ikka november

Jalgrattaga sõitmiseks ikka ei ole hea ilm.

nõgesepõllult on jäänud saak koristamata

väga raske käänata

Täna, mu väikesed lugejad, tahaksin ma teile rääkida ühest väga raskest sõnast. See sõna on "dušš".
Eesti keeles on nimelt selline reegel, et f-i ja š õigekirjutus käib p, t, k, mitte s-i kirjutamise reeglite järgi. See tähendab, et lühikest f-i ja š-d ei ole, pikk kirjutatakse ühe tähega ja ülipikk kahe tähega.
Seega, kallid lugejad, tuleb teil käia duši all, kuigi soovi korral võite te võtta ka dušši. Pall ei veere teil ju kappi alla, vaid ikka kapi alla. Autot ei ostnud te mitte priske pappi eest, vaid priske papi eest. Samamoodi ei maksa minna ka dušši alla, vaid parem on käia duši all.
See eesti keele reegel muide kehtib ka blogides;)

november

Kõik mu jalanõud, millega praegu välja kõlbaks minna, on märjad. Välja arvatud need saapad, mille kontsaplekk kolme päeva eest kaduma läks. Õigupoolest on märjad ka ühed kingad, millega praegu ei kõlbagi eriti välja minna, sest lume ja jää peal käimiseks on need liiga libedad. Nendega ma lähen täna õhtul koju.

imede ime - Sofie käis talvel metsas!

Eile sõidutati mind koos paarikümne teise abi- ja pärispolitseinikuga sõjandustallu topograafia koolitusele. Läksin sinna ootuses , et teoreetiline osa pakub midagi uut ja huvitavat, ja lootuses, et praktiline osa õnnestub kuidagi üle elada, aga tegelikult tuli välja, et päeva kogu väärtus tulenes hoopis sellest praktilisest osast: veetsime päeva imeilusas lumises metsas. Ma kinnitan teile, et mind poleks talvisesse metsa meelitanud mingi muu imenipiga, ainult teoreetilise koolituse lubadusega;)
Tegelikult ei rääkinud meie tore soome lektor meile midagi, mida ma juba keskkoolis õppinud poleks. OK, kompassiga suuna võtmine oli asi, mille meenutamine läks asja ette. Mets see-eest oli imekaunis ja väga vaheldusrikas, lisaks oli meil vedanud ilmaga. Toredate inimeste seltskond kauba peale.
Asja idee oli muidu selles, et vahel eksivad inimesed metsa ära ja siis tuleb saata politsei neid taga otsima, ja et siis otsijad ise kaotsi ei läheks.
Seekord me kedagi metsa ei kaotanud;)

alasti tõde

Ähh, inimesed saavad aru küll, mis sobib ja mis ei sobi; ka tänapäeva noored.
Keegi ei pane pahaks, et korralikus ülikonnas härrasmees varjab meie eest "kogu tõde". Aga liputajat, kes ju ometi näitab meile asju nii, nagu need tegelikult on, peetakse perverdiks. Uuemal ajal peetakse haigeks, aga lugu ikka ei peeta.
See muidugi ei sega piilumast, uudishimu ja vastikusega.
Alastuses iseenesest pole ju midagi halba. Õiges kohas on see hea ja ilus. Ole ainult mees ja tee vahet, kus on õige, kus vale koht.

Mis tõde???

On asju, mis võivad olla tõde, aga millest siiski rääkida ei tohi, kui kõik asjaosalised selleks oma selgesõnalist nõusolekut pole andnud.

On asju, mida aetakse kahekesi, õigustatud ootuses, et need nende kahe vahele jäävadki. Inimesed saavad aru küll, millest sobib teistele rääkida ja millest ei sobi. Piir sobimatu ja sobiva vahel pole ehk väga täpne ja terav, aga igas kultuuris siiski rangelt paigas. Reeglid on ka erandite jaoks: arstile võib rääkida, aga sel juhul ei luba arstieetika arstil sellest kellelegi edasi rääkida. Kui mõlemad osapooled seda soovivad, võivad nad oma intiimelust pajatada kellele tahavad. Aga kui üks osapooltest pole avalikustamiseks luba andnud, siis kumbki ei räägi. Intiimelu pole mingi “tõde”, mida kogu maailmale kuulutama peaks.

