Tsensuur on üks asi, leimaga võitlemine üks hoopis teine asi. See, mis Blog.tr.ee-s viimasel ajal toimus, sarnanes juba tänavarahutustega. Inimestel peab olema õigus meelt avaldada, aga see ei tähenda, et me peaks sallima meeleavalduse ülekasvamist tänavarahutusteks. Kui asi läheb vitriinide sissepeksmiseni ja poodide rüüstamiseni, siis ei jää muud üle, kui märatsev jõuk jõuga laiali peksta. Ei. Jää. Muud. Üle.
Keegi pole ühtegi blogi ära keelanud, mõnedele blogidele lihtsalt ei viidata ajutiselt avalikus kohas. See on lihtsalt rahustamismeede. Pole midagi parata, internetis tuleb kah ette madalalaubalist märatsemist, ja et see on probleem, seda näitab juba sõna "leim" kasutuselevõtt ja ka mitmete leimavastaste saitide olemasolu. Õnneks on targad inimesed andnud ka soovitusi, kuidas selliseid situatsioone ära hoida ja kuidas neid nende puhkemisel maha rahustada.
Eri küsimus on mudugi see, et mõne blogija puhul (vat ei nimeta) ei ole tegemist enam käitumishäirega, vaid märksa tõsisema meditsiinilise probleemiga. (Jah, ei saanud minagi päris lugemata jätta.) Arvata on, et neid mingi ajutine esilehelt kõrvaldamine tõesti ei muuda, selleks on tarvis ikka arsti ja kangeid tablette. Inimestel on abi vaja, mõistate!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
10 kommentaari:
Aidata saab ainult sellist inimest, kes on nõus abi vastu võtma. Ja sundravi meie riigis teadupärast enam ei rakendata.
no nyyd tuli järjekordne psühhiaatriaekspert lagedale! tore et ta sai oma pinged maandada ;-)
Ma millegipärast usun, et seal räägitav jutt on tõsi. Vahel labane ja valus, aga tõsi.
Huvitav tõesti. Kõik kisavad, kui asjadest avalikult RÄÄGITAKSE. Kuid keegi ei tee nägugi, kui seljatagant puss nö selga surutakse. Silmakirjalik!
Mine ja paku oma abi parem ja küsi mis mehe selleni viis!
Tädide Sohvi ja Kukupai viljaka tegevuse tulemus ongi need koolitulistajad ja Janek Laurid, kus probleemidest ei räägita, ei lubata rääkida, ja asjad eskaleeruvad jõhkrate tapmistena. Miks ei või asjadest rääkida, nii nagu need on? Kes võidab salatsemisest ja saunatädilikust seljataga susimisest?
Sest lubage naerda, et sellistest asjadest, millest ma kirjutan, ei räägita! Sellest sosisevad kõik nurgad! Ma tean seda, pole mõtet eitada! Aga otse ja avalikult midagi ei räägita. Mis kuradi elu see on?
Need Sohvid ja Kukupaid on kõige hullemad variserid, keda ma olen kohanud. Nad tuleks ühiskonnast isoleerida, aga seda ei tehta, sest ühiskond ei armasta probleemidele näkku vaatamist. Ühiskond armastab silmakirjalikku sosistamist, ja siis oih-aih-tamist, kui inimesed end ridamisi üles poovad, surnuks joovad või sõidavad. Ja justament, ka sellest ei räägita, kui keegi end üles poos. Ka see pole ilus!?
Igal jutul oma koht. Kas oleks pidanud koolitulistaja raske lapsepõlve kõigile avalikustama? Kõik klassivennad oleks pidanud varakult kuulma, kuidas ta ema jõi ja ta isa teda kuritarvitas? Oleks see kõigil varakult teada ja hambus olnud, siis oleks lapsel palju kergem olnud ja ta poleks kurjale teele läinud?
Jahh, sest siis oleks saanud probleemile jaole juba varakult.
Aga kukupaid Sofid jagavad ainult saunatädi sosistamist ja sis parastavad, kui keegi end üles poob või maha laseb.
Kui Inno vist varsti teismeline Oskar esineks internetis selliste karjetega, siis Inno tahaks oma poja hingehäda näha kaunistamas üleriikliku päevalehe esikaant?
Nohh, Innokesel on ilmselt nagunii savi, mis tema lapsed temast arvavad. Ja mida arvavad tema laste sõbrad laste igavusest ogaraks läinud isast. Ma arvan, et Inno poegadel on koolis väga-väga piinlik oma isa pärast.
ma arvan, et Inno lapsed on väga tänulikud oma isale teabe eest, mis tutvustab neid nende ema tupeseenega.
Postita kommentaar