esmaspäev, 24. november 2008

labidat, andke mulle labidat!


Kui ma oleks Tallinna majaomanik, küllap siis kiruksin minagi Mupot selle eest, et kõniteid pean rookima. Samal ajal kui linnaviletsus tatatatata. Aga noh. Ma elan paraku korteris, ühistu palgatud majahoidja on majaümbruse teed ja rajad käidavaks rookinud, sahk näib olevat meiegi tänavalt läbi sõitnud ja rahvas on tallanud rajad ka sinna, kus keegi rookimise eest ei vastuta, aga käia vaja: raudteejaamani, poeni.

Nii et kuni bussipeatuseni saab kuidagi hakkama. Bussipeatusesse on sahk lükanud lumevalli ja kes iganes peatuse tagant kõnniteed puhastas - peatus pole ilmselgelt tema rida olnud. Osav bussijuht sihib bussi nii profilt peatusesse, et uks avaneb täpselt seal, kus lumevallis on kaks reiesügavust jalakujulist auku.

Oh oleks ma majaomanik! No oleks vähemalt autoomanikki! Majaomanikul oleks kuuris lumelabidas, auttoomanikul oleks labidas pagasnikus, ja saaks minna ja vähemalt ühe bussipeatuse siin suures linnas lumest puhtaks rookida. Kui palju inimesi saaks ma vaevast ja märgadest saabastest päästa, ja sellest õudsest lumesulamislägast, mis sinna peatusesse tekib kui see lumi kõik sulama hakkab, sellest ei julge mõeldagi.

No aga mul ei ole ju labidat, sest mul pole vaja talviti kõnniteid rookida ega autot lumest välja kaevata. Keegi pole veel kuulnud jalgratastest, mis lumme nii kõvasti kinni jääks, et peaks labidaga välja kaevama;) (Ei, juba reedest saadik ei sõida ma rattaga tööle, ärge üldse hakake. Need talvekummide naljad on mind juba ära tüüdanud.) Ei ole mul ei labidat ega reha ega isegi hekikääre mitte. Tühjade pihkudega seisan lummetuisanud bussipeatuses ja unistan riistast.

Ja kui mul oleks labidas, siis ma ilmselt ei roogiks mitte üht jumalast (aga mitte inimestest) hüljatud bussipeatust, vaid kiruks Mupot, et see käseb kõnnitee puhtaks rookida või ähvardab mu lumme kinnijäänud autole parkimistrahvi teha. Ehh, elu!

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

mis kasu on sellest, et oled autoomanik, kui labidas ununes suvilasse.
nii ma siis vahingi vihaga kõike seda laga enese ümber ja mõtlen, et küll kühveldaks minema kui labidas oleks. tatsan läbi vee töö ja kodu vahet ja muudkui vaatan neid läbimärjalume basseine ja mõtlen, et oleks labidas, viskaks minema, pääseks ise kuiva jalaga, pääseks teised.
no polnud meeles sügisel kaasa haarata, mitu viimast aastat sõidutasin talv läbi pakiruumis kaasa teist, kordagi ei kasutanud, aga... ups, mina vist olengi süüdi, et viimastel aastatel lumega kehvasti on olnud :$