Mina ei ole kindel, et kõik, mis teatud blogis kirjas on, oleks tõde. Eks ole blogi autor ka ise öelnud, et tegemist olevat ilukirjandusega. Noh, samas ütleb ta mujal jälle, et ainult tõtt ta räägibki, nii et pole sugugi kindel, kas ta isegi enam vahet teeb; aga see polegi oluline. Tõde või vale, oma ekskaasa intiimelust ei räägita. Ja niivõrd kui su oma intiimelu puudutab su ekskaasat, ei avalikustata ka omaenese intiimelu. Leping, et teie intiimelu on teievaheline asi, on teie abielulepingu iseenesestmõistetav osa, mis sest, et seda pole kusagil kirja pandud ega isegi sõnastatud. See on kirjas teie südames ja abielu alguses oli kiri ju veel täiesti loetav? Vat sellega on lugu nii, et selle lepingu kehtivus ei lõppe suhte lõpuga.

Sa võid kakelda, et end kaitsta, aga kui sa tahad kaklusest inimnäolisena väljuda, siis isegi kakluses on mõned alatud võtted keelatud.

Inetud teod on inetud ja punkt. Täiesti sõltumatult sellest, mida vastane tegi või ei teinud. Vastase alatud võtted ei õigusta sinu enda isiklikku alatust. Alati on valik, kas jääda inimlikuks ja väärikaks või laskuda sigade tasemele. Täiesti SÕLTUMATULT sellest, kas su vastane on sigade tasemel või ei. Alatus on sinu isiklik valik. Alatuse õigustamine sellega, et “aga tema tegi enne... aga tema tegi nii...”- niiiiii algkooli kolmanda klassi tase. Hiljemalt lahutuse ajaks võiks ikka täiskasvanuks saada ja ise oma tegude eest vastutama hakata. Kas sul siis oma tahet ei olegi? Vaatamata sellele, mis sigadusi keegi teine ajaloo vältel on teinud – sinu sigadused on sinu tehtud ja mitte miski ei SUNDINUD sind selleks. Sa käitusid alatult, sest sa otsustasid alatu olla. Ja kui sellest väheks näis jäävat, siis veel alatum. Ja siis läks juba allamäge peadpööritava kiirusega...

Noh, aga kui sa ei kakle enam oma vastasega, vaid tormad vahkvihas peksma iga juhuslikku möödujat, kes söandab öelda, “ära kakle,”?

Psühhiaater on see, kes paneb diagnoosi ja määrab rohud. Haigele inimesele kiirabi kutsumiseks ei pea olema meditsiiniharidust.

mis tsensuur?

Tsensuur on üks asi, leimaga võitlemine üks hoopis teine asi. See, mis Blog.tr.ee-s viimasel ajal toimus, sarnanes juba tänavarahutustega. Inimestel peab olema õigus meelt avaldada, aga see ei tähenda, et me peaks sallima meeleavalduse ülekasvamist tänavarahutusteks. Kui asi läheb vitriinide sissepeksmiseni ja poodide rüüstamiseni, siis ei jää muud üle, kui märatsev jõuk jõuga laiali peksta. Ei. Jää. Muud. Üle.
Keegi pole ühtegi blogi ära keelanud, mõnedele blogidele lihtsalt ei viidata ajutiselt avalikus kohas. See on lihtsalt rahustamismeede. Pole midagi parata, internetis tuleb kah ette madalalaubalist märatsemist, ja et see on probleem, seda näitab juba sõna "leim" kasutuselevõtt ja ka mitmete leimavastaste saitide olemasolu. Õnneks on targad inimesed andnud ka soovitusi, kuidas selliseid situatsioone ära hoida ja kuidas neid nende puhkemisel maha rahustada.

