Eile sõidutati mind koos paarikümne teise abi- ja pärispolitseinikuga sõjandustallu topograafia koolitusele. Läksin sinna ootuses , et teoreetiline osa pakub midagi uut ja huvitavat, ja lootuses, et praktiline osa õnnestub kuidagi üle elada, aga tegelikult tuli välja, et päeva kogu väärtus tulenes hoopis sellest praktilisest osast: veetsime päeva imeilusas lumises metsas. Ma kinnitan teile, et mind poleks talvisesse metsa meelitanud mingi muu imenipiga, ainult teoreetilise koolituse lubadusega;)
Tegelikult ei rääkinud meie tore soome lektor meile midagi, mida ma juba keskkoolis õppinud poleks. OK, kompassiga suuna võtmine oli asi, mille meenutamine läks asja ette. Mets see-eest oli imekaunis ja väga vaheldusrikas, lisaks oli meil vedanud ilmaga. Toredate inimeste seltskond kauba peale.
Asja idee oli muidu selles, et vahel eksivad inimesed metsa ära ja siis tuleb saata politsei neid taga otsima, ja et siis otsijad ise kaotsi ei läheks.
Seekord me kedagi metsa ei kaotanud;)
1 kommentaar:
Ma arvasin, et sellises olukorras on kasu pigem päästekoertest - omagi targem peletis jõudu mööda sellises trennis osaleb ja jälge ajab juba noorem kah päris kenasti. Kuigi jah, päästekoeri pidi Eestis nii hullult nappima, et pole ime, kui vahepeal lihtsalt politsei kaader metsa kammima saadetakse.
Postita kommentaar