laupkokkupõrge

Reede õhtul sööstis Kadriorus rattateel jalutanud jõmmide tagant välja üks rulluisutaja - otse mu lenksule. Nii täiuslik laupkokkuõrge, kui üldse olla saab, kumbki ei jõudnud kuhugi poole kõrvale põigata, nii et jäime mõlemad otse ja püsti. Kiirused polnud vist eriti suured kah, ega ma tolvanite vahel laveerides ju mingeid sportlikke temposid üles ei võta ja rulluisutajal olid kah needsamad jalutajad ju jalus. Need kaks molkust, kes rattarajal jalutades meile ette jäid ja õnnetuse põhjustasid, jalutasid rahulikult minema, aga üks suurt kasvu vene mees jäi paigale ja uuris murelikult vaheldumisi minu ja rulluisutüdruku käest, kas meil on kõik korras. Esialgu oli kõik väga korras. Siis tundis tüdruk, et tal läheb süda pahaks. Mees aitas ta murule istuma. Minu rattal oli esiporilaud liigesest välja hüpanud, selle aitas kah venelane lahkesti ära parandada, see oli õnneks lihtne liigutus. Siis ajas tüdruk ennas jälle jalule ja minagi sõitsin edasi eesmärgi poole. Natuke hiljem alles märkasin, et rattakell oli saanud niisuguse mataka, et ilmselt lõi kuskil mingi poldi viltu ja enam ei helise eriti. Veel veidi maad edasi sain aru, et pidurid enam peaaegu üldse ei pea, noh nende piduritega oligi mul plaanis varsti teenindusse minna, edasi tuli sõita lihtsalt veelgi ettevaatlikumalt. Mitte et mul oleks soovi olnud ettevaatamatumalt sõita. Tee peal sõimasin näo täis kahel rulluisutajal, kes sõitsid, kõrvaklapid kõrvas ja ei teinud kuulmagi, kui ma nende taga rattakella kõlistasin, et nad ennast minu möödasõidu ajaks koomale tõmbaks.
Meeles see jalgrattur, kes eelmine kord, kui ma sealt läbi sõitsin, verise peaga murul lebas ja kiirabi ootas.
Pirita rattatee on nii kuradima ohtlikuks muutunud. Muidu oleks ju kõik kena, merevaade ja ilus sile tee, sealtkaudu liigelda peaks ju olema puhas rõõm, aga kuna minu tee viib sealt läbi enamasti samal ajal kui töörahvas saab mahti end liigutamas käia, siis on mul nende lõbutsejate vahelt läbi sõites iga kord närvid krussis.
Ja need pagana rulluisutajad... Liikluseeskirja järgi on nad jalakäijad ja peaks liiklema kõnniteel, mitte rattateel, kui on olemas eraldi rattatee. Pirita tee ääres on rattatee ilus sile asfalt, ja eraldi, mururibast mere poole on vana plaatidest kõnnitee, kus annab jalutada küll, aga mitte rulluiskudega sõita. Ma muidu olen üks igavene oma õiguste eest võitleja ja arvan, et liikluseeskirjast tuleb täpselt kinni pidada, aga ma ei arva, et rulluisutajatele tuleks Pirita jalgrattateedel sõitmine ära keelata. See oleks lihtsalt nii ebaõiglane. Ja see on ju hea, et inimesed ennast liigutavad, seda tuleks igati soodustada, mitte ära keelata. Aga nad on nii ohtlikud selles komplektis jalutajad + jalgratturid + rulluisutajad. Aga kui nad on ohtlikud, ja kui nad rikuvad liikluseeskirja ja kui nad segavad jalgrattaliiklust spetsiaalsel rattateel – kas poleks siiski vaja midagi ette võtta, et olukorda parandada? Kesse meil ongi, kes peab liikluse korraldamise eest vastutama? Ega siis liiklus pole ainult autoliiklus, jalakäijate ja jalgratturite liiklus on kah liiklus ja sellele peaks kah veidike tähelepanu pöörama.

