Ära tegin!

Labida laenas Pääsküla pood.
Võtsin südame rindu ja läksin lihtsalt küsisin laenuks. Antigi, nad vist arvasid algul, et ma olen autoga kinni jäänud. No kui ma siis ütlesin, et lähen roogin bussipeatuse puhtaks, vaatasid nad mind küll äärmise hämmastusega, aga labidas oli juba välja toodud ja taganeda hilja;)
"Before" jäi küll pildistamata. No tavaline rookimata bussipeatus oli, bussitaskust oli sahk läbi sõitnud ja kõnniteeservale põlvekõrguse lumesodivaalu ajanud, kõnniteel ja ootepaviljonis oli lumi igast labidast ja sahast puutumata, lihtsalt inimesed olid selle kinni tallanud. See sodi, mis vedeles lahtilükatud sõidutee ja kõnnitee vahel, oli veest raske, kõnniteelumi oli kergem ja tuli asfaldi küljest suurte lahmakatena lahti. Aega läks alla kahe tunni, Losti ajaks jõudsin parajasti koju telekat vaatama.
Tegelikult, pagana raske töö. Pragu enam käed ja jalad ei tudise, aga selg igastahes on valus ja pihkudesse kerkivad villid. Ma vist ikka ei tahagi endale päris oma labidat;)

labidat, andke mulle labidat!

Kui ma oleks Tallinna majaomanik, küllap siis kiruksin minagi Mupot selle eest, et kõniteid pean rookima. Samal ajal kui linnaviletsus tatatatata. Aga noh. Ma elan paraku korteris, ühistu palgatud majahoidja on majaümbruse teed ja rajad käidavaks rookinud, sahk näib olevat meiegi tänavalt läbi sõitnud ja rahvas on tallanud rajad ka sinna, kus keegi rookimise eest ei vastuta, aga käia vaja: raudteejaamani, poeni.

Nii et kuni bussipeatuseni saab kuidagi hakkama. Bussipeatusesse on sahk lükanud lumevalli ja kes iganes peatuse tagant kõnniteed puhastas - peatus pole ilmselgelt tema rida olnud. Osav bussijuht sihib bussi nii profilt peatusesse, et uks avaneb täpselt seal, kus lumevallis on kaks reiesügavust jalakujulist auku.

Oh oleks ma majaomanik! No oleks vähemalt autoomanikki! Majaomanikul oleks kuuris lumelabidas, auttoomanikul oleks labidas pagasnikus, ja saaks minna ja vähemalt ühe bussipeatuse siin suures linnas lumest puhtaks rookida. Kui palju inimesi saaks ma vaevast ja märgadest saabastest päästa, ja sellest õudsest lumesulamislägast, mis sinna peatusesse tekib kui see lumi kõik sulama hakkab, sellest ei julge mõeldagi.

No aga mul ei ole ju labidat, sest mul pole vaja talviti kõnniteid rookida ega autot lumest välja kaevata. Keegi pole veel kuulnud jalgratastest, mis lumme nii kõvasti kinni jääks, et peaks labidaga välja kaevama;) (Ei, juba reedest saadik ei sõida ma rattaga tööle, ärge üldse hakake. Need talvekummide naljad on mind juba ära tüüdanud.) Ei ole mul ei labidat ega reha ega isegi hekikääre mitte. Tühjade pihkudega seisan lummetuisanud bussipeatuses ja unistan riistast.

Ja kui mul oleks labidas, siis ma ilmselt ei roogiks mitte üht jumalast (aga mitte inimestest) hüljatud bussipeatust, vaid kiruks Mupot, et see käseb kõnnitee puhtaks rookida või ähvardab mu lumme kinnijäänud autole parkimistrahvi teha. Ehh, elu!

ilu oli asendunud näojoontega

Mõnda raamatut tahaks jagada täies tükis, nii hea on. No ei saa, ei jaksa ju kogu raamatut siia ümber trükkida. Päris kergendus kohe, kui leiad jagamisväärse olevat üheainsa fraasi tervest raamatust.
See oli nüüd siis Torgny Lindgreni "Batsebast". Vaatas vana kuningas Taavet oma naise Batseba näkku, eks ta oli juba päris kaua aega tema naine olnud selleks ajaks, Batseba pidi üle kolmekümne viie ikka juba olema - ja nägi järsku, kuidas see nägu oli muutunud, ilu oli asendunud näojoontega.
Jah, mõnele on lausa topelt antud. Algul ilu ja siis veel näojooned ka.