Tahaks nuriseda

Tahaks nuriseda hoolimatute autojuhtide üle, kes pargivad oma kullakalleid autosid kaasliiklejatege arvestamata. Tahaks nuriseda linnavalitsuse üle, kes jalgrattateedest juppe ära kaotab ja mõne kuu pärast süüdimatult teatab, “ahjaa, tuli välja, et Suve ja Sügise tänava jalgrattateed me ikka ei likvideerinud, meil lihtsalt polnud raha märgistuse uuendamiseks. Ehk järgmisel aastal...” Ilma üle võiks kah nuriseda. Aga olgu pealegi. Täna ei nurise. Täna võtaks kiita. Võtaks ja kiidaks midagi ootamatut – Tallinna linnavalitsust näiteks? Ahhaa, seda te nüüd küll ei oodanud! Tallinna linnavalitsust ja kõiki muid keskerakondlasi tuleb ju kiruda niikui jõuad, nende kohta ei kõlba küll head sõna poetada!
Aga mul on see kiitmist vääriv asi juba ammu südame peal. Peaaegu selle tegemisest peale. Mitte päris algusest, päris alguses ma vaatasin, et mida kuradit! miks kõnniteed kitsamaka ehitatakse? Mis kuradi müüri nad siia müüri ETTE veel ehitavad? Siis läks aega mööda, ma sattusin jälle sinnakanti ja vaatasin, et ennäe! hoopis peenar! Ja vat sellest ajast saadik ongi südamel, et sihukest asja peaks kohe kiitma; et Pärnu maantee müratõrjemüüri kaunistamine metsviinapuudega on kohe üks ütlemata hea mõte. Ja mitte ainult mõte, tegu ikka ka! Nii et au ja kiitus sellele, kes selle välja mõtles ja teine au ja kiitus sellele, kes valmis tegi. Kui keegi teab, kes see oli, siis andke mulle kah teada, eks.
Nüüd mul on pilt kah, muidu ma ikka kogu aeg sattusin sealt sõitma õhtupoolikul, kui viinapuud varjus olid. Aga nii ilusat asja ei kõlba ju ilma pildita kiita. Eile oli päike nii lahke ja tuli pildistamise hetkeks korraks pilve tagant välja.

tulemused selgunud

Eile tuli üks meie koristaja oma sugulast puhkuseasendajaks vormistama ja kuna mul seega kohe kaks venelast käepärast võtta oli, korraldasin ma omaenese sotsioloogilise uuringu. Kogu jutt käis muidugi vene keeles, sest, nagu vanatädid ise tunnistasid: “häbi küll, kogu elu oleme Eestis elanud, aga eesti keelt pole ära õppinud.” Seepeale siis küsisingi: kas teie, Eestis elavad venekeelsed, tahaksite, et Eesti kuuluks Venemaale?
Vastavalt minu isikliku sotsioloogilise uuringu tulemustele 100% Eestis elavatest venekeelsetest seda ei soovi. Vastupidi, et nad juba siin elavad, siis nad on asjade praeguse seisuga väga rahul ja tahaks, et kõik just nii jääkski.

raamatumeem

Pärast Pierre Bayardi lugemist oleks imelik hakata Big Readi nimekirja raamatuid loetuks-mitteloetuks liigitama, aga et raamatuteema on blogosfääris võimsalt esil olnud, (vähemalt enne olümpiamängude avamist ja Gruusia sõda), siis ei saa ma päris meemitsemata kah olla.
5 raamatut, mis muutsid mu elu.
1. Oskar Lutsu “Kevade”. Number üks sõna otseses mõttes. Perekonnalegendi kohaselt olla see olnud nimelt see raamat, mille lugemiselt tabati väike Sofie 4-aastaselt, hetkel, kui perekond avastas, et väike Sofie lugeda oskab.
Tegelikult mulle “Kevade” eriti ei meeldinudki, ja ega ta nelja-aastasele päris eakohane ju kah ei ole. Tookord jäi pooleli, sest vanemad hakkasid mind varustama VEIDI eakohasema kirjandusega. Kunagi pärastpoole lugesin ta muidugi lõpuni, suved-sügised-tootsi pulmad sinna otsa. Esmamulje siiski mõjutab, siiamaani ei pea tast suuremat. Aga esimene ta (vist) oli.