järgmine kord peame jaanipäeva mais

Vihmavari aitab vihma vastu, seda teavad vist kõik. See töötab Suurima Nöögi printsiibil, st kui välja minnes vihmavari kaasa võtta, siis sadama ei hakka nii et vihmavari osutub üleliigseks. Mida suurem ja ebamugavam vihmavari, seda kindlamini töötab.
Kui ma jaanilaupäeva hommikul maale hakkasin hääletama, siis võtsin kaasa oma kõige suurema vihmavarju, sellise mittekokkupandava. Lootsin, et aitab.
Aga ei läinud päris nii, nagu ma olin arvanud. Jätsin arvestamata, et antud juhul mõjusid korraga kaks erinevat Suurima Nöögi printsiipi: Vihmavarju oma põrkas Jaanilaupäevavihma oma vastu.
Nii et Peterburi tee otsas asusin hääletama tihedas lausvihmas, mis ei mõelnudki üle minna. Selge see, jaanilaupäeval PEAB ju vihma sadama.
Vihmavari päästis mu vihma käest ligunemisest seekord täiesti enneolematul moel: autojuht, kes mu esimese viie hääletamisminutiga peale korjas, otsustas, et ta ei sõida Tapale mitte suurt teed mööda, vaid viib mu ära sinna Võsu lähedale metsa, kuhu mul vaja oli. Ja viiski. Mis siis, et me kumbki teed ei tundnud. Ära eksisime sinult ühe korra, ja siis tuli kah välja, et me olime täitsa õigel teel, me lihtsalt ei teadnud seda. No me lihtsalt sõitsime veel edasi, ja siis tuligi välja , et jee!

Muuseas, ma arvan, et me peaksime jaanilaupäeva kuupäeva ära muutma. Kindlasti ei ole aastas ÜHTEGI teist sellist päeva, mil IGAL AASATAL vihma sajaks. Edaspidi võiks jaanipäeva pidada näiteks kunagi mais.

Tegelikult, nii hullu sadu kui sel aastal, pole vist varem olnudki. Igatahes ma ei mäleta, et ma varem oleks telekast võidupüha paraadi näinud.
Tuld tegime ja sašlõkki küpsetasime kaminas.
Aga sääski sel aastal ei olnud!

lugemissoovitus

Reisikirjad on tavaliselt jamad. See ei ole, see on jumala lahe.

lihtsalt teistsugune reaalsus

ma nägin unes, et Eesti ID-kaardi PIN-kood oli 8-kohaline. Keegi küsis mu käest, ja ma teadsin, et on 8-kohaline. Kontrollisin veel näppudel lugedes üle ka: 2-2-2-5 ja veel numbreid, mis mul parasjagu meelde ei tulnud, ta-ta-taa. Kolm näppu jäi püsti, kümnest kolm maha - on ju kaheksa.
Siis pidingi üles tõusma ja unise peaga mõtlesin alguses, et kuidas ma küll unes nii rumal olin, et arvasin, et see PIN-kood kaheksakohaline on, tegelikult on ju 4-kohaline.
Aga kui ma pisut ärksamaks jõudin saada, siis ma sain aru, et ma ei olnud unes rumal, unes lihtsalt ONGI asjad teistmoodi. ID-kaardi PIN-kood ongi kaheksakohaline ja kümnest kolm maha võrdubki kaheksa. Lihtsalt sedasorti uni.

Tavaliselt on forell või lõhe,

vahel harva on roogitud räime.
Eile polnud mul plaanis kala osta, aga heitsin Pääsküla poes sildile siiski pilgu peale: mis kala täna on?
Allah oli.
Mõnda aega juurdlesin selle üle, kas see on mõni Atlandi kala ja et ega muslimid pahaks ei pane, kui uskmatud allahit praevad.