sügis jälle

ja muide, ma otsin uut töökohta.

kergem elu

Eile hommikul oli vaja korraks koju tagasi minna: mahaunustatud telefon tuli ära tuua. See oli nii korraks, et riskisin jalgrattagi erandkorras hetkeks üksi õue jätta.

Lippasin trepist üles ja imetlesin ise oma kergejalgsust. Miks küll täna need kolm trepijärku nii imelikult kerged tunduvad?

Aa, õige jah, pole siin imelikku midagi. Ilma jalgratast tassimata ilmselt ongi kergem trepist käia kui jalgratast tassides;)

Way to go

Ma olla oma vanaema nägu läinud, ütles tädi Tiina mulle sugulase sünnipäeval.
Mul oli hea meel. Mu vanaema meeldis mulle väga. Kui lõpuks niikuinii peab vanamuti nägu minema, siis olgu see juba mõni tore ja armas vanamutt.
"Siis, kui ma temaga esimest korda kohtusin. Kusagil 46-ndal aastal. Siis ta oli umbes nii vana kui sina praegu" jätkas tädi Tiina.
Mul võttis natuke aega, et ajaskaala paika saada: perekonnasõprus tädi Tiinaga kestab ju ikka eesti ajast saadik, kuidas siis alles 46-ndal? Siis tuli meelde, et aga jah, vanaema eestiaegne sõbranna oli ju tädi Tiina ema tädi Ärna hoopis. Sõbrannade lapsed, eluaegsed sõbrannad minu ema ja tädi Tiina, said jah alles peale sõda kokku.
Pärast ma arvutasin välja, et 46-ndal oli vanaema oma 10 aastat noorem kui mina praegu. Eks tal oli muidugi juba sõda seljataga. Ikkagi oli vanaema 46-ndal palju noorem, kui mina teda mäletan!

Sofie-nimeline Savisaare Isikliku Teene Märk (pildil keskel)

http://www.blogger.com/img/blank.gif
Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest... ei, võtame sealt kohe tükk maad edasi ja läheme kohe selle päikesepaistelise maipäeva juurde, kui Sofie rahulikult jalgrattal kodu poole väntas. Ta oli just keeranud spetsiaalsele jalgrattateele, kus, nagu Tallinnas kombeks, jalgrattasõit "telliskiviga" ära on keelatud, kui järsku nägi enda ees Savisaart. No päriselt ka. Sofiel oli nimelt ammu linnapeale üks küsimus, noh aga et Savisaar tuleb ja annab võimaluse küsimust esitada just selles kohas...
-"Tere härra linnapea! Palun öelge, miks siin jalgrattaga sõita ei tohi?"
-"Tohib ju küll, näe sõidavad ju."
-"No ega see, et sõidavad, ei tähenda ju veel, et tohivad. Selle sillal on mõlemas otsas telliskivi ees, see tähendab, et siin ei tohi sõita mitte keegi. Need, kes sõidavad, rikuvad liikluseeskirja."
Noh, arutati natuke, Sofie seletas, et keelumärk pandi sinna selleks, et autod ja mootorrattad ei sõidaks, aga et (liikluspolitseist on järele küsitud) see märgikombinatsioon - kergliiklustee märk koos telliskiviga - ei tähenda mitte, et telliskivi jalgratturitele ei ei kehtiks, vaid et ükski liiklusvahend ei tohi sõita. Ja et ka muudele Tallinna jalgrattateedele on täieliku liikluskeelu märke pandud. Savisaar küsis Sofielt visiitkaarti ja lubas järele uurida ning midagi vastata.
Üle kuu aja ootas Sofie huviga Savisaarelt meili, aga ei midagi.
Ja siis!
EILE oli kõnesoleva silla Pärnu maantee poolsesse otsa lisatud telliskivi alla lisatahvel "välja arvatud jalgratas"!
Tänu Savisaare isiklikule hoolitsusele saab nüüd Sofie üle selle silla õhtul töölt kodu poole sõita ilma et peakski seadust rikkuma. Teistpidi, Rahumäe poolt Pärnu maanteele sellest sillast aga üle sõita ei tohi, sest teises otsas on endiselt keelumärk ilma lisatahvlita.

