eesriie

Mul on selle Milan Kunderaga mingi imelik värk. Kui Loomingu Raamatukogus ilmus ta "Romaanikunst", olin ma mingit tema romaani juba lugenud, tõenäliselt "Olemise talumatut kergust", ja see polnud mulle mingit erilist muljet avaldanud. Või noh, ütleme ausalt, ei meeldinud üldse.
Aga "Romaanikunstist" olin lausa lummatud. Kogu oma snobismi ja intellektuaalitsemise juures olin siiski pisut üllatunud, et mingi essee läheb mulle paremini peale kui romaanid ise.
Pärast "Romaanikunsti" lugemist võtsin Kundera romaanid uuesti ette, ja mõelda vaid! need olid vahepeal hämmastavalt heaks muutunud! Mõnda aega oli Kundera mu lemmikkirjanik.
Nüüd lugesin Kundera "Eesriiet". Jälle essee, seitsmes osas sedapuhku. Puhas ajumõnu. No päriselt ka, loed ja tunned, et iga lause on täeilik nauding. Iga natukese aja tagant tuli ette mõni selline koht, millest mõtled "voh, seda peaks pärast oma blogis tsiteerima." Selleks ajaks, kui raamat läbi sai, oli neid juba liiga palju kogunenud.
Tõlkija oli Martin Kala, toimetaja Kaia Sisask, aitäh neile, väga ilus eesti keel. Ja - no ei saa ma jätta kirjavigadest rääkimata! - trükivigu oli täpselt tükki üks, leheküljel 70 seisab sõna "prrovokatiivne";)
Kujutasin ette järgmist steeni trükokojas:
- Tere, tõime teile näe raamatu trükkida.
- Ahah, kohe vaatame. Ei, see ei lähe mitte. Seda raamatut me kahjuks ära trükkida ei saa.
- Miks mitte? See on väga hea raamat!
- Ei, ärge nüüd valesti aru saage, häid raamatuid me võime trükkida küll, see pole keelatud. Aga selles raamatus pole ühtegi kirjaviga.
- Ei ole jah, me kontrollisime ise ka üle.
- No vot, saate nüüd isegi aru. Ilma kirjavigadeta raamatuid meie ei trüki.
- Oi! Miks?
- Pole kästud teada anda. Lihtsalt ei trüki ja kõik. Juba aastakümneid pole ühestki Eesti trükikojast välja läinud ühtegi raamatut, kus mõnd viga sees poleks ja teile ei tehta kah erandit. Ärge kohe proovigegi kaubelda. Meil on selline korraldus ja kui me seda eirame, hakkavad pead lendama.
- No aga see on väga hea raamat, kole kahju oleks, kui eestlased seda lugeda ei saaks!
- Võibolla, aga niikaua kui siin ühtegi viga ei ole, niikaua nad seda ei loe ka ja punkt.
- No olgu, me siis paneme siia 70 leheküljele ühe ülearuse r-i. Vaadake, kirjutame siia "prrovokatiivne". Kas nii kõlbab?
- Ah nii? Ja see on viga?
- Jah, kindlasti viga. Trükiviga.
- No olgu siis. Trükime ära. Järgmine nädal võite järgi tulla.

viisakusest

Hommikuses bussis hakkas mõte hargnema tühisest pisiasjast: tütarlaps minu kõrvalistmelt teatas minu poole vaatamata: "ma tahan siin maha minna", ma tõusin ja lasin ta läbi ja ta väljus. Ma mõtlesin, et ta on vist keskkoolitüdruk, Nõmme Gümnaasium on ju seal lähedal. Siis mõtlesin, et mina ise püüan ikka kena ja viisakas olla, kui kellestki mööda on vaja; palun ja tänan ja naeratan ja vaatan... no kui mitte just otsa, siis vähemalt kaasinimese poole. Et kui mina laps olin, siis tädid ikka õpetasid lastele palun ja aitäh ütlema, vahel ka võõrad tädid. Mitte et sellest kasu oleks olnud - lapsena olin ütlemata arg ja häbelik laps ja ei julgenud võõrastele isegi aitäh ütleda, viisakus on tulnud viimasel ajal koos elukogemuse kasvu ja võõrastehirmu kadumisega. Tänapäeval tegelikult ei olegi inimesed nii hirmsad kui nõuka-ajal - siis olid ikka need võõrad, kellega lapsed tavaliselt kokku puutusid, väga jubedad. Poemüüjad näiteks. Väga ebasõbralikud ja suletud. Poemüüjad on tänapäeval palju lahkemad kui minu lapsepõlves.
Jah, vanasti õpetati viisakust lastele juba pisikesest peast. Kui neiu on gümnaasiumiikka jõudnud, siis ongi vist juba hilja viisakust õpetada. Kas tänapäeva noored on ebaviisakamad sellepärast et väiksena ei õpetatud neile "tere" ja "aitäh" ja "palun" ütlema?
Tänapäeva väikelapsed peavad vist omandama hoopis teistsuguseid ellujäämisoskusi: "ära räägi võõrastega" on tähtsam kui "aitäh" ja "tere". Mitte võõraste täiskasvanute vastu viisakas olemist ei õpetata neile vaid võõraste täiskasvanute kartmist.
Ma tahaks, et me ei oleks nii eestlased: nii kinnised, nii suhtlematud. Muidugi, oleks liiga palju nõuda, et bussis kõrvuti sattunud eestlased omavahel vestlust alustaks nagu mingitel imelikel ameeriklastel ja muudel ülitemperamentsetel rahvastel kombeks on, aga "aitäh" võiks vahel ikka öelda. Või oma soove sõnadega väljendada. Mis siis, et bussikaaslastega ka kehakeeles hakkama saab. No mis sellest, et ta saab aru, kui sa teda õlaga tõukad, et sa mööda tahad. Palju kenam oleks ju öelda "lubage mind mööda, palun." Ja kui kaaskodanikule naeratada ja "aitäh" öelda, on endal kah kena olla. Minul küll on.
Mingis mõttes paistab, et me liigume sõbralikuma ja avatuma ühiskondliku olemise poole. Pangatelleritele ja poemüüjatele õpetatakse kliendiga suhtlema. Aga teisest küljest - enne, siis kui nad veel lapsed on, õpetataks neile, et inimesed on kurjad ja neist tuleb ilmtingimata eemale hoida. Et võõrastega ei räägita.

udu on siis, kui taevas on väsinud lendamast

*pealkiri tuli minuni Oopi kaudu

osta ära!

Taaskasutus - hea, äraviskamine - paha.
Selline tõukekelk oli, omal ajal ja mõnel pool, täitsa asjalik liiklusvahend. Tänapäeval ja Tallinnas vast enam mitte. Ehk kõlbab niisama lusti sõita või tahab mõni vanavarakoguja? See, mis pildil, seisis eile Pääsküla poe ees ja ootas ostjat. Ma ei tea, kelle ta on, aga telefoninumber on küljes: helista 53795548 ja kauple omale! Tegelikult on neid pakkuda koguni kaks, nagu sildilt selgub.

külm ja selge

ja veel - seoses pikkade pühadega on unerežiim täiesti käest ära. Ma muidu unetuse all pole elu sees eriti kannatanud, aga viimasel ajal pole südaöö ja kella kolme vahel sugugi magada õnnestunud. Muudel aegadel küll;)