Joanna Chmielewska
Lesio
Hämmastav raamat. Absoluutselt igav ja sealjuures väga naljakas. Ikka naermaajavalt naljakas kohe. Minu komplimendid tõlkijale Ruth Karemäele. Aga raamat ise rääkis eimillestki või millestki selletaolisest: elust sotsialistlikus Poolas. Jajah, kui järele mõelda, siis ennevanasti oligi elu by default palju naljakam kui tänapäeval, kui kõik segadused kohe mobiili teel ära selgitatakse. Kaasaegsed sidevahendid jätavad meid ülekohtuselt ilma nii paljudest naljakatest arusaamatustest!
Graham Greene
Vaikne ameeriklane
Loomingu Raamatukogus 1958. a ilmunud Edith Roksi tõlke ümbertrükk. Kõik vead ja anakronismid parandamata. Oleks mul mu kodusele raamatukogule mingigi ligipääs olemas, tormaksin praegu LR 58. aasta väljaandest järele vaatama, kas trükivead olid samad või oli ehk mõni viga juurde skännitud. (mul on kahtlus, et juurde skännitud). "Majanduslik atašee" ja "plastmassist pomm" olid kindlasti 58. aasta vaimusünnitised (jah, sõna "plastic" võib ka tänapäeval mõnel juhul tõlkida kui "plastmassi") Paraku kuhjub minu kodume raamatukogu kastdesse pakituna mööda toanurki, nii et võrdlev analüüs jääb ära.
Vat ma ei saa aru, miks niimoodi ilma parandamata uuesti trükiti? Midagi selle raamatuga ju tehti, no ma pakun, et kõigepealt skaneeriti 58. a. väljaanne sisse ja siis konverteeriti mingisse tekstitöötlusprogrammi (ei olnud ju faksiimile). Kas kogu selle protsessi vältel MITTE KEEGI ei lugenud teksti läbi? Häbilugu, raamat ise oli väga hea. Oleks väärinud küll trükkimisprotsessi ajal läbilugemist, seltsimehed Varrakust! Autoriõigused autoriõigusteks, trükivigu ju ikka võib parandada?
laupäev, 27. detsember 2008
neljapäev, 4. detsember 2008
vaat vanasti meie ajal...
oli rohi rohelisem ja taevas sinisem, laevad puust ja mehed rauast...
ja raamatuid tehti puhta käsitsi, trükkalid toppisid lihtsalt väikesed tinatähed õiges järjekorras raami sisse, enne kui trükkima sai hakata - ja näe, täitsa korralikud raamatud said. Ilma vigadeta ja puha. Kui viga sisse tuli, siis võeti kõik jälle lahti ja topiti uuesti - enne kui päris trükkimiseks läks.
Tänapäeval on teksti parandamine lihtne nagu lapsemäng. Aga ilma vigadeta raamatuid millegipärast enam ei tehta.
Ma just lugesin ühte väga toredat raamatut: Steven D.Levitti ja Stephen J.Dubneri "Freakonomics". See raamat oli ka 106 kõige enam lugemata raamatu nimekirjas ja kuna see on osutunud heaks soovitusnimekirjaks, siis ma juba ammu tahtsin seda lugeda. Ja tõesti oli hea raamat. Täpselt minu maitse järgi. Seal kirjutatakse sellest, kuidas maailm toimib, st seletatakse ära, kuidas mõned asjad omavahel seotud on. Näiteks kuidas abortide legaliseerimine põhjustab kuritegevuse vähenemist või kuidas testivastuste statistilise analüüsi abil aru saada, milline õpetaja on oma õpilaste testivastuseid paremaks võltsinud. Autorid ise väidavad, et nende raamatul pole läbivat teemat, aga nad valetavad. Ma saan aru küll, miks nad valetavad: kes ostaks või loeks raamatut statistilisest analüüsist? See, et tegemist on statistika ja selle analüüsimisega, tuleb tingimata maha vaikida, kui tahetakse, et raamat ikka müüks ka. Statistika on üks keeruline, segane ja igav värk. Ma tean, ma olen ülikoolis statistikat õppinud.
Mitte et ma sellest (statistikast) tollal eriti aru oleks saanud.
Noh, aga Freakonomicsist ma sain aru küll. Ja huvitav oli ka.
Kõigepealt ma muidugi vaatasin kohe, kes on selle raamatu tõlkinud (keegi Anu) ja toimetanud (keegi Margo). Nägin suure rõõmuga, et üks teine Anu oli koguni korrektuuri lugenud!