Käisin teatris

Põhuteatris, jalgrattaga.
Eriti palju ökoloogilisemaks ei anna enam minna.

koerte liikluskasvatusest

Täna hommikul jõudsin rattateel järele jooksjale ja tema koerakesele. Kui see ikka oli tema koer, rihma otsas ta polnud. Jooksja jooksis tee keskel või natuke paremal, koerake pidas sama tempot tee vasakul serval. Paistis, et niisama neist ohutult mööda ei mahu, tilistasin neile rattakella. Ja mis te arvate? Koerake vaatas tagasi, nägi mind ja suundus liiklusteadlikult tee paremale servale, seni kui jooksja aju alles tasapisi info töötlemisega tegeles ("Mis hääl see oli? Ah rattakell? Kuspool? Mis nüüd teha? Kuhupoole? Ah juba möödas!")
Rattateedel ukerdavate väikelaste vanematele olen ma ikka soojalt soovitanud kasutada juhust liikluskasvatuse alustamiseks ja õpetada lastele selgeks see kõige põhilisem: meil on parempoolne liiklus. Hoia paremale!

No näete nüüd: isegi koerad on suutelised selle selgeks õppima. Minus süveneb veendumus, et kui õpetada, suudavad selle selgeks saada ka lapsed ja jalgratturid.

kassipilt

saage tuttavaks, Vassili Vissarionovitš, lähedastele lihtsalt Vassa.

mu tütar ütles, et võib küll blogisse kassipilte panna.

Vanaemaks saamise puhul: Bubbemeises

"Kuidas sina tead lahedamat muusikat kui mina?"
küsis mu noorem poeg, kui ma talle David Krakaueri plaati kuulata andsin. Mu kõrvad muidugi liikusid, ja samas ma arvan, et ta nördimus on igati õigustatud. 20-something noormeeste emad ei tohiks teada lahedamat muusikat kui nende lapsed, eriti veel, kui mõni neist lastest juba 30-tuuris on.

Seega, ma kahetsen, et ei jaganud kohe peale Krakaueri Tallinna-kontserti, aga täna siis vanaemaks saamise puhul mu elu esimese juutuubivideoga blogipostitus. Pühendatud minu imeilusale pojatütrele ja tervituseks mu armsale miniale, päevakangelasele.

Selle loo nimi on Bubbemeises - the lies my gramma told me. Krakauerilt leiab juutuubist ka parema pildi ja parema heliga videosid, aga mulle meeldib see lugu kõige rohkem.

keelest ja meelest

Loen Uku Masingu "Keelest ja meelest" ja mõtlen, kas tal võib õigus olla ja eesti keel pole lihtsalt sobilik teaduse meelt edasi andma, sest mis see teadus muud on kui üks lahterdamine ja kategoriseerimine ja vastandamine, piiritlemine ja fikseerimine. Või on ehk asi lihtsalt selles, et mida adekvaatsemalt keel maailma väljendab, seda raskem on teda lahterdada, piiritleda jne edasi, selle keele vahenditega. Igasugune teadus nõuab lihtsustamist, pisisasjadets möödavaatamist, ja lihtsustada on kergem, kui sul on mõtlemise tööriistaks mõni emakeelest lihtsam keel. Lihtsam mitte sellepärast, et see keel ongi kohe lihtne, vaid sellepärast, et sa pole seda veel lõpuni selgeks saanud, sa oled omandanud vaid keele lihtsaimad vahendid. Sedasorti mõtisklused siis.
Ja siis tuleb telekaekraanile Jaan Kaplinski ja loeb sellest luuletuse.