2. Üks paks suureformaadiline raamat mitme rahva lugudega. Esimene lugu oli Aladdini imelamp, see oli kole pikk ja veniv, selle ma lugesin läbi alles kõige lõpuks. Esikaas oli kadunud ja paksust eessõnast hõõrusin ma suus niisutatud sõrmega augu läbi, kuni Aladdinini. Ma olin ju alles väike ja rumal laps! Lõpuks ma tahtsin ikka seda Aladdini lugu kah lugeda, aga selleks ajaks olin ma augu juba ka paarist Aladdini esimesest leheküljest läbi hõõrunud ja mõned laused jäidki poolikuks. Pärast seda pole ma enam juturaamatuid rikkunud. Piiblit meil kodus polnud, aga muinasjutud on peaaegu sama head, et lapse üldist maailmanägemist kujundada.

3. Üks vene keelest tõlgitud raamat “Huvitav matemaatika”. Võibolla oli Nagibini oma, aga Nagibin avaldati eesti keeles alles 1969 aastal, mulle tundub, et see, mida mina lugesin, oli kõvasti vanem. Äkki oli hoopis Perelmanni “Huvitav algebra”? Ma ülesandeid ei lahendanud ega midagi, lugesin nagu jutukat. Minu meelest oli lihtsalt huvitav. No mida ma sinna matemaatikateaduskonda siis otsisin?

4. Astrid Lidrgren “Pipi Pikksukk”. Tegelikult ilmus see raamat eesti keeles minu jaoks pisut liiga hilja, minu jaoks oli siis juba huvitavam Kalle Blomkvist, pealegi loeti Pipi raamatut raadios ette, enne kui mul õnnestus raamatut ennast käes hoida ja sellepärast polnud seda enam üldse huvitav lugeda, aga tuleb siiski tunnustada Pipi panust minu isiklikku feministlikku diskursusesse. Siinkohal tuleb vist üles tunnistada, et lapsepõlves oli mu kodune hellitusnimi, n.ö titanimi – Pipi. Mitte Pipi Pikksuka järgi, keda siinmail siis veel ei tuntud, vaid tuletisena mu päris-eesnimest. Pole siis vist imestada, et mina, mis sest et arglik laps ja raamatukoi juba eelkoolieas, samastasin end selle kõigist kõige tugevama, julgema ja jultunuma tüdrukuga maailmas. Ma tõesti usun, et kui ma olen tugev, siis sellepärast, et Astrid Lindgren sisendas mulle, et ma seda olen. Või noh, et Pipi oli, aga mis seal vahet, sest ainus Pipi, keda mina tundsin, olin mina ise. Kui oled (olnud) Pipi, on piinlik põnnama lüüa.

5. Jorge Luis Borges “Hargnevate teede aed”. Näitas, kuidas teistsugune vaade maailmale võib olla imeliselt lummav ja naases minu juurde mitu aastat pärast esmalugemist üheteistkümnenda astme hrön’ina. Ma olen sellesse raamatusse siiamaani armunud.

6. Rex Stout “Double for death”. Esimene ingliskeelne, päris välismaal välja antud raamat, mis sattus mulle kätte nüüd ununenud asjaoludel keskmises koolieas, mis juhtus olema õitsev nõuka-aeg (kõik välismaine oli haruldane ja ihaldatav). Hakkasin lugema innukalt just selle haruldasuse ja ihaldatavuse pärast, ja et oli väga posh lasta end näha välismaist paperbacki lugemas. Algul kasutasi sõnaraamatut, siis tüdinesin sellest ja lugesin ilma, ja avastasin, et ma OSKAN inglise keelt. Pärast lugesin juba inglise keeles Oscar Wilde’i näidendeid, mida sai linnaraamatukogust laenutada ja mis polnud setõttu enam üldse nii poshid, ja siis igast muud asja, mida kätte sai. Hea sõnaga tuleb meenutada näiteks

7. Douglas Adamsit, mis/kes eesti keelde tõlgituna poole oma võlust kaotab. Hea, et sattusin lugema neid ingliskeelseid piraatväljatrükke;)

8. Gabriel Garcia Marquez “Sada aastat üksildust”. Veel üks pilk üle müüri.

9. Selma Lagerlöf “Gösta Berlingi saaga”. Ma olen oma elus tohutult raamatuid lugenud (Big Readi skoor on 62), aga esikümnes, ma vaatan, on põhiliselt muinasjutud.

10. Ingmar Bergman “Laterna Magica”, “Stseenid ühest abielust”... tegelikult kõik, mis ta kirjutanud on. Ometigi ka üks mitte-muinasjutt nimekirjas.