viisakusest

Hommikuses bussis hakkas mõte hargnema tühisest pisiasjast: tütarlaps minu kõrvalistmelt teatas minu poole vaatamata: "ma tahan siin maha minna", ma tõusin ja lasin ta läbi ja ta väljus. Ma mõtlesin, et ta on vist keskkoolitüdruk, Nõmme Gümnaasium on ju seal lähedal. Siis mõtlesin, et mina ise püüan ikka kena ja viisakas olla, kui kellestki mööda on vaja; palun ja tänan ja naeratan ja vaatan... no kui mitte just otsa, siis vähemalt kaasinimese poole. Et kui mina laps olin, siis tädid ikka õpetasid lastele palun ja aitäh ütlema, vahel ka võõrad tädid. Mitte et sellest kasu oleks olnud - lapsena olin ütlemata arg ja häbelik laps ja ei julgenud võõrastele isegi aitäh ütleda, viisakus on tulnud viimasel ajal koos elukogemuse kasvu ja võõrastehirmu kadumisega. Tänapäeval tegelikult ei olegi inimesed nii hirmsad kui nõuka-ajal - siis olid ikka need võõrad, kellega lapsed tavaliselt kokku puutusid, väga jubedad. Poemüüjad näiteks. Väga ebasõbralikud ja suletud. Poemüüjad on tänapäeval palju lahkemad kui minu lapsepõlves.
Jah, vanasti õpetati viisakust lastele juba pisikesest peast. Kui neiu on gümnaasiumiikka jõudnud, siis ongi vist juba hilja viisakust õpetada. Kas tänapäeva noored on ebaviisakamad sellepärast et väiksena ei õpetatud neile "tere" ja "aitäh" ja "palun" ütlema?
Tänapäeva väikelapsed peavad vist omandama hoopis teistsuguseid ellujäämisoskusi: "ära räägi võõrastega" on tähtsam kui "aitäh" ja "tere". Mitte võõraste täiskasvanute vastu viisakas olemist ei õpetata neile vaid võõraste täiskasvanute kartmist.
Ma tahaks, et me ei oleks nii eestlased: nii kinnised, nii suhtlematud. Muidugi, oleks liiga palju nõuda, et bussis kõrvuti sattunud eestlased omavahel vestlust alustaks nagu mingitel imelikel ameeriklastel ja muudel ülitemperamentsetel rahvastel kombeks on, aga "aitäh" võiks vahel ikka öelda. Või oma soove sõnadega väljendada. Mis siis, et bussikaaslastega ka kehakeeles hakkama saab. No mis sellest, et ta saab aru, kui sa teda õlaga tõukad, et sa mööda tahad. Palju kenam oleks ju öelda "lubage mind mööda, palun." Ja kui kaaskodanikule naeratada ja "aitäh" öelda, on endal kah kena olla. Minul küll on.
Mingis mõttes paistab, et me liigume sõbralikuma ja avatuma ühiskondliku olemise poole. Pangatelleritele ja poemüüjatele õpetatakse kliendiga suhtlema. Aga teisest küljest - enne, siis kui nad veel lapsed on, õpetataks neile, et inimesed on kurjad ja neist tuleb ilmtingimata eemale hoida. Et võõrastega ei räägita.