Vanaemaks saamise puhul: Bubbemeises

"Kuidas sina tead lahedamat muusikat kui mina?"
küsis mu noorem poeg, kui ma talle David Krakaueri plaati kuulata andsin. Mu kõrvad muidugi liikusid, ja samas ma arvan, et ta nördimus on igati õigustatud. 20-something noormeeste emad ei tohiks teada lahedamat muusikat kui nende lapsed, eriti veel, kui mõni neist lastest juba 30-tuuris on.

Seega, ma kahetsen, et ei jaganud kohe peale Krakaueri Tallinna-kontserti, aga täna siis vanaemaks saamise puhul mu elu esimese juutuubivideoga blogipostitus. Pühendatud minu imeilusale pojatütrele ja tervituseks mu armsale miniale, päevakangelasele.

Selle loo nimi on Bubbemeises - the lies my gramma told me. Krakauerilt leiab juutuubist ka parema pildi ja parema heliga videosid, aga mulle meeldib see lugu kõige rohkem.

keelest ja meelest

Loen Uku Masingu "Keelest ja meelest" ja mõtlen, kas tal võib õigus olla ja eesti keel pole lihtsalt sobilik teaduse meelt edasi andma, sest mis see teadus muud on kui üks lahterdamine ja kategoriseerimine ja vastandamine, piiritlemine ja fikseerimine. Või on ehk asi lihtsalt selles, et mida adekvaatsemalt keel maailma väljendab, seda raskem on teda lahterdada, piiritleda jne edasi, selle keele vahenditega. Igasugune teadus nõuab lihtsustamist, pisisasjadets möödavaatamist, ja lihtsustada on kergem, kui sul on mõtlemise tööriistaks mõni emakeelest lihtsam keel. Lihtsam mitte sellepärast, et see keel ongi kohe lihtne, vaid sellepärast, et sa pole seda veel lõpuni selgeks saanud, sa oled omandanud vaid keele lihtsaimad vahendid. Sedasorti mõtisklused siis.
Ja siis tuleb telekaekraanile Jaan Kaplinski ja loeb sellest luuletuse.