No ilmselt on tõlge ikka päris hea, sest lugeda oli ladus ja polnudki vaja vahepeal teksti mõttes inglise keelde tagasi tõlkida, et aru saada, mida autor öelda tahtis. Ma arvan, et see on tänapäeval igati hea kvaliteedi tunnus. Korrektuuri lugemine polnud aga andnud soovitud tulemust, või noh, ma vähemalt oletan, et korrektuuri lugemise eesmärgiks peaks olema vigade äraparandamine. Vigu oli sisse jäänud, mitu tükki, aga nad läksid mul kõik meelest, kui ma jõudsin politseinikke arvu suurendamiseni. Kas teie teate, mis asi on see nike, millel on oma arv nagu Avogadrol? Aga politsei-nike? Seda mainiti hästi mitu korda, aga lahti ei seletatud kusagil.
Just nagu ka S.D. Levittile meeldib ka mulle mõistatada, mis on asjade põhjuseks. Politsei-nikke sündroomi põhjuseks pean ma Wordi programmi! Millegipärast vahetas keegi kogu raamatus sõnavormi "politseinike" sõnavormiga "politseinikke". Kui poleks funktsiooni "find and replace" poleks seda õnnetust juhtunud.
Toimetajale on mul kah etteheiteid:
WTF? Teate, protsent on protsent, olgu siis 100 000 elaniku kohta või või mõne muu kogumi kohta. Ülaltoodud tsitaadis on juttu New Yorgi linnast. Sisuliselt väidetakse seal, et 1990. aastal mõrvati 30,7 protsenti New Yorgi elanikkonnast. Või valiti New Yorgi elanike hulgast ÜKS sadatuhat, kellest 30,7 protsenti mõrvati, ülejäänud sdatuhandetes mõrvati mingi teistsugune osa? No inimeste keeles on 30,7 protsenti ligi kolmandik. No kuule toimetaja! Mõtlesid ka vä? Või mõtlesid, et, päh, see on mingi statistika, kes seda lõiku ikka loeb või kes sellest aru saab? 30,7 protsenti 100 000 elaniku kohta teeb 30700 mõrvatud elanikku. 30,7 protsenti New Yorgi ca 18 miljoni elaniku kohta teeb viis ja pool miljonit mõrvatut 1990. aastal. No ma ei tea. Siin on üks tabel, mis väidab, et 1990. aastal mõrvati New Yorgis 2605 inimest (ja elanikke oli tsutt alla 18 miljoni). 2605 EI ole ligilähedaseltki sarnane arv 30700 või 5,5 miljoniga!
Tõenäoliselt oleks õige siiski
kuigi ülalmainitud tabeli andmetega see päris kokku ei lähe. Tabeli andmed on 14,5 1990. aastal ja 5,0 2000. aastal. Aga noh, lähemal ikka kui 30,7 protsendile vastav 30 700 mõrvatut iga saja tuhande elaniku kohta!
Ja - last but not least! - komad olid liiga väikeste sabadega!!! Nägid välja äravahetamiseni puktide moodi.
Aga muidu - imetore raamat! Lugege kõik!
ja raamatuid tehti puhta käsitsi, trükkalid toppisid lihtsalt väikesed tinatähed õiges järjekorras raami sisse, enne kui trükkima sai hakata - ja näe, täitsa korralikud raamatud said. Ilma vigadeta ja puha. Kui viga sisse tuli, siis võeti kõik jälle lahti ja topiti uuesti - enne kui päris trükkimiseks läks.
Tänapäeval on teksti parandamine lihtne nagu lapsemäng. Aga ilma vigadeta raamatuid millegipärast enam ei tehta.
Ma just lugesin ühte väga toredat raamatut: Steven D.Levitti ja Stephen J.Dubneri "Freakonomics". See raamat oli ka 106 kõige enam lugemata raamatu nimekirjas ja kuna see on osutunud heaks soovitusnimekirjaks, siis ma juba ammu tahtsin seda lugeda. Ja tõesti oli hea raamat. Täpselt minu maitse järgi. Seal kirjutatakse sellest, kuidas maailm toimib, st seletatakse ära, kuidas mõned asjad omavahel seotud on. Näiteks kuidas abortide legaliseerimine põhjustab kuritegevuse vähenemist või kuidas testivastuste statistilise analüüsi abil aru saada, milline õpetaja on oma õpilaste testivastuseid paremaks võltsinud. Autorid ise väidavad, et nende raamatul pole läbivat teemat, aga nad valetavad. Ma saan aru küll, miks nad valetavad: kes ostaks või loeks raamatut statistilisest analüüsist? See, et tegemist on statistika ja selle analüüsimisega, tuleb tingimata maha vaikida, kui tahetakse, et raamat ikka müüks ka. Statistika on üks keeruline, segane ja igav värk. Ma tean, ma olen ülikoolis statistikat õppinud.
Mitte et ma sellest (statistikast) tollal eriti aru oleks saanud.
Noh, aga Freakonomicsist ma sain aru küll. Ja huvitav oli ka.
Kõigepealt ma muidugi vaatasin kohe, kes on selle raamatu tõlkinud (keegi Anu) ja toimetanud (keegi Margo). Nägin suure rõõmuga, et üks teine Anu oli koguni korrektuuri lugenud!