Eri küsimus on mudugi see, et mõne blogija puhul (vat ei nimeta) ei ole tegemist enam käitumishäirega, vaid märksa tõsisema meditsiinilise probleemiga. (Jah, ei saanud minagi päris lugemata jätta.) Arvata on, et neid mingi ajutine esilehelt kõrvaldamine tõesti ei muuda, selleks on tarvis ikka arsti ja kangeid tablette. Inimestel on abi vaja, mõistate!

No raamatutest mulle lihtsalt meeldib kirjutada!

Kaks Petrone Prindi raamatut tulid mulle külla täiesti juhuslikult. Tütar käis minu juures mingit asja ajamas ja need olid tal kotis, sest keegi, kellele ta need laenanud oli, oli nad just läbi saanud ja talle ära andnud, ja siis ta pakkus, et kas ma tahan kah lugeda. Kui mu tütar on mõne raamatu ära ostnud, siis see on minu jaoks täiesti pädev lugemissovitus, nii et muidugi ma tahtsin. Need oli Epp Petrone “Minu Ameerika” ja Dagmar Lambi “daki.elab.siin”

Ma olin mõlema blogisid lugenud, Epu oma hoolikalt ja Daki oma veidi, nii et ma arvasin, et ma tean, mis sorti raamatud need on. Ja nad olidki umbes niisugused, ainult et – paremad. Epu raamatusse olid lisaks blogijuttudele mõned mujal avaldatud artiklid juurde pandud ja see oli hea, sest blogi oli mul ju loetud ja oli tore, et midagi uut kah oli. Daki blogijuttudega oli vastupidi – sealt oli suurem osa välja roogitud ja väike osa raamatusse pandud ja see oli väga hea. See oli palju parem kui blogi ise. Nagu luuletus.

Epu Ameerika meeldis mulle sellepärast, et Epp kohe oskab näha. Olulist ja huvitavat. Ja kirjutada oskab kah hästi. Ma pole ise Ameerikas käinud – ma pole üldse eriti reisinud – aga just Eppu lugedes hakkasin mõistma, miks peab ikka reisima, ja mitte ainult reisima, vaid elama vahepeal mõnel võõral maal: et näha asju teistsuguse kultuuri vaatenurgast, et mõista, et maailm ON mitmekesine ja et meie oma väike madal mätas ei tarvitse olla see ainus ja õige. Epu suhtumine teistsugustesse nähtustesse on just selline paras, natuke võõristav, samas mõista tahtev, mitte hukkamõistev.
Ja mul oli tõesti tunne, et nüüd ma tean üht-teist Ameerika ja New Yorgi kohta. Midagi, mida tasub teada.

Just sel ajal pidasime tööl lahkumispidu: ühel mu töökaaslasel tuli New Yorki diplomaadiprouaks minna. Mida kinkida lahkumiskingiks inimesele, kes kahel viimasel nädalal on koostanud oma asjade nimekirja ja need, jumal seda teab, diplomaatilise pagasina või, laevale laadinud ja Ameerika poole teele saatnud? Me mõtlesime, et me parem ei tekita talle probleeme mingi ootamatu pagasi näol ja tõime ainult lilli. Aga viimasel hetkel pistsin talle veel pihku ka oma tütrelt laenatud ja juba mitme inimese poolt läbiloetud “Minu Ameerika” köite. Tütar lubas;) Tundus lihtsalt, et see on sobiv asi anda inimesele, kes kerge pagasiga ootab oma lendu New Yorki, et seal mõneks aastaks paigale jääda. Ja teisalt tundus, et sellele raamatule meeldiks olla reisilektüüriks kellelegi, kes on teel New Yorki ja peab sinna mõneks ajaks paigale jääma. Ja töökaaslane lubas, et kui ta Eestisse käima tuleb, siis toob raamatu tagasi, sest siis ongi põhjust tulla ja meie juurest kah läbi astuda.

