kolitud

Mul on kolitud. Noh, peaaegu:) Peaaegu välja. Natuke juba sisse. Ja ega mina polnud see, kes kaheksa tundi mööblit ja kaste autosse ja autolt maha tassis, aga tunne on küll natuke sedamoodi, nagu oleks ma seda teinud. Või nagu oleks ma nädalavahetusel ekstreemmatkal käinud või midagi.
Mul pole veel ühtegi kardinat. Sellest pole midagi, ega mul lampe ka veel pole.
Ja asjade lahtipakkimiseks kulub vist rohkem aega kui sissepakkimiseks?
Igatahes, lahe.
Ahjaa, ärkasin täna tund aega hiljem, aga jõudsin ikkagi peaaegu õigeks ajaks tööle:)

ahjaa, siikohal taksin tänada oma perekonda: minu õde ja mu lapsi, kes mul pakkida aitasid. Ilma teie hindamatu panuseta poleks see afäär kuidagi võimalik olnud!