No ilmselt on tõlge ikka päris hea, sest lugeda oli ladus ja polnudki vaja vahepeal teksti mõttes inglise keelde tagasi tõlkida, et aru saada, mida autor öelda tahtis. Ma arvan, et see on tänapäeval igati hea kvaliteedi tunnus. Korrektuuri lugemine polnud aga andnud soovitud tulemust, või noh, ma vähemalt oletan, et korrektuuri lugemise eesmärgiks peaks olema vigade äraparandamine. Vigu oli sisse jäänud, mitu tükki, aga nad läksid mul kõik meelest, kui ma jõudsin politseinikke arvu suurendamiseni. Kas teie teate, mis asi on see nike, millel on oma arv nagu Avogadrol? Aga politsei-nike? Seda mainiti hästi mitu korda, aga lahti ei seletatud kusagil.
Just nagu ka S.D. Levittile meeldib ka mulle mõistatada, mis on asjade põhjuseks. Politsei-nikke sündroomi põhjuseks pean ma Wordi programmi! Millegipärast vahetas keegi kogu raamatus sõnavormi "politseinike" sõnavormiga "politseinikke". Kui poleks funktsiooni "find and replace" poleks seda õnnetust juhtunud.
Toimetajale on mul kah etteheiteid:
"Mõrvade arv kukkus 30,7 protsendilt 100 000 elaniku kohta 1990, aastal 8,4 protsendile 100 000 elaniku kohta 2000. aastal, mis teeb languseks 73,6 protsenti."
WTF? Teate, protsent on protsent, olgu siis 100 000 elaniku kohta või või mõne muu kogumi kohta. Ülaltoodud tsitaadis on juttu New Yorgi linnast. Sisuliselt väidetakse seal, et 1990. aastal mõrvati 30,7 protsenti New Yorgi elanikkonnast. Või valiti New Yorgi elanike hulgast ÜKS sadatuhat, kellest 30,7 protsenti mõrvati, ülejäänud sdatuhandetes mõrvati mingi teistsugune osa? No inimeste keeles on 30,7 protsenti ligi kolmandik. No kuule toimetaja! Mõtlesid ka vä? Või mõtlesid, et, päh, see on mingi statistika, kes seda lõiku ikka loeb või kes sellest aru saab? 30,7 protsenti 100 000 elaniku kohta teeb 30700 mõrvatud elanikku. 30,7 protsenti New Yorgi ca 18 miljoni elaniku kohta teeb viis ja pool miljonit mõrvatut 1990. aastal. No ma ei tea. Siin on üks tabel, mis väidab, et 1990. aastal mõrvati New Yorgis 2605 inimest (ja elanikke oli tsutt alla 18 miljoni). 2605 EI ole ligilähedaseltki sarnane arv 30700 või 5,5 miljoniga!
Tõenäoliselt oleks õige siiski
"Mõrvade arv kukkus 30,7-lt 100 000 elaniku kohta 1990, aastal 8,4-le 100 000 elaniku kohta 2000. aastal, mis teeb languseks 73,6 protsenti."
kuigi ülalmainitud tabeli andmetega see päris kokku ei lähe. Tabeli andmed on 14,5 1990. aastal ja 5,0 2000. aastal. Aga noh, lähemal ikka kui 30,7 protsendile vastav 30 700 mõrvatut iga saja tuhande elaniku kohta!
Ja - last but not least! - komad olid liiga väikeste sabadega!!! Nägid välja äravahetamiseni puktide moodi.
Aga muidu - imetore raamat! Lugege kõik!
teisipäev, 2. detsember 2008
Teede talihooldus Tallinna moodi
Nüüd, kui lumi on ära sulanud, on siis jõutud lõpuks ka n.ö. libedatõrjeni: bussipeatustesse on puistatud graniitsõelmeid. Mis libedat seal palja märja asfaldi peal tõrjutakse, sellest pole ma küll veel aru saanud.
Siin-seal on kõnniteele ladestatud suuremaid lumemägesid, mida mitmepäevane soe ja vihm pole jõudnud ära sulatada. Ilmselgelt ei kavatse keegi neid ära koristada: ehk jätkub veel sooja ilma ja sulavad ise enne kevadet? Kui enne ei sula, siis kevadel ikka! Küll need jalakäijad ikka kuidagi saavad: tallavad raja porisse või lähevad sõiduteelt ringi, eksole.
Siin-seal on kõnniteele ladestatud suuremaid lumemägesid, mida mitmepäevane soe ja vihm pole jõudnud ära sulatada. Ilmselgelt ei kavatse keegi neid ära koristada: ehk jätkub veel sooja ilma ja sulavad ise enne kevadet? Kui enne ei sula, siis kevadel ikka! Küll need jalakäijad ikka kuidagi saavad: tallavad raja porisse või lähevad sõiduteelt ringi, eksole.
Tellimine:
Postitused (Atom)