser???
Rumalad, rumalad mobiilitootjad.
teisipäev, 4. detsember 2007
jonn
Täna hommikul tuli bussi nuttev laps. Ma tundsin ta häälest kohe ära: kord me juba sõitsime ühes bussis, aga tookord ta röökis. Väike laps, umbes kaheaastane, aga väga tugev ja visa. Oskas juba veidi rääkida: ei taha istuda!, ei taha kummikuid!, ära tee! ja seda kõike meeletu rabelemise saatel. Ema ei püüdis teda süles kinni hoida, aga aeg-ajalt õnnestus lapsel ikkagi põrandale vingerdada, sealjuures osavalt kummikuid jalast nügides. Ainult oma mahlapudelit ei kaotanud ta hetkekski paremast käest. Ei olnud mingi lapse lutipudel, tavaline väike tüse klaasist mahlapudel oli, millel laps ei ulatanud korralikult ümbert kinnigi hoidma. Tookord ma istusin nende kõrval ja püüdsin aidata emal last kinni hoida ja kummikuid jalga tagasi toppida ja isegi lapsega rahustavalt rääkida, aga ema ütles, et sellest pole abi ja laps tuleb lihtsalt rahule jätta. Püüdes ise vingerdavat ja röökivat last takistada bussist põgenemast.
Kui ma kümme lõpmata pikka minutit hiljem oma peatuses bussist pääsesin, röökis laps ikka veel ja ta suu ümber oli kogunenud vahtu.
Täna hommikul oli see laps palju rahulikum: ta mitte ei röökinud vaid nuttis ja oma sõnumi oli ta seekord sõnastanud positiivselt: tahan koju!, lähme koju!. Niimoodi muidugi visalt ja vahet pidamata, kuni ma lõpuks maha sain minna.
Kuigi ma tean, et ma ei suuda aidata ja et minu abi ei vajata, sellist hädakisa on kohutavalt raske taluda. Ma ei suutnud raamatut lugeda ja ma sain aru, et kogu bussitäis rahvast kuulab häiritult lapse nuttu.
Vaene emme.
Kui ma kümme lõpmata pikka minutit hiljem oma peatuses bussist pääsesin, röökis laps ikka veel ja ta suu ümber oli kogunenud vahtu.
Täna hommikul oli see laps palju rahulikum: ta mitte ei röökinud vaid nuttis ja oma sõnumi oli ta seekord sõnastanud positiivselt: tahan koju!, lähme koju!. Niimoodi muidugi visalt ja vahet pidamata, kuni ma lõpuks maha sain minna.
Kuigi ma tean, et ma ei suuda aidata ja et minu abi ei vajata, sellist hädakisa on kohutavalt raske taluda. Ma ei suutnud raamatut lugeda ja ma sain aru, et kogu bussitäis rahvast kuulab häiritult lapse nuttu.
Vaene emme.
laupäev, 1. detsember 2007
Tellimine:
Postitused (Atom)