Võtsin raamatukogust Gertrud Steini "Alice B Toklase autobiograafia". Mitte et see eriti põnev lugemine oleks, aga natuke huvitav ikka. No põhiliselt koosneb kogu raamat ju nimedest, et siis tuli see ja siis käis too; aga et nimed on prominentsed, siis tundub nagu hariv lugemine. Või siis hoiab huvi ülal lootus, et äkki see Picasso ütleb nüüd midagi huvitavat, või juhtub Heminwayga midagi? Ja aastaarve silmates mõtlesin millegipärast oma vanaemale. "See oli see aeg, kui minu vanaema noor oli. Ta elas samal ajal, kuigi teises kohas."
Vahepeal sattus näppu Mihkel Raua "Musta pori näkku". Põhimõtteliselt seesama raamat, ainult et koht ja aeg on lähemad; see sundis Steini mõneks ajaks kõrvale panema, et uurida, kas mõni Raua raamatu tegelane ka minu autobiograafiast läbi oleks võinud astuda. Noh, ikka, isegi klassijuhataja oli seesama kes minul;) Väike Tõnis oli meie külas omal ajal oluline sündmus: mäletan titevankrisse piilumist; Mihkel Raua elus oli ta kah olulise isikuna ära mainitud, ainult et Mihklile polnud Tõnis väike: hoopis suur oli - vanem koolivend ja juhendaja... hissand, KUI palju see Mihkel Raud siis minust õige noorem on???
Sain Raua raamatu läbi ja võtsin uuest Steini ette ja sain ka selle läbi ja viisin raamatukokku ära ja asemele leidsin Lidia Soosteri "Minu Soosteri". Hakkasin lugema ja - jälle sama raamat! Ainult et jah, neid Moskva kunstnikke ma ju ei tunne üldse, see-eest nõukogude olme tuli topelt tuttava ette (aeg lähemal kui Steinil, aga mitte nii lähedal kui Raual). Ja kui siis vahel abikaasaga Eestis käidi, siis nende kunstnike pildid, keda Tallinnas kohati ja kes käisid ja ütlesid - neid olin ma ju näitustel näinud. Mõnda mainitut olen ise kohanud. Mõnes tegevuskohas ise käinud. Põhiliselt seostus ajastu küll minu vanemate ajaga (ja tutvusringkonnaga, peab ütlema).
Sel õhtul ei raatsinud ma enne magama heita, kui Sooster läbi sai.
Ja nüüd on mul lugemiseks Dina Rubina "Päikeselisel tänavapoolel". Mind jälitab teema needus: raamat on jälle sellestsamast, mis eelmisedki. Jälle sõjajärgne nõukogude olme, ateljeed, värviplekid ja tärpentinilõhn.
Aga nüüd ma tunnen puudust paralleelsest vene tekstist: Lidia Soosteri autobiograafia oli kahes keeles ja mõnes kohas oli nii huvitav vaadata, kuidas autor seda originaalis oli väljendanud.
No ja siis mõnes kohas tabad ära, et autor võltsib. See ei juhtunud Vera, kusntnikuga, see juhtus autori, kirjanikuga.
