on see mingi nali vä?

Kuulge... mis toimub? Viimasel ajal on hakanud veidraid meile tulema. Ükspäev sain oma isiklikule g-maili aadressile Eesti Politseilt sõnumi: “Proov. Palun kirjutage vastu, kui olete meili kätte saanud.”

Alla oli kirjutatud tuttav nimi, puutusin selle mehega abipolitsei asjus natuke kokku. Mõtlesin, no ON imelik, aga jumal seda politseinike värki teab, äkki tõepoolest katsetavad mingit süsteemi niimoodi? Mida halba see teeb, kui ma vastan? Lehvitasin siis neile.

Keset kibekiiret tööpäeva tuli ülemuselt meil. Teen lahti – naljakad kutsikapildid! Kurat, vana mees, aga varsa aru. Mõtlen juba pikemat aega, kuidas küll töökaaslastele viisakalt teada anda, et jätku mind oma spämmilistidest välja. Pole suutnud midagi välja mõelda. Ei jää vist muud üle, tuleb seda ebaviisakalt teha.

Täna õhtul hilja aga tuli taas isiklikule g-meilile sõnum Swedabankilt, endiselt Hansapangalt:

“Palun saata esimesel võimalusel aga mitte hiljem kui järgmise nädala lõpuks selle-ja selle asutuse finantsandmed meili teel või faksile...
/nimi/, assistent, kinnisvara osakond ”

Tükk aega uurisn seda meili nagu vasikas uut väravat. On see mingi vemp? Mingi uut sorti spämminali? Meil oleks muidu päris nagu ehtne. Saadetud küll 20 minutit peale pangapäeva lõppu – aga see ei tarvitse veel midagi tähendada. Aga mis asja on Swedbankil, endisel Hansapangal, selle asutuse finantsandmetega, mille pearaamatupidaja ma olen? No meil muidugi on nende pangas kontod, sinna laekub pidevalt päris märkimisväärsel hulgal raha, aga see ei anna pangale kuidagi õigust meie finantsandmeid nõuda. Vormis “saata esimesel võimalusel”.

Nojah, eks meil ole ju muidugi ka ammust ajast leping firmaga, mida lepingu sõlmimisel nimetati Hansa Liisinguks – ei tea, kuidas neid nüüd hüütakse? Liisingu- ja laenulepingutel võivad küll olla sees tingimused, mis kohustavad liisinguvõtjat oma finantsolukorrast regulaarselt aru andma ja pole ju välistatud, et Swedbank võib nüüd Hansa Liisingu kliente enda omadeks pidada. Vat ei mäleta ma muidugi õhtul kodus, kas meie igiammuses liisinglepingus ka sellised tingimused sees olid, et peab pangale bilanssi ja kasumiaruannet saatma, aga vanasti oli küll kombeks, et kui mingi lepingu asjus andmeid nõuti, siis viidati sellele konkreetsele lepingule kah.

Tänaõhtune meil näeb küll pigem välja nagu üks neist, millele vastamise eest on pangad meid rangelt hoiatanud: et ärge jumala eest vastake meilidele laadis “saatke meile kiiresti oma pangakoodid, et me saaksime need uuesti süsteemi sisestada" vms.

Nüüd ei jõua ma kuidagi hommikut ära oodata, et saaks panka helistada ja välja uurida, et kas nad tõepoolest saadavad selliseid meile nagu ma just sain VÕI on mingi netihuligaan algatanud suurejoonelise spämmikampaania eesti pankade ja politsei ja jumal teab veel kelle diskrediteerimiseks. Või teeb keegi lihtsalt nalja? Otsib lihtsameelseid, et siis nende üle itsitada?

Muide, ma olen pearaamatupidaja täiesti avalikus asutuses ja meie finantsandmed (sh jutuksolnud meilis nõutud andmed) on internetis kõigile soovijatele kättesaadavad. Kui teie asutus nii avalik ei ole, siis uurige tingimata kõigepealt välja, kas andmeküsijal ikka on õigust ja asja teilt neid andmeid nõuda, juhul kui ka teie saite mõne sellise imeliku meili.

pealtkuuldud kõnelusi

EMA: Kahju et mina enam lapsi ei saa.

TÜTAR: (punnitab vaikides silmi, püüab vist ette kujutada, mida teeks saadud lastega tema vana ja põdur südamehaige ema, kellel aeg-ajalt üle toa minnes pilt eest ära kipub minema. Kas mainida vanainimesele, et lapsetegemise asjus tuleb tal nüüd oma lapselastele loota või oleks parem seda teemat mitte puutuda – lapselapsed näivad arvavat, et neil on aega küll, kuigi neil ei tarvitse tingimata õigus olla.

TÜTAR: Täna kui ma sinu juurde sõitsin, tuli bussi üks noor ema väikese armsa roosas kombinesoonis lapsega. Ma veel vaatasin neid, kui nad bussi tulid, keskmise ukse juures oli palju rahvast ja ema suundus tagaukse juurde, lapsuke kenasti käekõrval. Niikui nad bussi said pistis lapsuke röökima, ma mõtlen, RÖÖKIMA, ja karjus kogu selle aja, mis nad bussis olid. Kogu hingest, nii kõvast kui kõrist tuli, lõpuks hakkas küll hääl natuke ära minema. Bussis kõik vaatasid ja elasid kaasa, tead, muidu ju eestlased ei sekku, ei söanda sinnapoole vaadatagi. Aga nii jube on kuulata lapse nuttu – tahaks nagu kellelegi appi minna, emale või lapsele.

EMA: Tuttav tunne. Sinu õde tegi samamoodi, kui ta väike oli, nii kahe-aastane. Kui me siit bussiga linna sõitsime, nuttis kogu tee. Kas sa ei mäleta, sa olid siis juba nii vana, et võiksid mäletada? Ja sina rääkisid talle: “Ei tohi karjuda. Bussis peab ilusti vaikselt olema.”

TÜTAR: Tema muidugi ei kuulanud mind...

EMA: Ei. Ja kui me linnast tagsi jõudsime, siis niipea kui me siin bussist maha saime, siis ta oli nii väsinud, et jäi kohe magama. Ühtegi sammu ise ei astunud ja oli magades nii raske, tassi siis teda...

TÜTAR: See röökiva lapsega ema, kui ta siis maha läks – ei tea, kas jõudis kohale või viskas närv üle – läks, laps süles, kiirel sammul üle parkimisplatsi. Vaatasin talle järele, et kuhu ta nüüd nii sihikindlalt? Kas mõni auto ootab teda või lähebki kodutee otse üle muruplatsi? Astus parkimisplatsi servast üle ja lasi lapse lume peale. “Viskas lapse maha!” ahhetas rahvas bussis.

EMA pöörab tähelepanu tagasi telekale, kus MEESHÄÄL saksakeelsele armastufilmile eestikeelset teksti peale loeb: “Ma olen rase!”