Inimesed, kes on reisinud ja võõraid maid näinud, muutuvad huvitavamaks. Mul on tunne, et ka raamatud muutuvad huvitavamaks ja väärtuslikumaks, kui neil õnnestub mõnel põneval reisil ära käia;) Nii et ma ootan huviga, millal ma saan tagasi oma tütre Epp Petrone “Minu Ameerika” (on alles lause, kas pole?;)

must on uus blond

(Kaubamajas olid soodsa hinnaga juuksevärvid, võtsin karbi "loomulikku tuhkblondi", et juuksejuured üle värvida. Tea, kas jätsin õige värvi liiga kauaks pähe või?)

talvekuu

Kas olete tähele pannud, et november on tegelikult väga roheline kuu? Pildil sirel.

eakohane

Milline on eakohane käitumine? eakohane väljanägemine? Ma kahtlustan, et suuremalt osalt selline käitumine ja väljanägemine, mis su vanematel oli, kui nad olid nii vanad kui sina praegu.
Eakohase väljanägemise saavutamiseks peaks ma tegema keemilised lokid ja rullisoengu, laskma selle üle tõhusa juukselakikogusega ja muidugi kandma riideid, mis näeksid välja nagu nõukogudeaegne masstoodang. Kust selliseid riideid tänapäeval üldse saab?
Ja blogida muidugi ei tohiks, blogimine on ju noorte värk ja vanainimesele ei sobi käituda nii nagu noored.

Mul pole lähemal ajal plaanis eakohaselt käituma hakata.

Kas sina oled mind sel talvel juba toitnud?

Kui oktoobri lõpus ilmad külmaks läksid, tulid tihased ja koputasid aknale. Mina seepeale muidugi tõttasin poodi ja nõudsin linnukeste sööki, et linnukesed juba küsivad. Vanasti oli Pääsküla poes kogu aeg küll tihaste rasvapalle, küll seemnesegu. Nüüd on vastremonditud poes terve seinatäis koduloomade kaupu, aga linnukestele mitte kui midagi. Õnneks leidub inimesetoidu riiulis suure pakiga päevalilleseemneid.

Aga niipea, kui ma neid päevalilleseemneid akna taha lindude söögimajasse puistasin, tormasid kohale tuvid, trügisid, kaklesid, tallasid söögimaja katuse katki ja muudkui nokkisid ja nokkisid ja ei jätnud järele enne kui seemned viimseni otsas olid. Tihastele ja oravatele ei jäänud midagi.

Siis ma olin sunnitud välja mõtlema midagi spetsiaalselt tihastele kättesaadavat ja nüüd kõlguvad päevalilleseemned mu akna taga nööri külge seotud auklikuks lõigatud plastpudelis. Arvuti taga istudes näen tihaste akrobaatikatrikke, otse monitori taga. Tihased on väga ettevaatlikud. Alguses nad passivad aknataguse männi otsas. Siis lendavad lähemale, kas linnumaja katusele või vertikaalsele seinale akna kõrval, ja uurivad hetke olukorda. Alles siis teevad kiire sööstlennu seemnepudeli juurde, haaravad kiiresti terakese nokka ja sööstavad jälle männi otsa toitu nautima.

miks naistele ei meeldi mehed, kes täpselt teavad, mis naistele meeldib

Oh, oh. Lugesin Kati kirjutist ja vaatasin siis ka, mis teda ajendas nii kirjutama ja see, mis ma sealt lugesin, eriti arvestades meeste kiitvaid kommentaare, ajas, vabandage väljendust, sita keema küll. Aga kuidagi peavad ju poistest mehed saama ja eks sellised teooriad naiste ja suhete kohta käivad siis vist suurekskasvamise juurde, umbes nagu leetrid ja sarlakid? Kasvab ehk veel ja saab üle? Aga mis siis, kui ei saa? Ühest ebaõnnestunud suhtest ühe naisega teeb poiss kardinaalsed järeldused kogu naissoo suhtes ja ehitab kogu oma elu suhteid üles just sellele teooriale tuginedes ja kohtleb kõki naisi nii, nagu ta oleks ehk pidanud kohtlema seda esimest. No täpsustame, kohtleb teist naist, nagu oleks meeldinud esimesele, kolmandat, nagu oleks meeldinud esimesele ja teisele, neljandat, nagu oleks meeldinud esimesele, teisele ja kolmandale jne. Selle asemel, et uurida välja, milline on see naine, kellega ta parajasti suhteid üritab luua ja mis sellele meeldib. Tatsutahime ütles õigesti ja täpselt: naised on täpselt samasugused nagu mehed, erinevad nimelt. Oma vigadest tuleb muidugi õppida, aga vead ütlevad sulle midagi sinu enese kohta, mitte naiste kui selliste kohta.

Muidugi, kui jutt pole mitte suhetest, vaid sellest, kuidas tibi võimalikult kiiresti ja valutult voodisse saada, siis võib Miko teooriast ka abi olla. Ja hiljem on samast teooriast abi, kui tibi on ära tüüdanud ja tahaks tast lahti saada. No nii lihtsalt ei kujune välja mingit püsivat suhet, järelikult on lahku minna sedavõrra kergem. Ja lahku minna tuleb ilmtingimata, sest ei teine, kolmas ega neljas tibi EI ole samasugune kui see esimene ja mida püüdlikumalt poiss oma teooriate järgi naist "kohelda" üritab, seda sügavamale rappa ta läheb. Rääkimata sellest, et naine lihtsalt ei vasta nõudmistele. No ei ole selline kui see esimene.

See on oluline suhtumise vahe: kas mees arvab, et sa oled naine, ja kuna tal on naistega kogemusi, siis ta teab, mida sa tahad, või arvab mees, et sa oled naine, ja kuna tal on naistega kogemusi, siis võib ta välja uurida, milline sa oled ja mis sulle meeldib.

Ja teadagi, kus see suhtumise vahe eriti olulist rolli hakkab mängima: voodis. No kuidagi... muidu elus ikka üritatakse suhelda ja sobib viisakalt pärida, tahad sa teed või kohvi, aga voodis PEAB ju mees teadma, mis "naistele" meeldib... Nii hale on, kui ta märkab, et sinu puhul see, mis "naistele" meeldib, ei tööta, ja seepeale ta arvab, et ju siis ta sooritus polnud piisavalt tugev ja ta paneb auru juurde ja teeb seda, mis meeldib "naistele", aga sulle isiklikult mitte, lihtsalt kiiremini ja kõvemini:(

No ja kui mehe ego ei luba tal lasta end sinu reaktsioonidest juhtida, siis muidugi ei ela ta üle seda, kui sina peaksid voodis "kamandama" hakkama. Ja siis näeb naine, kuidas noormees ka teisel ja kolmandal ööl üritab sooritada sedasama võimlemiskava, mis juba esimesel korral läbi kukkus.

Ühesõnaga, mees suhtumisega "uuriks õige välja, mis sellele naisele meeldib" on naistega tutvumisel palju paremal stardipositsioonil kui mees, kes täitsa kindlalt teab, et naistele paipoisid ei meeldi.

Muide, see, et sa saad teada, mis naisele meeldib, ei tähenda, et sa tingimata seda tegema peaksid. Siin oleks suureks abiks teada ka seda, mis sulle endale meeldib. Siis saad otsustada, kas teie meeldimised omavahel üldse sobivad.

Ja mida nooremad on kõnesolevad mehed ja naised, seda suurem on tõenäosus, et meil mõlemil alles tuleb tasapisi välja uurida, MIS see siis on, mis neile meeldib. uskuge mind, see on tore ja lõbus! Mida vähem te usute end juba teadvat sellest, mis teisele meeldib, seda rohkem jääb teile selle väljauurimise lõbu.