Tahaks nuriseda hoolimatute autojuhtide üle, kes pargivad oma kullakalleid autosid kaasliiklejatege arvestamata. Tahaks nuriseda linnavalitsuse üle, kes jalgrattateedest juppe ära kaotab ja mõne kuu pärast süüdimatult teatab, “ahjaa, tuli välja, et Suve ja Sügise tänava jalgrattateed me ikka ei likvideerinud, meil lihtsalt polnud raha märgistuse uuendamiseks. Ehk järgmisel aastal...” Ilma üle võiks kah nuriseda. Aga olgu pealegi. Täna ei nurise. Täna võtaks kiita. Võtaks ja kiidaks midagi ootamatut – Tallinna linnavalitsust näiteks? Ahhaa, seda te nüüd küll ei oodanud! Tallinna linnavalitsust ja kõiki muid keskerakondlasi tuleb ju kiruda niikui jõuad, nende kohta ei kõlba küll head sõna poetada!
Aga mul on see kiitmist vääriv asi juba ammu südame peal. Peaaegu selle tegemisest peale. Mitte päris algusest, päris alguses ma vaatasin, et mida kuradit! miks kõnniteed kitsamaka ehitatakse? Mis kuradi müüri nad siia müüri ETTE veel ehitavad? Siis läks aega mööda, ma sattusin jälle sinnakanti ja vaatasin, et ennäe! hoopis peenar! Ja vat sellest ajast saadik ongi südamel, et sihukest asja peaks kohe kiitma; et Pärnu maantee müratõrjemüüri kaunistamine metsviinapuudega on kohe üks ütlemata hea mõte. Ja mitte ainult mõte, tegu ikka ka! Nii et au ja kiitus sellele, kes selle välja mõtles ja teine au ja kiitus sellele, kes valmis tegi. Kui keegi teab, kes see oli, siis andke mulle kah teada, eks.
Nüüd mul on pilt kah, muidu ma ikka kogu aeg sattusin sealt sõitma õhtupoolikul, kui viinapuud varjus olid. Aga nii ilusat asja ei kõlba ju ilma pildita kiita. Eile oli päike nii lahke ja tuli pildistamise hetkeks korraks pilve tagant välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar